Tõlkinud: Anu Aluoja, Erik Allikmets, Jüri Liivamägi, Märt Saarma, Veiko Vasar
Vastutav toimetaja Veiko Vasar

^© Maailma Tervishoiuorganisatsioon, 1992
^© Tõlge eesti keelde, Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik, 1993 

Eessõna
Sissejuhatus
Märkused RHK-10 psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsiooni mõne kategooria kohta
Diagnostiliste kategooriate nimekiri

Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised
Orgaanilised - k.a. sümptomaatilised - psüühikahäired F00-F09
Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired F10-F19
Skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired F20-F29
Meeleoluhäired F30-F39
Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired F40-F49
Füsioloogiliste funktsioonide häirete ja füüsiliste e. somaatiliste teguritega seotud käitumissündroomid F50-F59
Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired F60-F69
Vaimne alaareng F70-F79
Psühholoogilise arengu häired e. psüühilise arengu spetsiifilised häired F80-F89
Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired F90-F98
RHK-10-s klassifitseeritud muud seisundid, mis seostuvad sageli käitumis- ja psüühikahäiretega
Indeks

1960. aastate alguses alustati MTO vaimse tervise programmi raames intensiivset tööd parandamaks psüühikahäirete diagnoosimist ja klassifitseerimist. Sel ajal korraldas MTO rea koosolekuid saamaks ülevaadet olemasolevatest teadmistest, kaasates sellesse programmi mitme eriala esindajaid ja psühhiaatriakoolkondi kõigist maailma osadest. Algatati ja juhiti uurimistööd klassifikatsiooni kriteeriumide ja diagnooside usaldusväärsuse alal ning loodi videointervjuude hindamise menetlusi ja teisi kasulikke uurimismeetodeid. Ulatuslike arutelude tulemusena tehti klassifikatsiooni parandamiseks hulk ettepanekuid, mida kasutati RHK 8. redaktsiooni ettevalmistamisel. Töötati välja glossaarium RHK iga psüühikahäire kategooria iseloomustamiseks. Programmi üheks tulemuseks oli samuti isikute ja keskuste võrgu loomine psühhiaatrilise klassifikatsiooni edasiseks parandamiseks.

1970. aastatel kasvas huvi ülemaailmselt kasutatava klassifikatsiooni vastu. Rahvusvaheliste kontaktide laienemine, rahvusvahelised koostööprogrammid ja uute ravimeetodite kasutuselevõtmine soodustasid seda protsessi. Rahvuslike psühhiaatriaorganisatsioonide ettevõtmised stimuleerisid spetsiifiliste diagnostiliste kriteeriumide loomist, et parandada diagnostilist usaldusväärsust. Eriliselt tõusis esile Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsioon oma "Diagnostilise ja statistilise käsiraamatu" kolmanda versiooni kehtestamisega, viies sellessse klassifikatsioonisüsteemi operatsionaalsed kriteeriumid.

1978 aastal lülitus MTO USA-s korraldatavasse pikaajalisse koostööprogrammi Alcohol, Drug Abuse and Mental Health Administration (ADAMHA), et arendada psüühikahäirete, alkoholi ja psühhoaktiivsete ainete kasutamisega seotud probleemide klassifitseerimist (3). Organiseeriti seeria töökoosolekuid eri psühhiaatriatraditsioonidest ja kultuuridest pärit ekspertidega, anti ülevaade teadmiste seisust ning planeeriti edasisi uurimistöid. 1982. a. korraldati Taanis Kopenhaagenis suur rahvusvaheline klassifikatsiooni- ja diagnoosialane konverents. Seal vaadati üle tehtud soovitused ning koostati uurimistööde plaan ja juhised edasiseks tegevuseks (4). Kopenhaageni konverentsi soovituste kohaselt tehti ulatuslikke teaduslikke uurimistöid. Ühel nendest, mis haaras 17 riigi uurimiskeskusi, oli eesmärgiks arendada rahvusvaheline diagnostiline intervjuusüsteem (Composite International Diagnostic Interview), mis oleks sobiv vahend psüühikahäirete epidemioloogilisteks uuringuteks eri maade erinevates populatsioonirühmades (5). Teine suurem projekt keskendus klinitsistidele sobiva hindamisvahendi arendamisele (Schedules for Clinical Assessment in Neuropsychiatry) (6). Samuti alustati uurimisvahendi loomisega isiksushäirete uurimiseks mitmel maal (the International Personality Disorder Examination).

Peale eelneva valmistati või on valmimas mitu leksikoni mõistete täpseks defineerimiseks (8). Töö nende projektide kallal ja RHK-10 psüühikahäirete defineerimisel on olnud vastastikku rikastav. Diagnostiliste kriteeriumide viimine psüühikahäirete uurimisvahendite diagnostilistesse algoritmidesse oli kasulik eemaldamaks neist vastuolulisusi, kahemõttelisust ja vastastikuseid kattumisi. RHK-10 läbitöötamine aitas omalt poolt parandada diagnostilisi uurimisvahendeid. Lõpptulemuseks oli RHK-10 kriteeriumide selge süsteem ja diagnostilised uurimisvahendid, mis võimaldavad saada vajalikku informatsiooni häirete klassifitseerimiseks vastavalt RHK-10 V (F) peatükis esitatud kriteeriumidele.

Kopenhaageni konverents soovitas ka, et töödes, mis kirjeldavad RHK-10 aluseid, oleksid esindatud erisuguste psühhiaatriliste traditsioonide vaated. Selle tulemuseks oli mitu olulist publikatsiooni tänapäeva psühhiaatrilise klassifikatsiooni alustest (10).

Töö "Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised" ettevalmistamine ja avaldamine on mitme inimese pikaajalise jõupingutuse tulemus. Töö käigus koostati mitu eelversiooni, millest igale eelnes laiaulatuslik konsulteerimine rahvuslike ja rahvusvaheliste psühhiaatriaühingute ekspertide ja üksikuurijatega. 1987. a. versioon oli nende uuringute aluseks, mis viidi läbi umbes 40 riigis ja mis oli kõigi aegade suuremaid uurimisprojekte psühhiaatrilise diagnostika parandamiseks (11, 12). Selle töö resultaate on kasutatud diagnostiliste juhiste lõplikul määramisel.

Käesolev käsiraamat on esimene RHK-10 V peatükki käsitlevate väljaannete seeriast. Ülejäänud käsitlused sisaldavad diagnostilisi kriteeriume teadustöötajatele, lihtsustatud versiooni üldmeditsiinis kasutamiseks, mitmeteljelist süsteemi ja võrdlevaid materjale RHK-10-s, RHK-9-s ja RHK-8-s esitatud mõistete kohta.

Selle väljaande kasutamise juhised on esitatud sissejuhatuses, millele järgnevad märkused klassifikatsiooni kasutamisel kõige sagedamini esile kerkivate probleemide kohta. Kõik peamised psühhiaatria koolkonnad on esindatud, mis annab sellele tööle unikaalse rahvusvahelise iseloomu. Klassifikatsiooni ja diagnostiliste juhiste kasutamist on katsetatud paljudes keeltes; loodetakse, et tõlkimisel tehtud pingutused on aidanud parandada tekstide selgust, lihtsust ja loogilist struktuuri nii inglise kui ka teistes keeltes.

Klassifikatsioon on maailma käsitlemise viis mingil ajahetkel. Ei ole kahtlust, et teaduslik progress ja arenev kogemus teeb vajalikuks revideerida ja muuta diagnostilisi juhiseid. Ma loodan, et sellised vajalikud parandused toimuvad samalaadse hoolika ja loomingulise rahvusvahelise koostöö raames, nii nagu see toimus selle teksti ettevalmistamisel.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni
Vaimse Tervise Osakonna direktor

1. Kramer, M. et al. The ICD-9 classification of mental disorders: a review of its developments and contents. Acta psychiatrica Scandinavica, 59: 241-262 (1979).

2. Sartorius, N. Classification: an international perspective. Psychiatric annals, 6: 22-35 (1976).

3. Jablensky, A. et al. Diagnosis and classification of mental disorders and alcohol- and drug-related problems: a research agenda for the 1980s. Psychological medicine, 13: 907-921 (1983).

4. Mental disorders, alcohol- and drug-related problems: international perspectives on their diagnosis and classification. Amsterdam, Excerpta Medica, 1985 (International Congress Series, No. 669).

5. Robins, L. et al. The composite international diagnostic interview. Archives of general psychiatry, 45: 1069-1077 (1989).

6. Wing, J.K. et al. SCAN: schedules for clinical assessment in neuropsychiatry. Archives of general psychiatry, 47: 589-593 (1990).

7. Loranger, A.W. et al. The WHO/ADAMHA international pilot study of personality disorders: background and purpose. Journal of personality disorders, 5(3): 296-306 (1991).

8. Lexicon of psychiatric and mental health terms. Vol. 1. Geneva, World Health Organization, 1989.

9. International Classification of Diseases and Related Health Problems. Tenth Revision. Vol. 1: Tabular list. Vol. 2: Instruction Manual. Vol. 3: Index. Geneva, World Health Organization, 1992.

10. Sartorius, N. et al. (ed.) Sources and traditions in classification in psychiatry. Toronto, Hogrefe and Huber, 1990.

11. Sartorius, N. et al. (ed.) Psychiatric classification in an international perspective. British journal of psychiatry, 152 (Suppl. 1) (1988).

12. Sartorius, N. et al. Progress towards achieving a common language in psychiatry: results from the field trials of the clinical guidelines accompanying the WHO Classification of Mental and Behavioural Disorders in ICD-10. Archives of general psychiatry (in press).