Magu on kõhukoopa ülaosas paiknev J-kujuline kotjas organ, millesse kogutakse toit söömise ajal. Maos võib esineda erinevaid pahaloomulisi kasvajaid, kuid kõige sagedamini esineb mao limaskesta näärmetest arenevaid primaarseid vähkkasvajaid ehk (adeno) kartsinoome. Kuigi teisel kohal esinemissageduselt on maliigne lümfoom (lümfikoe pahaloomuline kasvaja), esineb suhteliselt sageli ka leiomüosarkoome (silelihase pahaloomuline kasvaja). Märksa harvem esineb neuroendokriinseid ja teisi kasvajavorme.

Viimastel aastakümnetel on haigestumus maovähki märgatavalt langenud Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid maovähki esineb endiselt väga sageli Jaapanis, Hiinas ning Ida-Euroopa ja Lõuna-Ameerika riikides.
Maovähk on sageduselt viies diagnoositud vähk ning kolmandaks vähisurma põhjuseks maailmas. Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositi 2007.a Eestis umbes 400 esmast maovähijuhtu ja suri maovähi tõttu umbes 300 inimest. Sagedamini esineb maovähki 50. ja 70. eluaasta vahel.
Samas on selgunud, et maovähi haigestumuse langus toimub kõikjal vaid keskkonna kantserogeensete teguritega (toit, suitsetamine jms) seotud nn intestinaalse maovähi-tüübi arvel. Mao limaskesta vähieelsed muutustest tingitud vaevused aitavad neil haigetel kasvajat varem avastada. Seda tüüpi kasvaja esineb sagedamini vanemas eas ja meestel. See vähivorm on ka parema prognoosiga.
Halvema prognoosiga, väheste vaevuste tõttu halvemini avastatav ja tõenäoliselt päriliku eelsoodumusega ehk difuusse maovähi esinemissagedus on aga üsna stabiilne. Esineb sagedamini nooremas eas ja naistel. Seetõttu muutub ka Eestis lähiajal maovähi õigeaegne avastamine vaevuste ja mao limaskesta vähieelsete muutuste alusel järjest keerulisemaks.

Riskitegurid maovähi sagedasemaks tekkeks on
• Helicobacter pylori infektsioon
• vanus - üle 50-aastastel inimestel esineb sagedamini.
• sugu - meestel esineb ca 1,5 korda sagedamini kui naistel.
• toitumusharjumused - soolatud, suitsutatud ja praetud toit, kuiv toit, piima vähene tarbimine, värske taimse toidu vähesus.
• suitsetamine võib soodustada maovähi teket.
• vähieelsed seisundid - adenomatoossed polüübid, Helicobacter pylori'ga seotud krooniline gastriit, pernitsioosne aneemia, varem (üle 15-20 aasta) opereeritud magu.
• pärilikkus – enamus maovähi juhtudest on sporaadilised, kuid 5%-10% esineb perekondlik komponent ning 3%-5% on seotud päriliku vähi sündroomidega
o pärilik difuusne maovähk (tuumor-supressor geeni CDH1 mutatsioon)
o pärilik mittepolüpoosse soolevähi ehk Lynchi sündroom
o juveniille polüpoos
o perekondlik adenomatoosne polüpoos

Haigusnähud
Maovähki on varases staadiumis raske diagnoosida, sest puuduvad iseloomulikud sümptomid. Ka võib maovähk areneda pikka aega ilma vaevusi põhjustamata.
Maovähi võimalusele viitavad
• ebamugavustunne ja püsivad tuimad valud ülakõhus
• isutus, isu muutused, mao kiire täitumine
• iiveldustunne, harvem oksendamine
• neelamistakistus
• kaalulangus
• võib esineda ka tumedad (veresegust) väljaheidet
Kui Teil esinevad sellised haigusnähud, pöörduge kindlasti oma perearsti poole, kes vajadusel suunab Teid kontrollile hematoloogia-onkoloogia kliiniku onkokirurgi vastuvõtule.

Varase avastamise võimalused
Maovähi õigeaegne avastamine sõltub
• kasvaja esmaste haigusnähtude tundmisest
• kasvajale viitavate haigusnähtude esinemisel kohesest arstile pöördumisest, eriti kui sellised vaevused on püsivad (üle kahe nädala) ja süvenevad. Juba vanuses üle 40 eluaasta tuleb nii meestel kui naistel mõelda ka maovähi võimalusele.
• küllaldastest uuringutest haigusnähtude põhjuste selgitamisel; oluline on teada, et enne ravi alustamist tuleb alati selgitada haigusnähtude põhjus; haiguse diagnoosimine ja ravimine omal käel põhjustab kasvajate korral olulise ajakao ja raskendab tervistava ravi läbiviimist.
Uuringutest selgub, et enne kasvaja avastamist on pooled haigetest vaevuste tõttu saanud haavandtõve ravimeid, osa ka ilma eelnevate uuringuteta. Sellised ravimid, nn H2-blokaatorid (tsimetidiin, ranitidiin, omeprasool), leevendavad ajutiselt ka maovähist tingitud vaevusi ja raskendavad kasvaja õigeaegset avastamist. Üle 90% sellistest kasvajatest on avastamisel mitte-varases staadiumis. Kordus-uuringud on vajalikud nii vaevuste püsimisel kui ka pärast vaevuste kadumist.

Uuringud
Alati on vajalik gastroskoopia (mao sisepinna vaatlus) koos proovitükkide võtmisega mao limaskestast, mida vajadusel korratakse. Mao röntgenuuring on vajalik kasvaja leviku ulatuse määramiseks.
Võimalikke siirdeid aitavad avastada kopsude röntgenograafia ning kõhuõõne, vaagna ja retroperitoneaalruumi kompuutertomograafia. Mõnikord võib olla vajalik ka kõhuõõne endoskoopiline uurimine (laparoskoopia).
Maovähi jaotus staadiumitesse s.o kasvaja levikut iseloomustav süsteem, mis määrab ära ravimeetodite valiku ja haiguse edasise kulu.
I staadium: kasvaja haarab mao limaskesta ja lihaskesta, siirdeid ei esine
II staadium: kasvaja haarab kogu mao seina sügavuse, võib esineda siirdeid regionaalsetes lümfisõlmedes
III staadium: kasvaja on sisse kasvanud ümbritsevatesse organitesse või on siirded rohketes regionaalsetes lümfisõlmedes
IV staadium: esinevad kaugsiirded teistes organites.

Uuringute abil määratakse kindlaks kasvaja leviku ulatus. Seda kirjeldatakse arstide poolt staadiumina. Kasvaja leviku ulatus arutatakse läbi onkoloogia konsiiliumis ja selle alusel määratakse igale patsiendile optimaalne ravi. Konsiilium on erinevate erialade arstide koosolek, kus otsustatakse pahaloomulise kasvaja juhtumi ravitaktika. Konsiiliumis osalevad alati radioloog, kirurg, keemiaravi arst ja kiiritusravi arst, vajadusel ka muude erialade spetsialistid.

Ravi
Maovähi radikaalne ravi on kirurgiline. Valikmeetod kõikide maovähijuhtude korral on mao täielik eemaldamine (gastrektoomia) koos maoümbruse lümfisõlmede laialdase eemaldamisega. Naaberorganite haaratusel on näidustatud nende resektsioonid ühes blokis kasvaja algkolde ja lümfiteedega. Radikaalne operatsioon ei ole reeglina põhjendatud kõhuõõne-väliste siirete, rohkete peritoneaalsete siirete, maksa- ja kõhuardi-ümbruse siirete esinemisel.
Kvaliteetne kirurgiline operatsioon on üks peamisi maovähihaigete elulemust mõjutavaid tegureid. Kliiniliste uuringute alusel on leitud, et seedetrakti pahaloomuliste kasvajatega patsientide ravijärgne elulemus sõltub suurel määral neid ravinud meditsiiniasutuse sellealastest kogemustest.
Alates II staadiumist on näidustatud operatsioonieelne ja järgne keemiaravi või operatsiooni järgne keemiaravi või operatsiooni järgne keemia- ja kiiritusravi.
Palliatiivses ehk abistavas ravis kasutatakse peamiselt keemiaravi. Erinevate ravimite ja raviskeemide valik sõltub vähi histoloogilisest vormist ning vähi pinnal olevate molekulide staatusest. Oluline on ka patsiendi üldseisund. Palliatiivses kirurgilises ravis kasutatakse mao osalist või täielikku eemaldamist või möödajuhtivaid ühendusi tüsistuste (mao mulgustumine, ahenemine või verejooks) raviks ja ennetamiseks.

Ravijärgne haige jälgimine
Kõik maovähiga haiged võetaks arvele onkoloogiaasutustes ja neid kontrollitakse kindlate skeemide alusel, milles arst ja haige omavahel kokku lepivad. Esimestel aastatel kontrollitakse haiget 3-6 kuu tagant. Alates kolmandast aastast kord aastas.

Prognoos
Haiguse prognoos sõltub kasvaja suurusest ja regionaalsete lümfisõlmede haaratusest. Samuti on oluline kasvaja diferentseerumise aste.
Lokaalsetelt levinud ja mao distaalses osas paiknevate kasvajate puhul enam kui 50% patsientidest saab terveks. Kahjuks diagnoositakse varases staadiumis ainult 10-20% maovähkidest. Ülejäänud patsientidel esinevad metastaasid kas regionaalsetesse lümfisõlmedesse või eemal asetsevatesse organitesse. Üldine 5 aasta elulemus kõigub nullist kaugleviku korral kuni peagu 50% sellistel haigetel, kellel on regionaalselt levinud kirurgiliselt eemaldatav haigus. Mao proksimaalses (söögitorupoolses) osas paiknevate vähkide puhul isegi lokaalse haiguse puhul on üldine 5-aasta elulemus 10-15%. Levinud haiguse korral on raviga võimalik elupikendamine ja sümptomite leevendamine, kuid pikaajaline haiguse remissioon on harv.

Kliinilised uuringud

Kliinilised uuringud uute ravimite ja ravimeetodite selgitamiseks on eelkõige mõeldud ravitulemuste parandamiseks kesiste ravitulemustega haigusjuhtude korral (III ja IV staadium), kui standardravi ei anna tulemusi. Osalemine uuringutes on vabatahtlik. Juhul, kui uus ravim või ravimeetod osutub efektiivseks, annab uuringus osalemine haigetele suurema võimaluse paranemisele. Vaata täpsemalt peatükk „Kliinilised uuringud onkoloogias“.

Uuendatud: 2015