Ajalugu

Kaasasündinud südamerikete kirurgia algas maailmas 1938. aastal, mil dr Robert Gross, astudes üle oma ülemuste keelust, opereeris noort neiut avatud arterioosjuhaga. Operatsiooni käigus sulges ta kopsuarteri ja aordi vahelise ühenduse (avatud arterioosjuha) ning operatsioon kulges hästi. 

Kaasasündinud südamerikete opereerimine Eestis algas 1963. aastal, mil professor Albert Kliiman tegi esimese operatsiooni kaasasündinud südamerikke tõttu – sulges, nagu dr Gross mõnikümmend aastat varemgi, avatud arterioosjuha kirurgilisel teel.

1950ndatel aastatel alustati maailmas katsetamisi kunstliku kehavälise vereringe masinaga, mis võimaldaks opereerida ka südamesiseseid rikkeid. Kuna polnud head ja ohutut kunstliku kehavälise vereringe tagamise aparatuuri ja kogemust, teostati algselt maailma  esimesed südamesisesed korrektsioonid, kasutades “rist-vereringet” (cross-circulation) : lapsevanema ja lapse vereringe ühendati omavahel ning, sel ajal kui lapse südameriket parandati, pidid lapsevanema süda ja kopsud tagama nii lapse kui lapsevanema vereringe. Kuna taolisel protseduuril oli võimalik ka 200% letaalsus e surmlõppe võimalus, loobuti sellest üsna pea. Varasemalt oli kasutatud ka patsiendi maha jahutamist jäävannis- tekitades patsiendi alajahtumine oli võimalik mõneks ajaks süda seisata, korrektsioon teostada, ning seejärel patsient üles soojendada veidi ohutumalt kui normaalse temperatuuri juures. Ka see on metoodika, mida tänapäeval sellisel kujul rutiinselt ei kasutata suure kõrvalmõjude ohu tõttu. Õnneks töötati Ameerika Ühendriikides välja üsna ohutu kunstliku kehavälise vereringe masin, mis oma edasiarendustega on muutnud kaasasündinud südamerikete korrigeerivad operatsioonid võimalikuks.

1966. a 17. märts on märgilise tähendusega päev, kuna sel päeval teostati Eestis esimene “avatud” südameoperatsioon kasutades kunstliku kehavälise vereringe metoodikat ja masinat. Operatsioon teostati Maarjamõisa haiglas, Tartus, kardiokirurgia töötajate poolt. Patsiendiks oli 16-aastane neiu, kellel oli kodade vaheseina defekt. Operatsioon kulges kenasti. 

Operatsiooni meeskonda kuulusid: kirurgia professor Albert Kliiman, dr Rein Purre, dr Ernst Kõo, dr Heino Kokk. Anestesioloogiks oli dr Juta Jürgens (Reiland). Kunstliku kehavälise vereringe eest vastutasid dotsent Jüri Samarütel ja dr Jüri Väli. Operatsiooniaegset südametegevust jälgisid dr Ülo Lepp ja dr Elvi Liiv. Operatsiooniõdedeks olid Maret Kukk ja Endla Posti, anestesistiks oli Mall Ehrlich, perfusiooniõeks Ellen Kivits. Operatsiooni õnnestumisele aitasid enne operatsiooni kaasa pediaater-kardioloog Maido Luts ja insener Ado Jaagosild. 

Sellele edukale operatsioonile järgnes järjest uute ja keerulisemate rikete operatsioonide ette võtmine ning kogu personal käis end täiendamas tol ajal peamiselt Bakulevi instituudis Moskvas. Regulaarne töö kaasasündinud südameriketega oli alanud. 

Muuseas polnud endise N Liidu territooriumil kollektiivi, kes oleksid suutnud kehavälise vereringe kasutamist juurutada sama madala letaalsusega- esimese 50 operatsiooni kohta vaid 3 surmajuhtumit!  (väljavõte dr M. Ressi kirjutatust kardiokirurgia ajaloo kohta, raamat Kliinikum 200)

02.aprillil 1966 teostati ka esimene südame angiograafiline uuring, kus leiti patsiendil olevat kodade vaheseina defekt. Sama patsiendi operatsioon juunis 1966 on ka videofilmile salvestatud.

Professor Albert Kliiman opereeris lapsi ja kaasasündinud südamerikkega täiskasvanuid 1963-1989 aastani, mil ta ootamatult puhkusel olles suri.

Tema mantlipärijaks sai dr Toomas Aro, kes olles eelnevalt palju aastaid professor Kliimani assistent, käis end Helsingis täiendamas ja on olnud viimased 30 aastat praktiliselt kõigi Eesti südamerikkega laste kirurg. Koostöö Helsingiga algaski Tartu arstide külaskäikudest Helsinki lastehaiglasse. Ka täna konsulteerime keerulisemad haigusjuhud Helsingi arstidega ning mõningad patsiendid saadame Helsingisse raviks. 

1999 aastal tekkis kontakt saksapoolsel initsiatiivil Müncheni ja Berliini kardiokirurgia keskustega ning loodi programm “Partnership for the heart”, mis kestis aastani 2010. Selle 11 aasta jooksul konsulteerisid Eesti südameriketega lapsi saksa professorid ning projekti raames opereeriti Eesti lapsi algselt Saksamaal ning hiljem käisid Saksa arstid opereerimas-assisteerimas neid Tartus. Koostööst õppis kogu personal ning sellest ajast tehakse Tartus ka keerulist operatsiooni univentrikulaarse hemodünaamika korral- Fontani vereringe rajamine. 

Tänaseni tehakse kaasasündinud südamerikete operatsioonid ja protseduurid Tartus, Maarjamõisa haiglas kardiokirurgia osakonna arstide poolt.