Tänu vähiravi tõhustumisele ja elulemuse paranemisele käsitletakse vähki paljudel juhtudel kui kroonilist haigust või terviseolukorda, mille puhul võib pikema aja vältel vajada haiguse või selle ravi tagajärjel tekkinud vaevuste leevendamiseks toetavat ja taastavat ravi ning mitmete spetsialistide käsitlust. Füüsilistest vaevustest esineb kõige sagedamini valu, väsimust/jõuetust, turseid, labakäte-jalgade tuimust, paresteesiaid (naha tundlikkuse häireid), tasakaaluhäireid. Väikevaagna piirkonna vähiga patsientidel esineb põie- ja/või soolepidamatust, seksuaalfunktsiooni häireid. Pea- ja kaelapiirkonna kasvaja korral võivad tekkida kõne- ja neelamishäired. Samuti esineb vähipatsientidel mälu- ja keskendumishäireid ning meeleoluhäireid. Taastusravis keskendutakse funktsioonihäire taastamisele ja kompenseerimisele, õpetades igapäevaste tegevustega toime tulema kohandatud tegevusmustrit või abivahendeid kasutades. Suur osa raviajast kulub nõustamisele ja õpetusele, kuidas kohaneda haiguse ja selle tüsistustega.
Vastavalt probleemi olemusele võib abi saada füsioteraapiast (nt liigeste või kaela- ja seljapiirkonna liikuvuse häired, lihasjõudluse vähenemine, tasakaaluprobleemid, üldise kehalise võimekuse vähenemine, püsiv valu, abivahendite vajadus jt), tegevusteraapiast (käte probleemid, abivahendite vajadus), psühholoogilisest nõustamisest ja psühhoteraapiast (nt meeloluhäired, ärevus, keskendumisraskused, mäluhäired), logopeedilisest teraapiast (kõnehäired, neelamishäired), lümfiteraapiast (kasvajast või selle ravist tingitud lümfiturse), vaagnapõhja füsioteraapiast (uriinipidamatus, defekatsioonihäired).
Taastumist soodustavad tegevused (nt sobiv kehaline akiivsus ja treening) ja vajaduspõhine taastusravi peaksid olema osa vähiravist ja raviteekonnast. Taastusravi on näidustatud, kui haiguse või selle ravi käigus on tekkinud funktsioonihäired, mis piiravad iseseisvat füüsilist ja/või psühhosotsiaalset toimetulekut, häirivad igapäevategevusi ja üldist elukvaliteeti. Tähtis on iga vähipatsiendi puhul hinnata füüsilist ja psühhosotsiaalset funktsionaalset toimetulekut. Funktsionaalse hindamise tulemused aitavad eristada taastusravi vajadust peamiselt toetusravi/palliatiivravi vajadusest. Arvesse tuleb võtta taastumispotentsiaali ning taastusravi ei tohi põhjustada ülekoormust ega lisakannatusi. Kui funktsionaalne paranemine ei ole võimalik, tuleb pakkuda parimat toetavat ravi. Onkoloogilist taastusravi võib vajadust mööda alustada spetsiifilise ravi ajal või selle järel. Sageli püsib vajadus onkoloogilise taastusravi jätkamiseks aastaid pärast vähiravi lõppemist.
Tartu Ülikooli Kliinikumis on taastusravi võimalik saada nii ambulatoorses kui statsionaarses taastusravi osakonnas. Ambulatoorses osakonnas on ravivõimaluste hulgas ka füsioteraapia igapäevases keskkonnas ehk patsiendi kodus.
Taastusravile saab suunata patsiendi vähiraviarst (onkoloog, vähikirurg) või perearst.
