Vereloome tüvirakud võivad olla kas autoloogsed või allogeensed. Esimesel juhul kasutatakse siirdamiseks patsiendi enda tüvirakke, teisel juhul aga doonorilt pärinevaid tüvirakke. Mõningate haiguste puhul, näiteks lümfoomid või hulgimüeloom, on võimalik siirdamiseks kasutada patsiendi enda tüvirakke; teiste haiguste puhul nagu ägedad leukeemiad kasutatakse enamasti doonorilt pärinevaid tüvirakke. Allogeensete tüvirakkude puhul eristatakse sõltuvalt doonori ja retsipiendi vahelise sugulussuhte ja koesobivusantigeenide omavahelise sobivuse alusel HLA identset sugulasdoonorit, HLA- sobivat registridoonorit ja haploidentset doonorit.
Nii autoloogsete kui allogeensete vereloome tüvirakkude saamiseks on kaks võimalust:
Kolmandaks võimaluseks vereloome tüvirakke saada on koguda neid platsentaar- ja nabaväädiverest.
Kogumisel saadud vereloome tüvirakuprodukt ei sisalda ainult vereloome tüvirakke, vaid ta on segu erinevatest rakkudest, mille hulgas on ka vereloome tüvirakke.