Unehäired

Unehäirete klassifikatsioonid:

Olulisemad sündroomid ja häired

 

Unehäirete klassifikatsioon RHK-10-s

IV ptk. Närvisüsteemi haigused (G)

Unehäired (G47) [orgaanilised unehäired)
Orgaaniline insomnia (G47.1).
Orgaaniline hüpersomnia (G47.1).
Orgaaniline une-ärkveloleku tsükli häire (G47.2):
- hilinenud une sündroom, varajase une sündroom, ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel
Uneapnoe (G47.3):tsentraalne, obstruktiivne.
Narkolepsia ja katalepsia (G47.4).
Muud unehäired:Kleine'i-Levini sündroom.

V ptk. Psüühika- ja käitumishäired (F)

Mitteorgaanilised unehäired (F51) (mitteorgaaniline = psühhogeenne)

Düssomniad:
- mitteorgaaniline insomnia (F51.0)
- mitteorgaaniline hüpersomnia (F51.1)
- mitteorgaaniline une-ärkveloleku rütmi häire (F51.2)
Parasomniad:
- somnambulism (F51.3)
- unepaanika e. pavor nocturnus (F51.4)
- uneärevus (F51.5)
Muud täpsustatud mitteorgaanilised unehäired (F51.8)

 

Unehäirete klassifikatsioon DSM-IV-s

Primaarsed unehäired

Düssomniad
  • Primaarne insomnia
  • Primaarne hüpersomnia
  • Narkolepsia
  • Hingamisega seotud unehäired
  • Tsirkaadse rütmiga seotud unehäired
  • Teisiti täpsustamata unehäired

Parasomniad
  • Uneärevus (nightmare disorder)
  • Unepaanika (sleep terror disorder)
  • Uneskäimine (somnambulism) (sleepwalking disorder)
  • Teisti täpsustamata unehäired

Muude psüühikahäiretega seotud unehäired
  • Muude psüühikahäiretega seotud insomnia
  • Mudde psüühikahäiretega seotud hüpersomnia

Muud unehäired

Kehaliste haigustega seotud unehäired
  • insomnia
  • hüpersomnia
  • parasomnia
  • segatüüpi

 

 

Insomnia

Insomnia on sündroom, millele on iseloomulik ebarahuldava kvantiteedi ja/või kvaliteediga uni märkimisväärse perioodi vältel.

Insomnia korral on peamisteks kaebusteks:
1) uinumisraskused;
2) katkendlik uni (une säilitamisraskused);
3) liigvarajane ärkamine hommikul.

Insomnia diagnoosimisel ei saa alati lähtuda une tegeliku kõrvalekalde astmest, kuna esinevad olulised individuaalsed erinevused  unevajaduses.

 

Insomnia levik

Erinevatel põhjustel tekkivat insomniat võib lugeda üheks kõige sagedasemaks inimesel esinevaks tervisehäireks. Sageli või pidevalt uinuteid kasutavaid isikuid on 3-8%; uinutite kasutamise prevalents tõuseb vanusega ning on kõrgeim vanemaealistel naistel (Partinen,1883). Populatsiooni uuringutes on insomnia prevalents enamasti üle 15%.
Prevalents on suurem arstiabi esmatasandi patsientide hulgas ning teatud haigusi põdevate patsientide hulgas (nt. obstruktiivsed kopsuhaigused - prevalents üle 30-40%).

Insomnia ilmneb tüüpiliselt tugeva püsiva stressi perioodil ning tundub olevat sagedasem naistel, vanemaealistel, psühholoogiliselt nõrgestatud isikutel ja sotsiaal-majanduslikult ebasoodsates tingimustes elavatel isikutel.

Insomnia on sagedane sümptom depressioonide korral: depressiivsetel on insomniat 2 korda sagedamini kui mittedepressiivsetel.

 

Insomnia sagedasemad põhjused
  • Somaatilised
    • infektsioossed haigused
    • kasvajad
    • vaskulaarsed haigused
    • südamehaigused
    • endokriinsüsteemi haigused
    • kõik valusid põhjustavad haigused
    • kehatemperatuuri tõusu põhjustavad haigused
    • muud düskomforditunnet põhjustavad haigused
    • sage urineerimine (diureetikumid, muud põhjused)
    • kroonilised obstruktiivsed kopsuhaigused
    • muud hüpoksia põhjused
  • Füsioloogilised
    • jet lag (siirdumine teise ajavööndisse) (sekundaarne insomnia)
    • muutuva ajagraafikuga tööiseloom (sekundaarne insomnia)
  • Psühholoogilised (primaarne insomnia)
    • stress
    • raske (tähendusega) haigus
    • olulise tähendusega muutused inimese elus
  • Psühhiaatrilised
    • alkoholi kuritarvitamine, alkoholsõltuvus
    • ärevusega kulgevad häired
    • generaliseerunud ärevushäire
    • paanikahäire
    • kohanemishäire
    • depressioon
  • Ravimid, ained
    • alkohol
    • nikotiin
    • kofeiin
    • KNS pidurdavad ained
    • KNS stimuleerivad ained
    • MAO inhibiitorid
    • vähivastased preparaadid
    • vererõhku alandavad ravimid
    • steroidid
    • teofülliin
    • türeoid-preparaadid

 

 

Mitteorgaanilise insomnia diagnostilised juhised (RHK-10)

(a) kaebused unehäirete üle, mis väljenduvad kas uinumisraskustes, katkendlikus unes või une halvas kvaliteedis;

(b) unehäired ilmnevad vähemalt kolm korda nädalas vähemalt 1 kuu jooksul;

(c) isik on unepuudusest häiritud ning ülemääraselt mures unetuse päevaste ja öiste tagajärgede pärast;

(d) une ebarahuldav kvantiteet ja/või kvaliteet kas põhjustab märgatava distressi või häirib isiku sotsiaalset ja professionaalset tegevust.

Tavaliselt esitavad patsiendid rohkem kui ühe nendest kaebustest.

Mitteorgaaniline insomnia on selles osas lähedane kohanemishäirele, kuid siin on esikohal ja juhtivateks kaebusteks unepuudus ja sellega liituvad probleemid.

Kui insomniat kogetakse korduvalt, võib see põhjustada hirmu unetuse ja selle tagajärgede ees. Moodustub suletud ring, mis võib läbi põimuda patsiendi muude probleemidega.
Uneaja saabumisel tunnevad insomniaga isikud pinget ja ärevust, on mures või masendunud, peas pöörlevad mitmesugused häirivad mõtted. Sageli halva unega seotud häirivatest mõtetest, isiklikest probleemidest, oma tervisest ja vahel isegi surmakartusest. Hommikul tunnevad nad end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt väsinuna ja päevasele ajale on iseloomulik alanenud meeleolu, üleliigne muretsemine, pingetunne, ärrituvus ülemäärane tegelemine oma probleemidega.

Ülemäärase ärevuse leevendamiseks hakatakse kasutama ravimeid või alkoholi.

DSM-IV-s on mitteorgaanilise insomnia vasteks primaarne insomnia.

REM-une korduv katkemine on harva esinev primaarne insomnia, mille tekkepõhjused ei ole täpselt teada.  See häire seostub ebameeldivate unenägudega ning tingitud vältimisreaktsiooni tekkega, mille tulemusena KNS reageerib uneperioodi (REM-une) algusele ärkamisega.
Ebameeldivad unenäod võivad olla tingitud psühholoogilistest probleemidest.

Atüüpiline polüsomnograafiline leid on seisund, mille korral uni on sagedaste lühiajaliste katkestustega, unestruktuur märkimisväärsete kõrvalekalletega ning ei taga piisavat taastumist. Enamasti kirjeldavad patsiendid und kui pindmist ja halba ning esineb väljamagamatuse tunne. Une üldine kestus muutusteta, ei ole kaebusi uinumisraskuste, öiste ülesärkamiste ja liigvarajase ärkamise üle ei ole.

Diferentsiaaldiagnoos:

Mitteorgaanilise insomnia diagnoosi välistavaks on unehäire seotus orgaanilise närvisüsteemi kahjustuse, psühhoaktiivsete ainete kasutamise või psüühikahäirega. Lisaks psühhoaktiivstele ainetele võib insomnia ilmneda ka mitmete ravimite kasutamisel.

  • ajukahjustused (orgaanilised psüühikahäired)
  • ebameeldivad vaevused kehaliste haiguste korral (nt. õhupuudus, stenokardia, valud, düskomfort) võivad olla ka primaarset insomniat vallandavateks teguriteks)
  • psühhoaktiivsed ained
    • intoksikatsioon (stimulaatorid, alkohol)
    • võõrutusseisund (rahustid, uinutid, alkohol, ...)
  • ravimid
  • psühhootilised häired
  • meeleoluhäired
    • mania
    • depressioon
  • ärevushäired
    kõigi psüühikahäirete korral, kus olulisel kohal on ärevuse sümptomid, kaasub insomnia.
    • paanikahäire
    • generaliseerunud ärevushäire
    • segatüüpi ärevushäired
    • äge stressreaktsioon
    • posttraumaatiline stresshäire
      Selle häire spetsiifiliseks fenomeniks on varem läbielatud stressoorse sündmuse pidev kordumine hirmutavate unenägudena koos ärkamisega.
    • kohanemishäired
  • somatoformsed häired
    • somatisatsioonihäire
    • püsiv somatoformne valu
  • isiksushäired
  • muud unehäired korral sekundaarse insomniaga
    • une-ärkveloleku tsükli häired
    • hilinenud une sündroom (juhul, kui ollakse sunnitud püsivalt ärkama teistele inimestele tavalisel ajal, tekib oluline unedefitsiit)
    • uneärevus
    • somnambulism, pavor nocturnus
    • uneapnoesündroom
    • rahutute jalgade sündroom

Insomnia võib olla väga erinevate faktorite koostoime tulemus, mida tuleb  arvestada selle häire diagnoosimisel ja ravi käigus.

Primaarse (mitteorgaanilise) insomnia ravi

Esmane on unehügieeni reeglite järgimine: ebasoodsate harjumuste korrigeerimine.

Psühhoteraapia: emotsionaalsete probleemide lahendamine, ülemäärase stressi leevendamine.

  • kognitiivne teraapia: ülemäärase stressi aluseks olevate ebaõigete hoiakute korrigeerimine
  • käitumisteraapia: relaksatsiooni tehnikate õpetamine.

Uinutite lühiajaline kasutamine.

  • barbituraadid: vältida barbituraatide kasutamist kuna sõltuvuse tekkeoht oluliselt suurem kui bensodiasepiinidel;
  • bensodiasepiinid:
    • mida väiksem annus ja lühem kasutusperiood, seda kasulikum;
    • pikaajalisel kasutamisel bensodiasepiinid vähendavad sügavat und (3-4. unestaadium);
    • pikaajalisel kasutamisel võimalik võõrutusseisundi teke.
  • sedatiivse toimega antidepressandid väikestes annustes, eriti kroonilise insomnia korral (amitriptüliin, mianseriin, maprotiliin, doksepiin)

Mida insomnia all kannatavad inimesed peaksid teadma
  • Unetus on normaalne reaktsioon elumuutustele.
  • Kroonilist unehäiret võib sageli käsitleda kui halbade harjumuste tagajärge, millest on sama raske vabaneda kui muudestki ebasoovitavatest harjumustest.
  • Unetus ei ole märk inimese nõrkusest või sellest, et ta oleks teistest halvem. Sagedamini peegeldab see inimese tundelisust ja edasipürgivust.
  • Keegi ei suuda olla iga päev kõige paremas vormis.
    Ka ebapiisava une järgselt püsib inimese üldine tegutsemisvõime, ehkki mitte tipptasemel.
  • Aeg, mis kulub unetul ööl, on inimese enda aeg. Seda ei peaks kasutama selleks, et muretseda tööasjade pärast. Seda võib kasutada selleks, et mõelda oma asjade üle (või lugemine, muusika kuulamine), milleks päeval puudub võimalus. Võib tegelda kõigega, mis rahuldust pakub. Keegi ei saa esitada inimesele nõudmisi tema ööaja suhtes. Enesetunne päeval on seda parem, mida meeldivamalt on õnnestunud kasutada öist ärkveloleku aega. Mida meeldivamalt õnnestub seda aega kasutada, seda kergemini uinutakse.

 

Unehügieen

1) Mine voodisse, kui oled unine.
2) Tõuse voodist igal hommikul ühel ja samal ajal, samuti nädalalõppudel. Kui soovid ärgata hiljem, siis ära maga kauem kui 1 tund.
3) Väldi magamist päeval.
Nende 3 tingimuse täitmine teeb unerütmi regulaarseks ning te muutute uniseks teatud kindlal ajal.
4) Väldi alkoholi kasutamist 2 tundi enne magama minekut.
5) Väldi kohvi joomist peale kella nelja või 6 tundi enne magama minekut. Tee endale selgeks millised ravimid, toidud ja joogid sisaldavad kofeiini või muid stimuleeriva toimega aineid.
6) Väldi suitsetamist mõned tunnid enne magamist.
7) Liigu regulaarselt õhtul, kuid väldi ülemäärast füüsilist pingutust.
8) Tee magamistuba võimalikult soodsaks uinumiseks ja une säilimiseks (vaikus, temperatuur, valgustus).
9) Tegele millegi rahustavaga enne magama minemist, lõõgastu.
10) Väldi ülemäärast söömist ja joomist enne magama heitmist. Ära söö ärgates öösel (see võib muutuda harjumuseks).

 

Üldised juhised kiiremaks uinumiseks

1) Järgi unehügieeni reegleid.
2) Ära kasuta magamistuba ja voodit muuks tegevuseks kui magamine. Ära vaata televiisorit, ära loe, tülitse ega ka söö voodis. ...
3) Arenda välja teatud kindel rutiin enne voodisse minekut ja une saabumist (nt. õhtu-uudised, kerge söömine, pesemine vms.).
4) Pea sellest kinni samas järjestuses.
5) Võta meelepärane magamajäämise asend, kasuta lemmikpatja, -tekki jne.
6) Kui oled voodis, siis eesmärgiks on jääda magama 10 minuti vältel. Tõuse voodist, kui pole uinunud selle aja vältel ning mine teise tuppa. Tegele millegi rahustavaga ning kui tunned, et oled jäänud uniseks mine uuesti voodisse.
7) Kui ikka veel ei uinu, siis korda eelnevat nii mitu korda kui vajalik. Toimi samal viisil, kui ärkad öösel ning ei suuda uinuda 10 min vältel.

 

Hüpersomnia

Hüpersomnia on ülemäärase päevase unisusega ja unehoogudega   või pikenenud virgumisperioodiga seisund (ei tule arvesse ebapiisava une korral).

Sagedasemad hüpersomnia põhjused on orgaaniline ajukahjustus ja psüühikahäired nagu bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas; depressiooniepisood, korduv depressioon ja kohanemishäire (ülemäärase stressi tõttu suureneb kompensatoorselt unevajadus).

Kui seisund ei vasta ühegi muu psüühikahäire kriteeriumile (kuigi üksikud sümptomid/tunnused on sageli olemas), siis on diagnoosiks mitteorgaaniline hüpersomnia (F51.1).

 

Mitteorgaanilise hüpersomnia diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(a) patsiendil on ülemäärane päevane unisus või unehood, mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest, või tunduvalt pikenenud virgumisperiood;

(b) unehäire esineb iga päev vähemalt 1 kuu või lühema kestusega perioodidena ja
põhjustab kas märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid;

(c) narkolepsia (katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) või uneapnoe (öised hingamispeetused, tüüpiline intermiteeruv norskamine) sümptomite puudumine;

(d) igasuguse muu neuroloogilise või haigusliku seisundi puudumine, mille sümptomiks somnolentsus võiks olla.

Kui hüpersomnia on mõne psüühikahäire (nt depressioon) ainsaks sümptomiks, tuleb diagnoosida põhihäiret.

Kui seisund ei vasta mõne muu psüühikahäire kriteeriumidele, jääb hüpersomnia ainsaks diagnoosiks.

Mitteorgaanilise hüpersomnia diferentsiaaldiagnoos

Oluline on hüpersomnia eristamine järgnevatest seisunditest:

Narkolepsia (G47.4).
Hüpersomnia korral on vastupidi päevaseid unehooge vähem,
need on pikema kestusega ja patsient suudab neid tavaliselt vältida;
öine uni on tavaliselt pikenenud ning ärkamisel on täielikult virgeks
saamisega suuri raskusi. REM-latents ei ole lühenenud.

Uneapnoe. Enamusel uneapnoe-haigetest ülemäärane päevane unisus
on seotud rahutu ja katkendliku unega (seega tegelikult sekundaarne insomnia)
ning peale selle võib enamasti esineda:

  • öiseid hingamispeetusi,
  • tüüpiline intermiteeruv norskamine,
  • ülekaalulisus,
  • hüpertoonia,
  • impotents,
  • kognitiivne kahjustus,
  • rahutu magamine,
  • ülemäärane motoorne aktiivsus ja profuusne higistamine,
  • hommikused peavalud ja koordinatsioonihäired.
  • uneapnoe võib viia isiksuse muutustele, võimalik on dementsus ja tõsised somaatilised komplikatsioonid.

Kui on tõsine uneapnoe kahtlus, tuleks uurida und laboratoorsetes
tingimustes (polüsomnograafia).

Muud orgaanilised hüpersomniad

Mitteorgaanilist hüpersomniat on võimalik eristada kindlate orgaaniliste faktorite põhjustatud hüpersomniast vastava põhjuse identifitseerimisega kliiniliste avalduste ja sobivate laboratoorsete uuringute abil:

  • entsefaliit,
  • meningiit,
  • ajutrauma
  • muu neuroloogiline haigus,
  • ainevahetushäired,
  • toksilised seisundid,
  • endokriinsüsteemi häired,
  • kiiritusjärgne sündroom

 

Une-ärkveloleku rütmihäired

 

Definitsioon: une-ärkveloleku rütmihäiret defineeritakse kui sünkroonsuse puudumist individuaalse une-ärkvelolekutsükli ja keskkonnatingimustest sõltuvalt soovitud une-ärkvelolekutsükli vahel, mille tagajärjeks on hüpersomnia või insomnia.

Etioloogia

Une-ärkveloleku rütmihäire võib olla 1) psühhogeenne, 2) orgaaniline (konstitutsionaalne eripära); 3) mõlema faktori koostoime

Desorganiseeritud unega ja muutliku une- ning ärkamisajaga isikutel võib sageli täheldada muid psüühikahäireid, nagu isiksushäired ja meeleoluhäired.

Faasinihke põhjuseks soovitud une-ärkvelolekurütmis  võib olla:

1) bioloogilise kella sisemine väärtalitlus: hilinenud une sündroom, varajase une sündroom ja ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel.

2) bioloogilist kella juhtivate ajasignaalide ebanormaalne töötlemine (viimane võib tegelikult olla seoses emotsionaalse ja/või kognitiivse häirega).

Igal üksikjuhul sõltub see kliinilisest otsusest, kas pidada primaarseks psühhogeenset või orgaanilist faktorit ning vastavalt sellele diagnoosida:

  • mitteorgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret (F51.2)

·         orgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret (G47.2)

 

 

 

Mitteorgaaniline une-ärkveloleku rütmihäire (F51.2)

Une-ärkveloleku rütmi häire, kus psühholoogilistel teguritel on põhiline osa.

Diagnostilised juhised

(a) individuaalne une-ärkvelolekurütm pole antud ühiskonna jaoks normaalse ning tavalise rütmiga sünkroonne;

(b) seetõttu kannatab isik öösel unepuuduse ja päeval hüpersomnia all ja seda peaaegu iga päev vähemalt üks kuu või korduvalt lühemate perioodide vältel;

(c) ebarahuldava kvaliteediga, kvantiteediga ja ajaliselt ebasobiv uni põhjustab märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid.

- puuduvad muud määratavad psühhiaatrilised või somaatilised põhjused, tuleks kasutada ainult seda diagnoosi.

- kui see häire domineerib kliinilises pildis, siis ei välista diagnoosi ka sellised sümptomid nagu ärevus, depressioon, hüpomania vms.

Kui muud psühhiaatrilised sümptomid on piisavalt väljendunud ja püsivad, tuleb spetsiifilist psüühikahäiret diagnoosida eraldi.

 

Orgaanilised une-ärkveloleku rütmihäired (G47.2)

Häire aluseks on muutused või individuaalsed eripärad une-ärkveloleku rütmi bioloogilistes regulatsiooni mehhanismides.

  • "jet lag" sündroom
    Isikutel, kes reisivad sageli ühest ajavööndist teise või on sageli öövahetuses tööl, on ööpäevarütmi düsregulatsioon bioloogilist laadi, kuigi mõju võib avaldada ka tugev emotsionaalne komponent, kuna enamusel juhtudest on need isikud distressis.
  • muutuva ajagraafikuga töö
  • hilinendud une sündroom
  • varajase une sündroom
  • ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm
    • pidevalt muutuva öise une saabumisega (näiteks iga päeva järel ühe tunni võrra hiljem)
    • täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm

 

"Jet lag" sündroom (JLS)

JLS on seotud siirdumisega ühest ajavööndist teise, mille tulemuseks on vastuolu väljakujunenud bioloogilise ööpäevarütmi ja uue väliselt peale surutud rütmi vahel.
- kohanemine uue rütmiga võib võtta aega 1-2 nädalat sõltuvalt individuaalsest kohanemisvõimest.

Inimese ööpäevane kell, mille toimimine sõltub valguse ja pimeda perioodi vaheldumisest ning ka harjumustest, tingib teatud piirangud aja suhtes, millal inimene loomulikult muutub uniseks ning suudab raskusteta uinuda. Nii päevase aktiivsuse periood, kui ka une sisemine struktuur on sõltuvuses perioodilistest muutustest organismis.

Minek ühest ajavööndist teise toob paratamatult kaasa probleeme magamajäämisel ning normaalse aktiivsuse taseme saavutamisel päeval. Tulemuseks on uinumisprobleemid ning märkimisväärne päevane unisus ja väsimus.

Kohanemist uue ajavööndiga võib kiirendada melatoniini või tema analoogide kasutamine.

 

Muutuva ajagraafikuga töö

Muutuva ajagraafikuga töö, mis hõlmab ka uneaega, võib olulisel määral kahjustada füsioloogilisi protsesse, mis osalevad une-ärkveloleku tsükli regulatsioonis. Tulemuseks võivad olla insomnia tüüpi unehäired.

Inimeste kohanemisvõime muutuva graafikuga tööreziimiga võib olla väga erinev.

Une-ärkveloleku tsükli häirete tekkel võib kasu olla valgusteraapiast ning melatoniini või tema analoogide kasutamisest.

 

Hilinenud une sündroom (HUS)

Tegemist on ilmselt inimese kaasasündinud konstitutsionaalse eripäraga.

Kui enamus inimestest uinub õhtul kella kümne ja kaheteistkümne vahel, siis antud sündroomi korral saabub uni 2-4 tundi tavalisest hiljem.

Tüüpilistel juhtudel uinuvad inimesed öösel kella 3-4 ajal. Une kestus ja struktuur ei ole muutunud, kui on võimalik magada hommikul kauem selliselt, et une kestus oleks puhkuseks piisav (7-8 tundi).

Kas hilinenud une sündroom on haiguslik seisund? Kindlasti mitte. See on inimese eripära, nii nagu muud füsioloogilised omadused. Kõige loomulikum on, kui inimene saab oma elu korraldada vastavuses temale omase une-ärkveloleku tsükliga.

Probleemid HUS korral ilmnevad siis, kui ollakse sunnitud ärkama hommikul teistele inimestele tavalisel ajal. Kui loomulik uni saabub HUS korral kell 4 ajal öösel ja ollakse püsivalt sunnitud tööle (õppima) minema hommikul kella kaheksaks, siis kujuneb välja püsiv unedefitsiit ja üldine kurnatus, mis võib soodustada nii psüühika- kui kehaliste haiguste teket.

Tõeline hilinenud une sündroom on seotud geneetiliste teguritega, kuid ööpäevase bioloogilise kella muutused võivad osadel juhtudel olla seotud psühhogeensete teguritega. Viimasel juhul ei ole sündroom nii püsiva iseloomuga ning ilmneb inimesele keerulistel eluperioodidel.

Prevalents: 0,1 - 0,4%;
2 - 5% kõigist valdavalt uinumisraskusi kaebavatest patsientidest, iseloomulikum meestele, ilmneb tavaliselt puberteedieas.

Hilinenud une sündroomile on iseloomulik:

  • püsiv une tavalisest hilisem saabumine (2-4 tundi)
  • melatoniini taseme tõusu hilinemine õhtul (melatoniini tase on kõige kõrgem une ajal)
  • hiline ärkamine, kui see on võimalik
    • tüüpiliselt magatakse nädala lõppudel hommikul kauem
    • puhkuse ajal minnakse hiljem magama ning ärgatakse ka hiljem
  • võimalikud on väsimus-kurnatus, kui tuleb liiga vara tõusta;
    kaebused võivad olla väga sarnased insomniale

Juhul, kui pole võimalik säilitada organismile sobivat rütmi, tuleks kindlalt hoiduda uinutite kasutamisest. Selline tegevus on ebaefektiivne  ja tervisele kahjulik.

Rohkem kasu on valgusteraapiast, kuid selle efekt ei ole püsiv.

Perspektiivseks peetakse melatoniini ja selle analoogide kasutamist, kuigi praegusel ajal ei ole veel täpselt selge melatoniini pikaajalise kasutamise efekt. Melatoniini kasutamine ei anna püsivat efekti, pärast kasutamise lõpetamist HUS taastub.

 

Varajase une sündroom (VUS)

Uni saabub tavalisest mõne tunni võrra varem.
VUS reeglina ei peaks põhjustama olulisi probleeme töö ja puhkuse reguleerimisel.

 

Ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm

·         Pidevalt muutuva öise une saabumisega. Uni saabub iga päeva pärast näiteks 1 tund hiljem. Kui teatud päeval uinutakse kell 23.00 õhtul, siis 1 nädala pärast 7 tundi hiljem e. kell 6.00 hommikul ja 2 nädala pärast 14 tundi hiljem e. 13.00 päeval.

·         Täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm. Ööpävane tsükkel on spontaanselt varieeruva pikkusega.

Ebaregulaarne unerütm võib põhjustada väga olulise distressi ja nõutuse nii inimesel enesel kui teistel, kellega ta kokku puutub perekondlike või tööalaste suhete tõttu. Võib nõustuda arvamusega, et sellise une-ärkveloleku rütmiga inimestel võib esineda ka muid psüühilist stabiilsust mõjustavaid tegureid (nt. impulsiivsus).

 

Parasomniad

 

Somnambulism (F51.3) e. uneskäimine

Somnambulism e. uneskäimine on muutunud teadvusseisund, kus une ja ärkveloleku fenomenid on segunenud.

Uneskäimisepisoodis ilmneb tavaliselt une esimeses kolmandikus ja seostatakse ärkamisega une kolmanda/neljanda faasist. Kuna virgumine ei ole täielik on teadvus on sügavalt hägunenud, reaktiivsus välis ärritajatele puudub ja motoorsed oskused madalad. Enamasti tõustakse voodist ning võidakse ringi kõndida. Siiski uneskäijad võivad lahkuda magamistoast ja vahel isegi väljuda kodust. Seetõttu on märkimisväärne risk saada selle episoodi ajal mõni raske vigastus. Sagedamini pöörduvad nad iseseisvalt või kellegi abiga vaikselt tagasi voodisse.
Ärkamisel ei mäletata tavaliselt midagi ei vahetult pärast episoodi ega ka järgmisel hommikul.

Uneskäimine ja unepaanika (F51.4) on väga lähedalt seotud seisundid.
- mõlemaid peetakse ärkamisehäireteks, mis ilmnevad une kõige sügavamates staadiumides (3. ja 4. unestaadium e. deltauni);
- mõlemat häiret võib leida patsiendi sugulastel;
- mõlemad häired võivad esineda samal isikul;
- on iseloomulikud lapseeale;
- mõlema häire tekkes ja kulus osalevad geneetilised, arengu-, orgaanilised ja psühholoogilised faktorid.

Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(a) peamiseks sümptomiks on üks või rohkem voodist tõusmist öö jooksul ja ringikõndimine, tavaliselt une esimese kolmandiku jooksul;

(b) episoodi ajal on isiku nägu ilmetu, ta ei reageeri teiste püüdlustele sündmuste käiku mõjutada või temaga suhelda ning on väga raskesti äratatav;

(c) ärkamisel (kas vahetult pärast episoodi või hommikul) on isikul episoodi suhtes amneesia;

(d) pärast ärkamist ei ilmne juba mõne minuti pärast psüühika- või käitumishäireid, kuigi lühiajaliselt võib esineda segasus ja desorienteeritus;

(e) orgaanilise psüühikahäire, nagu dementsus, kehaline haigus või epilepsia, tunnuste puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos.
Epileptilistest krampidest.
Psühhomotoorne epilepsia avaldub väga harva öösel. Epileptilise hoo ajal ei reageeri patsient üldse välistele stiimulitele ning tavaliselt esinevad stereotüüpsed liigutused, nagu neelatamine ja käte hõõrumine. Diagnoosi kinnitavad epilepsiale iseloomulikud EEG muutused. Epilepsia diagnoos ei välista siiski somnambulismi kaasuva häirena.

- dissotsiatiivne fuuga (F44.1) kestab episood tunduvalt kauem, isik on tunduvalt enam ärkvel ja on võimeline sooritama keerukamaid ning sihipärasemaid tegevusi; on lastel haruldased ja esinevad tüüpiliselt ärkvelolekus.

Unepaanika e. pavor nocturnus (F51.4)

Unepaanika korral on iseloomulikeks tunnusteks intensiivsed paanilised hirmuhood koos tugeva häälitsemise, rahutuse ja vegetatiivse reaktsiooniga.

- esineb tavaliselt une esimese kolmandiku ajal;

- kaasub tugev hirm, võidakse "põgeneda";

- teiste püüdlused mõjustada seda paanikaepisoodi võivad viia veelgi tugevama hirmu tekkele ja desorienteerituse süvenemisele.

- ärkamisel ei mäletata episoodi kohta tavaliselt midagi;

- suur enesevigastuse risk.

Diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgnevad tingimused:

(a) üks või mitu episoodi öö jooksul, kus inimene "ärkab" unest paanilise karjumise, rahutuse ja vegetatiivse aktivatsiooniga (tahhükardia, kiire hingamine, laienenud pupillid, higistamine);

(b) nende ootamatute ärkamiste ajal, mis kestavad 1-10 minutit ja esinevad tavaliselt une esimeses kolmandikus, puudub adekvaatne kontakt keskkonnaga;

(c) isik ei reageeri teiste püüdlustele mõjutada seda hoogu ning peaaegu alati viivad need desorientatsiooni ja perseveratiivsete liigutuste tekkimisele, mis kestavad mõne minuti;

(d) kui episoodist üldse midagi mäletatakse, siis väga piiratult ja fragmentaarselt:

(e) kehaliste häirete, nagu tuumor või epilepsia, puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos: uneärevus, PTSH

Uneärevus (F51.5)

Uneärevuse korral esinevad ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod, mida hiljem väga detailselt mäletatakse.

- unenäod on väga elavad ja sisaldavad tavaliselt ohtu isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele.
- sageli kordub üks ja sama või sarnase hirmutava sisuga teema;
- tüüpilised on ärevuse vegetatiivsed nähud;
- ei esine häälitsemist ja ülemäärast motoorset aktiivsust (vs unepaanika);
- ärkamisel virgub isik kiiresti ja on orienteeritud, on suuteline täiel määral suhtlema teistega ning on tavaliselt võimeline detailselt kirjeldama kogetut nii vahetult kui ka hommikul ärgate

Diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(a) unest ärkamine intensiivsete hirmutavate unenägude tõttu, ärkamisel mäletatakse unenägusid täpselt ning need on tavaliselt seotud ohuga isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele; isik võib ärgata suvalisel ajal öö jooksul, kuigi tüüpilisem on une teine pool;

(b) hirmutavast unest ärkamisel virgub isik kiiresti ning on täielikult orienteeritud ja ärkvel;

(c) hirmutavad unenäod ja ülesärkamistest tulenev une häirumine põhjustavad märgatava distressi.