Ravijuht dr Liis Salumäe: kõige suurem rõõm on Kliinikumi inimestest (29.11.2024)

Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhil dr Liis Salumäel täitus oktoobris aasta ametisse astumisest. Kliinikumi Leht küsis ravijuhilt ja juhatuse liikmelt, kuidas ta sellele tagasi vaatab. Küsimuse peale, kas alustame muredest või rõõmudest, valis dr Salumäe rõõmu.  

Dr Salumäe, millised oleksid esimesena pähe tulevad asjad, mis teevad teile rõõmu?

Kohe kindlasti on selleks Kliinikumi inimesed. See, et meie maja inimesed teevad ettepanekuid, neil on visioon ja nad soovivad selle elluviimiseks ka panustada. Kaasa löömise soov on olnud mulle positiivseks üllatuseks ja seda nii erinevate ametigruppide lõikes, juhtide tasandil kui ka teiste töötajate puhul. Sealjuures jõuavad minu juurde ka patsiendid oma ettepanekutega ja see teeb rõõmu.

Seega võin vast rõõmuga mõelda, et maja on mind omaks võtnud. Ma ju ei olnud võõras, aga tulles mitte-kliiniliselt erialalt, oli ikkagi ootusärevus, kuidas inimesed reageerivad.

Rõõmu teeb ka see, et 2024. aasta on olnud suur sünnipäeva-aasta. Selle raames on toimunud arvukaid sündmusi ning on rõõm näha, et Kliinikumi ühised tegemised ja üritused lähevad inimestele korda.

Aga mis teeb vähem rõõmu või koguni muret?

Mind teeb murelikuks see, kuidas me muutunud ja muutuvas keskkonnas hakkama saame. Täna pole lootust ülemääraseks optimismiks, et lähiaastad tuleksid lihtsad. Mõtlen siin asutuse vaadet nii majanduslikult kui tööjõu osas, aga ka lihtsalt inimese vaadet. Kui juba praegu on palju vaimse tervise muresid, siis ilmselt pole loota, et keeruliste eesootavate aastate valguses need väheneksid.

Mõistan, et tervishoius on hunti sageli hüütud ja kuidagi on sellest ikka välja tuldud, seega tajun ka arusaamist enda ümber, et küllap need ajad nüüd nii hullud ei tule.

Millised on võimalused olukorda muuta?

Mulle tundub, et ainus, millele saame loota, on olemasolev. Me ei saa plaane üles ehitada ootustele, et küll raha kuskilt tuleb, alati on ju lisalepingut saadud. Sama on inimestega – mul on kindlasti ootus ja lootus, et meie tulevased kolleegid, kes täna alles õpivad, tulevad tööle, aga hetkel saame arvestada nende inimestega, kes meil on.

See murelik vaade ei tähenda, et me ei peaks tegema plaane ja arendusi. Unistama peab ikka ja ka suurelt, ent keerulistel aegadel tuleb lähtuda olemasolevast ja olukorrale otsa vaadata.

Te juhtisite pikalt patoloogiateenistust, teenindades keskselt ravitöö üksusi ja puutudes seeläbi kokku paljude teiste struktuuridega. Kuidas on ravijuhi amet muutnud vaadet Kliinikumile võrreldes varasemaga?

Kliinikum on nii suur asutus, et isegi patoloogiateenistuse keskne vaade on kitsas. Olen viimase aasta jooksul puutunud kokku rohkem nende valdkondadega, millega varem ehk nii suurt kokkupuudet ei olnud. Seega on olnud intensiivne teineteise tundmaõppimise aasta. Mõnedel juhtudel on olnud see väga lihtne ja mõnel juhul võtab lihtsalt kauem aega. Sealjuures tundub mulle, et struktuuriüksused, kes peavad oma igapäevatöös puutuma rohkem teiste üksutega kokku – näiteks ühendlabor, intensiivravi osakonnad, infektsioonikontrolli teenistus jt, on rohkem nõus kuulama teise poole seisukohti.

Kliinikumis on palju demokraatiat ja üksuste iseseisvust. Seega eksisteerib tugev üksuse-tunne. Tugevad üksused omakorda moodustavad tugeva Kliinikumi ja meie-tunde. Võiksime kindlasti olla rohkem uhked oma töö üle ning märgata, mis on hästi. Peame väärtustama seda, mida oleme teinud ja mida saame veel teha.

Aasta tagasi nimetasite mõned teemad, nagu kvaliteedijuhtimine ja vähikeskus, millele soovisite hoogu anda. Kuidas sellega on läinud?  

Kliinikumi üksuste ülene kvaliteedijuht on tööle asunud, kellel on selge visioon, kuidas selles valdkonnas edasi liikuda. Kvaliteedijuht toetab kliinilisi üksusi läbi koostöö sealsete kvaliteedispetsialistidega. Me ei saa kvaliteedist üle ega ümber, mistõttu peavad nüansid olema seotud reaalse kliinilise tööga üksustes ning läbi mõeldud ja mõtestatud. Ka uued jõustunud määrused annavad meile raami, kuidas kvaliteedialaseid samme seada. Selge on, selle valdkonna fookus lähiaastatel ei vähene.

Teine teema, mida aasta tagasi nimetasin, oli vähikeskuse võimestamine. Kliinikumi vähikeskuses on arvukalt rahvusvahelisi projekte koostöös hematoloogia ja onkoloogia kliinikuga. Ning vahepeal on jõutud ka Eesti Vähikeskuse loomiseni, mis mitmed meie vähikeskuse senised tegevused ja algatused üle võtab ning üleriiklikuks muudab.

Kolmas oli koepank, millega tegelemine ootab ees. On mitmeid valdkondi, milles sooviksin kaasa lüüa aga kõike korraga pole võimalik. Olen seetõttu soovinud, et kasvaks ka minu meeskonnaliikmete, kliiniliste valdkonna juhtide, roll.

Lõpetuseks võiksime vaadata ka tulevikku – millised on teie südameasjad järgmise aasta perspektiivis?

Südameasi on kindlasti F-korpus, millega seotud investeeringud on kahjuks seisma pandud. Olukord on keeruline ning juhtkond peab leidma seisaku ajaks lahendused F-korpuse patsientide ja töötajate jaoks.

Minu südamesoov on ka see, et Kliinikum oleks jätkuvalt tugeva positsiooniga ülikoolihaigla. See tähendab tihedat koostööd Tartu Ülikooliga erinevates tegevustes. Kliinikum ülikoolihaiglana on Eestis ainulaadne.

Samuti on mu südameasjaks tervishoiuteenuste kättesaadavuse teema meie patsientidele. Ideaalis peaks patsient olema õigel ajal õiges kohas. Siinjuures hakkab minu arvates rahast olulisemat rolli mängima inimressurss.

On arutatud, kas visiiditasutõus suurendab või vähendab kättesaadavust. Ma ütleksin, et inimesed tajuvad uuest aastast jõustuvat muudatust kindlasti. Teisalt ei ole visiidi- ja voodipäevatasusid muudetud aastast 2013. Määrus lubanuks tasusid korrigeerida igal aastal, kuid see on püsinud muutumatuna. Seetõttu tundub ka hüpe järsk, olgugi, et ka elukallidus on üheteistkümne aastaga teinud olulise hüppe. Soovin, et muudatused ei vähendaks arstiabi kättesaadavust ühelgi tasandil, vaid pigem korrigeeriksid kasvõi veidi põhjendamatuid pöördumisi.

Kliinikumi Leht