Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee koosseis uuenes 2025. aasta septembrikuus, mille tulemusel suurenes nii liikmete arv kui ka erinevate erialade esindatus. Kliinikumi Leht küsis kliinilise eetika komitee juhilt dr Maarja Maserilt, mis on komiteel seni fookuses olnud. 

Dr Maseri sõnul on kord kuus kohtumisi pidav kliinilise eetika komitee oma otsustes sõltumatu nõuandev ühiskondlik kogu, mis tegeleb nii ravitöös ette tulevate eetiliste probleemide analüüsimisega kui ka eetika arendamisega Kliinikumis laiemalt. „Meie poole võivad pöörduda kõik Kliinikumi töötajad, samuti patsiendid ja nende lähedased, kui nad tunnevad, et meditsiinieetika alusprintsiibid on saanud riivata. Oluline on pidada silmas, et komitee ei tegele olukordadega, mis puudutavad töötajate omavahelist läbisaamist ega võta ka ravikvaliteedi komisjoni rolli,“ tutvustas komitee juht dr Maser. 

Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.

Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?

KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.