Index - neuroleptikumid

Ravimvorm ja toimeaine sisaldus:

Drazheed, mis sisaldavad melperoonvesinikkloriidi vastavalt 25 vôi 50 mg; abiainetena laktoosi jt.

Omadused ja farmakokineetika:

Melperoon on butürofenoonirühma ainus suurtes annustes manustatav neuroleptikum, mille sünteesi lähteaineks on gamma-aminovôihape. Melperooni toime sarnaneb klassikalistele neuroleptikumidele, kuid toime tugevus vôib erineda nii kesknärvisüsteemi kui ka perifeersel tasemel.

• Melperoon blokeerib nôrgalt dopaminoretseptoreid striatumis, mistôttu hilisdüskineesia ja ekstrapüramidaalhäirete tekke oht on väike.

• Oluliselt suurem afiinsus on melperoonil limbilise süsteemi serotoninoretseptorite suhtes.

• Melperoon blokeerib lühiajaliselt ja pöörduvalt tsentraalseid (vähem perifeerseid) alfa-adrenoretseptoreid.

• Tal on nôrk antikoliinergiline ja antihistamiinne toime.

• Katsetes on melperooni vegetatiivne toime osutunud nôrgemaks kui kloorpromasiinil, tioridasiinil ja kloorprotikseenil.

• Loomkatsetes ei ole melperoonil täheldatud krambiläve alandavat toimet.

BURONIL on atüüpiline neuroleptikum, ta kôrvaldab kurvameelsust ja rahutust, vabastab pingest, kusjuures sedatiivne toime on nôrk; suuremates annustes ilmneb antipsühhootiline toime. BURONIL ei tekita eufooriat ega sôltumust. BURONIL sobib segasus-, rahutus- ja pahurusseisundite (eeskätt vanemaealistel) ning alkoholismi raviks.

Melperooni biosaadavus on 60%, see ei sôltu söögiaegadest. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 1...3 tunni pärast. Seonduvus plasmavalkudega on 50%, jaotusruumala 8 l/kg. Poolväärtusaeg plasmas ühekordsel manustamisel on 3...4 tundi; korduval manustamisel on püsiva kontsentratsiooni staadiumis poolväärtusaeg 8 tundi.

Näidustused: Segasus-, rahutus- ja depressiooniseisundid, eeskätt vanemaealistel. Äge ja krooniline skisofreenia jt. psühhoosid. Rahutus-, agressiivsus- ja segasusseisundid alkoholabstinentsi korral.

• Annustamine: Annustamine on individuaalne.

• Ööpäevane annus suu kaudu manustamisel on 25...400 mg (keskmiselt 75...200 mg).

• Ravi algul tavaliselt 25 mg 3 korda ööpäevas, seejärel suurendatakse annust vastavalt vajadusele mônepäevaste vahedega kuni saavutatakse optimaalne toime.

• Öise rahutuse korral 50 mg vôi rohkem ôhtuti.

• Kergema ärevuse ja pinge ravis piisab sageli annusest 10 mg 3 korda ööpäevas.

• Alkoholi vôôrutusnähud - ägedas faasis 150...350 mg ööpäevas, jagatuna 3...4 annuseks; annust vähendatakse järk-järgult kuni 25...50 mg 3 korda ööpäevas.

Vastunäidustused: Ülitundlikkus toimeaine suhtes, oluliselt nôrgenenud maksa- vôi neerufunktsioon, muutused verepildis (leukopeenia, trombotsütopeenia). Barbituraadi- ja narkootikumimürgistus. Alla 10-aastased lapsed.

Rasedus ja imetamine: Ei soovitata raseduse esimestel kuudel. Raseduse teisel poolel ning imetamise ajal kasutada ettevaatlikult.

Kôrvaltoimed: Ei ole kirjeldatud raskeid kôrvaltoimeid. Mööduvaid ekstrapüramidaalhäireid vôib esineda väga suurte annuste korral, kuid need on nôrgemad kui teiste butürofenoonide puhul. Hilisdüskineesia tekke oht on väike (striatumi dopaminoretseptoreid blokeeriv toime on nôrk). Vôib tekkida peavalu, iiveldus, unisus vôi uimasus. Ravi algul on vahel esinenud vererôhu langust.

Üksikjuhtudel on kirjeldatud leukopeeniat, trombotsütopeeniat ja ikterust.

Koostoimed: Melperoon potentseerib uinutite, rahustite, tugevate valuvaigistite ja teiste sarnase toimega ainete (narkoosivahendid, tritsüklilised antidepressandid, histaminoblokaatorid) sedatiivset toimet. Samaaegsel manustamisel tugevneb vererôhku langetavate ainete toime. Suu kaudu manustatavad kontratseptiivsed vahendid vôivad pidurdada melperooni eritumist.

Kôlblikkus ja säilitamine: 5 aastat, toatemperatuuril.

Pakend: BURONIL 25 mg 100 drazheed; 50 mg 100 drazheed plastkonteineris.

Tabletid 2 mg, 10 mg, 25 mg, 40 mg

Tootja: H. LUNDBECK A/S

Omadused ja farmakokineetika: CISORDINOL on ägedate ja krooniliste psühhooside ravis kasutatav neuroleptikum, millel on tugev antipsühhootiline ja spetsiifiline rahustav toime. Ravi algfaasis sageli ilmnev mittespetsiifiline sedatiivne toime möödub esimeste nädalate jooksul. CISORDINOL on eriti môjuv psühhooside korral, millega kaasnevad hallutsinatsioonid, sundseisundid, môttekäiguhäired, psühhomotoorne rahutus, afektiivsus, agressiivsus, agiteeritus, düsfooria ja paranoilisus.

Tsüklopentiksool on tioksanteeni derivaat. Tioksanteenid on afiinsed dopamiino D₁-ja D₂-retseptorite suhtes. Butürofenoonid, difenüülbutüülpiperidiinid ja bensamiidid on afiinsed vaid D₂- retseptorite suhtes.

Tioksanteenid muudavad vähem kui teised neuroleptikumid dopamiinoretseptorite tundlikkust. Retseptorite tundlikkuse suurenemist peetakse hilisdüskineesia tekke üheks olulisemaks pôhjuseks. Seega on tioksanteenidel hilisdüskineesia tekke oht väiksem.

Erinevalt fenotiasiini derivaatidest ei ole CISORDINOLi kroonilise manustamise ajal täheldatud tundlikkuse suurenemist valguse suhtes, spetsiifilist naha pigmenteerumist ega ka pigmendi kogunemist silmadesse. Toksilisus on väike ja terapeutiline laius on suur. Ravim ei pôhjusta sôltumust ega vôôrutusnähte. Euforiseerivat toimet ei ole. Toime vegetatiivsetesse funktsioonidesse on oluliselt nôrgem kui näiteks kloorprotikseenil.

Suukaudsel manustamisel on tsüklopentiksooli biosaadavus ligikaudu 44%. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis saabub umbes 4 tunni pärast. Parenteraalsel manustamisel saabub maksimaalne kontsentratsioon seerumis 0,25 -2 tunni pärast.

Valkudega seonduvus on umbes 98-99%. Metaboliidid ei ole neuroleptiliselt aktiivsed. Tsüklopentiksooli poolväärtusaeg seerumis on ca 20 tundi, mistôttu annustamine üks kord päevas on enamasti piisav.

Tsüklopentiksool läbib platsentat väikeses annuses ja eritub vähesel määral rinnapiima. Rinnapiima ja seerumi ravimisisalduse suhe on 0,3.

Näidustused: Äge või krooniline skisofreenia jt. psühhoosid. Maniakaalsed seisundid. Rahutusseisundid oligofreenia, ateroskleroosi või vanadusdementsuse korral.

Äge skisofreenia ja muud ägedad psühhoosid, ägedad rahutusseisundid, maania: Parenteraalselt 5-20 mg (½-2 ml) im kuni 4 korda ööpäevas. Peroraalselt algannus 10-50 mg päevas, tavaliselt 20 mg; ööpäevast annust vôib vajadusel tôsta 10-20 mg kaupa iga 2-3 päeva järel kuni 75 mg-ni (vajadusel enam).

Krooniline skisofreenia ja muud kroonilised psühhoosid: 20-40 mg suu kaudu ööpäevas.

Seniilsed rahutus- ja segasusseisundid. 2-6 mg po ööpäevas. Annuse vôib anda ühekordselt ôhtuti ja seda vôib tôsta 10-20 mg-ni.

Rahutusseisundid oligofreenia korral: Keskmiselt 6-20 mg per os, vajadusel kuni 25-40 mg ööpäevas. Biosaadavust arvestades tuleb süstelahuselt suu kaudu manustamisele üleminekul ööpäevast tsüklopentiksooli annust kahekordistada.

Vastunäidustused: Absoluutsed: Ägedad barbituraadi-, alkoholi- ja opiaadimürgistused.

Suhtelised: Maksakahjustus. Südamehaigused, mille korral tahhükardia ja vererôhu alanemine vôib raskendada seisundit. Raske müasteenia.

Rasedus ja imetamine: Raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult vältimatu näidustuse korral.

Kôrvaltoimed: Ekstrapüramidaalhäired: akineesia, parkinsonism, akatiisia, düstoonia. Sümptomid tekivad enamasti ravi algetapil ja neid saab leevendada vôi kôrvaldada parkinsonismivastaste ainetega vôi annust vähendades. Vôib esineda suukuivust, akommodatsioonihäireid, kôhukinnisust, urineerimisraskust, ortostaatilist hüpotooniat ja tahhükardiat. Ravi algetapil vôib maksa funktsioonides esineda häireid, mis kaovad ravi jätkudes. Ravi alguses esineb sageli väsimust. Nagu kroonilise neuroleptikumravi korral üldse, vôib kujuneda tardiivne düskineesia.

Koostoimed: Tsüklopentiksool vôimendab alkoholi, barbituraatide ja teiste kesknärvisüsteemi pidurdavate ainete toimet. Tsüklopentiksooli ei tohiks manustada samaaegselt guanetidiini ja analoogilise toimemehhanismiga ainetega, kuna neuroleptikumid vôivad pärssida nende vererôhku alandavat toimet. Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid pärsivad teineteise metabolismi. Tsüklopentiksool vôib nôrgendada levodopa ja adrenergiliste ravimite toimet. Metoklopramidi ja piperasiini samaaegne kasutamine lisab ekstrapüramidaalsümptomaatika kujunemise ohtu.

Tähelepanuks: Pikaaegse ravi korral vôimalikult madal annus. Parkinsonismivastaseid aineid soovitatakse ainult vajadusel. Epilepsiahaigetel ja patsientidel, kellel on kaugelearenenud maksa-, südame-, neeru- vôi veresoontehaigus, tuleb tsüklopentiksooli kasutada ettevaatlikult. CISORDINOLi ravi käigus, eriti ravi algetapil, vôib tähelepanuvôime olla nôrgenenud. Tähelepanelikult tuleb suhtuda ravimi manustamisse parenteraalselt ja vanuritele.

Ettevaatlikult tuleb suhtuda patsientidesse, kellel on ravimatu glaukoom.

Üleannustamine: Unisus, kooma, ekstrapüramidaalsümptomaatika, krambid, hüpotoonia, sokk, hüper- ja hüpotermia. Ravi on sümptomaatiline, eeskätt hingamis- ja vereringeelundkonda toetav. Adrenaliini ei tohiks sellistel puhkudel manustada. Spetsiifilist antidoodi ei ole.

Kôlblikkus ja säilitamine: 5 aastat, toatemperatuuril, valguse eest kaitstuna.

Pakend: 2 mg tbl. (roosa) 50 ja 100 tk. plastkonteineris, 10 mg tbl. (roosa, pruun), 25 mg tbl. (punane, pruun) 50 tk. plastkonteineris ja 40 mg tbl. (tumepunane, pruun) 100 tk. plastkonteineris.

Ravimvorm ja toimeaine sisaldus: Kaetud tabletid (ümarad lamedad pruunikaskollased), sisaldavad flupentiksooldivesinikkloriidi koguses, mis vastab 1 mg flupentiksoolile; abiainetena laktoosi jt.

Omadused ja farmakokineetika: Flupentiksool on tioksanteenirühma neuroleptikum. Sarnaselt teiste neuroleptikumidega blokeerib ta dopamiini retseptoreid, kusjuures ainel on suur afiinsus D2-retseptorite suhtes ja môôdukas afiinsus D1-retseptorite suhtes. Annustes 0,5...3 mg ööpäevas on flupentiksoolil antidepressiivne, anksiolüütiline ja aktiveeriv toime. Antidepressiivne toime pôhineb tôenäoliselt noradrenaliini ja/vôi serotoniini ja/vôi dopamiini presünaptilise tagasihaarde inhibeerimises. Aktiveeriva ja meeleolu tôstva toime aluseks on arvatavasti dopamiini ringluse kiirenemine. Meeleolu tôstev toime kujuneb kiiresti (esimese ravinädala jooksul). Flupentiksoolil on suur terapeutiline laius ja ta ei pôhjusta sôltumust. Suu kaudu manustamisel on flupentiksooli biosaadavus 40%. Seonduvus plasmavalkudega 99%. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis saabub 3...6 tunni pärast, poolväärtusaeg on 35 tundi. Flupentiksooli metaboliidid ei ole aktiivsed. Eritub peamiselt roojaga.

Näidustused: Depressioon, millega kaasneb asteenia, ärevus ja/või inaktiivsus.

Annustamine: Ravi alguses 0,5 mg 2 korda ööpäevas. Annuse vôib manustada ka korraga, soovitavalt hommikul. Annust vôib vajadusel suurendada vôi vähendada 0,5...3 mg piires ööpäevas.

Rasedus ja imetamine: Raseduse ajal ainult vältimatutel juhtudel. Flupentiksool eritub vähe rinnapiima, siiski tuleb imetamise ajal olla ettevaatlik.

Vastunäidustused: Äge alkoholi-, uinuti- vôi opiaadimürgistus. Rasked rahutusseisundid. Raskete maksahaiguste korral tuleb kasutada ettevaatlikult.

Kôrvaltoimed: Annuste 0,5...3 mg juures esineb kôrvaltoimeid väga harva. FLUANXOL ei väsita ega nôrgenda tähelepanuvôimet. Mônel patsiendil vôib esineda unehäireid. Üle 3 mg annuste korral vôib esineda ekstrapüramidaalhäireid. Flupentiksooli väikesed annused (1...2 mg ööpäevas) ei ole liiklusohtlikud.

Koostoimed: Väikeste annuste korral ei ole flupentiksoolil märkimisväärseid koostoimeid. Ravi alguses vôib lisada uinuteid.

Kôlblikkus ja säilitamine: 5 aastat, toatemperatuuril.

Pakend: 1 mg tabletid 50 või 100 tk. plastkonteineris.

Tootja: H. LUNDBECK AS

Ravimvorm ja toimeaine sisaldus: Kaetud tabletid suukaudseks manustamiseks, mis sisaldavad sertindooli vastvavalt 4 mg,12 mg, 16 mg või 20 mg.

Omadused ja farmakokineetika: Sertindool on selektiivselt limbilist süsteemi mõjustav atüüpiline neuroleptikum.

Sertindool inhibeerib selektiivselt mesolimbilisi dopamiinergilisi neuroneid ja mõjustab tsentraalseid D2 , serotoniin 5-HT2 ja a 1-adrenergilisi retseptoreid. Sertindool ei mõjusta muskariini ja histamiini H1 retseptoreid, mistõttu puuduvad antikoliinergilised ja sedatiivsed kõrvalnähud.

Sertindooli metabolism toimub maksas. Ravimi poolestusaeg on ~3 ööpäeva. Plasma kontsentratsiooni juures, mis on vajalik terapeutilise efekti saavutamiseks, on kliirens annusest sõltumatu ja kontsentratsioon vereseerumis annusega proprtsionaalne.

Sertindooli farmakokineetika iseärasused erinevatel patsientidel sõltuvad maksa tsütokroom P4502D6 (CYP2D6) polümorfismist. Patsientidel, kellel on selle ensüümi defitsiit, on sertindooli kliirens 1/2 - 1/3 tavalisest. Sellise metabolismiga patsiente on ~10% üldpopulatsioonist.

Imendumine: Sertindool absorbeerub täielikult ~10 tundi pärast manustamist. Toit ja alumiinium-magneesium antatsiidid ei oma kliinilist tähtsust sertindooli absorptsioonis.

Seonduvus: Sertindool on seotud plasma valkudega ~99,5%, peamiselt albumiini ja a 1-glükoproteiiniga.

Penetratsioon: Sertindool läbib hematoentsefaal- ja platsentaarbarjääri.

Metaboliidid: Inimese plasmas on identifitseeritud 2 metaboliiti: dehüdrosertindool ja norsertindool, mis ei ole kliiniliselt aktiivsed.

Eritumine: ~4% sertindoolist eritub organismist uriiniga; põhiliselt erituvad sertindool ja tema metaboliidid roojaga.

Näidustused: Skisofreenia.

Annustamine: Serdolecti manustatakse suu kaudu 1 kord päevas sõltumata söögikordadest. Sedatsiooni vajavatele patsientidele võib samaaegselt ordineerida bensodiasepiini.

Täiskasvanud: Kõikidel patsientidel on algannus 4 mg päevas. Annust peaks suurendama 4 mg kaupa 4-5 päevaste intervallidega kuni saavutatakse optimaalne toetusravi annus 12-20 mg. Sõltuvalt individuaalsest kliinilisest vastest võib annust suurendada maksimaalselt 24 mg-ni ööpäevas. Toetusravi käigus tuleks annust muuta vastavalt kliinilisele vastele ning eelistatult mitte enne 5 päeva pärast eelmist annuse korrigeerimist.

Annuse titreerimise ning ravi varajases perioodis peaks jälgima patsiendi vererõhu väärtusi.

Algannus 8 mg või forsseeritud annuse suurendamine võib oluliselt suurendada hüpotensiooni riski.

Vanurid: Farmakokineetilised uuringud ei ole sedastanud erinevust noorte ja vanade patsientide vahel, kuid kliinilise kogemuse suurenemiseni tuleks vanuritele ravimit ordineerida ettevaatlikult. Kuna vanuritel võib olla potentsiaalselt suurem tundlikkus sertindooli kardiovaskulaarsetele toimetele, on võimalik aeglasem titreerimine ja madalam toetusravi annus.

Lapsed: Serdolecti ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud.

Alanenud neerufunktsioon: Neeruhaigetele patsientidele võib Serdolecti manustada tavalises annuses. Hemodialüüs ei mõjusta sertindooli farmakokineetikat.

Alanenud maksafunktsioon: Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsiendid vajavad aeglasemat titreerimist ning madalamat toetusravi annust.

Titreerimine patsientidele, kes on eelnevalt Serdolect-ravi katkestanud: Patsientidele, kellel on Serdolecti viimasest manustamisest möödas alla 1 nädala, ei ole Serdolecti uus titreerimine vajalik ning võib alustada endise toetusravi annusega. Muudel juhtudel tuleb järgida soovitatud skeemi.

Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt: Ravi Serdolectiga võib alustada titreerimise skeemi kohaselt eelneva suukaudselt manustatava antipsühhootikumi samaaegse järk-järgulise või järsu vähendamisega. Depooravi saavatel patsientidele tuleb Serdolectiga alustada järgmise depoosüste päevast.

Vastunäidustused: Serdolect on vastunäidustatud patsientidele, kellel on pikenenud QT-aeg, kes tarvitavad teadaolevalt QT-aega pikendavaid ravimeid (näit. terfenadiin ja astemisool, tioridasiin, kinidiin, mitmed arütmiavastased ravimid, mõned antidepressandid) ning kellel on selgelt väljendunud südamehaigus või hüpokaleemia.

Kui patsiendile on näidustatud diureetiline ravi, tuleks eelistada kaaliumi-säästvaid aineid, mis ei mõjusta kaaliumi tasakaalu. Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid on vastunäidustatud.

Raske maksakahjustus: Raske maksakahjustusega patsientidele on Serdolecti ordineerimine vastunäidustatud.

Serdolecti ja ketokonasooli või itrakonasooli samaaegne ordineerimine on vastunäidustatud.

Teadaolev ülitundlikkus sertindoolile või tootes sisalduvatele ainetele.

Serdolecti ei tohiks manustada raseduse ja rinnaga toitmise ajal.

Kardiovaskulaarsüsteem: Kuna sertindoolil on a ₁-blokeeriv toime, võivad titreerimise perioodil esineda ortostaatilise hüpotensiooni sümptomid.

Serdolect võib pikendada QT-aega mõnedel patsientidel. QT-aja pikenemise risk on suurem patsientidel, keda ravitakse samaaegselt QT- aega pikendavate ravimitega või ravimitega, mis inhibeerivad sertindooli metabolismi. Teised riskifaktorid on südame-veresoonkonna haigused, hüpokaleemia, hüpomagneseemia ja bradükardia.

Serdolecti peaks ordineerima ettevaatlikult patsientidele, kellel on teadaolev kardiovaskulaarne haigus või muu haigus, mille korral hüpotensioon on predisponeeritud.

Enne ravi alustamist tuleb teostada EKG, et määrata patsiendi QT-intervall.

Kaaliumi ja magneesiumi plasmasisaldus tuleb vajadusel korrigeerida ja hoida normaalsel tasemel.

Antipsühhootikumid võivad inhibeerida dopamiini agonistide toimet, mistõttu tuleb parkinsonismihaigetel ordineerida Serdolecti ettevaatlikult.

Alanenud maksafunktsioon: Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsiendid vajavad aeglasemat titreerimist ning madalamat toetusravi annust.

Diabeedihaiged: Serdolect võib mõjustada diabeedihaigete reageerimist insuliinile ja glükoosile, mistõttu võib tekkida vajadus diabeediravi korrigeerida.

Tardiivne düskineesia: Tardiivse düskineesia tekkepõhjuseks loetakse dopamiiniretseptorite ülitundlikkust basaalsetes tuumades, mis omakorda on põhjustatud antipsühhootikumide poolsest kroonilisest retseptorite blokeerimisest. Serdolecti kliinilistes uuringutes on täheldatud väga madalat ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissagedust (võrreldav platseeboga). Vaatamata sellele seostatakse tardiivse düskineesia tekkeohtu antipsühhootikumide pikaajalise tarvitamisega. Tardiivse düskineesia ilmnemisel peaks kaaluma ravimi annuse vähendamist või ravi katkestamist.

Krambid: Patsientidele, kellel on esinenud krampe, tuleks Serdolecti ordineerida ettevaatlikult.

Maliigne neuroleptiline sündroom: Antipsühhootikumide kasutamisel on kirjeldatud potentsiaalset fataalset sümptomite kompleksi - maliigset neuroleptilist sündroomi, mille ravi peab sisaldama antipsühhootikumi manustamise kohese lõpetamise.

Rasedus ja imetamine: Serdolecti ohutust ei ole raseduse ja rinnaga toitmise ajal uuritud ning seetôttu ei tuleks Serdolecti sel ajal kasutada.

Kôrvalnähud: Üldnähud: Kliinilistes uuringutes, milles kasutati Serdolecti, esinesid sagedusega üle 1% (olles statistiliselt oluliselt erinevad platseebost) järgmised kôrvalnähud: riniit/nina kinnisus, vähenenud ejakulatsiooni maht, pearinglus, suukuivus, ortostaatiline hüpotensioon, kaalutôus, perifeerne ödeem, düspnoe, pareseesia ja pikenenud QT-aeg.

Ekstrapüramidaalsed sümptomid (EPS): Serdolectiga ravitud haigetel oli EPS esinemissagedus vôrreldav esinemissagedusega platseeborühmas.

Lisaks ei olnud platseeboga kontrollitud uuringutes Serdolecti ja platseebo rühmades erinevust ekstrapüramidaalset sümptomaatikat leevendava ravi vajadusel.

Vähenenud ejakulatsiooni maht: Meespatsiendid vôivad kogeda vähenenud ejakulatsiooni mahtu. See sümptom, mis tavaliselt vôib tekkida esimese kahe ravikuu jooksul, ei pôhjusta alanenud libiidot, erektsiooni vôi orgasmi. Normaalne ejakulatsooni maht taastub ravi lôpetamisel.

Kehakaal: Sarnaselt teiste antipsühhootikumide kasutamisega tuleb patsiente informeerida vôimaliku kaalutôusu eest Serdolecti ravi käigus.

Krampe, hüperglükeemiat ja minestamist on kirjeldatud harva. Patsientidel, kel esineb krampe vôi minestamist, tuleb QT-aja määramiseks teostada EKG.

Koostoimed: Serdolect metaboliseeritakse peamiselt tsütokroom P450 isoensüümide CYP2D6 ja CYP3A vahendusel. CYP2D6 on polümorfne ensüüm, mida võivad inhibeerida mitmed psühhotroopsed ja muud ravimid.

CYP2D6: Patsientidel, kes tarvitavad samaaegselt fluoksetiini või paroksetiini (tugevad CYP2D6 inhibiitorid), tõuseb sertindooli kontsentratsioon plasmas 2-3 korda ning sertindooli annust toetusravis tuleks vähendada.

Kuigi seda ei ole veel uuritud, vôib samasuunalist toimet eeldada kinidiinil (mis on tugev CYP2D6 inhibiitor), mis lisaks pikendab teadaolevalt ka QT-aega (vt. vastunäidustused). Teised potentsiaalsed CYP2D6 inhibiitorid (sertraliin, tritsüklilised antidepressandid, propranolool) ei môjusta sertindooli kontsentratsiooni vereplasmas. In vitro uuringutes on näidatud, et sertindooli ja selle metaboliitide suur kontsentratsioon inhibeerib CYP2D6 aktiivsust. Arvatakse, et sertindool on nôrk CYP2D6 substraatide inhibiitor, kuna dekstrometorfaani metabolism ei olnud oluliselt môjustatud ravi käigus Serdolectiga.

Isoensüüm CYP2D6 substraatideks on a 1-blokaatorid, antiarütmikumid, môned hüpertoonia ravimid ning mitmed neuroleptikumid ja antidepressandid. Märkimisväärsed CYP2D6 inhibeerijad on kinidiin, fluoksetiin ja paroksetiin.

CYP3A: CYP3A isoensüümi substraatide interaktsioonid ei ole kliiniliselt märkimisväärsed. Sertindooli plasmasisalduse tagasihoidlikku (alla 25%) tôusu on kirjeldatud makroliidide (erütromütsiin, CYP3A inhibiitor) ja Ca-antagonistide (nôrgad CYP3A inhibiitorid) kasutamisel. Ketokonasool ja itrakonasool on väga tugevad CYP3A inhibiitorid (vt. vastunäidustused), kuid CYP2D6 aeglase ainevahetusega isikutel vôib inhibeeriv efekt olla palju tugevam kuna môlemad isoensüümid (CYP2D6 ja CYP3A) on môjustatud.

CYP3A isoensüümide substraatideks on immunomodulaatorid, Ca-antagonistid ja III klassi antiarütmikumid. Teadaolevad CYP3A inhibiitorid on tsimetidiin, mitmed imidasoolirea seentevastased ained ning makroliidid.

Sertindooli metabolismi aeglustavad tugevalt CYP isoensüümide indutseerijad, eriti karbamasepiin ja fenütoiin, mis vôivad sertindooli plasma kontsentratsiooni langetada 2-3 korda. Alanenud antipsühhootiline toime, kasutades nimetatud aineid vôib nôuda Serdolecti annuse tôstmist kôrgeimate lubatud annusteni.

Üleannustamine: Ägeda üleannustamise kogemus Serdolectiga on tagasihoidlik. Patsiendid, kes arvatavalt olid manustanud kuni 240 mg, paranesid jääknähtudeta. Kirjeldatud sümptomid üleannustamisel on üldjuhul somnolentsus, kônesegasus, tahhükardia, hüpotensioon ja mööduv QT-aja pikenemine.

Ravi: Ägeda üleannustamise juhul tuleb kindlustada ôhutee ning hapniku juurdepääs. Viivitamatult tuleb alustada südametegevuse ning südame elektrilise aktiivsuse jälgimisega vältimaks vôimalikke arütmiaid. Tuleb rajada veenitee ning vajadusel manustada aktiivsütt koos lahtistiga.

Sertindoolile ei ole spetsiifilist antidooti ning sertindool ei ole dialüüsitav, seetôttu tuleb kasutada üldtugevdavaid meetmeid. Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit tuleks ravida intravenoosse infusiooniga.

Raskete esktrapüramidaalsete sümptomite tekkel manustada antikoliinergilist ravi. Kuni patsiendi paranemiseni jätkata patsiendi tähelepanelikku jälgimist.

Kõlblikkus ja säilitamine: 2 aastat, toatemperatuuril.

Pakend:

Serdolect tabletid 4 mg 30 tk. blisterpakendis ja 100 tk. plastkonteineris.

Serdolect tabletid 12 mg 28 tk. blisterpakendis ja 100 tk. plastkonteineris.

Serdolect tabletid 16 mg 28 tk. blisterpakendis ja 100 tk. plastkonteineris.

Serdolect tabletid 20 mg 28 tk. blisterpakendis ja 100 tk. plastkonteineris.