Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.
Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?
KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.
Tartu Ülikooli Kliinikumis täitub sel aastal 50. tööaasta lasteradioloogil dr Inna Justusel, kelle pühendumine ja panus tervishoiusüsteemi on hindamatu. Pühendunud spetsialisti karjäär on olnud täis väljakutseid, saavutusi ja sügavat armastust oma eriala vastu.
Dr Inna Justuse töö on mänginud olulist rolli laste tervise diagnoosimisel ja raviga seotud otsuste tegemisel. Tema huvi meditsiini vastu algas esimeses klassis operatsioonilaual. “Mul opereeriti kohaliku tuimestusega pimesoolt ja mina nägin samal ajal kõike reflektor lambist, et mis nad seal kõhuõõnes tegid. Sellest hetkest otsustasin, et mina hakkan nüüd arstiks,” meenutas dr Justus. 1967. aasta oli märgiline, sest just siis avati esimest korda Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas pediaatria eriala, kust algas tunnustatud radioloogi teekond. Seitse aastat hiljem alustas ta oma karjääri Tartu linna Lastehaigla polikliinikus jaoskonna pediaatrina, kus tegi lisaks ambulatoorsetele vastuvõttudele ka koduvisiite.
