Käitumis- ja impulsihäired (F63-F69)

Klassifikatsioon (RHK-10)

Harjumus- ja impulsihäired F63

Sooidentsuse häired F64

Seksuaalsuunitluse häired F65

Seksuaalse arengu ja sättumusega seotud psüühika- ja käitumishäired F66

Täiskasvanu muud isiksus- ja käitumishäired F68

 

 

 

Harjumus- ja impulsihäired (F63)

 

Mujal klassifitseerimata käitumishäired, mida iseloomustavad korduvad teod, millel pole selget ratsionaalset motiveeringut ja mis tavaliselt kahjustavad inimese enese ja teiste huve. Inimese enda sõnade järgi on käitumise põhjuseks kontrollimatud impulsid. Nende häirete põhjused on ebaselged ning need on ühendatud üldise kirjeldava sarnasuse tõttu, mitte sellepärast, et oleks teada muid olulisi ühisjooni.

Tavakohaselt on alkoholi ja ravimite liigtarvitamine (F10-F19), ning seksuaal- (F65.-) ja söömiskäitumisega (F52.-) seotud impulsi- ja harjumusehäired sellest alajaotusest välja jäetud.

 

Patoloogiline hasartmängimine (F63.0)

 

Sagedased, korduvad hasartmänguepisoodid, mis valitsevad inimese elu ja kahjustavad sotsiaalseid, tööalaseid, materiaalseid ja perekondlikke väärtusi ning kohustusi.

Sellised inimesed riskivad töökohaga, võtavad suuri võlgu ja raha saamiseks valetavad, rikuvad seadust või väldivad võlgade maksmist. Hasartmängimise tung on nii suur, et seda on raske kontrollida, peas keerlevad mõtted ja kujutlused mängimisest ja sellega seotud asjaoludest. Kiusatus ja sellega seotud mõtted tugevnevad stressiaegadel.

Seda häiret on nimetatud ka kompulsiivseks hasartmängimiseks, kuid see mõiste pole nii sobiv, sest tehnilises mõttes pole see käitumine kompulsiivne ega ole häiregi seotud sundneuroosiga.

Diagnostilised juhised
Põhiliseks tunnuseks on pidevalt korduv hasartmängimine, mis jätkub ja tihti suureneb, vaatamata halbadele sotsiaalsetele tagajärgedele, nagu vaesumine, peresuhete häirumine ja isikliku elu kokkuvarisemine.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks patoloogilist hasartmängi-mist eristada:

(a) hasartmängimisest ja kihlvedude sõlmimisest (Z72.6) (sel puhul mängitakse lusti pärast või selleks, et raha teha. Suurte kaotuste või muude ebameeldivate tagajärgede korral suudetakse piiri pidada);

(b) maniakaalsetel patsientidel esinevast liigsest hasartmängimisest

(c) düssotsiaalse isiksuse (F60.2) hasartmängimisest (siis on sotsiaalse käitumise häired laiemad ja avalduvad agressiivsetes või muul moel teiste heaolu ja tundeid märkimisväärselt riivavates tegudes).

 

Püromaania (F63.1)

 

Käitumine, millele on iseloomulik teiste omandi või muude objektide korduv süütamine või süütamiskatsed. Teod on ilma nähtava motiivita ja mõtetes valdavad tule ja põlemisega seotud teemad. Sellised inimesed võivad olla ebanormaalselt huvitatud tuletõrjemasinatest ja muust tõrjevarustusest ning võivad muul moel olla seotud tulega või tuletõrje väljakutsumisega.

Diagnostilised juhised
Põhitunnused:
(a) korduvad süütamised ilma nähtava motiivita, nagu näiteks rahaline kasu, kättemaks või poliitiline terrorism;
(b) kirg jälgida tule põlemist;
(c) subjektiivne pingetõus enne süütamist ja tugev erutus vahetult pärast tegu.

Diferentsiaaldiagnostiliselt peaks patoloogilist süütamist eristama:

(a) sihilikust süütamisest, mille toimepanijal pole väljendunud psüühilisi häireid (on ilmne motiiv) (Z03.2 Jälgimine psüühilise häire kahtluse tõttu);

(b) käitumishäiretega noore inimese toimepandud süütamisest (F91.1) (kaasnevad muud häiritud käitumise ilmingud, nt. varastamine, agressioon, popitegemine);

(c) düssotsiaalse isiksushäirega täiskasvanu (F60.2) toimepandud süütamisest (ilmnevad teised püsivad sotsiaalse käitumise häired, nagu agressioon või muud teiste inimeste huvide ja tunnete eiramise märgid);

(d) süütamisest skisofreenia puhul (F20.-), kui süütamise põhjuseks on tavaliselt luulumõtted või hallutsinatoorsed käsud;

(e) süütamisest orgaaniliste psüühikahäirete (F00-F09) puhul. Sel puhul süüdatakse tavaliselt juhuslikult, segasusseisundi, halva mälu, teo tagajärgede mittemõistmise või kõigi nende põhjuste tõttu.

Tahtmatu süütamiseni võib viia ka dementsus või äge orgaaniline häire. Põhjuseks võib olla ka äge joove, alkoholism või muu intoksikatsioon (F10-F19).

 

Kleptomaania (F63.2)

 

Selle seisundi puhul ei suuda inimene korduvalt vastu panna kiusatusele varastada esemeid, mida pole vaja ei isiklikuks kasutamiseks ega tulu saamiseks. Selle asemel varastatud asjad kingitakse, peidetakse või visatakse lihtsalt ära.

Diagnostilised juhised
Tavaliselt kirjeldatakse enne tegu pingetõusu ja teo ajal ning vahetult pärast seda rahuldustunnet. Kuigi enamasti tehakse mingeid varjamiskatseid, ei kasutata sugugi kõiki võimalusi. Vargus pannakse toime üksinda, ilma kaasosalisteta. Varastamiste vahel võib inimene väljendada ärevust, ükskõiksust ja süütunnet, kuid see ei takista tegu kordamast. Juhtumid, mis vastavad sellele kirjeldusele ega ole allpool loetletud häirete kaasnähud, on haruldased.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks patoloogilist varastamist eristada:

(a) korduvast poest varastamisest, mille toimepanijal pole väljendunud psüühikahäiret. Seejuures kavandatakse tegu hoolikamalt ja eesmärgiks on isikliku kasu saamine (Z03.2 Jälgimine psüühilise häire kahtluse tõttu);

(b) orgaanilisest psüühikahäirest (F00-F09), kui korduvalt ei maksta kauba eest halva mälu või muud tüüpi intellektuaalse tagasilanguse tõttu;

(c) depressiooniga seotud varastamisest (F30-F33). Mõned depressiivsed patsiendid varastavad korduvalt, niikaua kuni depressiivne häire püsib.

 

Trihhotillomaania (F63.3)

 

Sellele häirele on iseloomulik märgatav juustekaotus, sest ei suudeta vastu seista impulsile juuksekarvu välja kitkuda. Karvade kitkumisele eelneb tavaliselt pingetõus ja järgneb kergendus ning rahulolutunne. Diagnoosi ei tuleks panna, kui on tegemist nahapõletikuga või kui juuste kitkumine on reaktsiooniks luulule või hallutsinatsioonidele.
Ei sisalda: liigutusstereotüüpiad juuste kitkumisega (F98.4).

F63.8 Muud täpsustatud impulsihäired
Seda kategooriat kasutatakse teiste pidevalt korratavate väärkohanenud käitumisviiside jaoks, mille puhul inimene ei suuda vastu panna kiusatusele midagi teha ning esineb pingetõusuga eelperiood ja vabanemistunne teo ajal.

 

 

Sooidentsuse häired F64

F64.0 Transseksualism

 

Soov elada ja olla hinnatud kui vastassugupoole esindaja; harilikult kaasneb ebamugavuse ja mittevastavuse tunne seoses oma anatoomilise sooga ning soov saada kirurgilist ja hormoonravi, et muuta oma keha võimalikult vastavaks eelistatava sugupoole omale.

Diagnostilised juhised
Diagnoosi püstitamiseks peab transseksuaalne identsus esinema püsivalt vähemalt kahe aasta vältel, ei tohi esineda mingi teise psüühikahäire (nt. skisofreenia) sümptomeid ega olla seotud sugudevahelise, geneetilise või sugukromosoomide ebanormaalsusega.

 

 

Kaksikrolli transvestism (F64.1)

 

Vastassoo riietusesemete kandmine mingi eluperioodi vältel, selleks et saada rahuldust vastassugupoole rolli ajutisest täitmisest, ilma püsiva soomuutmise või kirurgilise korrigeerimise soovita. Vastassoo riietuse kandmisel ei teki seksuaalset erutust, see eristab teda fetišistlikust transvestismist (F65.1).
Sisaldab: nooruki- või täiskasvanuea sooidentsuse häire; mittetransseksuaalne tüüp.
Ei sisalda: fetišistlik transvestism (F65.1).

 

Lapseea sooidentsuse häire (F64.2)

 

Häired, mis ilmnevad esmaselt varases lapseeas (ja alati enne puberteediiga), millele on iseloomulik püsiv ja intensiivne piin olemasoleva soo pärast, koos sooviga (või nõudega) olla vastassugupoolest. Esineb püsiv hõivatus vastassoo riietusest ja/või käitumisest ja/või iseenda soo eitamine. Neid häireid peetakse suhteliselt harvadeks, neid ei tohi segi ajada palju sagedamini täheldatava protestiga stereotüüpse soolise käitumise vastu. Lapseea sooidentsuse häire diagnoos eeldab mehelikkuse või naiselikkuse normaalse tunde sügavat häiret; ainult tütarlapse poisilik või poisi tütarlapselik käitumine ei ole piisav. Diagnoosi ei saa püstitada, kui inimene on jõudnud puberteediikka.

 

Diagnostilised juhised
Vajalikuks diagnostiliseks tunnuseks on väärastunud ja püsiv soov olla (või toonitamine/rõhutamine, et ta on) vastassugupoole esindaja koos olemasolevale soole vastava käitumise, tunnuste ja riietuse rõhutatud ignoreerimisega. Tüüpiliselt avaldub see esmaselt eelkooliaastatel, diagnoosi püstitamiseks on vajalik esinemine enne puberteediiga. Oma tegeliku soo anatoomiliste tunnuste põlastamine võib esineda mõlema soo puhul; üldiselt peetakse seda harvaks nähtuseks. Iseloomulik on, et lapsed, kellel esineb sooidentsuse häire, eitavad, et see segab neid, kuigi neid võivad häirida konfliktid perekonna või omaealistega ning narrimine ja/või ignoreerimine, mis võib kaasneda.

 

Rohkem on teada neist häiretest poistel. Alates koolieelsetest aastatest on need poisid haaratud tavaliselt mängudest ja tegevusest, mida stereotüüpselt seotakse naissooga, sageli eelistatakse tüdrukute ja naiste riietust. Seejuures ei põhjusta selline vastassoo riietuse kandmine seksuaalset erutust (erinevalt täiskasvanute fetišistlikust transvestismist - F65.1). Võib ilmneda tugevalt väljendunud soov võtta osa tüdrukute mängudest ja meelelahutustest, naissoost nukud on tihti nende lemmikmänguasjad ja tüdrukud eelistatud mängukaaslased. Sotsiaalne põlastamine kaldub süvenema kooliea esimestel aastatel ja omandab maksimaalse väljendatuse lapseea keskel koos häbistava narrimisega teiste poiste poolt. Väljendunud naiselik käitumine võib nõrgeneda varases täiskasvanueas, kuid hilisemad uuringud näitavad, et üks kuni kaks kolmandikku sooidentsuse häirega poistest ilmutavad täiskasvanueas ja hiljemgi homoseksuaalseid kalduvusi. Väga vähestele on siiski täiskasvanuna omane transseksualism (kuigi enamik transseksualismiga täiskasvanuid avaldavad, et neil oli lapseeas probleeme soolise identsusega).

 

Sooidentsuse häireid esineb kliiniliste tähelepanekute alusel tütarlastel harvemini kui poistel, kuigi pole teada, kas selline sooline suhe kehtib ka üldises populatsioonis. Tüdrukutel nagu poistelgi avalduvad tavaliselt varased vastassoole iseloomuliku käitumise ilmingud. Selliste häiretega tüdrukud eelistavad tüüpiliselt poiste seltskonda ja ilmutavad suurt huvi spordi ning jõuliste ja kaelamurdvate mängude vastu, neil puudub huvi nukkude vastu ja nad ei soovi naise rolli niisugustes mängudes nagu "isa ja ema" või "kodu". Sooidentsuse häirega tüdrukute suhtes ei avaldu nii teravalt väljendunud sotsiaalset ignoreerimist kui poistel, kuigi ka nemad võivad hilisemas lapseeas või täiskasvanuna kannatada narrimise all. Enamik loobub täiskasvanuna meheliku tegevuse rõhutamisest ja riietusest, kuid mõned neist säilitavad mehelikud käitumisjooned ja võivad ilmutada homoseksuaalset orientatsiooni.

Sooidentsuse häirega võib vahel kaasneda omandatud kehaliste sootunnuste põlastamine. Tütarlastel võib see avalduda korduvates väidetes, et neil on olemas või kasvab peenis; keeldumises urineerimisest istuvas asendis või väidetes, et neile ei meeldi, et neil arenevad rinnad või tekib menstruatsioon. Poistel võib see avalduda korduvates väidetes, et nad arenevad füüsiliselt naisteks, et peenis ja testised tekitavad neis vastikust ja/või et oleks parem, kui neil ei oleks peenist ja munandeid.

Ei sisalda: egodüstooniline seksuaalsättumus (F66.1); seksuaalsättumuse ebakindlus (F66.0).

 

 

Seksuaalsuunitluse häired F65

 

Fetišism (F65.0)

 

Seksuaalse erutuse ja seksuaalse rahulduse saavutamisel on stiimuliks mingi elutu objekt. Paljud ihaldusobjektid e. fetišid on kehakatted, nagu riietusesemed või jalanõud. Teised sagedased objektid on mõningad erilised materjalid, nagu kumm, plastmass või nahk. Fetišismiobjektidel võib olla erisugune tähtsus. Mõnel juhul on nende ülesandeks ainult normaalsel meetodil saavutatud seksuaalse erutuse tõstmine (nt. mõni partneri riietusese).
Diagnostilised juhised
Fetišismi saab diagnoosida ainult siis, kui fetiš on peamiseks seksuaalse stimulatsiooni allikaks või on vajalik rahuldava seksuaalse reaktsiooni saavutamiseks.
Fetišistlikke fantaasiaid esineb laialdaselt, kuid neid ei saa pidada haiguslikuks, kui nad ei vii rituaalideni, mis on sedavõrd sundivad ja vastuvõetamatud, et segavad seksuaalvahekorda ja põhjustavad inimesel distressi.
Fetišism esineb peaaegu eranditult meestel.

 

Fetišistlik transvestism (F65.1)

 

Vastassoo riiete kandmine, et saavutada seksuaalset erutust.

 

Diagnostilised juhised
Seda häiret tuleb eristada lihtsast fetišismist, mille puhul fetišistlikke riietusesemeid ei kanta lihtsalt niisama, vaid selleks, et sarnaneda väliselt vastassoo esindajaga. Harilikult kantakse rohkem kui üht eset ja täiendatakse komplekti paruka ja kosmeetikavahendite abil. Fetišistlikku transvestismi saab transseksuaalsest transvestismist eristada oma ilmse seose poolest seksuaalse erutuse tekkimisega ja tugevalt väljendunud sooviga vabaneda nendest riietusesemetest, kui orgasm tekib ja seksuaalne erutus taandub. Fetišistlikku transvestismi hinna-takse üldiselt kui transseksualismi varast faasi ja neil juhtudel on ta selle arengu etapp.

Sisaldab: transvestiline fetišism.

 

Ekshibitsionism F65.2

 

Korduv või püsiv tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele inimestele (tavaliselt vastassugupoolele) või avalikes kohtades, ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemat kontakti. Tavaliselt, kuid mitte tingimata esineb demonstreeri-mise ajal seksuaalne erutus ja selle toiminguga kaasneb harilikult masturbatsioon. Selline tendents võib ilmneda avaliku käitumisvormina ainult emotsionaalse stressi või kriisi seisundis, vaheldudes pikkade perioodidega ilma taolise käitumiseta.
Diagnostilised juhised
Tegelikult hõlmab ekshibitsionism heteroseksuaalseid mehi, kes demonstreerivad oma suguelundeid naistele (täiskasvanuile või noorukitele), tavaliselt ohutust kaugusest avalikus kohas. Mõne jaoks on ekshibitsionism ainukeseks seksuaalse lahenduse vormiks, teised jätkavad paralleelselt sellega aktiivset seksuaal-set abielu, ekshibitsionismi tung ilmneb teravalt abielutülide perioodil. Enamik ekshibitsioneerijaid peab oma tungi kontrollile raskesti alluvaks ja oma isiksusele võõraks. Kui pealtnägija on ehmunud, hirmunud või vapustatud, tõstab see sageli ekshibitsioneerija erutust.

 

Vuajerism F65.3

 

Korduv või püsiv tendents jälgida inimesi seksuaalse või intiimse käitumise juures, nagu lahtiriietumine. Tavaliselt viib see seksuaalsele erutusele ja masturbatsioonile, mida tehakse nii, et vaadeldav isik pole sellest teadlik.

 

Pedofiilia F65.4

 

Laste seksuaalne eelistamine, objektid on tavaliselt puber-teedieelses või varases puberteedieas. Osa pedofiile on huvitatud ainult tüdrukutest, teised ainult poistest ja osa on huvitatud mõlema soo esindajatest.
Pedofiiliat täheldatakse harva naistel. Kontaktid täiskasvanute ja seksuaalselt küpsete noorukite vahel on sotsiaalselt hukka mõistetud, eriti kui osalised on samast sugupoolest, kuid nad ei pea ilmtingimata seostuma pedofiiliaga. Üksikjuhtumit, eriti kui algataja on alaealine, ei saa hinnata kui diagnoosi kinnitavat püsivat ja domineerivat tendentsi. Pedofiilide hulka kuulub ka inimesi, kes eelistavad täiskasvanud seksuaalpartnereid, kuid kontaktide ebaõnnestumise tõttu pöörduvad harjumuspäraselt laste kui asendajate poole. Mehed, kes seksuaalselt kiusavad oma eelpuberteedieas lapsi, lähenevad võimalusel samal kombel ka teistele lastele, igal juhul on nende käitumine hinnatav pedofiiliana.

 

Sadomasohhism (F65.5)

 

Kalduvus seksuaalsele aktiivsusele, mis hõlmab valu, häbis-tamise ja alandamise tekitamist. Kui isik eelistab olla sellise käitumise vastuvõtja rollis, nimetatakse seda masohhismiks; kui tekitaja, siis sadismiks. Sageli saavutab inimene seksuaalse erutuse nii sadistlikust kui masohhistlikust aktiivsusest.

Sadomasohhistliku stimulatsiooni kerged vormid on üldiselt kasutusel igati normaalse seksuaalse erutuse tõstmiseks. See diagnoos on ainult siis kasutatav, kui sadomasohhistlik aktiivsus on peamiseks erutuse allikaks või seksuaalse rahulduse saamiseks vajalik.

Seksuaalset sadismi on vahel raske eristada jõhkrusest seksuaalolukorras või vihast, mis pole seotud erootikaga. Kui vägivald on vajalik erootilise erutuse saavutamiseks, on diagnoos kindel.

 

Seksuaalsuunitluse mitmesed häired F65.6

 

Vahel võib ühel inimesel esineda enam kui üks seksuaal-suunitluse häire, kusjuures ükski neist ei domineeri. Sagedasem kombinatsioon on fetišism, transvestism ja sadomasohhism.

 

Seksuaalsuunitluse muud täpsustatud häired F65.8

 

Võib esineda mitmesuguseid teisi seksuaalsuunitluse ja -aktiivsuse vorme, igaüks neist suhteliselt harva täheldatav. Siia kuuluvad sellised käitumisviisid nagu rõvedate telefonikõnede pidamine, hõõrumine inimeste vastu täiskiilutud rahvarohketes kohtades seksuaalseks stimulatsiooniks (nt. froterism), seksuaalaktid loomadega, kägistamine või anoksia seksuaalse erutuse tõstmiseks ja partnerite eelistamine, kellel on mingisugune eriline anatoomiline ebanormaalsus, näiteks amputeeritud jäse.

Erootiline praktika on liiga mitmekesine ja osa kõrvalekaldeid sedavõrd erandlikud, et igal erandjuhtumil termineid rakendada. Uriini maitsmine, väljaheite nuusutamine või eesnaha või rinnanibude läbitorkamine võivad olla sadomasohhistliku käitu-mise osaks. Masturbatsiooni mitmesugused variandid on sageli esinevaks nähtuseks, kuid ekstreemsed võtted, nagu esemete toppimine pärakusse või mehe kusitisse või enesekägistamine, kui need asendavad normaalset seksuaalset vahekorda, tuleb arvata ebanormaalsuseks. Siia kuulub ka nekrofiilia.

 

Seksuaalse arengu ja sättumusega seotud psüühika- ja käitumishäired F66

 

 

- Seksuaalsättumust iseenesest ei tohiks häireks pidada.

 

Järgnevat viiendat numbrit koodis võib kasutada koos allpool toodud kategooriatega, et täpsustada seksuaalse arengu ja orientatsiooni variante, mis võivad individuaalselt probleeme tekitada:

F66.x0 heteroseksuaalsus

F66.x1 homoseksuaalsus

F66.x2 biseksuaalsus (kasutatav ainult juhtudel, kui on selge, et seksuaalne külgetõmbejõud on suunatud mõlema soo esindajatele)

F66.x8 teised, sealhulgas puberteedieelsed

 

Seksuaalsättumuse ebakindlus F66.0

 

Patsient kannatab ebakindluse all oma soolise kuuluvuse või seksuaalse orientatsiooni suhtes, see põhjustab ärevust või depressiooni. Sagedamini esineb see täiskasvanuil, kes pole kindlad, kas nad on orientatsioonilt homoseksuaalsed, heteroseksuaalsed või biseksuaalsed, või isikutel, kes pärast näiliselt püsiva seksuaalsättumuse perioodi, sageli pikemaajalise suhte käigus, leiavad, et nende seksuaalne orientatsioon on muutumas.

 

Egodüstooniline seksuaalsättumus F66.1

 

Kahtluse all ei ole sooidentsus ega seksuaalsuunitlus, kuid inimene soovib, et see oleks teisiti, kuna sellega seostuvad psühholoogilised ja käitumishäired, ning ta püüab saada ravi selle muutmiseks. Seksuaalne orientatsioon iseenesest pole häirena hinnatav.

 

Seksuaalsuhte häire F66.2

 

Sooidentsuse või seksuaalsuunitluse anormaalsus tekitab seksuaalpartneriga suhete loomisel või säilitamisel raskusi.

 

Täiskasvanu muud isiksus- ja käitumishäired F68

 

Somaatiliste sümptomite psühhogeenne võimendumine F68.0

 

Patsient liialdab või pikendab algselt kindlast kehalisest häirest, haigusest või võimetusest tekkinud sümptomeid oma psüühilise seisundi tõttu. Kujuneb tähelepanuotsiv (histriooniline) käitumissündroom, mis võib sisaldada muid kaebusi (tavaliselt mittespetsiifilisi), millel ei ole kehalist päritolu. Valu ja puuded rõhuvad tavaliselt patsienti ning tihti valdab teda mure (mis võib ka põhjendatud olla), et valu ja töövõimetus võivad olla pikaajalised või veelgi süveneda. Motiveerivaks teguriks võib olla rahulolematus ravi või uuringutega või pettumine tähelepanus, mis on osakonnas ja haiglas talle osaks saanud. Mõnikord näib selgeks motivatsiooniks olevat õnnetus- või vigastusjärgne võimalik rahaline kompensatsioon, aga sündroom ei pruugi kiiresti mööduda ka pärast edukat kohtuprotsessi.

 

Somaatiliste või psüühiliste sümptomite tahtlik tekitamine F68.1

 

Kehalise või psüühilise haiguse puudumisel teeseldakse korduvalt ja püsivalt haigussümptomeid. Kehaliste sümptomite tekitamiseks võidakse end isegi vigastada, et tekitada verejooksu, või süstida endale toksilisi aineid. Valutunde imiteerimine ja verejooksu olemasolu väitmine võib olla nii veenev ja visa, et mitmes haiglas ja kliinikus võetakse korduvalt ette uuringuid ja operatsioone, kuigi leiud on alati olnud negatiivsed.

Sellise käitumise põhjused on enamasti ähmased ja oletatavasti sisemised ning seisundit võib tõlgendada haiguskäitumise ja haige rolli häirena. Sellise käitumismustriga inimesel on tavaliselt ka teisi märkimisväärseid isiksuse ning suhete hälbeid.

Simuleerimist defineeritakse kui välisest stressist või motiividest tulenevat kehaliste või psüühiliste sümptomite ja puuete tekitamist või teesklemist ja seda tuleks tähistada Z76.5, mitte mõne selles raamatus esineva koodiga. Simuleerimise tavaliseks väliseks motiiviks on kriminaalvastutuse vältimine, ravimite saamine, sõjaväekohustuse vältimine ja haigusraha või mõne muu kasu (nt. paremate elamistingimuste) saamine. Simuleerimist kohtab sageli õigus- ja sõjaväepraktikas ning suhteliselt harva igapäevaelus.

Sisaldab:
hospital hopper syndrome;
Münchhauseni sündroom;
"rändav patsient" (peregrinating patient).

Ei sisalda: battered baby or child syndrome NOS (T74.1); võltsdermatiit (L98.1); simuleerimine (haiguse teesklemine) (Z76.5); Münchhausen by proxy (child abuse) (T74.8).

 

Täiskasvanu muud täpsustatud isiksus- ja käitumishäired F68.8

 

Seda kategooriat tuleks kasutada kõigi spetsiifiliste isiksus- ja käitumishäirete tähistamiseks, mida ei ole võimalik liigitada ühtegi eespool kirjeldatud rühma.

 

Täiskasvanu täpsustamata isiksus- ja käitumishäire F69