Esimene inimese luudi ülekanne teostati 1939 aastal, kui aplastilise aneemia diagnoosiga patsiendile kanti veenisiseselt üle doonori luuüdi.

Esimene tänapäeva mõistes vereloome tüvirakkude siirdamine teostati 1956 aastal E.Donnall Thomase poolt ning publitseeriti 12.09.1957 ajakirjas New England Journal of Medicine.

Esimeses kliinilises uuringus teostati siirdamine kuuele patsiendile, vaid kahel ülekantud tüvirakud siirdusid ning needki patsiendid surid esimese 100 päeva jooksul peale siirdamist.

Esimeste siirdamiste ebaõnnestumise põhjuseks oli, et sellel ajal ei teatud midagi veel koesobivuse antigeenidest.

1960-ndate aastate teises pooles identifitseeriti inimese leukotsüütide antigeenid (HLA), mis võimaldas retsipiendile valida koesobivuse antigeenide osas sobiv doonor.

1968 aastal teostati esimene luuüdi siirdamine HLA- identselt sugulasdoonorilt. Retsipiendiks oli kaasasündind immuunpuudulikkusega väikelaps, doonoriks aga tema 9 aastane õde.

1972 aastal loodi USA-s Rahvusvaheline Luuüdi Siirdamise Register (International Bone Marrow Transplant Registry).

1973 aastal teostati esimene allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine HLA identselt registridoonorilt.

1974 loodi European Group for Blood and Marrow Transplantation (EBMT).

1974 aastal loodi esimene vereloome tüvirakkude register- Anthony Nolan Foundation Ühendkuningriikides

1986 loodi USA-s rahvuslik vereloome tüvirakkude doonorite register- National Marrow Donor Program ning 1988 aastal rahvusvaheline vereloome tüvirakkude register- Bone Marrow Donors Worldwide.

E.Donnall Thomas sai 1990 aastal Nobeli meditsiinipreemia

1990 aastate alguses kasutati esmakordselt allogeense siirdamise korral granulotsüütide kolooniad stimuleeriva faktoriga perifeersesse verre mobiliseeritud vereloome tüvirakke.