RHK-10 on tunduvalt
mahukam kui RHK-9
RHK-9 psüühikahäireid
sisaldavas peatükis oli ainult 30 kolmesümbolilist kategooriat (290-319);
RHK-10 V (F) peatükis on
100 kolmesümbolilist kategooriat.
Osa nendest on jäänud kasutamata, et hiljem oleks võimalik teha klassifikatsiooni
täiendusi, ilma kogu süsteemi ümber tegemata.
Mõnel juhul on kasutatud
5. ja vahel ka 6. koodinumbrit häire detailsemaks kirjeldamiseks.
Teistel juhtudel on
kategooriad esitatud koondvormis laiemate gruppidena, et neid oleks lihtsam kasutada,
näiteks üldmeditsiinipraktikas.
Tüüpiline neurooside ja
psühhooside eristus, mis oli esitatud RHK-9-s, ei leia RHK-10-s kasutust.
Mõistet neuroos ei
kasutada; (F4)
Mõiste psühhootiline
viitab, et esinevad hallutsinatsioonid, luulumõtted või piiratud hulk selgelt
anormaalseid käitumisviise. (nagu väljendunud ärrituvus, hüperaktiivsus,
märkimisväärne psühhomotoorne pidurdus ja katatoonne käitumine).
Kõik orgaanilistel
põhjustel tekkivad häired on ühendatud blokki F00-F09, mis teeb klassifikatsiooni selle
osa kasutamise tunduvalt lihtsamaks kui RHK-9-s.
Psühhoaktiivsetest
ainetest põhjustatud psüühika- ja käitumishäirete uus käsitlus:
1) kolmas koodinumber tähistab kasutatavat ainet,
2) neljas ja viies koodinumber sündroomi;
Blokki (F20-F29 -
skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired), on laiendatud selliste uute
kategooriatega nagu
1) diferentseerimata skisofreenia,
2) skisofreenia järeldepressioon,
3) skisotüüpne häire.
4) tsirkulaarne skisofreenia on asendatud mõistega skisoafektiivne häire
Meeleoluhäirete
klassifitseerimisel on lähtutud nende ühistest tunnustest.
Selliseid mõisteid nagu neurootiline depressioon ja endogeenne depressioon
ei ole kasutatud;
Mõiste häire
läbib kogu klassifikatsiooni, selleks et vältida probleeme, mis tekivad selliste
mõistete nagu haigus ja tõbi kasutamisel.
On ilmne, et häire ei ole kõige täpsem termin, kuid seda kasutatakse selleks, et
viidata kliiniliselt äratuntavate sümptomite kogumile või käitumisele, millega
enamasti kaasneb distress ja mis häirivad isiku funktsioone.
Sotsiaalne deviatsioon
või konflikt iseenesest, ilma isiksuse düsfunktsioonita ei ole piisav selleks, et neid
käsitleda siin defineeritud psüühikahäirena.
- mõistet
psühhogeenne kasutatakse mõningate häirete kirjeldamisel;
- mõiste psühhosomaatiline ei leia rakendust (F54.-) RHK-10-s
Blokid F80-F89
(psüühilise arengu spetsiifilised häired) ja F90-F98 (lapse ja nooruki käitumis- ja
tundeeluhäired) katavad ainult neid häireid, mis on spetsiifilised lapse- või
noorukieale.
Seejuures võib enamik
teistes blokkides esitatud häiretest ilmneda suvalises eas ja neid kategooriaid tuleks
kasutada ka lastel ja noorukitel, kui see on vajalik;
näiteks söömishäired (F50.-), unehäired (F51.-)
On soovitatav, et
diagnoosimisel peetaks kinni järgnevast üldreeglist: registreerida nii palju
diagnoose, kui on vajalik kogu kliinilise pildi katmiseks.
Kui kasutatakse
mitut diagnoosi, on tavaliselt kasulik eelistada neist üht, märkida see põhidiagnoosina
ning teised lisadiagnoosidena.
1) põhidiagnoosina eelistatakse seda diagnoosi, mis on kõige rohkem seotud põhjusega,
miks diagnoosi üldse tehakse;
Teistes RHK-10
peatükkides esitatud diagnooside registreerimine
|