Vereloome tüvirakkude kogumiseks perifeersest verest on vajalik vereloome tüvirakkude mobiliseerimine luuüdist perifeersesse verre. Autoloogse ja allogeense doonori puhul kasutatakse selleks mõnevõrra erinevaid meetodeid.
Allogeense doonori puhul kasutatakse enamasti granulotsüütide kasvufaktorit. Seda kasvufaktorit leidub väikestes kogustes kõikide inimeste organismis ja tema funktsooniks on neutrofiilsete granulotsüütide arengu stimuleerimine. Granulotsüütide kasvufaktorit manustatakse 4-5 päeva. Selle ajaga liigub osa vereloome tüvirakkudest vereringesse ja sealt on neid võimalik spetsiaalselt selleks ettenähtud aparaadiga, mida nimetatakse rakuseparaatoriks koguda.
Mõningatel juhtudel ei piisa ainult granulotsüütide kasvufaktorist selleks, et mobiliseerida perifeersesse verre piisav hulk vereloome tüvirakke. Siis on vajalik lisaks granulotsüütide kasvufaktorile kasutada pleriksafoori. Pleriksafoor seondub vereloome tüvirakkude pinnal asuva retseptoriga, mille tulemusel tüvirakk liigub luuüdist perifeersesse verre.
Autoloogsete vereloome tüvirakkude mobiliseerimiseks perifeersesse verre on võimalik sarnaselt allogeense doonoriga, kuid enamasti kombineeritakse granulotsüütide kasufaktorit keemiaraviga. Keemiaravi toimel tekkinud neutropeeniast taastumise perioodil manustatava granulotsüütide kasvufaktori toimel liiguvad vereloome tüvirakud luuüdist perifeersesse verre, keemiaravi ja granulotsüütide kasvufaktori koostoimel on luuüdist verre mobiliseeritud tüvirakkude hulk enamasti suurem kui vaid granulotsüütide kasvufaktorit kasutades. Enamasti valitakse autoloogse doonori (kes tegelikult on ju autoloogset siirdamist vajav patsient) puhul vereloome tüvirakkude mobiliseerimiseks selline keemiaravi kombinatsioon, millel on ka antud autoloogse doonori kasvajalist haigust mõjutav toime.
Vereloome tüvirakkude verre mobiliseerumise päeva ei ole võimalik väga täpselt ette ennustada, allogeense doonori puhul planeeritakse tüvirakkude kogumine viiendaks päevaks peale neljapäevast granulotsüütide kasvufaktori manustamist. Autoloogse doonori puhul ei ole tüvirakkude kogumise päeva võimalik nii täpset ette ennustada, enamasti on see 10.- 14. päeval peale mobiliseerimiseks kasutatud keemiarvi algust. Selleks, et määrata täpset kogumispäeva määratakse prognoositavatel kogumispäevadel doonori veres vereloome tüvirakkude hulk ning kui eid on sel üle kehtestatud alampiiri alustatakse kogumist.
Mitte alati ei õnnestu ravimite toimel piisaval hulgal vereloome tüvirakke perifeersesse verre mobiliseerida, sellisel juhul kaalutakse alternatiivseid võimalusi või tuleb planeeritavast siirdamisest loobuda.
Vereloome tüvirakkude kogumiseks kasutatakse rakuseparaatorit. Vereloome tüvirakkude kogumiseks rajatakse doonorile kaks veeniteed- ühte pidi liigub veri veresoonest rakuseparaatorise, kus toimub vereloome tüvirakkude eraldamine verest, teist veeniteed pidi liigub veri, millest on tüvirakkud eraldatud tagasi doonori vereringesse. Sellist protsessi nimetatakse afereesiks.
Rakuseparaatori töö põhineb tsentrifuugil, vere tsentrifuugimisel liiguvad suuremad ja raskemad rakud (nendeks rakkudeks on erütrotsüüdid ehk punalibled) põhja, väiksemad ja kergemad rakud (nendeks on erinevad leukotsüüdid, nende seas ka vereloome tüvirakud) jäävad vahekihti ning plasma ja trombotsüüdid jäävad kõige ülemisse kihti. Rakuseparaatoris vahekihi rakud eemaldatakse ja nad liiguvad kogumiskotti, erütrotsüüdid ja plasma kantakse tagasi doonori vereringesse.
Perifeersest verest afereesi teel vahekihist kogutud vereloome tüvirakkude produkt sisaldab lisaks vereloome tüvirakkudele nendele suuruselt sarvnaseid teisi vahekihi rakke: T- lümfotsüüte, B- lümfotsüüte, NK- rakke. Need rakud on ühelt poolt vajalikud edukaks siirdamise läbiviimiseks, teiselt poolt jälle on nad mitmete oluliste komplikatsioonide põhjustajateks.
