Immuunsuse all mõistame organismi kaitsemehhanisme sinna sattunud võõrast geneetilist informatsiooni sisaldavate struktuuride- haigustekitajate (bakterid, viirused, seened), teiselt organismist pärineva bioloogilise materjali (rakud, koed, elundid), toksiliste ainete, aga ka kasvajate vastu. Immuunsuse ülesanne on tagada organismile stabiilne sisekeskkond ning eristada oma võõrast. Immuunsuse toimimise aluseks on immuunsüsteem.
Immuunsüsteemi ei saa seostada ühe kindla kõikehõlmava elundiga, immuunsuse tagamise mehhanismid on integreeritult jaotatud üle kogu organismi, immuunsuse tagamisega seotud rakke ja humoraalseid komponente leidub kõikides elundites. On ka
Immuunsüsteem moodustab hästi koordineeritud võrgustiku, milles on oluline koht nii stimuleerivatel kui pidurdavatel signaalidel.
Selles hästi koordineeritud võrgustikus, milles osalevad nii immuunsüstemi rakulised kui ka humoraalsed komponendid saab eristada kahte tüüpi üksteisega tihedalt põimunud immuunreaktsioone.
Neist ajaliselt varem tekkivat nimetatakse loomulikuks immuunsuseks ja hiljem tekkivat omandatud immuunsuseks.
Loomuliku immuunsuse mehhanismideks on:
Loomuliku immuunsuse roll ei piirdu vaid organismi esmase kaitsega, vaid tema ülesandeks on ka omandatud immuunsuse käivitamine ja reguleerimine.