Allogeenne siirdamine.

Siirdamisjärgselt algab vereloome taastumine 10- 14 päeva peale doonori rakkude ülekandmist. Vahepeal on periood, kus patsiendi enda vereloome on juba siirdamiseelse konditsioneeriva raviga hävitatud ning ülekantud doonori rakud ei ole veel jõudnud vereloomet taastada. Sellel perioodil patsiendi vere analüüsis valgete vereliblede arv langeb nullini, oluliselt langeb ka trombotsüütide ehk vereliistakute ning erütrotsüütide arv. Erütrotsüütide ja trombotsüütide arvu langust on võimalik kompenseerida verekomponentide ülekannetega. Leukotsüütide arvu langus teeb patsiendi vastuvõtlikuks erinevate bakteriaalsete infektsioonide suhtes. Bakteriaalsed infektsioonid ongi varases siirdamisjärgses perioodis patsienti kõige enam ohustavaks faktoriks.
Teiseks väga oluliseks siirdamisjärgseks tüsistuseks on transplantaat (siirik) peremehevastane haigus (reaktsioon). See reaktsioon tuleneb doonori ja patsiendi rakkude vahelisest immunoloogilisest sobimatusest. Kuigi siirdamiseelselt püütakse patsiendile parim sobiv doonor, ei suuda siirdamiseelsed sobivusproovid siiski kõiki probleeme ära hoida. Transplantaat peremehevastase reaktsiooni puhul tunnistavad koos vereloome tüvirakkudega ülekantavad doonori T-lümfotsüüdid patsiendi organism võõraks ning püüavad seda kahjustada. Samas on need ülekantavad doonori T-lümfotsüüdid vajalikud võimalike keemiaravi üleelanud kasvajarakkude hävitamiseks. Esimese 100 siirdamisjärgse päeva jooksul tekkinud transplantaat peremehevastast haigust nimetatakse ägedaks ning väljendub see põhiliselt kolme vormina- nahalööbena, kõhulahtisusena või maksafunktsiooni langusena.