Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.
Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?
KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.
2024. aastal loovutas Eestis verd 28 059 doonorit, kokku ca 50 000 korda, mis tähendab, et keskmiselt loovutas doonor verd 1,8 korda. Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses on püsinud doonorite arv viimastel aastal üsna stabiilne. Aastas annetatakse verd ligi 16 000 korral ning 2024. aastal tehti enam kui 5400 vereannetust väljasõitudel.
Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse ülemarst-õppejõu dr Helve Königi sõnul on suur hulk doonoritest püsiannetajad. „See tähendab, et doonor käib teatud regulaarsuse tagant ning verekeskusel on omakorda võimalik kriitiliselt madala verevaru korral otse doonorite poole pöörduda. See võib sõna otseses mõttes mõnel juhul päästa teise inimese elu. Näiteks olukordades, kus haiglaravil on vaja kiirelt kindla veregrupiga verekannet teha – raskete liiklusõnnetuste korral või pikkade ja keeruliste operatsioonide puhul. Lisaks vajavad ka krooniliste haigustega patsiendid regulaarselt vereülekandeid,“ rääkis doonorite panusest dr König.
