Patsiendilood
Minu tavapärasest suurem sõprus südamega sai alguse juba elu esimestest minutitest. Kaasasündinud südamerikked ja diagnoos Fallot Pentaad tähendas suuresti seda, et elu esimestest aastatest veetsin üsna palju erinevates haiglates. Kuna 80ndatel veel Eestis lastele nii suuri operatsioone ei tehtud, siis tehti minu elu esimene edukas südame operatsioon Moskvas, Bakulevi südame instituudis. Olen siiani kohanud arste, kes nii arvanud ja ka ise palju sellele mõelnud, et see, mis tol korral 1987. aastal Moskvas minu tervise heaks tehti liigitub ime alla.
Järgnevad 33 aastat olen elanud nagu normaalne inimene. Olen küll just füüsilise koormuse osas end pidanud piirama ja ise suure spordisõbrana päris tippsporti mitte teha saanud, kui sellest hoolimata olen käinud korvpalli, jalgpalli jne trennides. 2019. aasta sügisel tundsin rinnus valusid ja otsustasin minna EMOsse kontrolli. Valu põhjus polnud südames, kuid sellegi poolest tehti järgnevate kuude jooksul Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas EHHO uuring ja magnetuuring, mis tuvastasid, et minu süda vajaks uut operatsiooni, mis sel korral tehtaks Tartu Ülikooli Kliinikumis.
2020. aasta juunis viibisin veel ühe päeva Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus veel täiendavate uuringute käigus selgus, et mind on ees ootamas pulmonaalklapi ehk kopsuarteriklapi asendamine bioproteesiga. Olles kohtunud dr Piilbergi ja dr Ermeliga, sai mulle kohe selgeks, et olen heades kätes, sest info ja konkreetsus, millega asju segitati, meeldis mulle. Võtsin endale enne otsuse tegemist veidi aega mõtlemiseks, sest kui 1987. aastal olin alles ise laps, siis nüüdseks olen ise kahe lapse isa ja teadmine, et mind ootab ees taas tõsine südameoperatsioon oli kindlasti hirmutav. Kuigi alguses oli mul lootus, et 33 aasta jooksul on meditsiin tohutult arenenud ja ehk õnnestub minu operatsioon teha sondi abil, siis reaalsuses ootas mind ees elu teine avatud operatsioon.
Koroonapandeemia kõrghetkel, 10. märtsil 2021 oli see päev, kui usaldasin oma elu ja tervise Kliinikumi kardiokirurgia meeskonna kätte. Hommikul alanud operatsioon kestis minule jõudnud hilisema info järgi neli ja pool tundi ning oli hoolimata ühest ootamatust tagasilöögist edukas. Õhtul veidi peale kuute avasin ma esimest korda intensiivosakonnas silmad ning minu suureks kergenduseks pääsesin hingamisaparaadi abist juba mõned minutid hiljem. Miks õnneks? Peale esimest operatsiooni ei hakanud mu kopsud korralikult tööle ja pidin pikki päevi olema hingamisaparaadi all. Sel korral tegin enne operatsiooni mitmeid kuid spetsiaalselt tööd kopsudega, et nad oleks selleks katsumuseks valmis.
Operatsiooni-järgne hommik oli ehk taastumisprotsessis kõige vaevalisem, sest keha oli üle elanud suure šoki ja üritas nüüd sellest taastuma hakata. Ometigi sundisin end kohe esimestest hetkedest sööma (12 päeva jooksul jätsin lõpuni söömata vaid esimese peale operatsiooni söögikorra), jooma ja tegema taastusharjutusi, sest need kõik aitasid kaasa kogu taastumise protsessile. Kahe intensiivravil veedetud päeva jooksul sain tunda vaid parimat suhtumist, abi ja positiivsust kogu personali poolt. Tavapalatisse tagasi jõudes tervitasid mind ees juba tuttavad näod, kellega olime enne operatsiooni kohtunud ja suhelnud. Kuna mulle meeldib palju liikuda, siis oli end just esimestel päevadel raske tagasi hoida, et mitte palju liikuda, kuid mida päev edasi, seda rohkem osakonna füsioterapeut Agnes Sarapuu mul liikuda lubas ja viiendal päeval peale operatsiooni sain esimest korda aktiivsusmonitoril päevaga täis 10 000 sammu (haigla koridoris, muide). Esimesed ööd peale operatsiooni oli raske uinuda ja palusin nendeks öödeks unetabletti, kuid mida päev edasi seda lihtsamaks see läks.
Kokku viibisin haiglas peale operatsiooni 12 päeva. Kuna olen oma elus Eestis viibinud palju erinevates haiglates, siis ütlen omast kogemusest, et nii professionaalset, sõbralikku, positiivset ja igas mõttes parimat suhtumist, kui ma sain enne operatsiooni, operatsiooni ajal ja peale seda Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas, pole ma kunagi saanud. See konkreetsus, täpsus, hoolivus millega Tartus patsientidesse suhtutakse peaks olema eeskujuks kõikidele Eesti haiglatele.
Tänaseks on minu operatsioonist möödas veidi üle kolme kuu. Rindkere haav on korralikult paranenud, roided on kokku kasvanud. Vahel veel on tunda, et mõni lihas ei ole veel korralikult taastunud ja „tirib“ kuskile poole ja annab endast valuga märku. Paar korda on olnud kerge rütmihäire, mis minu elus uus kogemus, kuid arvestades operatsiooni tõsidust ja vähest aega selle möödumisest tunnen end hästi ja olen väga, väga tänulik nii Tartu Ülikooli kliinikumi personalile, kui ka kõrgematele jõududele, kes on elus teist korda andnud mulle võimaluse. Sellised kogemused aitavad elu näha hoopis teise nurga alt ja panna hindama iga päeva, mis sulle antud.
Septembris ootab mind ees taas kohtumine Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonna toredate inimestega, sest siis on aeg esimeseks suuremaks operatsioonijärgseks ülevaatuseks.
Suured, suured tänud kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnale minu ja mu pere poolt ning jõudu ja jaksu selles tänuväärses ja väga vajalikus töös!
R.P