Ajalugu

Ühendlabor ajas ja ruumis

Dr. Ene Ora
Laboratoorseid analüüse on teostatud kõigis Tartu omaaegsetes kliinikutes/haiglates juba vähemalt üle-eelmisest sajandist alates. Näiteks on teada, et 1844. a hankis Tartu ülikooli kasvandik Gottlieb Franz Emmanuel Sahmen teraapiakliinikule ajakohase mikroskoobi, pannes nii aluse kliinilisele laboratooriumile. Alates 1860. aastast kujunes meditsiinil orgaaniline seos füsioloogia ja farmakoloogiaga, mis oli aluseks kliinilisele laboratoorsele diagnostikale. Juba 1865. a ilmunud eeskirjades Tartu ülikooli kliinikute kohta on esmakordselt märgitud keemialaboratooriumi teraapiakliiniku juures. Aastatel 1890-1905 kirurgiakliinikut juhatanud Wilhelm Koch rajas sajandi lõpus oma kliinikus bakterioloogia ja histoloogia laboratooriumi. XX sajandi esimese veerandi lõpuks olid loodud laboratooriumid kõigi kliinikute juurde. Raviarstid või kliinikute assistendid tegid tol ajal kõik oma haigete analüüsid ise.
1946.a lõpetas Tartu meditsiinikooli laborantide esimene lend ja haiglad said hakata tööle võtma kutsega laborante, kes tegid enamasti nn kliinilisi analüüse. Keerukamaid analüüse tegid oma põhitöö kõrval laboratoorsetest meetoditest enam huvitatud raviarstid. Paljudest neist said hiljem esimesed kohakaasluse alusel töötavad laborijuhatajad. Väheste eranditega tegeles enamik põhikohaga laboriarstidest veel 1980. aastatel biokeemiliste analüüsidega. Alles laboriaparatuuri täiustumisega, eriti aga selle hankimise võimaluste avanedes kujunes tööjaotus ümber. Praegu on ühendlabori arstide osaks selliste uuringute tegemine, mis nõuavad arsti teadmisi ja nendel põhinevaid analüüsitulemuste interpreteerimist, samuti peavad nad rakendama meetmeid analüüside kvaliteedi kindlustamiseks ja tegelema laborantide väljaõppe ning täiendõppega. Nende osaks on koostöö raviarstidega. Laboritesse on tööle võetud ka keemikuid, kes kannavad vastutust määramismeetodite korrektsuse eest.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabor moodustati 1. oktoobril 1996. a Maarjamõisa haigla laboriosakonna, mikrobioloogia ja immuunanalüüsi labori ning Tartu Linna Nakkushaigla viroloogialabori ühendamise tulemusel. Ühendlabori juhatajaks määrati meditsiinikandidaat Urmas Siigur (meditsiinidoktori kraadi kaitses Karolinska Instituudis Stockholmis 1997), ülemlaborandiks vanemlaborant Piret Laik. Seejärel liideti ühendlaboriga järk-järgult kõigi Tartu haiglate/kliinikute laborid ja meditsiinigeneetika ning molekulaardiagnostika keskus. Eesmärgiks oli luua kõiki raviasutusi rahuldava diapasooni ja kvaliteediga ökonoomselt toimiv üksus.
Seoses Urmas Siiguri valimisega TÜ Kliinikumi juhatusse 1999. a aprillis määrati ühendlabori juhatajaks immuunanalüüsi osakonna juhataja bioloogiadoktor Anu Tamm (Hannover, 1996).
Kliinikumi 200. aastapäevaks on ühendlabor saavutanud kaasaegse taseme nii kaadri, kvaliteedisüsteemi kui kasutatavate meetodite ja aparatuuri poolest. Ühendlaboris töötab 52 kõrgharidusega spetsialisti (13 neist omavad teadusdoktori ja/või magistri kraadi), 85 laboranti ja 20 töötajat muudes ametites. Suurt rõhku pannakse täiendkoolitusele, milles on rakendatud ka küllaltki erandlik ja tõhus omandatud teadmiste kontroll.
Ühendlabori analüüside kogu diapasooni ulatuses on rakendatud nii laborisisene kui ka -väline kvaliteedikontroll, kusjuures viimast ostab ühendlabor regulaarselt viiest riigist. 1999. a moodustati ühendlaboris kvaliteedialane töörühm, mille ülesandeks sai labori kvaliteedisüsteemi loomine Euroopa Standardi seeria 45000 alusel. Pärast mitmeid muutusi standardites on alates 2003. aastast ühendlabori kvaliteedisüsteem EVS-180 15189:2003 põhine ja seda on kirjeldatud kvaliteedikäsiraamatus. 2001. aastast toimuvad regulaarsed kvaliteediauditid ja -süsteemi ülevaatused.
1996-1997 hakati looma arvutiprogrammi, mis võimaldas ühendada labori aparatuuri arvutivõrku. Praeguseks registreeritakse enamus analüüside tellimusi ja vastuseid arvutis. Ka on juba paljudel osakondadel võimalik kiiresti saada analüüsitulemusi elektrooniliselt.
1998.a anti välja raviarstidele mõeldud "Labori teatmik" ja 2002. a "Ühendlabori käsiraamat" (mõlema toimetajad U. Siigur ja E. Ora). Korraldatud on kaks ankeetküsitlust, saamaks teada Kliinikumi arstkonna soove ühendlabori analüüside diapasooni laiendamiseks.
Ööpäevaringselt osutatakse laboriteenust kliinilise keemia, hematoloogia, naistekliiniku ja lastekliiniku osakonnas.

Maarjamõisa haigla labor

Dr Ene Ora, dr Katrin Reimand, dr Tiit Salum
Maarjamõisa haigla laboril on haruline ajalugu, kuna ta on moodustunud Tartu Linna Kliinilise Haigla ja Vabariikliku Tartu Kliinilise Haigla laborite liitmisel. Allpool käsitletakse lähemalt viimati nimetatu ajalugu.
Hospitaalteraapia ja närvikliinikus Maarjamõisa väljal rajas Ludvig Puusepp 1920-ndate aastate alguses kliiniliste uuringute labori, mille esimeseks pärastsõjaaegseks juhatajaks sai 1951. a farmatseudiharidusega Anita Lendre. Juba 1952. a novembris pidas peaarst V. Nikulin vajalikuks asendada A. Lendre kui n-ö kohalik kaader mujalt toodud dr Kraitsiga. Viimase põhitegevus olevat olnud analüüsiprotsesside jälgimine, mingi näputöö sõrmede vahel - vähemalt on tolleaegsed laborandid seda oma meenutustes kinnitanud. Ajad aga muutusid ja 1. veebruaril 1956 määrati, nüüd juba Vabariikliku Tartu Kliinilise Haigla labori juhatajaks, dr Elvi Põldvere, kes on labori ajaloos kindlasti olnud üks olulisemaid isikuid. Laboriarstina oli ta oma eriala väljapaistev spetsialist - väga pühendunud, laia silmaringi ja sügavate teadmistega, äärmiselt kollegiaalne ja ülimalt tagasihoidlik. Ta on välja koolitanud hematoloogiliste haiguste laboratoorse diagnostika alal terve plejaadi nii kliinilisi hematolooge kui laboriarste kogu Eesti tarbeks.
aastatel algas laboris kliinilise biokeemia hoogne areng tänu uutele andekatele töötajatele - keemik Velda Sibulale ja biokeemik Šura Feldmanile. Kümnendi lõpus osteti esimesed ajakohased aparaadid: vererakkude loendaja Celloscope-101 ja veregaaside analüsaator AME-1c.
Kui Vabariikliku Tartu Kliinilise Haiglaga liideti 1971. a Tartu Linna Kliiniline Haigla, ühendati ka laborid. Valmis uus kirurgiahoone ja sinna asus ka ühendatud labor, mis kandis nimetust Tartu Kliinilise Haigla kliiniline ja biokeemia laboratoorium. Juhatajaks määrati dr Helmi Novek, kes sisustas 1977. a laborile L. Puusepa 8 esimesele korrusele antud ajakohased ruumid ja lõi uue töökorralduse.
aastatel saadi väärtuslikumast aparatuurist juurde leekfotomeetreid Saksa Demokraatlikust Vabariigist, Tšehhoslovakkia gaaskromatograaf Chrom-4, esimene Ungari biokeemia-analüsaator Contiflo. Samuti telliti Tartu ülikooli katsetöökojast vertikaalse elektroforeesi aparaadid. 25. aprillil 1976 määrati labori juhatajaks Velda Sibul. Kui ta aga järgmisel aastal Tallinna kolis, määrati 28. oktoobril 1977 juhatajaks taas Elvi Põldvere. Kuna E. Põldvere eelistas administratiivsele tööle kindlalt hematoloogilisi uuringuid, kutsuti tema soovil juhatajaks Ene Lilleleht, kes alustas 1. novembril 1978. a. Oluline sündmus labori ajaloos oli vanemlaborandi ametikoha loomine 1979. aastal. Esimeseks ja kauaaegseks vanemlaborandiks sai Ilme Pedak.
Ajavahemikus 1982-1992 viidi Tartu Linna Kliinilise Haigla labori baasil läbi iga-aastaseid üle-eestilisi laboriarstide täienduskursusi. Käivitajaks oli tolleaegne peaarsti asetäitja, kunagine Tartu Linna Kliinilise Haigla labori juhataja Heino Hanson ja täideviija (alates teisest toimumisaastast) Ene Lilleleht. 1982. aastal külastas haigla laborit esimene kõrgetasemeline laboritöötajate delegatsioon Soomest, mille koosseisus olnud professorid organiseerisid Eesti taasiseseisvumisel Soome-poolset laborialast humanitaarabi ja koolitust.
aasta 1. augustil võeti Tartu kliinilise haigla labori juhatajana tööle dr Urmas Siigur. Algas labori kiire ja sihipärane arendamine. 1990. aastate algul saadi aparatuuri esialgu humanitaarabi korras: vererakkude loendajad, esimene täisautomaatne biokeemia analüsaator Hitachi-705 kingitusena Kuopio ülikooli keskhaiglalt ja veel teinegi, kingitusena Tartu sõpruslinnalt Tamperelt. Samal ajal suudeti ka ise üht-teist osta: hangiti fluorestsentspolarisatsioon-immuunmeetodil põhinev analüsaator mitmete ravimite kontsentratsiooni määramiseks, geelelektroforeesi automaatsüsteem, hematoloogiliste analüüside automaatanalüsaator jm. Algas arvutite kasutamine igapäevatöös: analüüsitellimuste ja -tulemuste registreerimine ning arhiveerimine. Labori kõrgharidusega personal vabastati järk-järgult otsesest analüüside tegemisest ja rakendati töösse, mis vastas nende ettevalmistusele: analüüside kvaliteedi kontroll, arenguperspektiivide väljatöötamine, laboripersonali täiendõpe, raviarstidega konsultatsioonid jne.
Seoses mikrobioloogialabori kolimisega Maarjamõisa polikliiniku vastvalminud hoonesse 1995. a avanes võimalus labori ruume laiendada ja kaasajastada. 1. oktoobril 1996 loodi Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabor. Moodustati uus struktuur ja juhtimissüsteem, mille käigus endise Maarjamõisa haigla labori personal jagunes kaheks osakonnaks - kliinilise keemia ning hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakonnaks. Kliinilise keemia osakonna juhatajaks määrati Alar Aab, kellest 1998. a sai esimene kutsega meditsiinilaborikeemik Eestis. Vanemlaborandiks määrati Tiiu-Mare Romanenkova. Hematoloogia osakonna juhatajaks määrati dr Tiit Salum, vanemlaborandiks Ülle Piirisild. Mõlemas osakonnas on ühendlabori ajastul toimunud kiire areng: aparatuur ja töötajate kvalifikatsioon, samuti analüüside kvaliteedi kontrolli süsteem on saavutanud rahvusvaheliste standarditega ettenähtud taseme.
Kliinilise keemia osakonna juhatajaks oli juulist 2000 kuni 2003. aasta lõpuni dr Katrin Reimand ja alates 2004. aastast - pärast Eestisse naasmist - on juhatajaks taas Alar Aab. Osakonnas tehakse praegu 102 erinevat laboratoorset analüüsi, kokku üle poole miljoni analüüsi aastas. Kliinilise keemia osakonna juhataja kureerib ka ühendlabori kliinilise keemia erialaliini. Väljaspool kliinilise keemia osakonda tehakse biokeemilisi analüüse peamiselt oma kliiniku tarbeks. Samas on paljud testid, mis nõuavad keerukat ja kallist aparatuuri, koondatud mõnda ühendlabori osakonda, näiteks valkude elektroforees ja ravimimonitooring kliinilise keemia osakonda, individuaalsete seerumivalkude määramine lastehaigla osakonda.
Osakonna kõrgharidusega personal võtab aktiivselt osa teadustööst. Nii näiteks oli IFCC-FESCC 14. kongressil Prahas 2001. aastal neilt kuus posterettekannet.
Suured struktuurimuutused on toimunud hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakonnas, kuna üleminek kapillaarvere proovidelt veenivere proovidele on võimaldanud tegevust tsentraliseerida. Hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakonnas tehakse ligi 50 erinevat analüüsi, aastas kokku umbes 200 000. Osakond on varustatud kaasaegse aparatuuriga - täisautomaatsed analüsaatorid vererakkude loendamiseks ja hüübimisanalüüside teostamiseks. Meditsiinitehnika areng ei ole siiski täielikult suuteline asendama inimest, seetõttu omab haiguslike protsesside määratlemisel sageli otsustavat rolli vere, uriini jt kehavedelike mikroskoopia.

Lastehaigla labor

Dr Milvi Topman
Tartu Ülikooli lastekliiniku 75. aastapäeva väljaandes meenutab dots Leida Keres, et aastail 1938-1948 tegid lastehaigla assistendid ise kõik vajalikud laboriuuringud. Ka liikvori uuring (pleotsütoos, Pandy reaktsioon) oli igapäevane, seda tegid osakonna raviarstid (pleotsütoos, Pandy reaktsioon). 1949. aastal seati sisse väike labor, kus töötas üks laborant, kelleks oli Lehte Vares. Laboris tehti vere, uriini ning rooja analüüse ja väheseid biokeemilisi uuringuid.
Olulisemad etapid lastehaigla labori arengus on järgmised:
1) Oru tänava periood 1949-1981. Oru tänava hoones asus labor esialgu haigla 3. korrusel 13 m² pliidiga kööktoas, mis oli enne olnud haiglatöötajate ametikorter. Lisaks Lehte Varesele (lastekliiniku laboris 1949-1972) võeti tööle veel üks laborant - Viida Post (1960-1992). Neile mõlemale oli lastekliinik esimene ja ka ainus töökoht. Lisaks hematoloogilistele ja nn üldkliinilistele analüüsidele tehti laboris biokeemilisi analüüse. Rohkesti uuriti tol ajal mao- ja duodenaalsondi abil saadud materjalide koostist.
Lastepolikliiniku laboris Ülikooli 12 töötasid aastaid kaks laboranti: Hilja Sorga (1950-1979) ja Heljula Luts (1943-1988). Nendelegi oli see ainus töökoht, millelt nad läksid ka pensionile. 1965-1967 töötas lastekliiniku laboris dr Virgo Seeder. Paari aasta pärast suundus ta ravi alale ja labori juhatajaks määrati dr Ene Samarütel, kes töötas ka laste nefroloogina. 1969. a sai juhatajaks dr Milvi Topmann.
Nimetatud perioodi lõpuaastail peeti kõige tähtsamaks ülesandeks arendada labori biokeemia haru. Sellesse aega kuulub üleliiduliste kohustuslike unifitseeritud meetodite rakendamine laboritöös. Meetodid olid manuaalsed ja aeganõudvad, vajalikud reaktiivid valmistati ise. 1970. aastate teisel poolel oli võimalik hakata kasutama uriini testribasid, automaatdosaatoreid, esimesi automaatpipette - töö muutus kiiremaks ja täpsemaks. Korduvalt laiendati ja uuendati labori tööruume, suurem ümberehitus toimus Oru tänava maja kapitaalremondi ajal (1976-1980), mil labor sai oma lõpliku näo.
2) Järgmine oluline ajajärk labori arengus on ajavahemik 1982-1991, mil koliti lastekliiniku nakkuskorpusesse Lunini 6. Seal avati 2. aprillil 1982 esimene lastehaiglaks ehitatud hoone Tartu linnas. Sama aasta oktoobris läks käiku labori ekspressteenistus ööpäevaste valvetega, mille raskust algusaastail kandsid vaid laboriarstid. Samas jätkus laborantide pidev koolitus ja väljaõpe iseseisvaks valvetööks. 1980. aastaid võib nimetada pöördelisteks, sest algas labori automatiseerimine ja meetodite uuendamine ning laiendati üldiselt laboriteenistust Tartu pediaatriavõrgus.
3) Ajavahemikus 1992-1999 arendati laboris tehnoloogilist ja analüütilist kvaliteeti. Seoses ühiskonna muutumisega hakkas taanduma senine ekstensiivne majandamine ka lastekliinikus. Kogu statsionaari koondumisel Lunini tänava hoonesse ühendati 1992. aastal sarnased osakonnad, ühendati ka labor. 1993. aastast töötab siin vanemlaborandina Hille Nilbe. Verevõtu avatehnika vahetati välja mikro- ja vaakumtehnika vastu. Lastekliiniku labori eripäraks on läbi aastate olnud väga suur ekspressuuringute osakaal igapäevatöös. 1992-1999 olid labori hoogsa arengu aastad. Rakendus analüüside kvaliteedi jälgimise mitmetasandiline süsteem: igapäevane rutiinne sisemine kvaliteedikontroll, 1994. a lülituti laborivälisesse kontrollsüsteemi Labquality. 1996. aastast alates korraldab labor Tartu ja selle ümbruse raviasutuste laborite hematoloogiliste analüsaatorite kvaliteedi kontrolli. 1999. aastal ühines lastekliiniku labor Kliinikumi ühendlaboriga.
4) Aastail 2000-2003 vahetati välja laboriaparatuur, võeti kasutusele rida uusi analüüsimeetodeid. 2002. aastast koondusid lastekliiniku laborisse hemato-onkoloogiliste patsientide luuüdi ja perifeerse vere uuringud, osa laborist ehitati ümber hematoloogialaboriks. Ühendlabori lastekliiniku osakond spetsialiseerus vere individuaalsete valkude, enamuse raua ainevahetustestide, seroosõõnte (sünoviaal- ja pleuravedelik) tsütoloogia ja biokeemiliste testide ning seljaajuvedeliku eritestide määramisele.
Augustis 2003 liideti labor ühendlabori kliinilise keemia osakonnaga.

Kopsukliiniku labor

Dr Merike Pauts
Tartu Tiisikuse Nõuandla (1923) ja Tartu Tiisikuse Ravila (1928) aegadest alates on tuberkuloosi ravimise asutusi Tartus paljudel kordadel reformitud ja nad on paiknenud eri aegadel eri aadressidel. Enamikus neist tehti kindlasti lihtsamaid hematoloogilisi ja nn üldkliinilisi analüüse, samuti röga bakterioskoopilist uuringut. Nii näiteks oli Teise maailmasõja järgselt Tuberkuloosi Sanatooriumi majas Riia tänaval üks ruum laborile, kus töötas laborant Elsa Lust, kes tegi muu hulgas juba ka üksikuid biokeemilisi analüüse. 1965. aastal ühendati kõik tuberkuloosi ravinud asutused Tartu Linna Tuberkuloosidispanseriks. Esimene laborijuhataja oli dr Klara Korjus, kes tegeles varasematel aastatel ka ravitööga, hiljem aga pühendus peamiselt bakterioloogiale. Aastast 1971, kui tööle asus laborant Asta Sugasepp, hakati tegema biokeemilisi põhianalüüse (bilirubiin, GOT, GPT, jääk-N, üldvalk ja verevalkude fraktsioonid). Sanatooriumi ajast oli tol ajal tööl ka kliinilisi analüüse teinud laborant V. Mäepalu.
a algusest võeti Tartu tuberkuloosidispanseri laborisse juhatajana tööle dr Merike Pauts. Labori koosseisus oli kolm kliinilist laborit - Õpetaja, Kalevi ja Riia tänaval. Neis tehti vere, uriini ja väljaheite uuringuid ning röga bakterioskoopiat. Sel ajal oli statsionaaris 350 voodikohta. Igal laboril oli oma väike ruum, suurusega 8-15 m². Biokeemia-aparatuurist oli vaid kaks aparaati - verevalkude foreesi aparaat ja viltuse magnetsilmaga fotoelektriline kolorimeeter. Järgmistel aastatel osteti leekfotomeeter, refraktomeeter, elektroforeesiaparaat FEK56M, veregaaside analüsaator BME-33. Laboris töötas kaks arsti ja kuus laboranti.
Aastast 1985 hakati kopsuhaigete histoloogilisi analüüse tegema onkodispanseri tsütoloogialaboris. Alustati pleuraefusioonide uurimisega ja teofülliini määramisega seerumist. 1987. a kevadel anti kliinilisele ja biokeemialaborile uued ruumid kopsuhaigla vastvalminud juurdeehitise kolmandal korrusel. Koormuse suurenemisega võeti 1990. a personali juurde. Sellest ajast rakendati ka valvetööd õhtutundidel, kõigil pühadel ja nädalalõppudel.
a eraldus morfoloogialabor eraldi üksuseks, juhatajaks dr Mari-Ann Reintam, ja 1992. a eraldus bakterioloogialabor, juhatajaks dr Annika Krüüner.
aastatel paranes labori tehniline varustatus, osteti hulk uusi aparaate ja analüsaatoreid. 1994. aastal liituti laborivälise kvaliteedikontrolli süsteemiga Labquality.
a sai laborist Kliinikumi ühendlabori kopsukliiniku osakond. 2002. a sügisel lõimiti selle töötajad ühendlabori erinevatesse osakondadesse.

Onkoloogiahaigla labor

Dr Anne-Mari Isotamm
Praeguse onkoloogiahaigla labori ajalugu on olnud keerukas nii struktuurimuutuste kui ka labori asukohtade poolest.
a Tartu Ülikooli Radioloogia Kliiniku baasil loodud Tartu Linna Onkoloogia Haiglas, mis asus tegutsema praeguse linnapolikliiniku hoones Gildi tänaval, oli esimeseks laborandiks sama aasta 14. augustist Maimo Kull. 1947. aastal asus tööle laborijuhataja dr Ilo Sibul. Samal aastal loodi ka Tartu Linna Onkoloogia Dispanser. Aasta hiljem dispanser ja haigla ühendati ja koliti Riia tänava hoonesse, kus praegu asub kiirabijaam. Neli aastat hiljem liideti juurde ka ülikooli radioloogia instituut radioloogia osakonnana. Moodustunud asutuses töötasid nn kliinilisi analüüse tegev laborant, patoloogina töötas dr Olga Mathilde Madissoon.
aastal kolis onkoloogiadispanser praegusesse asukohta Vallikraavi tänav 10. Siin sai labor oma kasutusse juba kolm ruumi ja hakati tegema üksikuid biokeemilisi analüüse, histoloogilisi uuringuid tegi dr Helle Reek. Esimeseks täiskohaga laborijuhatajaks sai 1. augustist 1968 dr Helgi Saar. Laborantideks olid Luule Martinson (kapillaarvere, uriini ja väljaheite analüüsid) ning Linda Karu (vähesed hüübimisuuringud, mõnede ensüümide, üldvalgu, jääk-N, bilirubiini ja Na/K määramine) ja Ada Terask. Laborantide käsutuses oli kaks monokulaarmikroskoopi, leekfotomeeter ja fotoelektriline kolorimeeter.
aastal, kui tsütoloog Helgi Saar asus organiseerima tsütoloogialaborit, mis hiljem koos histoloogialaboriga moodustas patomorfoloogialabori, sai labori juhatajaks Anne-Mari Isotamm. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel hakkas labor kiiresti arenema. Osteti ajakohast aparatuuri, näiteks elektrolüütide analüsaator Ionetics-450, kliinilise keemia analüsaator Humalyzer-815, hematoloogia-analüsaator Alcon-871, koagulomeeter Amelung KC-1A, uriinianalüsaator Clinitec-100 ning mitu moodsat mikroskoopi.
Mais 1999 sai laborist ühendlabori onkoloogiahaigla osakond. Labor on käesolevaks ajaks varustatud kaasaegse aparatuuriga ja lülitunud ühendlabori ühtsesse kvaliteedikontrolli süsteemi.

Endokrinoloogiahaigla labor

Dr Rain Lehtme
aastal avatud Tartu Pärmivabriku Vesiravilast aadressil Pikk 64 oli 1951. aastaks saanud Vabariiklik Struumatõrje Dispanser, kus tegutses juba ka kliiniline laboratoorium. 1960. aastaks oli lisandunud biokeemialabor. Koos aja ja arstidega vaheldusid uurimissuunad ja seega muutusid ka nõudmised laborianalüüside suhtes. Kuni 1970. aastateni suunati põhitähelepanu kilpnäärmehaigustele, kui peaarstiks oli dr V. Paškov. Suhkruhaigusele keskenduti 1970. aastail, mil peaarst oli dr I. Kalits. Biokeemialaboris võeti sel perioodil juhataja Astrid Veskila käe all kasutusele palju uusi meetodeid. Täiustus näiteks rasvade ainevahetuse määramine. Paljude uute meetodite väljatöötajaks ja juurutajaks oli Aleksandr Paškov, hilisem labori juhataja. Endokriinsüsteemi haiguste diagnooside täpsustamiseks ja ravi jälgimiseks võeti 1970. aastate teisel poolel põhiliselt hormoonide määramiseks kasutusele radioimmunoloogiline (RIA) meetod, mille juurutajaks oli Valve Hiir. Meetod on kasutusel siiani, näiteks 21-hüdroksülaasivastaste antikehade, insuliinivastaste antikehade, D-vitamiini ja insuliinisarnase kasvufaktori uuringud saavad vastuse just sel teel. Praeguseks on põhirõhk kemiluminestsents-analüüsidel. Need said võimalikuks tänu 1996. a hangitud aparaadile Immulite, millele paar aastat hiljem lisandus veel uuem ja täiuslikum mudel, Immulite-2000.
a sai laborist ühendlabori endokrinoloogia osakond, 2002. a juunis lõimiti selle töötajad ühendlabori immuunanalüüsi osakonda.

Meditsiinigeneetika labor

Dr Mari Sitska
Eestis töötab meditsiinilis-geneetiline teenistus alates 1968. aastast, mil Tartu Kliinilise Haigla konsultatiivse polikliiniku juurde loodi meditsiinilise geneetika kabinet, juhatajaks dr Tiina Talvik ja hiljem dr Aavo-Valdur Mikelsaar. Geneetilise konsultatsiooni teenistus Eestis reorganiseeriti 1990. a. Et parandada patsientide teenindamist kliinilise geneetika vallas, loodi 1. märtsil 1990 lastekliiniku juurde meditsiinigeneetika keskus (juhataja dr Mari Sitska). Keskuse käsutusse anti piisavalt ruume ja loodi ka uued ametikohad. See võimaldas tegevusvaldkonda oluliselt laiendada, võimalikuks sai sünnieelne diagnostika ja paranes pärilike ainevahetushaiguste diagnoosimine. Kahtlemata oli meditsiinigeneetika keskuse kümne aasta töö kõige olulisem saavutus pärilike haiguste sünnieelse diagnostika juurutamine Eestis ja selle edendamine maailmatasemele.
a anti välja sotsiaalministri määrus, millega meditsiinigeneetika keskus sai lootematerjali saamiseks invasiivseid meetodeid (amniotsentees, koorionibiopsia, kordotsentees) kasutava pärilike haiguste sünnieelse diagnostika alase töö koordineerijaks, korraldajaks ja metoodiliseks juhendajaks Eestis. Aastas konsulteeritakse praegu keskmiselt 1000 patsienti. Kromosoomianalüüse tehakse aastas 1500 (neist loote kromosoomianalüüse 900), ainevahetuse uuringuid 350.
Alates 1999. a kuulub keskus osakonnana Kliinikumi ühendlabori koosseisu.

Naistehaigla labor

Dr Anneli Aus
Naistekliiniku labori alguseks võib lugeda 1949. aastat, mil esimeste kutsega laborantidena alustasid tööd Ebba Miliste naistehaiglas ja Endla Prakson naistenõuandlas.
Tol ajal tehti hematoloogilisi põhiuuringuid, uuringut malaaria suhtes, uriinis määrati valku, suhkrut, erikaalu ning mikroskopeeriti sadet. Vastsündinuile tehti koprogramm 3., 5. ja 7. elupäeval, kõiki patsiente uuriti ussnugiliste suhtes. Ka määrati veresuhkrut ja veregruppi. Reesusfaktorit hakati määrama 1950. aastatel. Edasi lisandusid bilirubiini ja nn maksa funktsiooni proovide määramine, mis olid olulised grupi- või reesuskonfliktiga vastsündinute tervise jälgimisel. Rasedate sünnitusvalmidust hinnati suurte epiteelrakkude osakaalu alusel tupesekreedi mikroskoopial. Raseduse, sh ektoopilise raseduse tuvastamiseks kasutati pikka aega bioloogilisi määramismeetodeid, katseloomadeks olid hiired, konnad ja küülikud - naistekliinikul oli oma vivaarium. Laborandi tööks oli ka katseloomade lahkamine.
Labori esimene juhataja oli arstiteaduse 6. kursuse üliõpilane Jõeste, kes sellel kohal sai töötada vaid kolm kuud (kuni oma surmani). Edasi juhatasid põhitöö kõrvalt laborit vaheldumisi paljud günekoloogid: dr Jõgar, dr Lilian Savomägi, dr Uno Leisner ja dr Einar Petermann. Esimene põhikohaga laborijuhataja oli Hilja Vasar, erialalt farmatseut, ja seejärel Riina Dmohovski, samuti farmatseut, kelle juhatamise ajal laiendati oluliselt biokeemiliste analüüside spektrit. Pärast nende lahkumist juhtis mõne aasta laborit oma põhitöö kõrval jälle günekoloog - dr Ain Särg. Oluliseks kvalitatiivseks nihkeks oli veregaaside analüsaatori ostmine 1971. a. Samal aastal võeti tööle dr Ene Lilleleht (praegu Ora), kes oli esimene laboritöö kogemusega arst - biokeemia aspirantuur ja töö nooremteadurina.
Lätte tänava hoone kapitaalremondi ajal aastail 1971-1976 paiknesid sünnitusmaja statsionaari osakonnad Maarjamõisas kirurgiahoones, naistenõuandla koliti aga remondi ajaks naha- ja suguhaiguste dispanserisse Toomel, kuhu naistenõuandla patsientide teenindamiseks loodi sünnitusmaja labori haru. Sellesse aega kuulub unifitseeritud meetodite rakendamine. Alustati mõnede naissuguhormoonide määramist, tehti ka lootevee spektri uuringuid (TRÜ bioloogilise keemia kateedri spektrofotomeetril C(VENE F)-10), tuvastamaks ema/lapse veregruppi või reesuskonflikti. Kuna sel ajal platsenta asukohta määrata ei olnud võimalik, võeti lootevee proov vahetult enne sünnitust lootepõie ees asetsevat osa punkteerides. Uuringute eesmärk oli omandada kogemust ajaks , kui on olemas vajalik aparatuur, mis tagaks rasedusaegset ohutut amniotsenteesi.
Dr E. Lilleleht juhatas laborit aastani 1978, mil ta kutsuti Tartu Kliinilisse Haiglasse laborijuhatajaks.
1978-1999 töötas labori juhatajana teaduslabori kogemusega dr Eva Tiigimäe.
Eesti taasiseseisvumine andis labori arenguks uued võimalused. Oluline areng toimus 1990. aastatel, mil mindi käsitsitöölt üle analüsaatoritele, võeti kasutusele automaatpipetid, proovimaterjalina asendus kapillaarveri veeniverega, avatud verevõtusüsteem muutus kinniseks. Kui varasematel aastatel oli ööpäevaringne laboriteenus kaetud laborantide koduste valvetena, siis 1993. aastast on valvelaborant ööpäevaringselt laboris. Dr Ilmi Reimaa eestvedamisel hakati teostama onkotsütoloogilisi uuringuid. 1992. a sügisest hakati laboris uurima spermat, kuna dr Andrei Sõritsa alustas naistekliinikus kunstlikku viljastamist. Spermauuringute eesotsas oli väga kogenud laboriarst, endine naha- ja suguhaiguste haigla labori juhataja dr Pia-Astrid Ott. Nende töö tulemus sai kroonitud 1995. aasta augustis, mil sündis esimene katseklaasilaps Eestis.
Kliinikumi ühendlabori koosseisu kuulub naistehaigla labor 1998. a juunist. 1999. aastast juhatab laborit dr Anneli Aus. Oluliselt on muutunud labori töökorraldus. 2000. aastal loodi vanemlaborandi ametikoht, sellele kohale valiti Tiina Priimägi. Kõrgharidusega laboripersonal rakendati tööle, mis vastab nende haridusele, kuna oluliselt suuremat tähelepanu nõudis kvaliteedi juhtimise süsteem. Alates 2000. aastast osaleb labor välises kvaliteedikontrolli süsteemis Labquality ja samaegselt käivitati igapäevane sisemise kvaliteedikontrolli süsteem. Laboris on praegu ööpäev läbi võimalik tellida 40 liiki analüüse, aastas tehakse kokku ligi 70 000 analüüsi.

Mikrobioloogialabor

Dr Paul Naaber
Mikrobioloogilise diagnostika alguseks Tartu ülikooli kliinikutes võiks pidada 1920. aastat, kui K. Schlossmanni juhtimisel loodi ülikooli juures Bakterioloogia Kabinet (praegu Vanemuise 46), mis 1929. aastal nimetati ümber Bakterioloogia Instituudiks. Seal tegeldi ka õppe- ja teadustööga. 1946. a loodi instituudi juurde dr Selma Laanese juhtimisel kliinilise mikrobioloogilise diagnostika jaoks eraldi mikrobioloogialabor, mis sai nimeks Kliinikute Valitsuse bakterioloogia ja seroloogia osakond, hiljem Tartu Kliinilise Haigla eksperimentaallaboratoorium. Kliinilise mikrobioloogilise diagnostikaga tegeldi ka nakkushaiglas ning naha- ja suguhaiguste haiglas. Nakkushaiglas loodi labor 1945. a. Algul tehti seal vaid üldkliinilisi uuringuid, bakterioloogilisi uuringuid hakati tegema 1949. a. Samal aastal asus nakkushaigla laboris tööle hilisem kauaaegne mikrobioloogialabori juhataja dr Eugen Allik, üldlabori juhatajaks nakkushaiglas sai dr Tea Kirtsi. Naha- ja suguhaiguste haigla mikrobioloogialabor asutati 1944. a.
a kolis Tartu Kliinilise Haigla eksperimentaallaboratoorium Maarjamõisa ja hakkas kandma nime Tartu Kliinilise Haigla mikrobioloogialabor. Juhatajaks sai senine nakkushaigla mikrobioloogialabori juhataja E. Allik. Aastatel 1988-1991 oli labori juhatajaks dr Merle Allik. 1991 liitus Maarjamõisa laboriga ÜMPI kliinilise bakterioloogia grupp ja juhatajaks sai ÜMPI vanemteadur Marika Mikelsaar. Seoses sellega hakati laboris tegema ka teadustööd. 1994. a läks M. Mikelsaar Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudi juhatajaks, samal aastal alustas tööd labori juhataja Epp Sepp. 1995. a kolis labor Maarjamõisa polikliiniku ruumidesse. 1996. aastal läks labor ühendlabori koosseisu mikrobioloogia osakonnana. 1996-1998 oli juhatajaks dr Kadri Kermes, hiljem meditsiinidoktor (1997) Paul Naaber. 1998. a liideti laboriga nakkushaigla bakterioloogialabor. 1999. a liitusid ühendlabori mikrobioloogia osakonnaga nahakliiniku mikrobioloogia labor ja kopsukliiniku bakterioloogialabor. Esialgu jätkasid nimetatud laborid tööd iseseisvate üksustena naha- ja kopsukliinikus. Aastaks 2002 koondati aga kogu mikrobioloogiline diagnostika Puusepa 1a laborisse.
Kuigi kliinilise mikrobioloogia labor kasutab endiselt valdavalt klassikalisi mikrobioloogilisi diagnostikameetodeid, on ka siin toimunud viimase kümnendi jooksul olulisi muutusi. Metoodikad on standardiseeritud vastavalt rahvusvahelistele normidele, sisse on viidud nii välise kui sisemise kvaliteedikontrolli süsteem. Labor osaleb aktiivselt teadustöös ja rahvusvahelistes järelvalveprojektides. Labori kaheksast arstist/spetsialistist on neljal doktori ja/või magistri teaduskraad.

Mükobakterioloogialabor

Dr Annika Krüüner
Enne 1982. a tehti tuberkuloosi bakterioloogia alast tööd peamiselt Tartu Linna Tuberkuloosidispanseris Õpetaja tn 5. Seda tegevust juhtis dr Klara Korjus. 1982. a loodi dr Merike Pautsi juhatatavas pulmonoloogiahaigla laboris Riia tn 167 bakterioloogia haru ja Õpetaja tänava labor kolis üle praeguse kopsuhaigla poolkeldrikorrusele. 1991. a alustas tööd bakterioloog dr Annika Krüüner. Aasta hiljem eraldus üldlaborist bakterioloogialabor, mille juhatajaks A. Krüüner sai. 1996. a 23. jaanuaril anti laborile ametlikult tuberkuloosi bakterioloogilise diagnostika referentslabori staatus, ehkki sellist tööd tehti varemgi. Referentslabori jaoks eraldati mõned ruumid Maarjamõisa polikliiniku hoones, ülejäänud osa bakterioloogialaborist jäi kopsukliiniku ruumidesse. 1999. a maikuust alates jätkas labor tööd ühendlabori koosseisus mükobakterioloogia osakonnana.
a märtsikuust hakati algmaterjali värvimisel kasutama fluorestsentsvärvingut. 2001. aastal saadi polikliiniku hoones ruume juurde ja juba augustis osutus võimalikuks liita labori osad ühtseks tervikuks. Sama aasta teisel poolel sai labor seina-autoklaavi, mis võimaldab nakkusohtliku materjali nõuetekohast käitlemist. Kolimisele eelnenud remondi, ruumide ümberjagamise ja autoklaavi paigaldamise tulemusel vastab labor tervikuna tuberkuloosilabori rahvusvahelistele nõuetele. Labori juhataja dr Annika Krüüner kaitses mükobakterioloogia alal doktorikraadi 2001. a Tartu Ülikoolis ja 2003. a ka Rootsis Karolinska Instituudis.
a oktoobris võeti kasutusele mükobakterite samastamise GenoType-meetod, mis võimaldab M. tuberculosis ja M. avium kompleksi mükobaktereid samastada liigi tasemeni ning samuti identifitseerida küllalt laia spektrit oportunistlikke mükobaktereid.

Viroloogialabor

Dr Ene Laja
Kunagine nakkushaiguste kliiniku arst Elmar Mikkel mainib oma mälestustes, et viroloogialaborit hakati moodustama 1957. a ja see valmis 1960. a. Sel ajal oli viroloogialabor üldlabori koosseisus dr Eugen Alliku juhtimise all. Viroloogilisi analüüse tehti vähe, katsetati tööd koekultuuridega ja enteroviiruste isoleerimisega. 1964. a tehti algust ka immunofluorestsents-uuringutega respiratoorsete viiruste suhtes. 1967. a loodi juba viroloogi ametikoht. Sellena asus tööle dr Virve Lääne, kes töötas viroloogina 25 aastat. Laborantidest tulid viroloogialaborisse tööle Elvi Mõõk (töötas seal 1992. aastani) ja Sirje Laaniste (1990. aastani). Viroloogia-alased täiendused toimusid Moskvas Ivanovski-nimelises instituudis, samuti Tallinnas Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Instituudi viroloogialabori baasil dr Silver Jõksi, dr Kiira Subi ja dr Veera Vassilenko käe all, kes on jäänud Tartu viroloogidele konsultantideks tänaseni.
Labori algusaastail tehti viroloogilisi analüüse ainult nakkushaiglale. Kui 1967. a ulatus tehtud analüüside arv 415-ni, siis 2000. a oli see üle 47 000.
Viroloogilisi analüüse tehti 1960-ndatel aastatel koekultuuridel enteroviiruste suhtes, immunofluorestsentsmeetodil respiratoorsete viiruste suhtes ja seroloogilisi uuringuid A-gripi-, B-gripi- ja adenoviiruste tuvastamiseks. 1977. a hakati tegema puukentsefaliidi seroloogilisi uuringuid.
a sai labor Rajoonidevahelise Viroloogialabori nime all iseseisvaks laboriks, mis allus nakkushaiglale ja hakkas teenindama Tartu linna ning Lõuna-Eesti raviasutusi. Labori juhatajaks määrati Ene Laja. Kasutusele võeti mitu uut testi, näiteks immunofluorestsentsuuringud Herpes simplex viiruse ja Mycoplasma pneumoniae suhtes. Laboriarstide täiendused Moskvas ja Turus võimaldasid kasutusele võtta uued testid: immuunensüümtestid punetiste, tsütomegaloviiruse ja herpesviiruste antikehade määramiseks vereseerumis. 1991. aastal lisandusid puukborrelioosi ja Coxsackie B viiruste, aasta hiljem paragripi- ja RS-viiruse seroloogilised uuringud.
a märtsis kolis viroloogialabor Maarjamõisa polikliiniku uutesse ruumidesse. 1996. a liideti labor ühendlaboriga. Kasutusele võeti palju uusi tänapäevaseid meetodeid - 1990-ndate aastate lõpus automaatanalüsaatori Immulite ning uue molekulaarse meetodi - Gen-Probe.
Tehtavate analüüside arv on kasvanud ligi 50 000-ni aastas ja erinevaid uuringuid on üle 90 nimetuse.

Molekulaardiagnostika labor

Prof Andres Metspalu, dr Hiljar Sibul
veebruaril 1996. a loodi Tartu lastehaigla juures molekulaardiagnostika keskus, juhatajaks 0,5 koormusega prof Andres Metspalu. Viis kuud kulus ruumide remontimisele, esmavajaliku aparatuuri ja reaktiivide muretsemisele ning töötajate otsimisele. Laboriseadmete ostmisele aitasid kaasa Avatud Eesti Fond ja Eesti Biokeskus. Täismahus alustati tööd sama aasta 1. juulil: hakati tegema fenüülketonuuria ja hüpotüreoosi skriiningut ning DNA-diagnostikat mitme päriliku haiguse suhtes (tsüstiline fibroos, Duchenne´i muskulaarne düstroofia). Skriiningu meetodit kasutatakse ka fenüülketonuuriaga haigetel ka dieedi tõhususe kontrolliks. Sotsiaalministeeriumi kantsleri suunise kohaselt toimub alates 1996. a novembrist kõikide Eesti vastsündinute skriining. Kantsleri ringkiri parandas oluliselt testkaartide saabumist ja korrastas süsteemi, sisuliselt on tegu haiguste ennetamise riikliku programmi käivitamisega. Alates 1997. aastast teostab skriiningu kvaliteedi kontrolli kvartaalselt CDC (Center for Desease Control) Atlantas USA-s. 1998. a osteti uus geenianalüüsi aparaat, mis võimaldab samaaegselt teha suuremat arvu analüüse. DNA-testide arv on kasvanud 20-ni.
Alates 1999. aastast kuulub keskus ühendlabori koosseisu. 2001. a osteti vastsündinute skriiningu jaoks uus fluoromeeter. Skriininguga hõlmatud vastsündinute osakaal on tänu heale koostööle arstidega aasta-aastalt kasvanud: 1996. a - 93%, 1999. a - 98,7%, 2002. a - 99%. Molekulaardiagnostika keskuses on alates 1996. aastast vastsündinute skriininguprogrammi käigus diagnoositud 13 fenüülketonuuria juhtu ja 19 hüpotüreoosi juhtu. Labori töötajad osalevad ka teadusprojektide täitmises ja publitseerivad teadusartikleid.

Immuunanalüüsi labor

Dr Anu Tamm, dr Rain Lehtme
Immuunanalüüsi labor sai alguse 1. veebruaril 1988. a, kui Tartu Kliinilise Haigla juurde loodi Lõuna-Eesti tarbeks AIDSi labor. Tegevust alustati neurokirurgia osakonna ühes palatis, personaliks juhataja dr Miia Sultsmann, kaks laboranti ja sanitar. Seoses Lõuna-Eestis teiste HIV diagnostikaks loodud laborite rajamisega jäi alates 1991. a detsembrist labori teeninduspiirkonnaks Tartu linn ja maakond ning labor nimetati immuunanalüüsi laboriks.
a alustati hepatiidimarkerite määramisega. 1994. a loodi immuunanalüüsi labori baasil üleriigiline viirushepatiitide referentslabor, tagamaks kõigis doonorivere viirusanalüüsidega tegelevates laborites hepatiitide kvaliteetne diagnoosimine. Samal aastal käivitati koesobivuse määramine elundidoonoritel ja retsipientidel, et luua võimalused organite transplantatsiooni arenguks Eestis. Algas koostöö kirurgide ja hematoloogidega. Koesobivusdiagnostika eestvedajaks on siiani jäänud Astra Västrik. Aasta hiljem alustati immuunanalüüsi laboris androloog Margus Punabi eestvõtmisel sperma analüüsidega. Pärast Maarjamõisa polikliiniku valmimist Puusepa tn 1a 1995. a, saadi sinna labori jaoks ruumid.
aasta novembris sai labori juhatajaks Anu Tamm. Samal ajal asuti juurutama PCR-meetodil põhinevaid DNA-analüüse, mille menüüd laiendatakse pidevalt. 1997. a muretseti esimene täisautomaatne immuunanalüsaator, mis võimaldas laiendada labori menüüd hormoon-, kasvajamarkerite ja paljude teiste analüüsidega. Aastaks 2004 on automaatanalüsaatoritel tehtavate immuunanalüüside hulk kasvanud mitmekümnekordseks, lisandunud on RIA-meetod ning automatiseeritud on ka doonorvere uuringud. Juurutatud on labori infosüsteem, tagamaks tohutu andmehulga täpset ning kvaliteetset käitlemist.

Kontrast

Reavahe

Teksti suurus

Ajalugu