Kui patsiendi raviprogrammis osutub vajalikuks allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine, siis esmalt püütakse patsiendile sobivat doonorit leida tema õdede-vendade seast. Selleks määratakse nii patsiendil kui tema õdedel-vendadel koesobivuse antigeenid ning võrreldakse neid omavahel. Paraku kõigil meil õdesid-vendasid ei ole ja kui ka on, siis tõenäosus, et kellegi vend või õde sobib talle doonoriks on vaid 25%. Kui perekonnas doonorit ei ole, siis algatatakse doonori otsing luuüdi doonorite registritest.

Kõigepealt teostatakse nn. esialgne otsing, millega selgitatakse välja potensiaalsete doonorikandidaatide olemasolu. Kui esialgne otsing osutub edukaks, siis võetakse patsiendilt teistkordselt vereanalüüsid koesobivuse antigeenide määramiseks. Nende vastuste saabumisel valitakse välja kolm-neli doonorikandidaati, kellel samuti määratakse teistkordselt koesobivuse antigeenid. Nüüd valitakse nende seast patsiendile kõige sobivam doonor, ideaalis peaks doonori ja patsiendi vahel olema 100% sobivus HLA A, HLA B, HLA C, HLA DR ja HLA DQ antigeenide osas. Mitme sobiva doonori olemasolul arvestatakse doonori valikul veel lisanduvaid faktoreid nagu doonori ja patsiendi sugu, veregruppide erinevust ja mõningaid teisi faktoreid.
Sobiva doonori olemasolul teostatakse lõplik valik, hinnatakse veelkord patsiendi valmisolekut siirdamiseks ning siis toimub lõplik kuupäevade kokkuleppimine siirdamiskeskuse, doonorkeskuse ja doonori vahel.