Elus tuleb ette igasuguseid sündmusi. Inimesed võivad samale sündmusele reageerida erinevalt. Olulisem kui sündmus ise, on see, kuidas sellest mõtleme.

Kas see on:

• oht ‒ näiteks Mul ei ole jõudu, et sellega toime tulla,
• kaotus ‒ näiteks Tervise tõttu ei saa ma enam oma hobiga tegeleda või
• võimalus või väljakutse ‒ näiteks Olukord on keeruline, kuid ma tulen sellega toime

Sündmus tekitab rohkem stressi, kui mõtleme sellest kui ohust ‒ arvame, et olukord nõuab meilt väga palju ja meil on vähe jaksu, et sellega toime tulla.

Meil ei ole võimalik stressi ära hoida, kuid saame õppida stressi juhtima ja paremini toime tulema. Abiks on näiteks lõdvestusharjutused, jõukohane füüsiline aktiivsus, hobide ja huvialadega tegelemine, oma mõtete märkamine ja takistavate mõtete asemele toetavate leidmine.

Reaktsioonina erakordselt hirmutavale sündmusele, mida infarkt kui potentsiaalselt eluohtlik olukord on, võib mõnel inimesel tekkida posttraumaatiline stressihäire. Selle sümptomid on pealetükkivad mälestused ja kujutluspildid juhtunust. Juhtunut meenutavate tegurite ja tegevuste puhul tekib hirm (nt koht, kus sündmus juhtus, lõhnad, helid, kehalised aistingud, mis juhtunuga kaasnesid). Posttraumaatilise stressihäire korral on abi psühhoteraapiast.