| F60-F69 Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired |
| Sissejuhatus Siia kuuluvad kliinilise tähendusega seisundid ja käitumisviisid, mis on püsivad ning väljendavad inimese iseloomulikku elustiili ja enese ning teistega suhtlemise viisi. Mõned neist on sünnipäraste tegurite ja sotsiaalse kogemuse koosmõju tagajärjeks ning ilmnevad indiviidi arengus varakult, teised omandatakse hiljem elu jooksul. F60-F62 Spetsiifilised isiksushäired, segatüüpi ja muud isiksushäired ning püsivad isiksuse muutused Neid häireid iseloomustavad sügavad ja püsivad käitumismustrid, mille tõttu inimene reageerib ühetaoliselt jäigalt erinevates isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades. Tegemist on äärmuslike või oluliste kõrvalekalletega kultuuri keskmise inimese tajumise, mõtlemise, tunnete ja eriti suhete laadist. Isiksushäired on püsivad ja avalduvad paljudes psüühika ja käitumise valdkondades. Nad tekitavad tihti mõnesugust hingevalu või häirivad sotsiaalset tegutsemist, kuigi see alati ei pruugi nii olla. Isiksushäired erinevad isiksuse muutustest tekkimise aja ja viisi poolest. Isiksushäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse- või noorukieas ja püsivad täiskasvanuna. Nad ei ole mõne muu psüühilise ega ajuhaiguse tagajärjeks, kuigi võivad esineda teiste häiretega koos või neile eelneda. Isiksuse muutus on aga, vastupidi eelnevale, omandatud tavaliselt täiskasvanueas pikaajalise distressi, ülima keskkonnavaeguse, raske psüühikahäire või ajuhaiguse või -kahjustuse (vt. F07) tagajärjel. Kõiki neid seisundeid saab liigitada juhtivate käitumuslike ilmingute järgi. Praeguses klassifikatsioonis on esitatud isiksushäirete tüüpide ja alatüüpide kirjeldused. Kuna tüüpide piirid pole selged, siis nad ei välista üksteist ja kattuvad mõningate omaduste osas. Isiksushäirete alatüüpe eristatakse nende sagedasemate ja silmatorkavamate käitumisilmingute järgi, mille aluseks on teatavad isiksuse omadused. Nii kirjeldatud alatüübid on üldtunnustatud kui põhilised isiksuse kõrvalekallete vormid. Diagnoosides isiksushäiret tuleks arvestada kõiki inimese eluvaldkondi, kuigi lihtsuse ja tõhususe huvides toetutakse diagnostilises formuleeringus ainult neile joontele või dimensioonidele, mis on piisavalt raskelt väljendunud. Diagnoosi aluseks peaks olema võimalikult palju informatsiooniallikaid. Kuigi mõnikord on võimalik isiksuse seisundit hinnata üheainsa intervjuuga, läheb tavaliselt tarvis rohkem kui ühte kohtumist ning arenguloolisi lisaandmeid patsiendile lähedastelt inimestelt. Kahte seisundit, tsüklotüümiat ja skisotüüpset häiret, mis varem olid isiksushäirete hulgas, peetakse nüüd mujale kuuluvaks (tsüklotüümia F30-F39 ja skisotüüpne häire F20-F29), sest neil näib olevat fenomenoloogias, perekonnaanamneesis ja kulus ühisjooni pigem teiste häiretega. Isiksuse muutuste alajaotust eristatakse muutuste põhjuse või eelnenud sündmuste, nt. katastroofilise kogemuse, pikaajalise stressi või pinge ja psüühilise haiguse (v.a. residuaalne skisofreenia, mida klassifitseerib F20.5) alusel. Oluline on eristada isiksuse seisundeid (isiksushäired ja isiksuse muutused) selle peatüki teistesse alajaotustesse kuuluvatest häiretest. Kui isiksuse seisund eelneb või järgneb lühiaegsele või kroonilisele psüühikahäirele, tuleb diagnoosida mõlemaid. Selliste seisundite ja häirete liigitamist hõlbustab psüühikahäirete ja psühhosotsiaalsete faktorite põhiklassifikatsiooniga kaasaskäiv mitmeteljeline mudel. Isiksushäirete väljendumise kultuurilised ja regionaalsed erinevused on tähtsad, kuid selles valdkonnas on veel vähe spetsiifilisi teadmisi. Isiksushäireid, mis mõnes maailma piirkonnas näivad olevat sagedad, kuid ei mahu ühegi siin kirjeldatud alaliigi alla, võib klassifitseerida muude isiksuse seisunditena ja omistada neile viienda koodinumbri, mis on toodud vastavale piirkonnale kohandatud klassifikatsioonivariandis. Samuti võib isiksushäirete väljenduste kohalikke variatsioone kajastada diagnostiliste juhiste sõnastus.
F60 Spetsiifilised isiksushäired Spetsiifiline isiksushäire on iseloomu ja käitumise raske häire, mis hõlmab tavaliselt isiksuse mitut aspekti ja on seotud oluliste isiklike ja sotsiaalsete raskustega. Tavaliselt ilmneb isiksushäire hilises lapse- või noorukieas ja ulatub täiskasvanuikka. Seega pole isiksushäire diagnoos kohane enne 16-17 eluaastat. Allpool on esitatud üldised diagnostilised juhised, mis kehtivad kõigi isiksushäirete kohta; iga alatüübi jaoks on lisakirjeldused. Diagnostilised juhised Seisundid, mille otseseks põhjuseks pole ajukahjustus ega -haigus ega mõni muu psüühiline häire ja mis vastavad järgmistele kriteeriumidele: (a) märkimisväärselt disharmoonilised hoiakud ja käitumine, mis tavaliselt hõlmab mitut valdkonda, nt. emotsioone, erutuvust, impulsikontrolli, mõtlemis- ja tajumisviisi ning teistega suhtlemise stiili; (b) ebanormaalne käitumisviis on püsiv ja pikaajaline ega piirdu ainult vaimuhaiguse episoodidega; (c) ebanormaalne käitumisviis on laialdane: avaldub paljudes erinevates isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ning takistab nendega toimetulekut ; (d) ülaltoodud nähud ilmuvad alati lapse- või noorukieas ja püsivad täiskasvanuna; (e) häire tekitab olulisi isiklikke kannatusi, mis võivad ilmsiks tulla alles hilisemas arengujärgus; (f) häire on tavaliselt, kuigi mitte alati, seotud tööalase ja sotsiaalse toimimise taseme olulise langusega. Sotsiaalseid norme, reegleid ja kohustusi arvestades võib olla vajalik spetsiifiliste kriteeriumide loomine eri kultuuride jaoks. Enamiku alatüüpide diagnoosimiseks on vajalik, et vähemalt kolm kirjelduses antud joont või käitumisviisi oleksid selgelt olemas. Isiksushäire, mille tunnuseks on (a) ülim tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes; (b) solvangu ja haavamise mitteandestamine, kalduvus kaua viha pidada; (c) umbusklikkus ja kõikehõlmav kalduvus kogemust moonutada, tõlgendades teiste neutraalseid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke või põlglikke; (d) oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamine, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga; (e) sagedased ja alusetud kahtlused abikaasa või seksuaalpartneri truuduse suhtes; (f) kalduvus pidada end liialt tähtsaks, mis väljendub püsivas enesekeskses hoiakus; (g) enda ümber ja laias maailmas sündivat seletab ülekaalukalt ja alusetult kui kellegi vandenõu tulemust. Sisaldab:
ekspansiivne paranoid; Ei sisalda: luululine häire (F22.-); Isiksushäire, mis vastab järgmistele kriteeriumidele: (a) kui üldse rõõmu tuntakse, siis väga vähestest tegevustest; (b) emotsionaalne külmus, jahedus või tuim emotsionaalsus; (c) võimetus väljendada teiste suhtes nii sooje, õrnu tundeid kui ka viha; (d) ükskõiksus nii kiituse kui kriitika suhtes; (e) vähene huvi saada seksuaalseid elamusi teise inimese seltsis (arvestades vanust); (f) üksildaste tegevuste ülekaalukas eelistamine; (g) liigne enesessesüüvimine ja fantaseerimine; (h) pole lähedasi sõpru või usaldussuhteid (või on ainult üks) ega soovi selliste suhete loomiseks; (i) märkimisväärne tundetus üldtuntud sotsiaalsete normide ja tavade suhtes. Ei sisalda: Aspergeri
sündroom (F84.5); Isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik: (a) kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; (b) tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; (c) võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; (d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; (e) võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; (f) märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada. Kaasnev joon võib olla püsiv ärrituvus. Diagnoosi võib kinnitada lapse- ja noorukieas esinenud käitumishäire, mida ei pruugi küll alati esinenud olla.
Isiksushäire, mida iseloomustab tugev kalduvus impulsiivselt, tagajärgi arvestamata tegutseda ja kõikuv meeleolu. Ettemõtlemise võime on minimaalne ja tugevad vihapursked viivad sageli vägivallani või käitumisplahvatusteni, mis tekivad eriti kergesti siis, kui keegi kritiseerib või takistab impulsiivseid tegusid. Eristatakse kahte alavarianti, mille ühiseks tunnuseks on impulsiivsus ja enesekontrolli puudulikkus. F60.30 Impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus Juhtivaks on emotsionaalne ebastabiilsus ja vähene impulsikontroll. Tavalised on vägivallapuhangud ja ähvardav käitumine, eriti vastuseks kriitikale.
F60.31 Piirialast tüüpi (borderline type) ebastabiilne isiksus Esineb mitu emotsionaalse ebastabiilsuse tunnust, lisaks on häiritud või ebaselge inimese mina-pilt, eesmärgid ja eelistused (sealhulgas seksuaalsed). Kalduvus sattuda intensiivsetesse ja ebastabiilsetesse suhetesse võib korduvalt tekitada emotsionaalseid kriise, kaasa tuua äärmuslikke katseid vältida hülgamist ning olla seotud suitsiidiähvarduste või enesevigastamistega (kuigi viimased võivad esineda ka ilma nähtava ajendita).
Isiksushäire, mille tunnuseks on (a) enesedramatiseerimine, teatraalsus, emotsioonide liialdatud väljendamine; (b) sisendatavus, kerge mõjutatavus teiste inimeste või asjaolude poolt; (c) õõnes ja labiilne emotsionaalsus; (d) egotsentrilisus, enesehellitamine ja hoolimatus teiste vastu; (e) püsiv iha erutavate sündmuste, tunnustuse ja tegevuste järele, kus oleks võimalik olla tähelepanu keskpunktis; (f) sobimatult võrgutav välimus või käitumine; (g) liigne mure kehalise veetluse pärast. Võivad kaasneda egotsentrilisus, enesehellitamine, pidev tunnustuseihalus, kerge haavumine ja püsiv manipuleeriv käitumine oma tahtmise saamiseks.
Isiksushäire, mille tunnuseks on: (a) liigsed kõhklused ja ettevaatlikkus. (b) detailide, reeglite, nimekirjade, plaanide, korra ja korraldamise ületähtsustamine; (c) täiuslikkusiha, mis ei lase töid lõpetada; (d) ülim kohusetundlikkus, hoolikus ja töö liigne tähtsustamine kuni rõõmudest ja inimsuhetest loobumiseni; (e) liigne pedantsus ja konventsionaalsus; (f) jäikus ja kangekaelsus; (g) mõttetu nõudmine, et teised tegutseksid täpselt samal viisil kui tema, või vastumeelsus üldse midagi teiste teha jätta; (h) painavate ja soovimatute mõtete või impulsside pealetung. Sisaldab:
kompulsiivne ja obsessiivne isiksus; Ei sisalda: sundseisundid (F42.-).
Isiksushäire, mille tunnuseks on (a) püsiv ja kõikehõlmav pinge ning kartlikkus; (b) veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja alaväärsuses; (c) liigne mure saada seltskonnas kriitika või tõrjumise osaliseks; (d) vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel; (e) piiratud elustiil turvalisuse vajaduse tõttu; (f) tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees. Kaasneda võib ülitundlikkus tõrjumise ja kriitika suhtes. Sellele isiksushäirele on iseloomulik: (a) teisi õhutatakse tegema või lubatakse teha enda eest enamikku eluliselt olulisi otsuseid; (b) oma huvide allutamine nende inimeste huvidele, kellest ollakse sõltuv, liigne järeleandlikkus; (c) vastumeelsus esitada isegi põhjendatud nõudmisi inimestele, kellest sõltutakse; (d) üksi olles abitus- ja ebamugavustunne liialdatud hirmu tõttu, et ei suudeta enese eest hoolt kanda; (e) hirm, et lähedane inimene hülgab ja on vaja ise enese eest hoolitseda; (f) vähene võime teha igapäevaotsuseid ilma teiste tugeva toetuse ja nõuanneteta. Kaasneda võib enese tajumine abitu, ebakompetentse ja jõuetuna.
F60.8 Muud spetsiifilised isiksushäired Isiksushäire, mis ei sobi ühtegi spetsiifilisse rubriiki (F60.0-F60.7)
F60.9 Täpsustamata isiksushäire Sisaldab: TTta
karakterneuroos; F61 Segatüüpi ja muud isiksushäired See alajaotus hõlmab isiksushäireid ja kõrvalekaldeid, mis on tihti problemaatilised, kuid neil puudub F60-s esitatud häiretele iseloomulik sümptomite muster. Seepärast on neid sageli raskem diagnoosida kui F60 häireid. Siin eristatakse kahte alatüüpi, mida tähistatakse neljanda numbriga, kõiki muid tüüpe peaks kodeerima kui F61.8. Neil on mitme F60.- häire iseloomulikke jooni, millest ükski pole nii valdav, et saaks kasutada spetsiifilisemat diagnoosi. F61.11 Isiksuse muutused, mis ei mahu F60 või F62 alla Neid ei määratle F60.- või F62.- ja neid peetakse samaaegse meeleolu- või ärevushäire suhtes sekundaarseks.
F62 Ajukahjustuse ja -haigusega mitteseostatavad püsivad isiksuse muutused Katastroofilise või pikaajalise ülepiirilise stressi või raske psüühilise haiguse järel tekkinud täiskasvanuea isiksus- ja käitumishäired inimesel, kellel varem isiksushäiret pole olnud. Seda diagnoosi võiks kasutada ainult siis, kui on sedastatavad tajumise, suhtlemise ning maailmasse ja enesesse suhtumise viisi kindlad ja püsivad muutused. Isiksuse muutus peaks olema märgatav ning sellega kaasnema jäik ja väärkohanenud käitumine, mida enne patogeenset kogemust ei olnud. Muutus ei tohiks olla mõne muu psüühilise haiguse ilming ega jääksümptom. Sellist püsivat isiksuse muutust võib kõige sagedamini ette tulla pärast vapustavat psühhotraumeerivat kogemust, samuti raske, korduva või pikaajalise psüühilise haiguse tagajärjena. Omandatud isiksuse muutuse eristamine olemasoleva isiksushäire stressi- või psühhootilise episoodi järgsest avaldumisest või teravnemisest võib olla väga raske. Püsivat isiksuse muutust võiks diagnoosida ainult siis, kui on tegemist kestva ja selle inimese jaoks eripärase olemisviisiga, mida saab etioloogiliselt seostada sügava eksistentsiaalselt äärmusliku kogemusega. Diagnoosi ei tohiks panna, kui isiksushäire on ajukahjustuse või -haiguse tagajärjeks (siis oleks kohasem kategooria F07.0).
F62.0 Isiksuse muutus katastroofilisest elamusest F62.0Püsiv isiksuse muutus võib olla katastroofilise kogemuse tagajärjeks. Stressor peab olema nii äärmuslik, et sõltumata individuaalsest haavatavusest on mõju isiksusele sügav. Näiteks: koonduslaagrikogemused, piinamine, loodusõnnetused, pikaajaline eluohustav olukord, nagu terrorismiohvritel (pantvangis olemine, vangistus surmaohuga). Seda tüüpi isiksuse muutusele võib eelneda posttraumaatiline stresshäire (F43.1). Sellisel puhul on isiksuse muutus posttraumaatilise stresshäire krooniline pöördumatu jätk. Mõnikord võib eeltoodud kriteeriumidele vastav isiksuse muutus aga kujuneda ka ilma posttraumaatilise stresshäire vaheastmeta. Sellesse kategooriasse ei tohiks liigitada lühiaegsele eluohtlikule olukorrale (nt. autoõnnetusele) järgnevat püsivat isiksuse muutust, sest viimase aja uurimuste kohaselt on siis aluseks eelnev psühholoogiline haavatavus. Diagnostilised juhised Isiksuse muutus peaks olema püsiv ja ilmnema jäikade ning mitteadaptiivsete joontena, mille tulemuseks on interpersonaalse, sotsiaalse ja tööalase tegutsemise häirumine. Tavaliselt peaks isiksuse muutust tõendama veel mõni lähedane inimene. Diagnoosimiseks on vaja kindlaks teha mõne enne puudunud tunnuse olemasolu. Näiteks: (a) vaenulik ja umbusklik suhtumine maailma; (b) endassetõmbumine; (c) tühjus- ja lootusetustunne; (d) tunne, et närvid on pidevalt katkemiseni pingul, justkui varitseks pidev hädaoht; (e) võõrdumine. Isiksuse muutus peab olema kestnud vähemalt kaks aastat ega tohi olla seotud varasema isiksushäire või psüühilise haigusega (v.a. posttraumaatiline stresshäire). Välistatud peab olema ajuhaigus või -kahjustus, mis võib tekitada samasuguseid kliinilisi nähte.
F62.1 Isiksuse muutus psüühilisest haigusest Isiksuse muutus, mille põhjuseks on raske psüühilise haiguse põdemisega seotud traumeeriv kogemus. Muutust ei saa seletada isiksushäirega ja seda tuleks eristada ka residuaalsest skisofreeniast ning muudest eelnenud psüühilise haiguse puuduliku paranemise juhtudest. Diagnostilised juhised Isiksuse muutus peaks olema püsiv ja ilmnema kogemise ja tegutsemise jäikade ning väärkohanenud käitumismustritena, mille tagajärjeks on pikaajalised interpersonaalsed, sotsiaalsed ja tööalased raskused ning subjektiivne piin. Isiksuse muutust ei saa seletada eelneva isiksushäire või põetud psüühilise haiguse jääksümptomitega. Isiksuse muutus tekib pärast paranemist psüühilisest haigusest, mida elati läbi kui ülimat emotsionaalset stressi ning mina-pildi hävingut. Haigusjärgses perioodis on määravad ja tugevdavad kogetud stressi suurust oluliselt teiste inimeste hoiakud ja reaktsioonid. Seda tüüpi isiksuse muutust pole võimalik täielikult mõista, arvestamata subjektiivset emotsionaalset elamust ning eelnevat isiksust, selle kohanemist ja spetsiifilist haavatavust. Selle diagnoosi jaoks peavad isiksuse muutusi tõendama järgmised kliinilised tunnused: (a) ülisõltuvus ja nõudev hoiak teiste suhtes; (b) veendumus, et haiguse tõttu ollakse muutunud või häbimärgistatud, mis toob kaasa suutmatuse luua ja säilitada lähedasi usaldusväärseid suhteid ning sotsiaalse isolatsiooni; (c) passiivsus, huvide langus ja varasemate ajaveetmisviiside vähenemine; (d) visad haiguskaebused, mis võivad olla seotud hüpohondriliste nõudmiste ja haiguskäitumisega; (e) pahur või kõikuv meeleolu, mille põhjuseks ei ole käesolev psüühiline häire ega kunagise häire afektiivsed jääksümptomid; (f) oluline sotsiaalse ja tööalase funktsioneerimise halvenemine haiguseelse ajaga võrreldes. Kirjeldatud ilmingud peavad olema kestnud kaks või rohkem aastat. Muutuste põhjuseks ei tohi olla ajuhaigus või -kahjustus. Varasem skisofreenia diagnoos ei välista diagnoosi F62.1. F62.8 Muud täpsustatud isiksuse muutused Sisaldab: püsivad isiksushäired F62.0-s ja F62.1-s mainimata kogemuste järel, näiteks kroonilise valuga seotud isiksuse muutus ja leinajärgsed isiksuse muutused. F62.9 Täpsustamata püsiv isiksuse muutus
F63 Harjumus- ja impulsihäired See kategooria sisaldab käitumishäireid, mida mujal ei klassifitseerita. Iseloomulikud on korduvad teod, millel pole selget ratsionaalset motiveeringut ja mis kahjustavad tavaliselt inimese enese ja teiste huve. Inimese enda sõnade järgi on käitumise põhjuseks kontrollimatud impulsid. Nende häirete põhjused on ebaselged ning need on ühendatud üldise kirjeldava sarnasuse tõttu, mitte sellepärast, et oleks teada muid olulisi ühisjooni. Tavakohaselt on sellest alajaotusest välja jäetud alkoholi ja ravimite liigtarvitamine (F10-F19), ning seksuaal- (F65.-) ja söömiskäitumisega (F52.-) seotud impulsi- ja harjumushäired. F63.0 Patoloogiline hasartmängimine Sagedased, korduvad hasartmänguepisoodid, mis valitsevad inimese elu ja kahjustavad sotsiaalseid, tööalaseid, materiaalseid ja perekondlikke väärtusi ning kohustusi. Sellised inimesed riskivad töökohaga, võtavad suuri võlgu ja raha saamiseks valetavad, rikuvad seadust või väldivad võlgade maksmist. Hasartmängimise tung on nii suur, et seda on raske kontrollida, peas keerlevad mõtted ja kujutlused mängimisest ja sellega seotud asjaoludest. Kiusatus ja sellega seotud mõtted tugevnevad stressiaegadel. Seda häiret on nimetatud ka kompulsiivseks hasartmängimiseks, kuid see mõiste pole nii sobiv, sest tehnilises mõttes pole käitumine kompulsiivne ega ole häiregi seotud sundneuroosiga. Diagnostilised juhised Põhiliseks tunnuseks on pidevalt korduv hasartmängimine, mis jätkub ja tihti suureneb, vaatamata halbadele sotsiaalsetele tagajärgedele, nagu vaesumine, peresuhete häirumine ja isikliku elu kokkuvarisemine.
Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks patoloogilist hasartmängimist eristada: (a) hasartmängimisest ja kihlvedude sõlmimisest (Z72.6) (sel puhul mängitakse lusti pärast või selleks, et raha teha. Suurte kaotuste või muude ebameeldivate tagajärgede korral suudetakse piiri pidada); (b) maniakaalsetel patsientidel esinevast liigsest hasartmängimisest (F30.-); (c) düssotsiaalse isiksuse (F60.2) hasartmängimisest (siis on sotsiaalse käitumise häired laiemad ja avalduvad agressiivsetes või muul moel teiste heaolu ja tundeid märkimisväärselt riivavates tegudes). Käitumine, millele on iseloomulik teiste omandi või muude objektide korduv süütamine või süütamiskatsed. Teod on ilma nähtava motiivita ja mõtetes valdavad tule ja põlemisega seotud teemad. Sellised inimesed võivad olla ebanormaalselt huvitatud tuletõrjemasinatest ja muust tõrjevarustusest ning võivad muul moel olla seotud tulega või tuletõrje väljakutsumisega. Diagnostilised juhised Põhitunnused: (a) korduvad süütamised ilma nähtava motiivita, nagu näiteks rahaline kasu, kättemaks või poliitiline terrorism; (b) kirg jälgida tule põlemist; (c) subjektiivne pingetõus enne süütamist ja tugev erutus vahetult pärast tegu. Diferentsiaaldiagnostiliselt peaks patoloogilist süütamist eristama: (a) sihilikust süütamisest, mille toimepanijal pole väljendunud psüühilisi häireid (on ilmne motiiv) (Z03.2 Jälgimine psüühilise häire kahtluse tõttu); (b) käitumishäiretega noore inimese toimepandud süütamisest (F91.1) (kaasnevad muud häiritud käitumise ilmingud, nt. varastamine, agressioon, popitegemine); (c) düssotsiaalse isiksushäirega täiskasvanu (F60.2) toimepandud süütamisest (ilmnevad teised püsivad sotsiaalse käitumise häired, nagu agressioon või muud teiste inimeste huvide ja tunnete eiramise märgid); (d) süütamisest skisofreenia puhul (F20.-), kui süütamise põhjuseks on tavaliselt luulumõtted või hallutsinatoorsed käsud; (e) süütamisest orgaaniliste psüühikahäirete (F00-F09) puhul. Sel puhul süüdatakse tavaliselt juhuslikult, segasusseisundi, halva mälu, teo tagajärgede mittemõistmise või kõigi nende põhjuste tõttu. Tahtmatu süütamiseni võib viia ka dementsus või äge orgaaniline psüühikahäire. Põhjuseks võib olla ka äge joove, alkoholism või muu intoksikatsioon (F10-F19). Selle seisundi puhul ei suuda inimene korduvalt vastu panna kiusatusele varastada esemeid, mida pole vaja ei isiklikuks kasutamiseks ega tulu saamiseks. Selle asemel kingitakse, peidetakse või visatakse varastatud asjad lihtsalt ära. Diagnostilised juhised Tavaliselt kirjeldatakse enne tegu pingetõusu ja teo ajal ning vahetult pärast seda rahuldustunnet. Kuigi enamasti tehakse mingeid varjamiskatseid, ei kasutata sugugi kõiki võimalusi. Vargus pannakse toime üksinda, ilma kaasosalisteta. Varastamiste vahel võib inimene väljendada ärevust, ükskõiksust ja süütunnet, kuid see ei takista tegu kordamast. Juhtumid, mis vastavad sellele kirjeldusele ega ole allpool loetletud häirete kaasnähud, on haruldased. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks patoloogilist varastamist eristada: (a) korduvast poest varastamisest, mille toimepanijal pole väljendunud psüühikahäiret. Seejuures kavandatakse tegu hoolikamalt ja eesmärgiks on isikliku kasu saamine (Z03.2 Jälgimine psüühilise häire kahtluse tõttu); (b) orgaanilisest psüühikahäirest (F00-F09), kui korduvalt ei maksta kauba eest halva mälu või muud tüüpi intellektuaalse tagasilanguse tõttu; (c) depressiooniga seotud varastamisest (F30-F33). Mõned depressiivsed patsiendid varastavad korduvalt, niikaua kuni depressiivne häire püsib. Sellele häirele on iseloomulik märgatav juustekaotus, sest ei suudeta vastu seista impulsile juuksekarvu välja kitkuda. Karvade kitkumisele eelneb tavaliselt pingetõus ja järgneb kergendus ning rahulolutunne. Diagnoosi ei tuleks panna, kui on tegemist nahapõletikuga või kui juuste kitkumine on reaktsiooniks luulule või hallutsinatsioonidele.
F63.8 Muud täpsustatud impulsihäired Seda kategooriat kasutatakse teiste pidevalt korratavate väärkohanenud käitumisviiside jaoks, mille puhul inimene ei suuda vastu panna kiusatusele midagi teha ning esineb pingetõusuga eelperiood ja vabanemistunne teo ajal.
F63.9 Täpsustamata impulsihäire
Soov elada ja olla hinnatud kui vastassugupoole esindaja; harilikult kaasneb ebamugavuse ja mittevastavuse tunne seoses oma anatoomilise sooga ning soov saada kirurgilist ja hormoonravi, et muuta oma keha võimalikult vastavaks eelistatava sugupoole omale. Diagnostilised juhised Diagnoosi püstitamiseks peab transseksuaalne identsus esinema püsivalt vähemalt kahe aasta vältel, ei tohi esineda mingi teise psüühikahäire (nt. skisofreenia) sümptomeid ega olla seotud hermafrodiitsuse, geneetilise või sugukromosoomide ebanormaalsusega. F64.1 Kaksikrolli transvestism Vastassoo riietusesemete kandmine mingi eluperioodi vältel, et saada rahuldust vastassugupoole rolli ajutisest täitmisest, ilma püsiva soomuutmise või kirurgilise korrigeerimise soovita. Vastassoo riietuse kandmisel ei teki seksuaalset erutust, see eristab teda fetišistlikust transvestismist (F65.1).
F64.2 Lapseea sooidentsushäire Häired, mis ilmnevad esmaselt varases lapseeas (ja alati enne puberteediiga) ja millele on iseloomulik püsiv ja intensiivne piin olemasoleva soo pärast, koos sooviga (või nõudega) olla vastassugupoolest. Esineb püsiv hõivatus vastassoo riietusest ja/või käitumisest ja/või iseenda soo eitamine. Neid häireid peetakse suhteliselt harvaks, neid ei tohi segi ajada palju sagedamini täheldatava protestiga stereotüüpse soolise käitumise vastu. Lapseea sooidentsushäire diagnoos eeldab mehelikkuse või naiselikkuse normaalse tunde sügavat häiret; ainult tütarlapse poisilik või poisi tütarlapselik käitumine ei ole piisav. Diagnoosi ei saa püstitada, kui inimene on jõudnud puberteediikka. Diagnostilised juhised Vajalikuks diagnostiliseks tunnuseks on väärastunud ja püsiv soov olla (või toonitamine/rõhutamine, et ta on) vastassugupoole esindaja koos olemasolevale soole vastava käitumise, tunnuste ja riietuse rõhutatud ignoreerimisega. Tüüpiliselt avaldub see esmaselt eelkooliaastatel, diagnoosi püstitamiseks on vajalik esinemine enne puberteediiga. Oma tegeliku soo anatoomiliste tunnuste põlastamine võib esineda mõlema soo puhul; üldiselt peetakse seda harvaks nähtuseks. Iseloomulik on, et lapsed, kellel esineb sooidentsushäire, eitavad, et see segab neid, kuigi neid võivad häirida konfliktid perekonna või omaealistega ning narrimine ja/või ignoreerimine, mis võib kaasneda. Rohkem on teada neist häiretest poistel. Alates koolieelsetest aastatest on need poisid haaratud tavaliselt mängudest ja tegevusest, mida stereotüüpselt seotakse naissooga, sageli eelistatakse tüdrukute ja naiste riietust. Seejuures ei põhjusta selline vastassoo riietuse kandmine seksuaalset erutust (erinevalt täiskasvanute fetišistlikust transvestismist - F65.1). Võib ilmneda tugevalt väljendunud soov osa võtta tüdrukute mängudest ja meelelahutustest, tüdruknukud on tihti nende lemmikmänguasjad ja tüdrukud eelistatud mängukaaslased. Sotsiaalne põlastamine kaldub süvenema kooliea esimestel aastatel ja omandab maksimaalse väljendatuse lapseea keskel koos häbistava narrimisega teiste poiste poolt. Väljendunud naiselik käitumine võib nõrgeneda varases täiskasvanueas, kuid hilisemad uuringud näitavad, et üks kuni kaks kolmandikku sooidentsushäirega poistest ilmutab täiskasvanueas ja hiljemgi homoseksuaalseid kalduvusi. Väga vähestele on siiski täiskasvanuna omane transseksualism (kuigi enamik transseksualismiga täiskasvanuid avaldab, et neil oli lapseeas probleeme soolise identsusega). Sooidentsushäireid on kliiniliste tähelepanekute alusel tütarlastel harvemini kui poistel, kuigi pole teada, kas selline sooline suhe kehtib ka üldises populatsioonis. Tüdrukutel nagu poistelgi avalduvad tavaliselt varased vastassoole iseloomuliku käitumise ilmingud. Selliste häiretega tüdrukud eelistavad tüüpiliselt poiste seltskonda ja ilmutavad suurt huvi spordi ning jõuliste ja kaelamurdvate mängude vastu, neil puudub huvi nukkude vastu ja nad ei soovi naise rolli niisugustes mängudes nagu "isa ja ema" või "kodu". Sooidentsushäirega tüdrukute suhtes ei avaldu nii teravalt väljendunud sotsiaalset ignoreerimist kui poiste puhul, kuigi ka nemad võivad hilisemas lapseeas või täiskasvanuna kannatada narrimise all. Enamik loobub täiskasvanuna meheliku tegevuse rõhutamisest ja riietusest, kuid mõned neist säilitavad mehelikud käitumisjooned ja võivad ilmutada homoseksuaalset orientatsiooni. Sooidentsushäirega võib vahel kaasneda omandatud kehaliste sootunnuste põlastamine. Tütarlastel võib see avalduda korduvates väidetes, et neil on olemas või kasvab peenis; keeldumises urineerimisest istuvas asendis või väidetes, et neile ei meeldi, et neil arenevad rinnad või tekib menstruatsioon. Poistel võib see avalduda korduvates väidetes, et nad arenevad füüsiliselt naisteks, et peenis ja testised tekitavad neis vastikust ja/või et oleks parem, kui neil ei oleks peenist ja munandeid.
F64.8 Muud täpsustatud sooidentsushäired F64.9 Täpsustamata sooidentsushäire Sisaldab: Ttta seksuaalse rolli häire. Sisaldab: parafiiliad. Ei sisalda: probleemid seoses seksuaalse sättumusega (F66.-). Seksuaalse erutuse ja seksuaalse rahulduse saavutamisel on stiimuliks mingi elutu objekt. Paljud ihaldusobjektid e. fetišid on kehakatted, nagu riietusesemed või jalanõud. Teised sagedased objektid on mõningad erilised materjalid, nagu kumm, plastmass või nahk. Fetišismiobjektidel võib olla erisugune tähtsus. Mõnel juhul on nende ülesandeks ainult normaalsel meetodil saavutatud seksuaalse erutuse tõstmine (nt. mõni partneri riietusese). Diagnostilised juhised Fetišismi saab diagnoosida ainult siis, kui fetiš on peamiseks seksuaalse stimulatsiooni allikaks või on vajalik rahuldava seksuaalse reaktsiooni saavutamiseks. Fetišistlikke fantaasiaid esineb laialdaselt, kuid neid ei saa pidada haiguslikuks, kui nad ei vii rituaalideni, mis on sedavõrd sundivad ja vastuvõetamatud, et segavad seksuaalvahekorda ja põhjustavad inimesel distressi. Fetišism esineb peaaegu eranditult meestel. F65.1 Fetišistlik transvestism Vastassoo riiete kandmine, et saavutada seksuaalset erutust. Diagnostilised juhised Seda häiret tuleb eristada lihtsast fetišismist, mille puhul fetišistlikke riietusesemeid ei kanta lihtsalt niisama, vaid selleks, et sarnaneda väliselt vastassoo esindajaga. Harilikult kantakse rohkem kui üht eset ja täiendatakse komplekti paruka ja kosmeetikavahendite abil. Fetišistlikku transvestismi saab transseksuaalsest transvestismist eristada ilmse seose poolest seksuaalse erutuse tekkimisega ja tugevalt väljendunud sooviga vabaneda nendest riietusesemetest, kui orgasm tekib ja seksuaalne erutus taandub. Fetišistlikku transvestismi hinnatakse üldiselt kui transseksualismi varast faasi ja neil juhtudel on ta selle arengu etapp.
Korduv või püsiv tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele inimestele (tavaliselt vastassugupoolele) või avalikes kohtades, ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemat kontakti. Tavaliselt, kuid mitte tingimata tekib demonstreerimise ajal seksuaalne erutus ja selle toiminguga kaasneb harilikult masturbatsioon. Selline tendents võib ilmneda avaliku käitumisvormina ainult emotsionaalse stressi või kriisi seisundis, vaheldudes pikkade perioodidega ilma taolise käitumiseta. Diagnostilised juhised Tegelikult hõlmab ekshibitsionism heteroseksuaalseid mehi, kes demonstreerivad oma suguelundeid naistele (täiskasvanuile või noorukitele), tavaliselt ohutust kaugusest avalikus kohas. Mõne jaoks on ekshibitsionism ainukeseks seksuaalse lahenduse vormiks, teised jätkavad paralleelselt sellega aktiivset seksuaalset abielu, ekshibitsionismi tung ilmneb teravalt abielutülide perioodil. Enamik ekshibitsioneerijaid peab oma tungi kontrollile raskesti alluvaks ja oma isiksusele võõraks. Kui pealtnägija on ehmunud, hirmunud või vapustatud, tõstab see sageli ekshibitsioneerija erutust. Korduv või püsiv tendents jälgida inimesi seksuaalse või intiimse käitumise juures, nagu lahtiriietumine. Tavaliselt viib see seksuaalsele erutusele ja masturbatsioonile, mida tehakse nii, et vaadeldav isik pole sellest teadlik. Laste seksuaalne eelistamine, objektid on tavaliselt puberteedieelses või varases puberteedieas. Osa pedofiile on huvitatud ainult tüdrukutest, teised ainult poistest ja osa on huvitatud mõlema soo esindajatest. Pedofiiliat täheldatakse harva naistel. Kontaktid täiskasvanute ja seksuaalselt küpsete noorukite vahel on sotsiaalselt hukka mõistetud, eriti kui osalised on samast sugupoolest, kuid need ei pea ilmtingimata seostuma pedofiiliaga. Üksikjuhtumit, eriti kui algataja on alaealine, ei saa hinnata kui diagnoosi kinnitavat püsivat ja domineerivat tendentsi. Pedofiilide hulka kuulub ka inimesi, kes eelistavad täiskasvanud seksuaalpartnereid, kuid kontaktide ebaõnnestumise tõttu pöörduvad harjumuspäraselt laste kui asendajate poole. Mehed, kes kiusavad seksuaalselt oma eelpuberteedieas lapsi, lähenevad võimalusel samal kombel ka teistele lastele, igal juhul on nende käitumine hinnatav pedofiiliana. Kalduvus seksuaalsele aktiivsusele, mis hõlmab valu, häbistamise ja alandamise tekitamist. Kui isik eelistab olla sellise käitumise vastuvõtja rollis, nimetatakse seda masohhismiks; kui tekitaja, siis sadismiks. Sageli saavutab inimene seksuaalse erutuse nii sadistlikust kui masohhistlikust aktiivsusest. Sadomasohhistliku stimulatsiooni kerged vormid on üldiselt kasutusel igati normaalse seksuaalse erutuse tõstmiseks. See diagnoos on ainult siis kasutatav, kui sadomasohhistlik aktiivsus on peamiseks erutuse allikaks või seksuaalse rahulduse saamiseks vajalik. Seksuaalset sadismi on vahel raske eristada jõhkrusest seksuaalolukorras või vihast, mis pole seotud erootikaga. Kui vägivald on vajalik erootilise erutuse saavutamiseks, on diagnoos kindel. F65.6 Seksuaalsuunitluse mitmesed häired Vahel võib ühel inimesel olla enam kui üks seksuaalsuunitluse häire, kusjuures ükski neist ei domineeri. Sagedasem kombinatsioon on fetišism, transvestism ja sadomasohhism. F65.8 Seksuaalsuunitluse muud täpsustatud häired Võib esineda mitmesuguseid teisi seksuaalsuunitluse ja -aktiivsuse vorme, igaüks neist suhteliselt harva täheldatav. Siia kuuluvad sellised käitumisviisid nagu rõvedate telefonikõnede pidamine, hõõrumine inimeste vastu täiskiilutud rahvarohketes kohtades seksuaalseks stimulatsiooniks (nt. froterism), seksuaalaktid loomadega, kägistamine või anoksia seksuaalse erutuse tõstmiseks ja partnerite eelistamine, kellel on mingisugune eriline anatoomiline ebanormaalsus, näiteks amputeeritud jäse. Erootiline praktika on liiga mitmekesine ja osa kõrvalekaldeid sedavõrd erandlikud, et igal erandjuhtumil termineid rakendada. Uriini maitsmine, väljaheite nuusutamine või eesnaha või rinnanibude läbitorkamine võivad olla sadomasohhistliku käitumise osaks. Masturbatsiooni mitmesugused variandid on sageli esinevaks nähtuseks, kuid ekstreemsed võtted, nagu esemete toppimine pärakusse või mehe kusitisse või enesekägistamine, kui need asendavad normaalset seksuaalset vahekorda, tuleb arvata ebanormaalsuseks. Siia kuulub ka nekrofiilia.
F65.9 Seksuaalsuunitluse täpsustamata häire Sisaldab: Ttta seksuaalhälve. F66 Seksuaalse arengu ja sättumusega seotud psüühika- ja käitumishäired Seksuaalset sättumust iseenesest ei tohiks häireks pidada. Järgnevat viiendat numbrit koodis võib kasutada koos allpooltoodud kategooriatega, et täpsustada seksuaalse arengu ja orientatsiooni variante, mis võivad individuaalselt probleeme tekitada: F66.x0 heteroseksuaalsus F66.x1 homoseksuaalsus F66.x2 biseksuaalsus (kasutatav ainult juhtudel, kui on selge, et seksuaalne külgetõmbejõud on suunatud mõlema soo esindajatele) F66.x8 teised, sealhulgas puberteedieelsed F66.0 Seksuaalsättumuse ebakindlus Patsient kannatab ebakindluse all oma soolise kuuluvuse või seksuaalse orientatsiooni suhtes, see põhjustab ärevust või depressiooni. Sagedamini esineb see täiskasvanuil, kes pole kindlad, kas nad on homoseksuaalsed, heteroseksuaalsed või biseksuaalsed, või isikutel, kes pärast näiliselt püsiva seksuaalsättumuse perioodi, sageli pikemaajalise suhte käigus, leiavad, et nende seksuaalne orientatsioon on muutumas. F66.1 Egodüstooniline seksuaalsättumus Kahtluse all ei ole sooidentsus ega seksuaalsuunitlus, kuid inimene soovib, et see oleks teisiti, kuna sellega seostuvad psühholoogilised ja käitumishäired, ning ta püüab saada ravi selle muutmiseks. Seksuaalne orientatsioon iseenesest pole häirena hinnatav. Sooidentsuse või seksuaalsuunitluse anormaalsus tekitab seksuaalpartneriga suhete loomisel või säilitamisel raskusi. F66.8 Seksuaalse arengu muud täpsustatud häired F66.9 Seksuaalse arengu täpsustamata häire
F68 Täiskasvanu muud isiksus- ja käitumishäired F68.0 Somaatiliste sümptomite psühhogeenne võimendumine Patsient liialdab või pikendab algselt kindlast kehalisest häirest, haigusest või võimetusest tekkinud sümptomeid oma psüühilise seisundi tõttu. Kujuneb tähelepanuotsiv (histriooniline) käitumissündroom, mis võib sisaldada muid kaebusi (tavaliselt mittespetsiifilisi), millel ei ole kehalist päritolu. Valu ja puuded rõhuvad tavaliselt patsienti ning tihti valdab teda mure (mis võib ka põhjendatud olla), et valu ja töövõimetus võivad olla pikaajalised või veelgi süveneda. Motiveerivaks teguriks võib olla rahulolematus ravi või uuringutega või pettumine tähelepanus, mis on osakonnas ja haiglas talle osaks saanud. Mõnikord näib selgeks motivatsiooniks olevat õnnetus- või vigastusjärgne võimalik rahaline kompensatsioon, aga sündroom ei pruugi kiiresti mööduda ka pärast edukat kohtuprotsessi.
F68.1 Somaatiliste või psüühiliste sümptomite tahtlik tekitamine Kehalise või psüühilise haiguse puudumisel teeseldakse korduvalt ja püsivalt haigussümptomeid. Kehaliste sümptomite tekitamiseks võidakse end isegi vigastada, et tekitada verejooksu, või süstida endale toksilisi aineid. Valutunde imiteerimine ja verejooksu olemasolu väitmine võib olla nii veenev ja visa, et mitmes haiglas ja kliinikus võetakse korduvalt ette uuringuid ja operatsioone, kuigi leiud on alati olnud negatiivsed. Sellise käitumise põhjused on enamasti ähmased ja oletatavasti sisemised ning seisundit võib tõlgendada haiguskäitumise ja patsiendi rolli häirena. Sellise käitumisviisiga inimesel on tavaliselt ka teisi märkimisväärseid isiksuse ning suhete hälbeid. Simuleerimist defineeritakse kui välisest stressist või motiividest tulenevat kehaliste või psüühiliste sümptomite ja puuete tekitamist või teesklemist ja seda tuleks tähistada Z76.5, mitte mõne selles raamatus esineva koodiga. Simuleerimise tavaliseks väliseks motiiviks on kriminaalvastutuse vältimine, ravimite saamine, sõjaväekohustuse vältimine ja haigusraha või mõne muu kasu (nt. paremate elamistingimuste) saamine. Simuleerimist tuleb sageli ette õigus- ja sõjaväepraktikas ning suhteliselt harva igapäevaelus.
F68.8 Täiskasvanu muud täpsustatud isiksus- ja käitumishäired Seda kategooriat tuleks kasutada kõigi spetsiifiliste isiksus- ja käitumishäirete tähistamiseks, mida ei ole võimalik liigitada ühtegi eespool kirjeldatud rühma.
F69 Täiskasvanu täpsustamata isiksus- ja käitumishäire Seda koodi tohiks kasutada ainult äärmisel vajadusel, kui võib oletada täiskasvanuea isiksus- või käitumishäiret, kuid puudub lähem informatsioon, mis võimaldaks diagnoosida või kasutada mõnda spetsiifilist kategooriat. |