Tunded on elu loomulik osa

On loomulik, et meie elus toimuv tekitab meis emotsioone. Ära ole enda peale pahane, kui tunned vahel viha, kurbust või hirmu ‒ need on tunded, mida kogeb meist aeg-ajalt enamik. Kui märkad, et need emotsioonid häirivad sind, siis võid pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kes õpetab, kuidas ebameeldivate tunnetega toime tulla.

Kartma peab, aga hirmu ei tohi olla, see ei anna midagi. Tuleb lihtsalt elada! VELLO

On mõistetav, et ootamatu ja ehmatav muutus terviseseisundis võib tõsta ärevuse taset. Keegi ei saa anda garantiid, et südamelihase infarkti ei kordu.

On loomulik, et infarkti järel võib tekkida oma keha suhtes ülivalvsus, et mitte jätta märkamata mõnda ohtu ennustavat tunnust. Iga aisting, mida peame ohuteguriks, näiteks valu või pigistustunne rinnus, suurendab ärevust ja valvsust veelgi. Pingsalt oma kehale keskendumine suurendab aga ka võimalust, et märkame midagi, mis on tegelikult loomulik, ent kuna ei ole sellele tähelepanu pööranud, peame seda ohtlikuks ning seeläbi suureneb ärevus veelgi. Ärevus omakorda suurendab lihaspinget, mis võib anda ebameeldivaid aistinguid kehas, tõstab pulssi, mis kajastub ka pulsikella näidus ‒ pulsikell ei oska eristada, kas näit on tingitud kardioloogilisest probleemist või ärevusest ja nii võib kõrge näidu nägemine ärevust veelgi võimendada. Ärevuse tõttu on häiritud uni, jääb vähem aega sõpradele ja huvialadele, mis omakorda võib tekitada masendust.

Sageli ei usalda me enam oma sisetunnet, vaid otsustame pulsikella näitude põhjal, kas praegu on hea olla (milline on pulsi näit) ning kas uni oli hea. Kuna välistele abimeestele tuginedes muutub oskus oma keha kuulata kehvemaks, võib tekkida hirm endale liiga teha ‒ tahaks, et arst või füsioterapeut seisaks kogu aeg kõrval ja ütleks, kas võin ühte või teist kodust tegevust teha või kui palju võin harjutusi tehes pingutada. Et see ei ole võimalik, tundub turvalisem liikuda ja pingutada igaks juhuks pigem vähem. Väiksem füüsiline koormus ei anna aga piisavat koormust ning taastumine on pigem pikem.

Võib aga juhtuda vastupidi ‒ soov kiiresti varasema elu juurde pöörduda paneb pingutama, nii et päevad on sisustatud ainult treeningutega. Muudele tegevustele ei jää aega ega jaksu, elu muutub ühekülgseks. Ka ei aita liiga tugev treening kaasa kiiremale taastumisele. Palaviku korral me ju ei võta tervet karpi paratsetamooli korraga, vaid ikka tabletihaaval.

Kehalistele hirmudele lisaks võib tekkida mure muretsemise pärast. Stressi ja muretsemise halvast mõjust tervisele on ikka räägitud. Muremõtted on loomulikud, neid ole alati võimalik peast välja visata, kuid ära lase neil oma elu üle võtta. Võid neile jätta päevas kindla aja ‒ näiteks pool tundi (soovitavalt mitte enne magamaminekut!), kui käid oma peas läbi kõik teemad, mis pingeid tekitavad.

See on loomulik, et mõtted lähevad tagasi juhtunule. Pähe võivad tulla mõtted, et oleksin pidanud varem märkama või poleks tohtinud sel päeval pingutada. Paraku ei ole meil ajamasinat, millega tagasi minna. Tegelikult me ju ei tea, mida ja kui kauges minevikus oleksime pidanud muutma või kui palju oli võimalik toimunut kontrollida. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad. Sa ei saa muuta olnut, kuid sul on võimalus tegeleda sellega, mis saab edasi.

Infarkti järel võib suureneda ärevus ja kurvameelsus. Keegi ei saa anda garantiid, et ei tule uut infarkti, kuid sa saad taastusarsti ja füsioterapeudi toel ning ise katsetades õppida oma keha paremini tundma, vähendada riskitegureid ja elada elu, mis pakub sulle rõõmu ja rahuldust.

Kas abi küsimine on nõrkuse märk?

Abi küsimiseni jõutakse tavaliselt pärast seda, kui olukorda on analüüsitud ja jõutud arusaamisele, et midagi on vaja muuta. Seega on abi küsimine pigem märk teadlikkusest ja heast pealehakkamisest. Meil on sulle toeks spetsialistide meeskond ja mõistlik oleks nende teadmisi kasutada.