Avaleht Histoloogiline uuring

Kontaktandmed

SA Tartu Ülikooli Kliinikum

Patoloogiateenistus
L. Puusepa 8 
50406 TARTU

 

SEKRETÄRID

+372 731 9699

+372 731 9697 

 

Fax: +372 731 9681


E-post:

patoloogia@kliinikum.ee

 

Majajuht: 

http://www.kliinikum.ee/patsiendile 

 

 

Histoloogiline uuringumaterjal Prindi
Patohistoloogiline uuring teostatakse koetükkidele ja see hõlmab patsiendilt eemaldatud koematerjali uurimist mikroskoopiliselt peale spetsiaalset koetöötlust.
Patohistoloogiline uurimine annab enam informatsiooni ning võimaldab erinevate haiguste diagnoosimist. Selle alusel saab otsustada rakkudes ja kudedes toimunud alternatiivmuutuste ja põletikuprotsesside iseloomu ja kasvajarakkude invasiooni üle organismis.

 

Teemad:

 



UURINGUMATERJALIDE HISTOTEHNILINE TÖÖTLUS hõlmab alljärgnevaid etappe:

Fikseerimine
Fikseerimisega algab kudede ettevalmistamine edasiseks töötlemiseks, mille käigus valmib histoloogiline püsipreparaat. Fikseerimine kindlustab kudedes toimuvate surmajärgsete muutuste ärahoidmise ja aitab kaasa tervikliku struktuuri säilitamisele.
Uuringumaterjal fikseeritakse kohe peale organismist eraldamist.
Fiksaatorina kasutatakse 4% formaliini (10%-line lahus, mis valmistatakse 40%-lisest formaldehüüdist).
Trepaanbiopsiate fikseerimiseks kasutatakse 2% formaliin-atsetaadi lahust.

Veetustamine
On vaheaine (ksülool) viimine uuringumaterjali, mille tulemusena muutub koetükk kõvemaks. Veetustamine toimub järk järgult üleviimissegus etanooli osa vähendades ja vaheaine osa suurendades. Veetustamiseks kasutatakse koeprotsessorit, milles on tõusva kontsentratsiooniga alkoholilahused, ksülool ja parafiin.

Sisestamine
Sisestamisel viiakse koetükki aine, mis muudab koe piisavalt kõvaks, et seda lõigata mikrotoomiga. Üldjuhul kasutatakse parafiinsisestust, kuna see on sobiv erinevate kudede töötlemiseks.

Mikrotomeerimine
Tahkunud parafiinplokist valmistatakse 1-3 mm paksused lõigud mikrotomeerimise teel. Koelõigud sirutatakse soojas vees ja kleebitakse valkglütseriini abil alusklaasile.

Deparafineerimine
Koeõigud deparafineeritakse ksüloolis, langeva kontsentratsiooniga alkoholilahustes ja soojas vees. Eesmärgiks on koelõigust parafiini eemaldamine.

Värvimine
Värvimata kude on preparaadis ühtlane hallikas mass, milles on diagnoosi panemiseks vajalikke koestruktuure ja patoloogilisi rakusisaldisi raske avastada. Preparaadi värvimine on oluline koestruktuuri eristamiseks ja see võimaldab koelõiku mikroskoopiliselt uurida.
Kasutatakse rutiinvärvingut, milleks on hematoksüliin-eosiin (HE), kus hematoksüliin värvib raku tuuma ja eosiin raku tsütoplasma.
Rutiinvärvinguna kasutatava hematoksüliin-eosiin värvingu (HE) kõrval on histoloogilistel lõikudel võimalik vastavalt vajadusele läbi viia rohkelt erinevaid lisavärvinguid ja -reaktsioone, et teatud koestruktuure ja -komponente paremini esile tuua. Nende kasutamise vajaduse määrab patoloog pärast HE-ga värvitud preparaadi uurimist.

Veetustamine
Veetustamine toimub tõusva kontsentratsiooniga alkoholilahustes ja ksüloolis.

Sulundamine
Värvitud koelõigud sulundatakse palsamisse ehk värvitud preparaadile lisatakse palsamit ja kaetakse katteklaasiga. Sulundamine kaitseb rakulist materjali kuivamis-artefaktide ja kokkutõmbumise eest, moodustab kaitsva kihi äige tuhmumise ennetamiseks ning muudab värvingu selgeks.

Seejärel on preparaat diagnoosimiseks valmis.
Kogu protsessi ajakulu kokku: 24-36 tundi

 


 

UURINGUMATERJALIDE IMMUUNHISTOKEEMILINE TÖÖTLUS ehk IHK-meetod

Eestis võttis IHK-meetodi esimesena kasutusele Tartu Ülikooli Kliinikumi Patoloogiateenistus.
Laborantide väljaõpe viidi läbi Soomes (1993a), Espoo's asuvas Jorvi Haigla patoloogiaosakonnas.
Esialgu said väljaõppe 2 laboranti, kes alustasid meetodi sissetöötamist 1994aastal. Uuringumaterjalide töötlemine toimus manuaalselt kuni 2001a aprillini, mil soetati esimene immuunhistokeemia automaat NexES IHC-system. 2006a detsembris soetati võimsam automaat Dako Autostainer Plus, mis võimaldab ...

IHK-meetodit kasutatakse valdavalt pahaloomuliste kasvajate diagnostikas kuna see võimaldab määrata erinevaid kasvajate liike, st IHK reaktsioonid võimaldavad spetsiifiliselt määrata kindlaid valke (antigeene) kudedes ning selle alusel :

  1. määrata rakkude histogeneetilist päritolu ja selle alusel omakorda kasvajate histogeneetilist kuuluvust ja liiki
  2. demonstreerida teatud valkude esinemist, mis on seotud ravile allumise ja prognoosiga (nt östrogeen- ja progesterooniretseptorid ja Her-2 rinnavähis)
  3. määrata rakkude proliferatiivset ehk paljunemisaktiivsust kudedes (tähtis kasvajate diagnostikas) haigustekitajate jm esiletoomist

Kuni spetsiifiliste immuunhistokeemiliste meetoditeni töödeldakse koematerjale samal põhimõttel, kui tavahistoloogilisteks uuringuteks saabunud uuringumaterjale, mida võib kasutada nii fikseeritult (formaliinis) ja parafiini sisestatult kui ka külmutatud koelõikude puhul.
Enamkasutatavaks fiksaatoriks on 10% formaliini vesilahus, millel on hea läbimisvõime ja mis säilitab hästi koe morfoloogia. Soovitav uuringumaterjali fikseerimise aeg on 8-24 tundi.
Paraku on formaliini kasutamisel ka negatiivsed mõjud, kuna ta hävitab mõnede koeantigeenide epitoope ja muudab teatud proteiinide ehitust selliselt, et need ei ole võimelised reageerima mõningate antikehadega.
Kogu tööprotsessi ajakulu on 24 - 36 tundi, millele lisandub koelõigu IHK töötlus (ühe reaktsiooni tegemine aega ca 4,5 tundi).

Immunohistokeemia = immunotsütokeemia on uurimismeetod, kus raku antigeene määratakse antikehade abil, millega on liidetud fluorestseiini või värvilisi metaboliite tootvad ensüümid.
IHK-meetodi eesmärgiks on rakkude täpsem iseloomustamine.

IHK-meetod on antigeen - antikeha reaktsioon, kus põhikomponentideks on:

  1. antigeen, mis on olemas koetükis
  2. antikeha, mis toodetakse kommertsiaalselt (suurimad tootjafirmad: Dako, Novocastro, Santa Cruz jne)
  3. värvaine-kromogeen (DAB-diaminobensidiin)

Patoloogiateenistuses on kasutusel orienteeruvalt 135 antikeha, mille arv pidevalt täieneb.
Vastavalt tootmisele ja eraldamise metoodikale jaotatakse antikehad:

  1. polüklonaalsed - mitme rakuklooni tekitatav antikeha
  2. monoklonaalsed - ühe rakuklooni tekitatav antikeha

IHK-meetodi töötluse etapid:
Fikseerimine
Veetustamine
Sisestamine
Mikrotomeerimine
Deparafineerimine
Värvimine (automatiseeritud)
Veetustamine
Sulundamine
Värvingu kvaliteedi hindamine
Preparaatide ja saatelehtede vastavuse kontrollimine
Patoloogile diagnoosimiseks edastamine