Munandivähk on harvaesinev kasvaja, moodustades meeste pahaloomulistest kasvajatest kõigest 1%. Samas on just see kasvaja noorte, 20-35 aastaste meeste hulgas kõige levinum.

Riskitegurid
Munandivähi teket soodustavatest faktoritest on praeguseks kinnitust leidnud kolm:
• krüptorhism, so arenguhäire, mille puhul pole munand laskunud munandikotti; risk püsib ka sel juhul, kui mittelaskunud munand on kirurgilisel teel paigaldatud tema normaalsesse kohta
• munandi alaareng
• varasem munandivähk (2-3% haigetest võib teises munandis areneda samaaegselt või aastaid pärast ravi teine kasvaja esmaskolle).

Varase avastamise võimalused

Munandivähi õigeaegne avastamine sõltub kasvaja esmaste haigusnähtude tundmisest ja kohesest arstile pöördumisest kasvajale viitavate haigusnähtude esinemisel.

Munandivähi, nagu ka kõigi teiste pahaloomuliste kasvajate ravitulemused on seda paremad, mida varem kasvaja avastatakse ning ravi alustatakse. Seetõttu on eriti oluline, et haiget satuksid onkoloogi juurde võimalikult varakult.

Oluline on teada, et enne ravi alustamist tuleb alati selgitada haigusnähtude põhjus. Haiguse diagnoosimine ja ravimine omal käel põhjustab kasvajate korral olulise ajakao ja raskendab tervistava ravi läbiviimist.
Kasvaja varasel avastamisel on väga oluline osa enesevaatlusel. Mõnedes USA osariikides õpetatakse seda kohustuslikult keskkoolis, mujal maailmas on selline õpetus juhuslikku laadi. Uurida tuleb võrdlevalt mõlemat munandit, nende suurust, kuju ja konsistentsi.

Haigusnähud, mis võivad viidata munandi pahaloomulisele kasvajale:
• valutu tihend munandis, munandikoti paikne tihkenemine või kuju muutus
• valu munandis, mis võib kiirguda ka samale poole vaagnaluusse
• ägedalt alanud põletikulaadne protsess munandis
• munandikoti suurenemine vedeliku kogunemisest sellesse
Mõnikord aga võivad esmased sümptomid olla põhjustatud juba levinud kasvaja siiretest ehk metastaasidest. Kasvaja levikul kõhukoopas paiknevate suurte veresoonte ümbruses asuvatesse lümfisõlmedesse võivad suurenenud sõlmed olla tuntavad ka läbi kõhunaha käega katsudes. Sageli kaasnevad selja- ja kõhuvalud. Kui kasvajast suurenenud lümfisõlmed suruvad kinni neerust väljuva kusejuha, tekib uriini väljumise takistusest pais neeruvaagnas ning arst võib esmalt kahtlustada hoopis neeruhaigust. Kasvaja levikul kopsudesse võivad esmasteks kaebusteks olla köha, hingeldus ning üldine nõrkus ja väsimus.
Hormoone eritav munandivähk võib põhjustada rinnanäärmete suurenemist, mis on enamasti mõlemapoolne, kuid võib olla ka ühepoolne. Rindade suurenemine võib olla munandi pahaloomulise kasvaja esmane tunnus!
Kui Teil esinevad sellised haigusnähud, pöörduge kindlasti oma perearsti poole, kes suunab Teid edasiseks diagnoosi täpsustamiseks uroloogi vastuvõtule.

Uuringud
• munandite võrdlev uurimine, samuti lümfisõlmede suuruse hindamine neid sõrmedega katsudes ehk palpeerides
• ultraheliuuring munanditest, mis võimaldab avastada üle 3mm kasvajaid
• kui munandis esineb kasvajakahtlane moodustis, eemaldatakse munand koos seemneväädiga ning uuritakse seda mikroskoobi all, et kindlaks teha kasvajarakkude esinemine ning kasvaja tüüp. Kasvajarakkude leviku suure ohu tõttu on läbi munandikoti nõelaga proovi võtmine mittesoovitav.
• kopsude röntgenuuring
• rindkere ja kõhukoopa kompuutertomograafiline uuring
• kasvajamarkerite määramine veres

Uuringute abil määratakse kindlaks kasvaja leviku ulatus. Seda kirjeldatakse arstide poolt staadiumina. Kasvaja leviku ulatus arutatakse läbi onkoloogia konsiiliumis ja selle alusel määratakse igale patsiendile optimaalne ravi. Konsiilium on erinevate erialade arstide koosolek, kus otsustatakse pahaloomulise kasvaja juhtumi ravitaktika. Konsiiliumis osalevad alati radioloog, kirurg, keemiaravi arst ja kiiritusravi arst, vajadusel ka muude erialade spetsialistid.

Ravi
Kliiniliste uuringute alusel on leitud, et munandi pahaloomulise kasvajaga patsientide ravijärgne elulemus sõltub suurel määral neid ravinud meditsiiniasutuse sellealastest kogemustest. Munandi-kasvajate harva esinemise ja ravi keerukuse tõttu on eriti oluline, et haiget satuksid onkoloogi juurde võimalikult varakult.
Munandivähi ravis kasutakse kombineeritult kirurgilist, keemia- ja kiiritusravi. Konkreetne ravitaktika sõltub vähi tüübist, arengustaadiumist ning patsiendi üldseisundist.
Munandi pahaloomulised kasvajad jaotatakse nende rakulise ehituse põhjal seminoomideks ning mitte-seminoomideks. Viimased jagunevad omakorda mitmesse alagruppi. Nende kahe kasvajatüübi ravi on erinev.
Seminoomid:
I staadium (kasvajaline protsess piirdub munandiga)
Munandi kirurgiline eemaldamine koos seemneväädiga (radikaalne ingvinaalne orhiektoomia - RIO), millele mõningatel juhtudel järgneb kõhukelme taguses ruumis ehk retroperitoneaalsel paiknevate lümfisõlmede kiiritusravi.
II, III ja IV staadium (kasvaja on levinud lümfisõlmedesse ja/või teistesse elunditesse).
Kirurgilisele ravile järgneb keemiaravi ja/või kiiritusravi.
Mitteseminoomid:
I staadium
RIO koos retroperitoneaalsete lümfisõlmede eemaldamisega. Kasutatakse ka nn valvsat ootetaktikat, mille korral lümfisõlmi ei eemaldata, vaid jälgitakse patsienti hoolikalt peale munandi kirurgilist eemaldamist. Kui ilmnevad kasvaja taastekke tunnused, alustatakse koheselt keemiaraviga.
II, III ja IV staadium
Ravimeetod valitakse sõltuvalt kasvajast ja patsiendist. Kasutatakse intensiivset keemiaravi, ka kõrgdoosis keemiaravi koos luuüdi siirdamisega. Mõnikord osutub vajalikuks järelejäänud kasvaja kirurgiline eemaldamine.

Prognoos
Adekvaatse ja õigeaegse raviga on tervenemisvõimalus seminoomide puhul 95% ja mitte-seminoomide puhul sõltuvalt nende staadiumist 60-95% haigetest.
Teadmiseks
Ühepoolne munandi eemaldamine ei mõjuta patsiendi viljastamisvõimet. Ajutine või püsiv viljatus võib tekkida pärast kiiritus- või keemiaravi. Probleemi lahendab sperma külmutamine ja säilitamine spermapangas.
Seksuaalfunktsiooni häired tekivad sageli psüühilisest pingest, mis kaasneb diagnoosi ja raviga. Üldjuhul erektsioon säilib peale kasvaja ravi. Küll aga võib agressiivne kemoteraapia libiidot oluliselt vähendada. Retroperitoneaalsete lümfisõlmede kirurgiline eemaldamine võib närvikiudude kahjustuse tõttu põhjustada ejakulatsioonihäireid.

Kliinilised uuringud

Kliinilised uuringud uute ravimite ja ravimeetodite selgitamiseks on eelkõige mõeldud ravitulemuste parandamiseks kesiste ravitulemustega haigusjuhtude korral (III ja IV staadium), kui standardravi ei anna tulemusi. Osalemine uuringutes on vabatahtlik. Juhul, kui uus ravim või ravimeetod osutub efektiivseks, annab uuringus osalemine haigetele suurema võimaluse paranemisele. Vaata täpsemalt peatükk „Kliinilised uuringud onkoloogias“.

Uuendatud: 2015