| F90-F98 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired |
| F90
Hüperkineetilised häired Siia gruppi kuuluvaid häireid iseloomustab algus varases lapseeas, halvasti juhitav käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja püsimatusega ning sellise käitumisviisi ajaline püsivus ja sõltumatus situatsioonidest. Laialt levinud arvamuse kohaselt on nende seisundite geneesis oluline osa peaaju orgaanilisel anormaalsusel, kuid andmed spetsiifilise etioloogia kohta käesoleval ajal puuduvad. Viimastel aastatel on aktsepteeritud ka diagnostilise nimetuse tähelepanupuudulikkuse sündroom kasutamine. Käesolevas haiguste klassifikatsioonis seda nimetust ei kasutata, sest nimetus vihjab etioloogias isiku psühholoogiliste protsesside häirele, mis käesoleval ajal ei ole veel küllalt selged, ja sellises tähenduses hõlmatakse nimetatud terminiga ka hirmunud või väliselt apaatsed unistustesse sukeldunud lapsed, kelle probleemid on hoopis teist laadi. Siiski on selge, et hüperkineetilise sündroomiga lapse käitumise aspektist on tähelepanuhäire seisundi üheks põhitunnuseks. Hüperkineetilised häired tekivad alati lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Nende põhilisteks tunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses; püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata; desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljudel indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. Hüperkineetiliste häiretega võib kaasneda ka muid häireid. Hüperkineetiline laps on sageli hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib ta kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega; teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal kognitiivsete protsesside kahjustusi, laste üldpopulatsioonist sagedamini täheldatakse ka motoorse ja kõne arengu pidurdust. Sekundaarseteks komplikatsioonideks võivad olla sotsiaalse suhtlemise häired ja madal enesehinnang. Hüperkineetilised häired kattuvad oluliselt teiste käitumishäirete, näiteks sotsialiseerumata käitumishäirega. Käesoleval ajal võimaldavad uurimisandmed siiski eristada grupi lapsi, kelle kliinilises pildis on põhiprobleemiks hüperkineesia. Hüperkineetilisi häireid on sagedamini poistel kui tüdrukutel. Sageli kaasnevad lugemis- ja/või muud õpiraskused. Diagnostilised juhised Kõige olulisemateks tunnusteks on üliaktiivsus ja puudulik tähelepanuvõime. Need on diagnoosi panemisel obligatoorsed ja peavad avalduma enam kui ühes situatsioonis (näiteks kodus, klassis, haiglas). Puudulik tähelepanuvõime avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuses. Laps läheb korduvalt üle ühelt tegevuselt teisele, kaotades eelmise vastu huvi (kuigi laboratoorsed uuringud ei näita sensoorse või pertseptuaalse tegevuse häiret). Tähelepanematust ja püsimatust hinnates tuleb arvestada nende normaalse avaldumise intensiivsust vastavalt vanusele ja IQ-le. Üliaktiivsuse mõiste hõlmab ülemäärast püsimatust, eriti suhtelist rahulikkust nõudvates situatsioonides. See võib, sõltuvalt situatsioonist, avalduda kas liigse ringijooksmisena, hüplemisena, toolilt püstitõusmisena jne., kuigi oleks vaja rahulikult istuda, ülemäärase jutukuse ja käratsemisena või pideva nihelemise ja väänlemisena. Lapse liikuvuse ja aktiivsuse normi hindamise aluseks on aktiivsuse vastavus situatsioonile, eaperioodil iseloomulikule käitumisele ja IQ-le. Selline käitumishälve ilmneb tavaliselt suurt enesekontrolli nõudvates situatsioonides. Kaasnevad tunnused ei ole diagnoosimiseks piisavad ega hädavajalikud, kuid aitavad diagnoosi kinnitada: pidurdamatus suhtlemises; järelemõtlematus ja hoolimatus ohtlikes situatsioonides; käitumisreeglite impulsiivne eiramine (mis ilmneb pealetükkivas või teiste isikute tegevust häirivas käitumises, läbematus vastamises enne esitatud küsimuse lõppu või võimetuses oodata). Kui neile seisundeile lisanduvad küllalt väljendunud lugemishäired ja motoorne kohmakus, kodeeritakse neid eraldi F80-F89 all, kuid need ei pruugi olla hüperkineetilise häire diagnoosi osaks. Käitumishäire sümptomid ei välista ega kinnita põhidiagnoosi kriteeriume, kuid nende olemasolu või puudumine võimaldab eristada põhidiagnoosi raames alajaotusi. Tüüpiline hüperkineetiline käitumisviis avaldub alati lapse varajases eas (enne 6. eluaastat) ja võib kesta kaua. Kuna enne kooliiga on hüperaktiivsuse sündroom raskesti diagnoositav normivariatsioonide suure hulga tõttu, siis diagnoositakse eelkoolieas vaid ekstreemseid juhte. Ka täiskasvanueas võib hüperkineetilist häiret diagnoosida. Neil juhtudel on seisund üldjoontes sama, kuid tähelepanu ja aktiivsust tuleb hinnata vastavalt ealise arengu normidele. Kui lapseea hüperkineesia asendub hiljem düssotsiaalse isiksushäire või psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisega, siis tuleks kodeerida pigem neid seisundeid kui eelnevalt olnut. Diferentsiaaldiagnoos. Hüperkineetiliste seisunditega kaasnevad sageli muud häired. Pervasiivse arenguhäire olemasolul tuleks eelistada seda diagnoosi. Põhilised diferentsiaaldiagnostilised probleemid tekivad kaasneva käitumishäire korral. Kui on olemas hüperkineetilise seisundi kriteeriumid koos käitumishäiretega, diagnoositakse esmajoones hüperkineetilist seisundit. Samas esineb ka käitumishäirete puhul sageli vähest hüperkineesiat ja tähelepanuhäireid. Kui on olemas nii hüperaktiivsuse kui käitumishäire tunnused või kui hüperaktiivsus on raske ja püsiv, võiks diagnoosida hüperkineetilist käitumishäiret (F90.1). Diagnostilisi probleeme võib tekkida seetõttu, et teistsugust laadi hüperaktiivsus ja tähelepanuhäired võivad olla ärevus- või depressiooniseisundi sümptomiteks. Seisundi hindamisel tuleb silmas pidada, et püsimatus/rahutus agiteeritud depressiooni ühe komponendina ei anna alust hüperkineetilise häire diagnoosimiseks. Analoogselt sellega ei võimalda ka raske ärevusseisundiga kaasnev rahutus diagnoosida hüperkineetilist häiret. Neil juhtudel tuleb lähtuda ärevusseisundi diagnoosi kriteeriumidest (F40.-, F41.-, F43.- või F93.-) ning diagnoosida ärevusseisundit. Neil juhtudel, mil meeleoluhäired (F30-F39) on ilmsed, ei diagnoosita samuti täiendavalt hüperkineetilist seisundit, kuigi tähelepanu kontsentratsioonivõime on nõrgenenud ja avaldub psühhomotoorne agitatsioon. Nii meeleolu- kui hüperkineetilise häire koosdiagnoosimine on õigustatud vaid siis, kui hüperkineetiline häire on autonoomne ega ole üheks komponendiks meeleoluhäire struktuuris. Hüperaktiivse käitumise äge algus kooliealistel lastel on suurema tõenäosusega põhjustatud mõnest reaktiivsest haigusest (psühhogeensest või orgaanilisest), maniakaalsest seisundist, skisofreeniast või mõnest neuroloogilisest haigusest (nt. reumaatiline palavik).
F90.0 Aktiivsus- ja tähelepanuhäire Hüperkineetiliste häirete alaliikideks jaotamisel valitseb ebakindlus. Siiski on pikaajalised uuringud näidanud, et puberteedi- või täiskasvanuikka jõudmisel sõltub tulemus palju sellest, kas häirega kaasnes agressiivne, delinkventne või sotsiaalselt ebakohane käitumine. Järelikult baseerub nende häirete jaotamine alaliikideks selliste kaasnevate sümptomite olemasolul või puudumisel. Koodi F90.0 tuleks kasutada, kui hüperkineetilise häire (F90.-) üldised kriteeriumid avalduvad, kuid käitumishäire (F91.-) omi ei ole.
F90.1 Hüperkineetiline käitumishäire Seisundit kodeeritakse nii vaid siis, kui on olemas nii hüperkineetilise (F90.-) kui ka käitumishäire (F91.-) üldised kriteeriumid. F90.8 Muud täpsustatud hüperkineetilised häired F90.9 Täpsustamata hüperkineetiline häire Selle jääkkategooria kasutamine ei ole soovitatav. Seisund kodeeritakse nii vaid siis, kui on võimatu eristada F90.0 ja F90.1, kuid F90.- üldkriteeriumid on olemas.
Käitumishäiretele on iseloomulik korduv ja püsiv düssotsiaalne, agressiivne või delinkventne käitumine. Sellise käitumisviisi äärmuslikud vormid hälbivad oluliselt eakohastest normidest, ning on tõsisemad kui lihtsalt lapselik vallatus või teismelise mässumeelsus. Üksikud düssotsiaalsed või kriminaalsed teod iseenesest ei ole veel diagnoosi aluseks, mis eeldab püsivat käitumismudelit. Kui käitumishäired on muu psüühilise haiguse sümptomiteks, siis tuleb kodeerida põhihaigus. Mõnel juhul on käitumishäired kestvad, formeerides asotsiaalse isiksuse (F60.2). Käitumishäired on sageli seotud hülgava psühhosotsiaalse ümbrusega, kaasa arvatud ebarahuldavad perekonnasuhted ja ebaõnnestumised koolis, ning neid on sagedamini poistel. Käitumishäirete eristamine tundeeluhäiretest on igati põhjendatud, nende eristamine hüperaktiivsusest on komplitseeritum sümptomite osalise kattumise tõttu. Diagnostilised juhised Käitumishäire olemasolu üle otsustamisel tuleb arvesse võtta lapse arengufaasi. Näiteks on 3-aastase lapse pahameelepursked talle omase normaalse käitumise üheks küljeks ega ole käsitletava diagnoosi aluseks. Analoogselt sellega ei pane enamus 7-aastaseid lapsi toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning seetõttu ei ole see vajalikuks diagnostiliseks kriteeriumiks selles eagrupis. Käitumise avaldused, mis annavad aluse käitumishäire diagnoosiks, on järgmised: ülemäärane kaklemine ja huligaanitsemine; julmus loomade või teiste inimeste suhtes; hävitustung teiste omandi suhtes; süütamised, korduv valetamine, varastamine, popitegemine koolist ja ärajooksmine kodust; sagedased ja ebatavalise intensiivsusega vihapursked; deviantne väljakutsuv käitumine; püsiv sõnakuulmatus. Tugeva väljenduse korral on kõik need tunnused küllaldased diagnoosi püstitamiseks, kuid üksikud asotsiaalsed aktid seda ei ole. Diagnoosi välistavad skisofreenia, mania, pervasiivne arenguhäire, hüperkineetiline häire ja depressiivne häire. Käitumishäire diagnoosi ei ole soovitatav püstitada, kui kirjeldatud käitumishäire ei ole kestnud vähemalt kuus kuud või kauem. Diferentsiaaldiagnoos. Käitumishäire sümptomid kattuvad osaliselt teiste psüühikahäirete omadega. Tundeeluhäire (F93.-) kaasumise korral lapseea käitumishäirele saab diagnoosida segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäiret (F92.-). Kui on olemas ka hüperkineetilise häire kriteeriumid (F90.-), tuleb käitumishäire asemel diagnoosida seda. Situatsioonispetsiifilised kerged tähelepanuhäired ja vähene aktiivsuse tõus on käitumishäiretele omased nagu madal enesehinnang ja vähene meelerahu häirituski ega välista käitumishäirete diagnoosi.
F91.0 Perekonnas avalduvad käitumishäired Sellesse rubriiki kuuluvad käitumishäired, mis avalduvad düssotsiaalsusena ja agressiivsusena (mis ei ole üksnes trotslikkus, väljakutsuv ja tõrges käitumine) kas ainuüksi või peaaegu täielikult vaid koduses ringis ja/või vastastikustes suhetes perekonnaliikmetega või koduhoidjaga. Sellise häire diagnoosimiseks on nõutav F91 üldiste kriteeriumide olemasolu. Vanemate ja lapse vaheliste suhete rasked häired iseenesest ei anna veel alust diagnoosi panemiseks. Võib esineda kodust varastamist, mis on spetsiifiliselt fokuseerunud ühe või mitme kindla isiku rahale või varandusele. Perekonnaringiga piirduvad käitumishäired võivad avalduda kaalutletud destruktiivses käitumises, mis on samuti suunatud mõne kindla pereliikme vastu (õdede-vendade mänguasjade lõhkumine, riiete katkikäristamine, kodu sisustuse rikkumine, vaipade lõikumine, hinnaliste esemete purustamine). Vägivald pereliikmete (kuid mitte teiste isikute) suhtes ja tahtlik süütamine kodus kuuluvad samuti selle diagnoosi alla. Diagnostilised juhised Diagnoosi püstitamisel on nõudeks, et väljaspool perekonnaringi ei oleks lapsel olulisi käitumishäireid ning et lapse sotsiaalne suhtlemine väljaspool perekonnaringi oleks normaalsetes piirides. Enamikul sellistest juhtudest tekivad spetsiifilised käitumishäired olulistest konfliktidest suhtlemisel ühe või mitme perekonnaliikmega. Mõnel juhul on selleks konflikt uue kasuvanemaga. Selle käitumishäire kategooria nosospetsiifilisus on ebamäärane, kuid nähtavasti nende tihedalt situatsiooniga seotud spetsiifiliste käitumishäirete prognoos ei ole nii halb nagu pervasiivsete arenguhäirete korral. F91.1 Sotsialiseerumata käitumishäire Sotsialiseerumata käitumishäirele on iseloomulik kombinatsioon pikaajalisest asotsiaalsest või agressiivsest käitumisest (vastavalt üldistele F91 kriteeriumidele, mis ei ole üksnes tõrksus, väljakutsuv või destruktiivne käitumine) ja olulisest püsivast suhtlemishäirest teiste lastega. Diagnostilised juhised Sotsialiseerumata käitumishäire eristamisel sotsialiseerunud käitumishäirest on võtmeks eakaaslastega efektiivse integreerumise kadu, mis on olulisim teiste tunnuste ees. Häiritud suhtlemisvõime eakaaslastega avaldub esmajoones isolatsioonina ja/või tõrjutusena või ebapopulaarsusena eakaaslaste hulgas, samuti lähedaste sõprade puudumisena, püsiva empaatiatunde ja vastastikuse suhtlemise katkemisena teiste lastega. Ka täiskasvanutega suheldes võivad sellised lapsed olla vaenulikud ja pahurad, kuid neil võib olla täiskasvanutega ka häid suhteid. Suhete halvenemisel eakaaslastega lõpeb enamasti usalduslikkus ja heasoovlikkus ka täiskasvanute suhtes. Diagnoosi püstitamisel ei ole see tunnus määrav. Sageli võib sellise käitumishäirega kaasneda tundeeluhäireid. Kui need mõlemad häired avalduvad küllalt intensiivselt ja ulatuslikult, vastates segatüüpi häire kriteeriumidele (F92.-), tuleb kodeerida viimast. Üksindusega võib kaasneda teiste solvamine. Sellise käitumishäire korral on tüüpiliseks huligaanitsemine, sagedane kaklemine, vanemaealistel lastel ka väljapressimine ja vägivald nooremate suhtes. Ilmne on sõnakuulmatus, jämedus, koostööst keeldumine ja allumatus autoriteetidele. Sageli avalduvad tugevad vihapuhangud, talitsematud raevuhood, esemete lõhkumine, süütamine, õelus teiste laste ja ka loomade vastu. Siiski võivad mõned psüühilises isolatsioonis olevad lapsed olla segatud grupiviisilistesse huligaansustesse. Seega on diagnoosi panemisel agressiivse ja teisi solvava käitumise iseärasused vähem olulised kui isiklike suhete kvaliteet eakaaslaste ja täiskasvanutega. Tavaliselt avaldub selline käitumishäire kõikides situatsioonides, kuid võib kõige silmatorkavam olla koolis. Käitumise situatsioonispetsiifilisus, v.a. kodus, ei välista diagnoosi.
F91.2 Sotsialiseerunud käitumishäire Sotsialiseerunud käitumishäire mõiste hõlmab püsivat düssotsiaalset või agressiivset käitumist (mis vastab F91 rubriigi üldistele kriteeriumidele ega piirdu üksnes tõrksuse, väljakutsuva või destruktiivse tegevusega) isikuil, kes on suhteliselt hästi eakaaslastega integreerunud. Diagnostilised juhised Seisundi piiritlemise võtmeks on adekvaatsete, kindlate ja lähedaste sõprussuhete olemasolu eakaaslastega. Sageli (kuid mitte alati) võib eakaaslaste grupp koosneda düssotsiaalse või delinkventse aktiivsusega noortest. Neil juhtudel võib eakaaslaste grupp lapse sotsiaalselt sobimatut tegevust heaks kiita ning käitumist hakkab reguleerima subkultuur, millesse laps kuulub. Viimane asjaolu ei ole siiski diagnoosi määramisel hädavajalik. Laps võib kuuluda ka mittedelinkventsesse eakaaslaste gruppi, olles asotsiaalne väljaspool seda gruppi. Kui asotsiaalne käitumine seisneb huligaanitsemises, võib see häirida suhteid oma ohvrite või teiste lastega. See asjaolu ei ole diagnoosi välistavaks, kui lapsel on samas mõni eakaaslaste grupp, kellega tal on tihedad emotsionaalsed seosed ning kelle suhtes ta on lojaalne. Halvad suhted võimupositsioonil olevate täiskasvanutega ei välista heade suhete olemasolu teiste isikutega. Tundeeluhäired on tavaliselt minimaalsed. Käitumishäired võivad, kuid ei pruugi riivata perekonnasuhteid. Ainult koduga piirduvad käitumishäired välistavad sotsialiseerunud käitumishäire diagnoosi. Sageli avaldub käitumishäire väljaspool perekonnaringi, eriti koolis või mujal perekonnaväliselt ja see sobib antud diagnoosiga.
F91.3 Tõrges-trotslik käitumine See käitumishäire avaldub tüüpilisel kujul alla 9-10-aastastel lastel. Käitumishäirele on iseloomulik väljendunud tõrksus, väljakutsuv sõnakuulmatu käitumisviis, kuid puuduvad muud raskemad asotsiaalsed või agressiivsed seadusvastased ning teiste inimeste õigusi rikkuvad teod. Samaaegselt peavad ilmsed olema F91 rubriigi üldised kriteeriumid. Suuremaid pahandusi tekitav või üleannetu käitumine üksikult võttes ei ole selleks diagnoosiks küllaldane. Hulk autoreid arvab, et tõrges ja väljakutsuv käitumine on pigem käitumishäire kergem vorm kui sellest kvalitatiivselt erinev häire, kuid pole kindlaid andmeid, mis võimaldaksid öelda, kas erinevus on kvalitatiivne või kvantitatiivne. Uurimistulemused viitavad sellele, et kui eristamine on võimalik, kehtib see vaid nooremate laste kohta. Seda käitumishäire kategooriat tuleb diagnoosida ettevaatlikult, eriti vanematel lastel. Vanematel lastel kaasneb kliinilisest aspektist olulise käitumishäirega tavaliselt asotsiaalsus või agressiivsus, mis väljub väljakutsuva, sõnakuulmatu või hoolimatu käitumise raamidest. Sageli on sellisele käitumisele eelnenud varasema ea tõrges-trotslik käitumisviis. See kategooria peegeldab harjumuspärast kliinilist praktikat ja hõlbustab käitumishäirete klassifitseerimist noorematel lastel. Diagnostilised juhised Selle rubriigi käitumishäire olulisim tunnus on püsiv negativistlikkus, vaenulikkus, trotslikkus, tõrksus ja hoolimatus, mis ületab selgelt eale iseloomulike sotsiaalkultuuriliste iseärasuste piirid, kuid ei hõlma raskemaid seaduserikkumisi (nagu agressiivsus ja asotsiaalsus), mistõttu neid ei saa kodeerida rubriikide F91.0 või F91.2 all. Sellise käitumishäirega lapsed püüavad sageli sihilikult trotsida täiskasvanute nõudeid ja juhiseid, valmistada teistele inimestele meelehärmi. Tavaliselt on sellised lapsed solvuvad, vihastuvad, tigedad ja teistega rahulolematud, süüdistades neid oma vigades ja raskustes. Üldiselt on neil madal frustratsioonilävi ja nad lähevad kergesti endast välja. On tüüpiline, et nende trotslikkus on provokatiivse iseloomuga, mistõttu nad on initsiaatoriks konfrontatsioonides ja ilmutavad liigset jämedust käitumises, keelduvad koostööst ja vastanduvad autoriteetidele. Sageli avaldub selline käitumine suhtlemises nende täiskasvanute või eakaaslastega, keda laps hästi tunneb, kuid ei pruugi avalduda kliinilise intervjuu käigus. Võtmeks selle rubriigi käitumishäirete eristamisel muudest käitumishäiretest on seadusrikkumiste ja teiste inimeste põhiõiguste eiramise (nagu vargused, julmus, nõrgemate türanniseerimine, füüsiline vägivald ja lõhkumine) puudumine. Ükskõik millise ülaltoodud tunnuse selge olemasolu välistab selle koodi kasutamise. Tuleb aga silmas pidada, et tõrges-trotslik käitumine võib sageli kaasuda teiste käitumishäirete tüüpidele. Kui kliinilises pildis avalduvad käitumishäiretele rubriikides F91.0-F91.2 iseloomulikud tunnused, tuleb tõrges-trotsliku käitumise asemel diagnoosida esmajoones neid.
F91.8 Muud täpsustatud käitumishäired F91.9 Täpsustamata käitumishäire Seda käitumishäirete jääkkategooriat ei ole soovitatav kasutada. Sellist koodi kasutatakse vaid siis, kui on olemas F91 üldised kriteeriumid, kuid nad ei ole määratavad mõne alatüübi kohaselt või ei vasta ühelegi ülaltoodud käitumishäire tüübile.
F92 Segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäired Sellele häirete grupile on iseloomulik püsiva agressiivse asotsiaalse või trotsliku käitumise kombineerumine ilmse ja väljendunud depressiooni, ärevuse või muu tundeeluhäire sümptomitega. Diagnostilised juhised Seisundi diagnoosimiseks peavad olema täidetud nii käitumishäire (F91.-) kui ka lapsele iseloomulike tundeeluhäirete (F93.-) või täiskasvanu neurootiliste häirete (F40-F49) või meeleoluhäirete (F30-F39) kriteeriumid. Senised napid uuringud ei võimalda kindlalt öelda, kas sellist häirete kombinatsiooni on vaja eristada lapseea muudest käitumishäiretest. Käitumise ja emotsioonide liithäirete grupp on lülitatud sellesse rubriiki seetõttu, et ta hõlmab olulisi etioloogilisi ja terapeutilisi võimalusi ning suurendab klassifikatsiooni usaldusväärsust. F92.0 Käitumishäire depressiooniga Selle häire diagnoosimine nõuab käitumishäire (F91.-) ja püsiva väljendunud depressiivse meeleolu kombinatsiooni, mis avaldub ülemäärases mures, huvide ja tavalise igapäevase tegevuse meeldivuse kaos, enesesüüdistuses ja lootusetuses. Võivad esineda ka une- ja isuhäired.
F92.8 Muud täpsustatud segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäired Selle koodiga tähistatakse käitumishäire (F91.-) kombinatsiooni püsiva ja väljendunud tundeeluhäirega (hirm, kartlikkus, sundmõtted või sundteod, depersonalisatsioon või derealisatsioon, foobiad või hüpohondria). Viha ja pahameel on pigem käitumishäire kui tundeeluhäire tunnuseks. Nad kumbki ei välista ega toeta diagnoosi.
F92.9 Täpsustamata segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäire
F93 Lapsele iseloomulikud tundeeluhäired Lastepsühhiaatrias eristatakse traditsiooniliselt lapse- ja noorukieale iseloomulikke tundeeluhäireid täiskasvanule iseloomulikest neurootilistest häiretest. Selline eristamine on õigustatud neljal põhjusel. 1. Uurimistulemused kinnitavad, et tundeeluhäiretega lapsest kasvab enamasti normaalne täiskasvanu. Vaid väikesel osal tundeeluhäiretega lastest ilmneb neurootilisi häireid ka täiskasvanuks saades. Vastupidi, paljudel juhtudel ei ole täiskasvanuea neurootiliste häirete korral täheldatud psühhopatoloogilisi ilminguid lapseeas. Järelikult puudub nende kahe eaperioodi tundeeluhäirete vahel otsene seos. 2. Hulk lapse tundeeluhäireid näib olevat pigem normaalse arengu liialdus kui midagi kvalitatiivselt anomaalset. 3. Seoses eelnimetatuga eeldatakse teoreetiliselt, et lapse tundeeluhäirete aluseks ei ole samad psüühikamehhanismid mis täiskasvanu neuroosi korral. 4. Lapse tundeeluhäired on oma olemuselt raskesti liigitatavad täiskasvanule spetsiifiliste kategooriatena: foobiate ja sundnähtudena. Kolmas eeltoodud punktidest pole leidnud empiirilist kinnitust ning epidemioloogilised uuringud viitavad sellele, et kui neljas kehtibki, on tegemist üksnes väljendusastme erinevusega (tundeeluhäirete raske eristatavus on üsna tavaline nii lastel kui ka täiskasvanutel). Seega on teine tunnus (arenguline vastavus) võtmeks lapsele iseloomulike tundeeluhäirete (F93.-) eristamisel neurootilistest häiretest (F40-F49). Pole küll teada, kuivõrd selline eristamine on õigustatud, kuid on mõningaid empiirilisi tõendeid, et lapseeale arenguliselt vastavad tundeeluhäired on parema prognoosiga. Väikelapse- ja eelkoolieas on normaalne, et lapsel avaldub mõningane kartus reaalse või oodatava lahutamise ees isikuist, kellesse laps on kiindunud. Lahutamiskartust tuleb diagnoosida vaid siis, kui ärevuses on kesksel kohal varases lapseeas tekkiv kartus lahutamise ees. Normaalsest lahutamiskartusest erineb see seisund ebatavalise intensiivsuse poolest (k.a. anomaalselt visa püsimine tavalisest vanusest kauem), millega kaasnevad olulised probleemid sotsiaalses suhtlemises. See diagnoos nõuab, et ei esineks isiksuse arengu ja tegevuse generaliseerunud hälbeid. Kui sellised hälbed esinevad, tuleb kaaluda koodide F40-F49 kasutamist. Lahutamiskartust, mis tekib arenguliselt mittevastavas eas (nt. teismelisena), ei kodeerita selles rubriigis, välja arvatud ebanormaalselt püsivad lapseeast kestnud lahutamiskartusega juhud. Diagnostilised juhised Diagnostiliseks sümptomiks on väljendunud kartus saada lahutatud isikutest, kellesse laps on kiindunud (tavaliselt vanemad või teised perekonnaliikmed), kusjuures lahutamiskartus ei ole mitmesuguste situatsioonide puhul esineva generaliseerunud ärevuse üheks osaks. Ärevus võib avalduda: (a) ebareaalse, ülekaaluka muretsemisena võimaluse pärast, et lapse kiindumisobjektiks olevat isikut võidakse halvasti kohelda, või kartus, et ta lahkub ega tule tagasi; (b) ebareaalse ülekaaluka muretsemisena, et mõni ebasoodne sündmus (nagu lapse kadumaminek, röövimine, tapmine või haiglasse paigutamine) võib lahutada teda oma kiindumisobjektist; (c) vastumeelsusena koolimineku ees või koolitõrkena lahutamiskartuse tõttu (mitte muudel põhjustel, nagu hirm koolisündmuste ees); (d) püsiva vastumeelsusena või magamaminekust keeldumisena, kui kiindumisobjekt ei viibi läheduses; (e) püsiva ebareaalse kartusena olla päeval kodus üksi ilma kiindumisobjektita; (f) korduvate lahutamisteemaliste hirmuunenägudena; (g) korduvalt tekkivate kehaliste sümptomitena (iiveldus, kõhuvalu, peavalu, oksendamine jt.), mis ilmnevad situatsioonis, kus laps peab lahkuma oma kiindumisobjektist (nagu kooliminek); (h) korduva väljendunud distressina (mis avaldub ärevuse, karjumise, jonnikrampide, viriluse, apaatia või sotsiaalse isoleerumisena) kiindumisobjektist lahutamise etteaimamisel, lahutamise ajal või vahetult pärast seda. Paljud situatsioonid, millega kaasneb lahutamine kiindumisobjektist, on potentsiaalsed stressorid või ärevuse allikad. Diagnoosi aluseks on lapsel erisugustes situatsioonides tekkiv hirm, et teda lahutatakse kiindumisobjektiks olevast isikust. Ärevus tekib tavaliselt ka üldiselt, nt. seoses koolist keeldumisega (või foobiaga). Puberteedieas esmakordselt avalduvaid koolitõrkeid kodeeritakse selles rubriigis siis, kui need on seotud lahutamiskartusega, mis on olnud ebatavaliselt püsiv ja alanud juba eelkoolieas. Teistel juhtudel tuleks seisund kodeerida kas F93 mõne muu alajaotuse või F40-F48 all.
Lapsel nagu täiskasvanulgi võivad kujuneda hirmud mitmesuguste objektide või situatsioonide suhtes. Kui lapseeas tekib mõni lapse normaalsele psühhosotsiaalsele arengule mitteomane kartus või foobia (nt. agorafoobia), siis tuleb seda kodeerida sobiva F40-F48 koodi all. Siiski on mõni hirm lapse teatud arengufaasile spetsiifiline ning tekib (teatud piirini) enamusel lastest, nt. loomade kartmine eelkoolieas. Diagnostilised juhised Seda rubriiki tuleks kasutada vaid selliste arenguastmele spetsiifiliste hirmude diagnoosimisel, mille puhul on olemas ka üldised F93 kriteeriumid: 1) kartus algab lapse arengule vastavas eaperioodis; 2) hirm avaldub kliiniliselt ebahariliku intensiivsusega; 3) foobia ei ole mõne muu generaliseerunud häire üheks osaks. Ei sisalda: generaliseerunud ärevus (F41.1). Umbusklikkus võõraste suhtes on normaalne nähtus alates 1. eluaasta teisest poolest. Mõningane kartlikkus või hirm on normaalne fenomen varases lapseeas, kui laps kohtab midagi uut, võõrast või satub sotsiaalselt ähvardavasse situatsiooni. Seepärast kasutatakse seda rubriiki vaid sellise sotsiaalsest situatsioonist tuleneva foobia diagnoosimisel, mis tekib enne 6. eluaastat; mille puhul hirm avaldub ebatavaliselt intensiivselt, kaasnevad sotsiaalse suhtlemise probleemid ning hirm ei moodusta üht osa mõnest laialdasemast tundeeluhäirest. Diagnostilised juhised Sellise häirega lapsed kardavad ja/või väldivad kas pidevalt või periooditi võõraid inimesi. Selline kartus võib tekkida peamiselt täiskasvanute ja/või eakaaslastega kohtumisel. Vaatamata sellisele kartusele säilib normaalne valikuline kiindumus oma vanematesse ja teistesse pereliikmetesse. Sotsiaalsete kontaktide ees tekkiva hirmu intensiivsus, kontaktide vältimise määr ja kaasnevad sotsiaalse suhtlemise raskused on piiriks, mis eristavad seda seisundit ealisest normist.
Väikestel lastel ilmnevad sageli pärast noorema (tavaliselt vahetult järgneva) õe või venna sündi mõningased tundeeluhäired. Enamikul juhtudest on häired siiski kerged, kuid pärast uue lapse sündi tekkinud rivaalitsemine või kiivus võib olla erakordselt püsiv. Diagnostilised juhised Laste rivaalitsemisele on iseloomulikud järgmised tunnused: (a) lastevahelise rivaalitsemise ja/või kiivuse ilmingud; (b) lapse käitumise muutus avaldub pärast õe või venna sündi; (c) ilmnevad ebatavalise ulatusega tundeeluhäired ja/või lisanduvad püsivad psühhosotsiaalsed probleemid. Laste kiivus ja/või rivaalitsemine võivad avalduda silmatorkava võistlusena vanemate tähelepanu ja armastuse pärast. Seda saab pidada ebanormaalseks siis, kui kaasnevad ebatavaliselt tugevad negatiivsed tunded. Raskematel juhtudel võivad sellega kaasneda lapse varjamatu vaenulikkus, kehalise trauma tekitamine ja/või pahatahtlikkus ning salasepitsused noorema õe/venna vastu. Harvematel juhtudel avaldub see märgatavas vastuseisus võrdselt jaotamisse, lastevahelise positiivse suhtumise kadumises ja sõbraliku suhtlemise puudumises laste vahel. Tundeeluhäired võivad esineda mitmesuguses vormis, avaldudes sageli psüühika mõne valdkonna regressina. Nii võib avalduda varem omandatud oskuste (põie ja pärasoole tegevuse kontroll) kadumine ja/või titalik käitumine. Sagedamini soovib laps imiteerida sellist väikelapsele omast tegevust, mis kindlustab vanemate tähelepanu (nt. soov, et teda söödetaks). Tavaliselt suurendab selline situatsioon konfrontatsiooni või opositsioonilist käitumist vanematega, jonnipurskeid ja düsfooriat. Selline seisund võib avalduda ka liigse kartlikkusena, haletsusväärsus- või enesessetõmbumisseisundina. Võivad ilmneda unehäired või tekkida probleeme magamaminekuga, mis suurendavad vanemate tähelepanu lapse suhtes.
F93.8 Muud täpsustatud tundeeluhäired
F93.9 Täpsustamata tundeeluhäired
F94 Lapse või nooruki suhtlemishäired Teataval määral on see heterogeenne häirete grupp, millele on iseloomulikud sotsiaalse suhtlemise hälbed, mis avalduvad lapse arengu vältel, kuid mis erinevalt pervasiivsetest arenguhäiretest ei ole tingitud primaarsest, ilmselt konstitutsionaalsest, indiviidi kõiki tegevussfääre hõlmavast sotsiaalse suhtlemise puudulikkusest või võimetusest. Tavalised on suured muutused või puudused ümbruskonna suhtumises ning võib arvata, et sageli on neil etioloogias oluline osa. Nende häirete tekkel ei ole leitud soolisi erinevusi. Suhtlemishäire on hästi äratuntav, kuid ebakindlus valitseb diagnostiliste kriteeriumide esitamisel, samuti lahknevad arvamused nende häirete klassifitseerimisel ja alaliikideks jaotamisel. Seisundile on iseloomulik emotsionaalselt determineeritud silmatorkav valikulisus rääkimisel. Laps avaldab mõnes situatsioonis oma kõnelisi oskusi, kuid mõnes situatsioonis kõne puudub. Kõige sagedamini manifesteerub see häire varases lapseeas ning esineb ühesuguse sagedusega nii poistel kui tüdrukutel. Elektiivse e. valikulise mutismiga kaasnevad märgatavad isiksuse iseärasused, mis avalduvad liigse sotsiaalse kartlikkusena, enesesse tõmbumisena, emotsionaalse tundlikkusena või jonnakusena. On tüüpiline, et laps räägib koduste või oma lähedaste sõpradega, kuid vaikib koolis või võõraste juuresolekul, ent võib olla ka vastupidi. Diagnostilised juhised Diagnoos eeldab: (a) normaalset või normilähedast kõnest arusaamist; (b) sotsiaalseks suhtluseks küllaldast kõnelise väljenduse oskust; (c) kindlate tõendite olemasolu, et laps mõnes situatsioonis suudab rääkida ja räägib normaalselt või peaaegu normaalselt. Väikelapseeas võib valikuline mutism tekkida kõnearengu hälbe või hääldamisprobleemi tõttu. Kõneprobleemi olemasolul tuleb antud häiret diagnoosida siis, kui lapsel on küllaldaselt arenenud suhtluskõne, mis mõnes sotsiaalses situatsioonis avaldub voolavalt ja vabalt, mõnes situatsioonis aga laps vaikib või on väga napisõnaline. Diagnoos eeldab samuti, et mõnes situatsioonis on kõne puudumine pikemat aega püsiv ning on sellest situatsioonist tingitud. Enamikul juhtudel on ka muid sotsiaalseid probleeme ja tundeeluhäireid, kuid need ei ole diagnoosi oluliseks tunnuseks. Need häired ei moodusta kindlat mustrit, kuigi anormaalse temperamendi tunnused (eriti kartlikkus ja sensitiivsus sotsiaalsete mõjutuste suhtes, enesesse sulguvus) on tavalised ning tõrkuv käitumine sageli avalduv.
F94.1 Reaktiivne kiindumishäire Lapse reaktiivne kiindumishäire avaldub imikutel ja väikelastel püsivate sotsiaalse suhtlemise hälvetena, millega kaasneb emotsionaalne häiritus reaktsioonina ümbruskonna olukorrale. Lapse seisundile on iseloomulik kartlikkus ja ülierutatus, ta ei reageeri lohutusele ega rahustamisele. Tüüpiline on halb kontakteerumine eakaaslastega, puudulik lülitumine nende tegevusse. Väga sageli täheldatakse agressiooni nii enda kui ka teiste suhtes. Mõnel juhul avaldub psühhomotoorse arengu pärssumine. Seisund formeerub nähtavasti lapse hooletusse jätmise, halva kohtlemise või vanematepoolse vägivalla otsese resultaadina. Sündroomi moodustavad käitumistunnused on kergesti äratuntavad, kuid ebakindlus valitseb diagnostiliste kriteeriumide esitamises, sündroomi piiride määramises ja selles, kas sündroom moodustab põhjendatud nosoloogilise üksuse. Vaatamata neile probleemidele on see sündroom paigutatud antud rubriiki, sest pole kahtlust ta eksisteerimises ning käitumistunnused ei vasta teiste diagnostiliste kategooriate kriteeriumidele. Diagnostilised juhised Sündroomile on iseloomulikud lapse ebaadekvaatsed suhted hooldajaga, mis on formeerunud enne 5. eluaastat, ning avalduvad normaalsele lapsele mitteomaste kohanematusnähtudega. Kuigi need suhted on püsivad, on lapsed siiski vastuvõtlikud kasvatusmõjutustele. Selle sündroomiga väikelastel ilmneb seoses vanemate lahkumise või saabumisega tõrjuvat või ambivalentset sotsiaalset reageeringut. Nii võivad imikud ja väikelapsed nende poole pöördumisel pilgu ära pöörata, üksisilmi visalt mujale vaadata, reageerida hooldajast ärapöördumisega, kontakti vältimisega või vastuseisuga lohutamisele, kui neid hoitakse süles või kätel. Tundeeluhäired võivad avalduda märgatava haletsusväärsusena, emotsionaalse reageerimisvõime pärssumisena, passiivsusena vastusreaktsioonides (kägarasse tõmbumisena põrandal) või agressiivsusena enda või teiste distressi puhul. Mõnel juhul tekib kartlikkus- ja ülierutusseisund (mõnikord kirjeldatakse seda kui tardunud valvsust), mis ei allu lohutamisele. Enamikul juhtudest huvituvad lapsed koostegevusest omaealistega, kuid sotsiaalne mäng on tõkestatud negatiivse emotsionaalse reageeringu tõttu. Kiindumishäirega lastel võib lisanduda senise hea füüsilise arengu pärssumine, kasvu pidurdumine (mida tuleb kodeerida vastava somaatiliste haiguste kategooria R62 all). Paljudel normaalselt arenevatel lastel võivad kiindumissuhted ühe või teise vanemaga olla ebakindlad. Tavaliselt ei põhjusta see reaktiivset kiindumishäiret. Lapse kiindumishäirele on iseloomulik ebaharilikult intensiivne ebakindlustunne, mis avaldub normaalsetele lastele tavatutes vastuolulistes sotsiaalsetes reageeringutes. Reaktsioonid laienevad ka muudele sotsiaalsetele situatsioonidele ega piirdu ainult suhetega hooldajaga. Ilmneb ükskõiksus lohutamise suhtes koos tundeeluhäiretega apaatia, haletsusväärsuse või kartlikkuse kujul. Pervasiivsetest arenguhäiretest võimaldavad seda seisundit eristada 5 tunnust. 1. Reaktiivse kiindumishäirega lastel on säilinud normaalne retsiprookse sotsiaalsee suhtlemise ja reageerimise võime, mida ei ole pervasiivsete arenguhäiretega lastel. 2. Reaktiivne kiindumishäire avaldub algusest peale lapse käitumise muutusena ja vastusreaktsioonide anomaalsusena sotsiaalsetes situatsioonides. Selline reageerimisviis nõrgeneb aga suurel määral lapse paigutamisel normaalsesse kasvumiljöösse, kus tema eest hoolt kantakse. Sellist muutust ei täheldata pervasiivsete arenguhäirete korral. 3. Reaktiivse kiindumishäire kombineerumisel kõnearengu pidurdumisega (mida on kirjeldatud F80.4 all) ei ilmne neil lastel autismile iseloomulikku ebaharilikku suhtlemist. 4. Erinevalt autismist ei põhjusta reaktiivne kiindumishäire püsivat ja rasket tunnetuse puudujääki, mis ei võimaldaks reageerida ümbruses toimuvatele olulistele muutustele. 5. Huvide, käitumise ja aktiivsuse püsiv piiratus, korduvus ja stereotüüpsus ei ole reaktiivse kiindumishäire tunnused. Reaktiivne kiindumishäire on peaaegu alati põhjustatud jämedatest vigadest lapse hooldamisel, mis võib avalduda psühholoogiliselt halva kohtlemise või hooletusse jäetusena (tühistelgi asjaoludel karm pahandamine, püsiv hooldajapoolse reageeringu puudumine lapse kontakteerumispüüdlustele, vanemate mõttetult jäme käitumine) või halva füüsilise kohtlemise ja hooldamatusena (lapse põhiliste kehaliste vajaduste pidev ignoreerimine, lapse korduv sihilik vigastamine, mitteadekvaatne toitmine). Senini on vähe andmeid lapse mitteadekvaatse hooldamise ja tekkivate psüühikahäirete seosest. Seetõttu ei ole lapse vajalikest elutarvetest ilmajätmine ja hoolduse puudumine ümbritsejate poolt diagnostilisest aspektist nõutavateks tunnusteks. Selle diagnoosi määramisel tuleb siiski olla ettevaatlik, kui ei ole halba kohtlemist ümbritsejate poolt ja/või sotsiaalset hooletusse jäetust. Diagnoosi ei tohi panna ka automaatselt, kui on olemas lapse hooletussejäetus või halb kohtlemine, sest mitte kõigil ebasoodsate sotsiaalsete faktorite mõjupiirkonnas olevatel lastel ei teki psüühikahäireid.
Seisundile on iseloomulikud väljendunud ebahariliku sotsiaalse suhtlemise tunnused, mis tekivad esimesel viiel eluaastal, ja olles kujunenud, omavad püsimistendentsi, vaatamata ümbritseva miljöö olulistele muutustele. Alates teisest eluaastast avaldub seisund tavaliselt klammerdumisreaktsioonina ja difuusse valikuta kiindumiskäitumisena. Nelja-aastasel diferentseerimata kiindumus püsib, kuid klammerdumistendentsi hakkab asendama tähelepanu otsimine ning valimatu sõbralik käitumine. Keskmises ja vanemas lapseeas võib valikuline kiindumus tekkida või mitte, kuid tähelepanuotsiv käitumine on sageli püsiv ning puudulikult reguleeritud suhted eakaaslastega sagedased. Sõltuvalt asjaoludest võib sellele lisanduda tundeelu- ja käitumishäireid. Sündroom on enamasti selgesti määratav neil lastel, kes alates imikueast on kasvanud lasteasutustes, kuid võib tekkida ka muudes situatsioonides. Võib arvata, et selle sündroomi teke võib olla osaliselt põhjustatud valikulise kiindumuse kujunemiseks püsivalt soodsate võimaluste puudumisest (nt. hooldajate sagedase vahetumise tõttu). Antud sündroomi mõiste hõlmab difuusse kiindumuse varajast algust, pidevaid ebasoodsaid sotsiaalseid vastastoimeid ja käitumise situatsioonispetsiifilisuse kadumist. Diagnostilised juhised Diagnoos peab baseeruma järgmistel faktidel: a) esimese 5 eluaasta jooksul avaldub lapsel valikuliste kiindumuste ebatavaline laialivalguvus; b) imikueas lisandub sellele üldine klammerduv käitumine, mis varases või keskmises lapseeas asendub diferentseerimata sõbralikkuse ja tähelepanuotsiva käitumisega. Tavaliselt on neil lastel raskusi usalduslike suhete loomisel eakaaslastega. Sellele võib lisanduda tundeelu- ja käitumishäireid, mis osaliselt võivad sõltuda lapse elutingimustest. Enamikul juhtudel selgub lapse arenguloost avalduvate hälvete seos hooldajate ebajärjekindluse, elukohtade sagedase vahetuse (nt. kasuvanemate korduv vahetumine) ja muu säärasega lapse esimestel eluaastatel.
F94.8 Lapse või nooruki muud suhtlemishäired
F94.9 Lapse või nooruki täpsustamata suhtlemishäire See sündroom manifesteerub enamasti mõne tiki kujul. Tik on tahtmatu, kiire, korduv, ebarütmiline motoorne liigutus (millesse tavaliselt on haaratud piiratud lihasgrupp) või vokaalne avaldus, mis algab ootamatult ja millel ei ole mingit eesmärki. Tikke tuntakse kui vastutahtelisi liigutusi, kuid tavaliselt on nad tahtlikult mõneks ajaks pärsitavad. Nii motoorsed kui ka vokaalsed tikid võib jaotada lihtsateks või kompleksseteks, kuigi nende piir ei ole täpselt defineeritav. Tavaliselt avalduvad lihtsad motoorsed tikid silmapilgutustena, kaelatõmblustena, pealiigutustena, õlakehitustena, näogrimassidena. Lihtsad vokaalsed tikid esinevad köhatamise, kurguhäälitsuste, sisistamise või ninaga nohistamise vormis. Komplekssed motoorsed tikid on keerukamad, hõlmates kätega oma keha vastu pekslevaid liigutusi, hüppamist ja hüplemist. Komplekssed vokaalsed tikid avalduvad silpide kordamisena, mõnikord sotsiaalselt ebatsensuursete või rõvedate sõnade impulsiivse väljaütlemisena (koprolaalia) ja/või iseenda poolt esiletoodud helide või sõnade kordamisena (palilaalia). Tikkide raskusastme variatsioone on väga palju. Mõnel juhul avaldub see fenomen normilähedase kerge hälbena. Igast 5-10 lapsest ühel on aeg-ajalt mööduv tik. Teistel juhtudel, nt. Tourette'i sündroomi korral, mis on harukordne, on tikid kroonilised ja kahjustavad töövõimet. Senini on ebaselge, kas need tikkide avaldused on eri seisundid või ühtse seisundi erinevad variandid. Paljud autoriteedid peavad viimast arvamust tõenäolisemaks. Tikid esinevad poistel sagedamini kui tüdrukuil, samuti on ilmne tikkide esinemine perekonniti. Diagnostilised juhised Olulisimad tunnused, mis eristavad tikke teistest motoorikahäiretest, on järgmised: a) nad tekivad ootamatult, on kiired, mööduvad ja ruumiliselt piiratud liigutused, mille põhjustajaks ei ole otsesed neuroloogilised häired; b) need motoorsed fenomenid on korduvad; c) tavaliselt kaovad nad unes; d) neid võib tahtlikult korrata või pärssida. Autismi või vaimse alaarengu korral mõnikord avalduvatest stereotüüpsetest korduvatest liigutustest eristab tikke rütmilisuse puudumine. Komplitseeritud tikiga võib sarnaneda ka omapäratsev maneerne motoorne aktiivsus, kuid neil juhtudel on liigutused komplekssemad ja mitmekesisemad, kui tikkide puhul tavaline. Sundteod on mõnikord samuti sarnased komplekssetele tikkidele, erinevad neist aga liigutuse eesmärgistatuse poolest (puudutada mõnd eset või pöörelda mõni aeg). Siiski on eristamine mõnikord raske. Tikid avalduvad sageli isoleeritud fenomenina, kuid mõnikord lisandub neile lai tundeeluhäirete spekter, enamasti obsessiivsed ja hüpohondrianähud. Tikkidega võivad kaasneda ka psüühika mõne külje spetsiifilised arengupidurdused. Kuna käesoleval ajal ei ole täpset eralduspiiri tikiseisunditega kaasnevate tundeeluhäirete ja koos tundeeluhäiretega kulgevate tikkide vahel, siis diagnoositakse neil juhtudel intensiivsemalt avalduvat häiret. Neil juhtudel avalduvad üldised kriteeriumid tikkide diagnoosimiseks, kuid häire kestus ei ületa 12 kuud. See vorm on tikkide puhul sagedasim, avaldub enamasti 4-5-aastastel ja väljendub peamiselt silmade pilgutamise, näo grimassitamise ning peaga tõmblemisena. Sageli avalduvad tikid üksikepisoodina, vahel aga esinevad remissioonid ja ägenemised mõne kuu tagant. F95.1 Kroonilised motoorsed või vokaalsed tikid Kliinilises pildis avalduvad tiki üldised tunnused, kusjuures tikid on kas motoorsed või vokaalsed (kuid mitte mõlemad). Tikid võivad olla kas lihtsad või komplitseeritud (kuigi tavaliselt komplitseeritud) ning kestnud üle 1 aasta. F95.2 Gilles de la Tourette'i sündroom Tikkide selle vormi korral esinevad või on esinenud mitmesugused motoorsed tikid ja ühte või mitut liiki vokaalsed tikid, kuigi mõlemad ei pruugi avalduda üheaegselt. Algus on tavaliselt lapse- või noorukieas, kusjuures avalduvad varem motoorsed, hiljem ka vokaalsed tikid. Sümptomid ägenevad sageli noorukieas ning püsivad tavaliselt ka täiskasvanueas. Vokaalsed tikid on sageli hulgalised (mitmekesised): helide impulsiivne kordamine, kurgupuhastamishäälitsused, ruigamine ja ühmatus, võidakse ütelda ka rõvedaid sõnu või fraase (koprolaalia). Mõnikord saadab neid z estikuleeriv ekopraksia, mis samuti võib olla rõve (kopropraksia). Nii motoorseid kui ka vokaalseid tikke võib lühiajaliselt tahtlikult pärssida, nad intensiivistuvad stressi puhul ning kaovad unes. F95.8 Muud täpsustatud tikid Seda tikkide jääkkategooriat on soovitatav kasutada vaid siis, kui on täidetud tikkide üldised kriteeriumid, kuid spetsiifilise alakategooria määramine ei ole võimalik või ei ole täidetud F95.0, F95.1 või F95.2 kriteeriumid.
F98 Lapse või nooruki muud käitumis- ja tundeeluhäired See rubriik moodustub heterogeensete häirete gruppidest, millede ühiseks jooneks on algus lapseeas, kuid teistes aspektides erinevad nad mitmes suhtes. Mõned neist seisundeist on hästi defineeritavad sündroomid, mõned aga ilma nosoloogilise spetsiifilisuseta sümptomite kogumid. Sellesse rubriiki on nad paigutatud kas sagedase esinemise, seotuse tõttu psühholoogiliste probleemidega või võimatuse tõttu käsitleda neid muude sündroomide all.
F98.0 Mitteorgaaniline enurees Mitteorgaanilisele enureesile on iseloomulik tahtmatu kusemine päevase ja/või öise une ajal, mis on anormaalne, lähtudes lapse east, ega tulene põietegevuse kontrolli kaotusest mõne neuroloogilise haiguse, epileptiliste hoogude või kuseteede strukturaalsete anomaalsuste tagajärjel. Enurees võib olla püsiv alates sünnist (imikueas normaalselt esineva kusepidamatuse liiga kaua püsimine) või tekib pärast mõnda aega kestnud kontrolli kusepõie tegevuse üle. Hilisema algusega ehk sekundaarne enurees algab tavaliselt lapse 5.-7. eluaastal. Enurees avaldub kas monosümptoomse seisundina või kaasneb sellega hulgaliselt tundeelu- ja/või käitumishäireid. Nii enurees kui ka tundeelu- ja käitumishäired võivad tekkida üheaegselt lähedaste etioloogiliste faktorite mõjul, tundeeluhäired võivad tekkida sekundaarselt enureesist lähtuva distressi tõttu, enurees võib olla mõne muu psüühilise haiguse üheks komponendiks. Kuna diagnostikas ei saa alati tõmmata selget piirjoont loetletud võimaluste vahel, siis tuleb diagnoosimisel lähtuda lapse põhiprobleemiks olevatest sümptomitest (kas enureesi avaldumine või emotsionaal-käitumuslikud nähud). Diagnostilised juhised Käesoleval ajal puudub terav eraldusjoon enureesi kui häire ja ea normaalsete variatsioonide vahel, millal peaks saavutatama kontroll kusepõie funktsiooni üle. Enureesi ei peaks diagnoosima alla lapse 5. eluaasta piiri või alla vaimse arengu 4. aasta piiri. Kui enureesiga kaasnevad mõned meeleolu- või käitumishäired, võib enurees olla primaarseks diagnoosiks vaid siis, kui tahtmatut voodimärgamist unes esineb mitu korda nädalas ja kui ilmneb teiste sümptomite ajaline kattumine enureesiga. Mõnikord tekib enurees koos enkopreesiga. Sel juhul tuleb diagnoosida enkopreesi. Vahetevahel tekib lastel mööduv enurees tsüstiidist või polüuuriast (ka diabeedist). Need juhud ei seleta piisavalt enureesi, mis kestab edasi ka pärast infektsiooni väljaravimist või kui polüuuria üle on saavutatud kontroll. Ei ole sugugi harv, kui tsüstiit on enureesi suhtes sekundaarne, sest laps on pidevalt märg ja tingimused infektsiooni ülenevaks levikuks kusetraktis soodsad (eriti tüdrukuil).
F98.1 Mitteorgaaniline enkoprees Mitteorgaanilist enkopreesi iseloomustab korduv tahtlik või tahtmatu, tavaliselt normaalse konsistentsiga rooja eritamine, mis leiab aset indiviidile ja sotsiaal-kultuurilisele ümbruskonnale sobimatus kohas. Selline seisund võib olla imikueale normaalselt omase roojapidamatuse anormaalne jätkumine või varem omandatud kontrolli kadut pärasoole funktsiooni üle. Laps võib hoida rooja kiuslikult, sihilikult pärasooles ja eritada seda sobimatus kohas, vaatamata kontrolli normaalsele säilimisele pärasoole tegevuse üle. Seisund võib avalduda monosümptoomsena või olla mõne muu komplitseerituma häire (eriti tundeelu- (F93.-) või käitumishäire (F91.-)) osaks. Diagnostilised juhised Kõige olulisem tunnus on ebakohane rooja eritamine. Seisund võib tekkida mitmel moel. 1. Enkoprees võib olla potiharjumuste puuduliku õpetamise või õppimise tagajärg, mille puhul pole omandatud sooletegevuse adekvaatset kontrolli. 2. Enkoprees võib peegeldada selliseid psühholoogilisi situatsioone, mille puhul normaalne füsioloogiline kontroll defekatsiooni üle on säilinud, kuid mingil põhjusel tõrksuse, vastuseisu või sotsiaalsete normidega kohanematuse tõttu avaldub defekatsioon meelevaldses kohas. 3. Enkoprees võib tuleneda rooja füsioloogilisest ülemäärasest kogunemisest jämesoolde ja selle väljumisest sobimatus kohas. Sellise roojapeetumise põhjuseks võib olla vanemate ja lapse vaheline tüli potiharjumuste treeningul, rooja tagasihoidmine valuliku defekatsiooni tõttu (pärakulõhede puhul) või muudel põhjustel. Mõnel juhul võib enkopreesiga kaasneda alakeha või lähema ümbruse määrimine roojaga, harvemini päraku urgitsemine või masturbatsioon. Neil juhtudel kaasnevad tavaliselt mingil määral tundeelu- ja käitumishäired. Senini on ebaselge tundeelu- ja käitumishäiretega kaasneva enkopreesi ja mõnede teiste psüühikahäiretega kaasneva enkopreesi kui lisasümptomi vaheline piir. Kui enkoprees ei domineeri kliinilises pildis (s.t. esineb harvemini kui kord kuus), diagnoositakse muud häiret. Kui enkoprees ja enurees esunevad koos, siis tuleb kodeerida esmajoones enkopreesi. Kui enkoprees on tingitud orgaanilisest põhjusest (nt. pärakulõhed või mao-sooletrakti infektsioon), millega roojapidamatuse teke on küllalt põhjendatud, siis kodeeritakse orgaanilist häiret. Kui somaatiline haigus pole enkopreesi põhjuseks, vaid on tõukeks selle tekkel, siis kodeeritakse ka enkopreesi. Diferentsiaaldiagnoos. Oluline on pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele. (a) enkoprees võib olla tingitud orgaanilistest haigustest, nagu megakoolon (Q43.1) või spina bifida (Q05.-) (pane siiski tähele, et enkoprees võib kaasuda ka mao-sooletrakti infektsioonidele või pärakulõhedele); (b) kõhukinnisus roojapeetusega ja jämesoole ületäitumusega viib fekaalide vedeldumisele sooles (K59.0). Kõhukinnisusega võib kaasneda ka enkoprees, mida tuleks kodeerida täiendavalt, kasutades vajaduse korral lisakoodi kõhukinnisuse põhjuse näitamiseks. F98.2 Söömishäire imiku- või lapseeas Sellesse rubriiki kuuluvad imiku- ja varasele lapseeale iseloomulikud söömishäired, mis avalduvad toidust keeldumise ja ülemäärase valivusena, mis esinevad vaatamata lapse adekvaatsele toitmisele, hooldaja küllaldasele komptentsusele lapse hooldamisel ning mõne somaatilise haiguse puudumisele. Neil juhtudel võib kaasneda korduv toidu väljaoksendamine ilma iivelduseta või mao-sooletrakti häireta. Diagnostilised juhised Mõningad söömisprobleemid imiku- ja varases lapseeas on üldlevinud (liigne valikulisus söömisel, oletatav ala- või ületoitmine), kuid üksikuna võttes ei ole need nähud veel olulise häire tunnuseks. Häiret võib diagnoosida, kui söömisprobleem väljub selgelt normi piirest, sel on kvalitatiivselt ebanormaalseid tunnuseid või kui laps ei võta kaalus juurde või kaalukaotus on kestnud üle 1 viimase kuu.
Diferentsiaaldiagnoos. Söömishäiret on vaja eristada: (a) seisunditest, mille puhul laps teistelt täiskasvanutelt, välja arvatud oma hooldaja, võtab toitu vastu. (b) toidust keeldumisest, mis on põhjustatud kehalistest haigustest; (c) anorexia nervosa'st ja muudest söömishäiretest (F50.-); (d) söömisprobleemidest väljendunud psüühilise haiguse korral; (e) pica'st (F98.3); (f) mitmesuguse etioloogiaga söömisraskustest ja söömise väärast korraldusest (R63.3). F98.3 Pica imiku- või lapseeas Imiku- ja lapseeas on pica'le iseloomulik püsiv vajadus süüa mittesöödavaid aineid (mulda, savi, värvitükikesi jne.). Pica võib avalduda kas mõne komplitseerituma psüühikahäire ühe sümptomina (nagu autismi puhul) või suhteliselt isoleeritult psühhopatoloogilise käitumisviisina. Koodi F98.3 on vaja kasutada ainult viimatinimetatud seisundi märkimiseks. Pica võib esineda nii normaalse intellektiga lastel (enamasti väikelastel) kui ka vaimselt alaarenenud lastel. Viimasel juhul tuleb kodeerida ka vaimse arengu taset (F70-F79). F98.4 Liigutuste stereotüüpiad Neid häireid iseloomustavad tahtlikud, korduvad, stereotüüpsed ja mittefunktsionaalsed (sageli rütmilised) liigutused, mis ei ole mõne komplitseerituma neuroloogilise või psüühilise häire osaks. Kui stereotüüpsed liigutused on muude haigusseisundite sümptomiteks, tuleb kodeerida vaid põhihaigust (s.t. koodi F98.4 mitte kasutada). Liigutustest, mis ei põhjusta enesevigastusi, esineb sagedamini keha kõigutamist, pea kiigutamist, juuste kiskumist või keerutamist, omapärast sõrmedega nipsutamist ja kätega plaksutamist (küünte närimine, pöidla imemine ja nina urgitsemine ei kuulu sellesse rubriiki, sest need ei ole otsesed psühhopatoloogia ilmingud ega oma erilist tähtsust, mis õigustaks nende klassifitseerimist antud peatükis). Stereotüüpne ennastvigastav käitumine avaldub korduvas peaga prõmmimises, näo peksmises, silmade torkimises, käte, huulte või teiste kehaosade hammustamises. Kui nende stereotüüpsete liigutuste korral esineb ka vaimne alaareng, siis tuleb kodeerida mõlemad seisundid. Silmade torkimine võib lastel olla üks nägemiskahjustuse tunnustest, kuid siiski ei selgita nägemispuudulikkus küllaldaselt silmade torkimist. Kui silmade torkimisele kaasneb ka täielik või osaline nägemispuudulikkus, tuleb kodeerida mõlemat seisundit (silmade torkimine F98.4 all ja nägemiskahjustus vastava somaatilise häire koodi all).
Kogelemine avaldub sõnade või silpide sageda kordamisena või pikendamisena, kõne sagedase takerdumisena või kõne rütmilist kulgu katkestavate pausidena. Seda tüüpi kerge ning ajutine kõne düsrütmia on üsna tavaline varases lapseeas, kuid vähesed kõnetakistused võivad jääda püsima ka hilisemas lapse- ja täiskasvanueas. Häiret tuleb kodeerida vaid siis, kui kõne kulg on olulisel määral häiritud. Kogelusega võivad kaasneda mitmesugused näo ja/või muude kehaosade liigutused. Kogelust tuleb eristada hääldamisvigadest (vt. allpool) ja tikkidest. Mõnel juhul võib kogelus lisanduda kõnearengu häiretele, mil need tuleb kodeerida eraldi F80.- all.
Ebarütmiline kõne väljendub kiirustava kõne voolavuse katkemises (kuid ei esine kordamisi ega kõnetakistust), mistõttu kõne arusaadavus võib väheneda. Selline kõne on hüplev, korrapäratu ja ebarütmiline, kiirete vahespurtidega, mil tavaliselt ilmneb lausete ebaselge üksteisest eraldamine ja hääldamine (kõne voolavust häirivad pausid ja puhanguline kõnetulv, väljaöeldud sõnagrupid ei sobi kokku lause grammatilise struktuuriga).
F98.8 Muud täpsustatud käitumis- ja tundeeluhäired
F98.9 Täpsustamata käitumis- ja tundeeluhäire F99 Täpsustamata psüühikahäire Seda häirete jääkkategooriat võib kasutada, kui ei ole võimalik kasutada ühtegi F00-F98 all toodud koodi. |