| F50-F59 Füsioloogiliste funktsioonide häirete ja füüsiliste e. somaatiliste teguritega seotud käitumissündroomid |
| F50 Söömishäired Söömishäirete grupis kirjeldatakse kahte tähtsamat ja selgelt eristatavat sündroomi: anorexia nervosa ja bulimia nervosa. Märkimist väärivad ka vähem spetsiifilised buliimsed häired, nagu liigsöömine, kui see on seotud psüühiliste häiretega. Samuti on toodud lühike viide psüühiliste häiretega seotud oksendamise kohta.
Anorexia nervosa'le on iseloomulik patsiendi poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu alandamine. Seda häiret on kõige sagedamini noorukieas tütarlastel ja noortel naistel ning väga harva noorukieas poistel ja nooremas eas meestel, nagu ka lastel enne puberteeti ja vanemaealistel naistel. Anorexia nervosa on iseseisev sündroom, sest: (a) sündroomi kliinilised tunnused on kergesti äratuntavad, seepärast on diagnoos kõrge usaldatavusastmega ning enamiku klinitsistide poolt ühtmoodi diagnoositav; (b) katamnestilised uuringud on näidanud, et enamusel patsientidest, kes ei parane, avalduvad ühed ja samad peamised sümptomid ka häire kroonilise kulu korral. Kuigi anorexia nervosa tekkepõhjustes on palju ebaselget, leidub hulgaliselt tõendeid, et see võiks olla paljude sotsiaalkultuuriliste ja bioloogiliste faktorite interaktsiooni tulemus. Oma osa on ka vähem spetsiifilistel psühholoogilistel mehhanismidel ja isiksuse haavatavusel. See häire avaldub mitmesuguse raskusastmega alatoitumises ning sellele sekundaarselt lisanduvates endokriinsetes ja metaboolsetes muutustes ning somaatilistes häiretes. Pole päris selge, kas iseloomulikud endokriinhäired on täielikult alatoitumise ja selleni viinud käitumise (nt. piiratud dieet, ülemäärane kehaline koormus ja oma keha väärtajumine, esilekutsutud oksendamine ja kõhulahtisus ning sellest tulenev elektrolüütide düsbalanss) tagajärjeks või on tegemist mingite veel tundmatute faktoritega. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud. (a) Kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat (kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole seda kunagi saavutatudki), Quetelet' kehamassiindeks on 17,5 või väiksem. Puberteedieelses eas patsiendid ei võta kasvuperioodil oodataval määral kaalus juurde. (b) Kehakaalu kaotus on esile kutsutud "paksuks tegevate toitude" vältimisega ning on seotud ühe või rohkemaga järgnevast: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; tahtlikult esilekutsutud kõhulahtisus; ülemäärane kehaline aktiivsus; söögiisu vähendavate preparaatide ja/või lahtistite kasutamine. (c) Spetsiifilise psühhopatoloogilise avaldusena esineb oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüseduskartus ja patsient seab oma kehakaalule väga ranged piirid. (d) Väljendunud endokriinhäired haaravad hüpotalamuse-hüpofüüsi-sugunäärmete süsteemi. Naistel avaldub see amenorröana ning meestel seksuaalse huvi ja potentsi kadumisena. (Olulise erandi moodustavad püsiva vaginaalse verejooksuga anorektilised naised, kes saavad hormonaalset asendusteraapiat, kõige sagedamini kontratseptiivseid vahendeid). Samuti võib esineda kasvuhormooni ja kortisooli taseme tõusu, türeoidhormooni perifeerse metabolismi ja insuliini sekretsiooni muutusi. (e) Kui algus on prepuberteedieas, siis organismi pubertaalsed muutused hilinevad või isegi peetuvad (kasvu seiskumine, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, primaarne amenorröa; poistel seiskub testiste areng). Diferentsiaaldiagnoos. Kaasuda võivad depressiivsed ja obsessiivsed sümptomid ning isiksushäirete tunnused, mis võivad põhjustada raskusi seisundi määramisel ja/või nõuavad mitme diagnostilise koodi kasutamist. Noortel patsientidel peab välja lülitama somaatilised põhjused, mis võivad esile kutsuda kehakaalu kaotust, nagu kroonilised kurnavad haigused, ajutuumorid ja seedetraktihaigused, nagu Crohni tõbi või malabsorptsioonisündroom.
F50.1 Atüüpiline anorexia nervosa Seda diagnoosi tuleks kasutada nendel patsientidel, kellel puudub üks või mitu anorexia nervosa (F50.0) olulisemat tunnust, nagu amenorröa, oluline kehakaalu kaotus, kuid muus osas on neil häirele küllaltki iseloomulik kliiniline pilt. Selliseid patsiente võib kohata üldhaiglates ja ambulatoorsel vastuvõtul. Seda koodi tuleks pidada sobivaks ka patsientidele, kellel on kõik olulised sümptomid, kuid nõrgalt väljendunud. Seda kategooriat ei saa kasutada anorexia nervosa't meenutava söömishäire korral, mille põhjuseks on tuntud kehaline haigus. Bulimia nervosa on sündroom, millele on iseloomulikud korduvad liigsöömissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena patsient võtab kasutusele äärmuslikke meetmeid toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks. Seda mõistet tuleks kasutada häire nende vormide puhul, mis on seotud anorexia nervosa'ga ühise psühhopatoloogia alusel. Isikute ealine ja sooline jagunemine on sarnane anorexia nervosa puhusega, kuid algus on mõnevõrra hilisem. Häiret võib vaadelda kui kestva anorexia nervosa tagajärge (võimalik on ka vastupidine järjekord). Eelnevalt anorektiline patsient võib näiliselt paraneda, kuna kehakaal suureneb ja on võimalik menstruatsioonide taastumine, kuid varsti tulevad ilmsiks ülesöömine ja oksendamine. Korduv oksendamine võib põhjustada elektrolüütide tasakaalu häireid ja kehalisi tüsistusi (tetaania, epileptilised krambid, südame arütmia, lihasnõrkus) ja hiljem väga olulise kehakaalukaotuse. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalik kõik järgnev: (a) Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; tekivad liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu. (b) Patsient püüab toidu paksuks tegevale toimele vastu tegutseda ühel või enamal järgneval viisil: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; lahtistite kuritarvitamine, vahelduvad nälgimisperioodid; söögiisu pärssivate ravimite, türeoidpreparaatide ja diureetikumide kasutamine. Kui bulimia tekib diabeedihaigetel, võivad nad loobuda insuliini kasutamisest. (c) Psühhopatoloogia hõlmab haiguslikku tüsenemiskartust ning patsient seab endale väga ranged kehakaalu piirangud, mis on selgelt väiksemad premorbiidsest kehakaalust, mida võiks arsti arvates pidada optimaalseks või tervislikuks. Sageli, kuid mitte alati on varem olnud anorexia nervosa episood; kahe häire ajaline intervall võib ulatuda mõnest kuust mitme aastani. Sellisel varasemal episoodil võis olla kas täielik kliiniline pilt või oli see väljendunud nõrgalt: mõõduka kehakaalu languse ja/või mööduva amenorröaga. Sisaldab: TTta bulimia; Diferentsiaaldiagnoos. Bulimia nervosa't tuleb eristada: (a) seedetrakti ülaosa häiretest, mis põhjustavad korduvat oksendamist (iseloomulik psühhopatoloogia puudub); (b) isiksushäiretest (söömishäirele võib kaasuda alkoholsõltuvus ja pisiõigusrikkumised, nagu poest varastamine); (c) depressioon (bulimia-haigel on sageli depressiivseid sümptomeid). F50.3 Atüüpiline bulimia nervosa Kategooriat tuleks kasutada nende patsientide puhul, kellel puudub üks või rohkem bulimia nervosa (50.2) eespool esitatud põhitunnustest, kuid kel muus osas on küllaltki tüüpiline kliiniline pilt. Kõige rohkem kasutatakse seda normaalse või isegi kõrgenenud kehakaaluga inimestel, kellel on tüüpilisi liigsöömisperioode koos järgneva oksendamise või lahtistite kasutamisega. Osaline sündroom koos depressiivsete sümptomitega pole samuti haruldane. Kui depressioonisümptomid vastavad mõnele depressiivsele häirele, tuleks kasutada mõlemat diagnoosi.
F50.4 Liigsöömine koos muu psüühikahäirega Siin tuleks kodeerida stressreaktsioonina tekkivat liigsöömist, mis viib ülekaalulisusele. Valulise kaotuse, õnnetuste, kirurgiliste operatsioonide ja emotsionaalselt raskete sündmuste järel võib tekkida reaktiivne tüsenemine, eriti indiviididel, kes kalduvad kehakaalu tõusule. Psühholoogiliste probleemide põhjuseks olevat ülekaalulisust ei tuleks siin kodeerida. Ülekaalulisus võib teha indiviidi tundlikuks oma välimuse suhtes ning viia eneseusalduse kadumisele isiklikes suhetes; oma keha suurust võidakse üle hinnata. Ülekaalulisuse tõttu tekkivaid psüühilisi häireid tuleks kodeerida selliste kategooriate all, nagu F38.- (muud meeleoluhäired), F41.2 (depressiooni sümptomitega ärevushäire) või F48.9 (täpsustamata neurootiline häire) ning ülekaalulisuse täpsustamiseks veel lisakood E66.-st. Neuroleptikumide, antidepressantide või teiste ravimite pikaajalisest kasutamisest tingitud ülekaalulisust ei tuleks kodeerida siin, vaid E66.1 all (ravimitest põhjustatud ülekaalulisus) pluss lisakood RHK-10 XX-st peatükist (Välised põhjused) ravimi täpsustamiseks. Ülekaalulisus võib olla dieedi pidamise motivatsiooniks, mille tagajärjeks võivad omakorda olla mõõdukamad emotsionaalsed häired (ärevus, rahutus, väsimus ja ärrituvus) või harvemini raske depressioon (dieedidepressioon). Tuleks kasutada vastavaid diagnoose F30-F39 või F40-F49, selleks et hõlmata ülalloetletud sümptomeid, ning lisakoodidena F50.8 (muud söömishäired), näitamaks dieedi pidamist, ja E66.-, määrates sellega ülekaalulisuse tüübi.
F50.5 Oksendamine koos muu psüühikahäirega Tahtlikult esilekutsutud oksendamine võib peale bulimia nervosa esineda veel dissotsiatiivsete häirete (F44.-) ja hüpohondria (F45.2) korral ühena mitmest kehalisest sümptomist ning raseduse ajal, kus emotsionaalsed faktorid võivad soodustada iivelduse ja oksendamise kordumist.
F50.8 Muud täpsustatud söömishäired
F50.9 Täpsustamata söömishäire
F51 Mitteorgaanilised unehäired Mitteorgaaniliste unehäirete gruppi kuuluvad: (a) düssomniad: peamiselt psühhogeensed häired, mille korral on emotsionaalsete põhjuste tõttu häiritud une kestus, kvaliteet ja aeg. Siia kuuluvad insomnia, hüpersomnia ja une-ärkveloleku rütmi häire; (b) parasomniad: une ajal ilmnevad anormaalsed episoodilised nähtused, mis lapseeas on tavaliselt seotud arengu ealiste iseärasustega, kuid täiskasvanul on enamasti psühhogeense etioloogiaga häired. Siia kuuluvad uneskäimine (somnambulism), unepaanika ja uneärevus. Käesolev sektsioon sisaldab ainult neid unehäireid, kus emotsionaalseid põhjusi peetakse primaarseks. Orgaanilise geneesiga unehäired, nagu Kleine-Levini sündroom (G47.8), on kodeeritud VI peatükis (G47.-). Mittepsühhogeenne hüpersomnia (G47.4) ja ebasobiv uneaeg (G47.2) on samuti esitatud VI peatükis, nagu ka uneapnoe (G47.3) ja episoodiline motoorne häire, mis sisaldab ka öist müokloonust (G25.3). Lõpuks, enurees (F98.0) on esitatud lapse- või nooruki muude käitumis- ja tundeeluhäirete hulgas. Kui primaarse öise enureesi (R33.8) põhjuseks võib pidada põie arengupeetusest tingitud kontrollipuuet une ajal, siis kodeeritakse see XVIII peatükis koos muude urogenitaalsüsteemi häiretega. Paljudel juhtudel võib häiritud uni olla mõne muu psüühika- või somaatilise häire sümptomiks. Isegi kui spetsiifiline unehäire ilmneb kliiniliselt iseseisval kujul, võivad selle tekkimist soodustada arvukad psüühilised ja/või somaatilised faktorid. Kas konkreetse patsiendi unehäire on iseseisev seisund või lihtsalt mõne muu häire (klassifitseeritud mujal RHK-10 V-s või mõnes teises peatükis) sümptom, võiks määrata kliiniliste avalduste ja kulu ning ravi kaalutluste ja prioriteetide alusel antud momendil. Igal juhul, kui unehäire on patsiendil üheks domineerivaks kaebuseks, peaks seda diagnoosima eraldi. Üldiselt tuleks diagnoosimisel eelistada spetsiifilise unehäire eraldi toomist teiste oluliste diagnooside loetelus, selleks et kirjeldada haigusjuhu psühhopatoloogiat ja/või patofüsioloogiat adekvaatsemalt.
F51.0 Mitteorgaaniline insomnia Insomnia on seisund, millele on iseloomulik ebarahuldava kvantiteedi ja/või kvaliteediga uni märkimisväärse perioodi vältel. Insomnia diagnoosimisel ei saa alati lähtuda une tegeliku kõrvalekalde astmest, kuna mõnel indiviidil (nn. lühimagajatel) on une kestus tavalisest märkimisväärselt lühem, aga nad ei pea end unetuks. Teiselt poolt on isikuid, kelle uneparameetrid on objektiivselt normi piires, kuid kes kaebavad halva une üle. Insomniahaigel on domineerivateks kaebusteks uinumisraskused, katkendlik uni (une säilitamisraskused) ja liigvarajane ärkamine hommikul. Tavaliselt esitavad patsiendid rohkem kui ühe nendest kaebustest. Insomnia ilmneb tüüpiliselt tugeva püsiva stressi perioodil ning tundub olevat sagedasem naistel, vanemaealistel, psühholoogiliselt nõrgestatud ning sotsiaalmajanduslikult ebasoodsates tingimustes elavatel isikutel. Kui insomniat kogetakse korduvalt, võib see põhjustada hirmu unetuse ja selle tagajärgede ees. Moodustub suletud ring, mis võib läbi põimuda patsiendi muude probleemidega. Uneaja saabumisel tunnevad insomniaga isikud pinget ja ärevust, on mures või masendunud ning peas pöörlevad mitmesugused mõtted. Nad on sageli hõivatud halva unega seotud häirivatest mõtetest, isiklikest probleemidest, oma tervisest ja vahel isegi surmakartusest. Sageli püüavad nad võidelda neil esineva ülemäärase pingega, kasutades selleks ravimeid või alkoholi. Hommikul tunnevad nad end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt väsinuna, päevasele ajale on iseloomulik alanenud meeleolu, üleliigne muretsemine, pingetunne, ärrituvus ja ülemäärane tegelemine oma probleemidega. Laste kohta öeldakse sageli, et neil on uinumisraskusi, kuid tegelikult pole probleem niivõrd unes kui unerez iimi järgimises, mistõttu seda ei saa kodeerida selles sektsioonis, vaid peatükis XXI (Z62.0, ebaadekvaatne vanematepoolne juhendamine ja kontroll). Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused: (a) kaebused unehäirete üle, mis väljenduvad kas uinumisraskustes, katkendlikus unes või une halvas kvaliteedis; (b) unehäired ilmnevad vähemalt kolm korda nädalas vähemalt ühe kuu jooksul; (c) isik on unepuudusest häiritud ning ülemääraselt mures unetuse päevaste ja öiste tagajärgede pärast; (d) une ebarahuldav kvantiteet ja/või kvaliteet kas põhjustab märgatava distressi või häirib isiku sotsiaalset ja professionaalset tegevust. Igal juhtumil, kui une halb kvantiteet ja/või kvaliteet on patsiendi ainsaks kaebuseks, tuleb kasutada käesolevat koodi. Muude psüühikahäirete sümptomite olemasolu korral, nagu meeleolu alanemine, ärevus, obsessioonid jms., peavad unehäired olema kaebustes primaarsed või nende krooniline iseloom ja raskus sunnivad patsienti neid pidama primaarseks. Muud kaasuvad häired võiksid olla kodeeritud juhul, kui nad on piisavalt väljendunud ja püsivad õigustamaks nende ravi. Tuleb märkida, et enamus kroonilistest insomniahaigetest on tavaliselt häiritud esinevaist unehäiretest ning eitavad muid olemasolevaid emotsionaalseid probleeme. Seega on vajalik hoolikas kliiniline uurimine, selleks et välja lülitada muud arvesse tulevad häired. Insomnia on tavaline sümptom muude psüühikahäirete korral, nagu meeleoluhäired, neurootilised, orgaanilised, psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud häired, skisofreenia ja söömishäired, või esineb teiste spetsiifiliste unehäirete, nagu uneärevuse korral. Samuti võib insomnia kaasneda mõne kehalise haigusega, olles valu, düskomfordi või mõnede ravimite kasutamise tagajärg. Juhul, kui insomnia on vaid üks paljudest psüühika- või kehalise häire korral esinevatest sümptomitest, s.t. ei domineeri kliinilises pildis, diagnoositakse ainult selle aluseks olevat psüühika- või kehalist häiret. Üldjuhul ei diagnoosita insomniat eraldi ka teiste unehäirete korral, nagu uneärevus, une-ärkveloleku rütmi häire, uneapnoe või öine müokloonus, kuna need häired vähendavad alati une kvantiteeti ja kvaliteeti. Siiski juhul, kui insomnia on peamine kaebus ja seda on võimalik käsitleda omaette seisundina, võib arvesse tulla ka insomnia kodeerimine lisadiagnoosina. Seda diagnoosi (koodi) ei kasutata mööduva insomnia korral. Juhuslikud unehäired on igapäevaelu tavaline osa. Seega ei peaks mõned psühhosotsiaalsest stressorist tingitud unetud ööd leidma diagnoosimist siin, vaid mujal, kui neile kaasuvad muud kliiniliselt olulised ilmingud ja neid saab pidada ägeda stressreaktsiooni (43.0) või kohanemishäire (F43.2) lahutamatuks osaks. F51.1 Mitteorgaaniline hüpersomnia Hüpersomniat defineeritakse kui ülemäärase päevase unisusega ja unehoogudega (ei tule arvesse ebapiisava une korral) või pikenenud virgumisperioodiga seisundit. Kui ei õnnestu leida orgaanilist häiret kinnitavaid kindlaid tõendeid, siis on see seisund tavaliselt seotud psüühikahäirega. Sageli võib selleks olla bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas (F31.3, F31.4 või F31.5), korduv depressioon (F33.-) või depressiooniepisood (F32.-). Siiski ei vasta seisund vahel ühegi muu psüühikahäire kriteeriumile, kuigi mõned psühhopatoloogia tunnused on sageli olemas. Mõned patsiendid seostavad ise oma kalduvust sobimatul ajal magama jääda ebameeldivate päevaste elamustega. Teised eitavad seda isegi siis, kui arst sellistele elamustele osutab. Mõnel juhul ei ole emotsionaalsete või psühholoogiliste faktorite leidmine kerge ning orgaanilise faktori puudumine lubab oletada, et hüpersomnia võiks olla psühhogeenset päritolu. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused: (a) patsiendil on ülemäärane päevane unisus või unehood, mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest, või tunduvalt pikenenud virgumisperiood (sleep drunkenness); (b) unehäire esineb iga päev vähemalt üks kuu või lühema kestusega perioodidena ja põhjustab kas märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid; (c) narkolepsia (katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) või uneapnoe (öised hingamispeetused, tüüpiline intermiteeruv norskamine) sümptomite puudumine; (d) igasuguse muu neuroloogilise või meditsiinilise seisundi puudumine, mille sümptomiks võiks olla somnolentsus. Kui hüpersomnia on mõne psüühikahäire, nagu meeleoluhäire ainsaks sümptomiks, tuleks diagnoosida põhihäiret. Siiski juhul, kui psühhogeenne insomnia on domineeriv kaebus, tuleks seda diagnoosida kõrvuti muude psüühikahäiretega. Kui seisund ei vasta mõne muu psüühikahäire kriteeriumidele, jääb hüpersomnia ainsaks diagnoosiks. Diferentsiaaldiagnoos. Oluline on hüpersomnia eristamine narkolepsiast. Narkolepsia (G47.4) korral esineb üks või mitu häire äratundmist abistavat sümptomit, nagu katapleksia, uneparalüüs ja hüpnagoogsed hallutsinatsioonid, unehood ei allu tahtele ja on kosutavamad; öine uni on fragmentaarne ja lühenenud. Hüpersomnia korral on, vastupidi, päevaseid unehooge vähem, need on pikema kestusega ja patsient suudab neid tavaliselt vältida; öine uni on tavaliselt pikenenud ning ärkamisel on täielikult virgeks saamisega suuri raskusi. On tähtis eristada mitteorgaanilist insomniat uneapnoest ning muust orgaanilisest hüpersomniast. Enamusel uneapnoehaigetest on peale ülemäärase päevase unisuse öiseid hingamispeetusi, tüüpiline intermiteeruv norskamine, ülekaalulisus, hüpertoonia, impotents, kognitiivne kahjustus, rahutu magamine, ülemäärane motoorne aktiivsus ja profuusne higistamine, hommikused peavalud ja koordinatsioonihäired. Kui on tõsine uneapnoe kahtlus, tuleks uurida und laboratoorsetes tingimustes (polüsomnograafia). Mitteorgaanilist hüpersomniat on võimalik eristada kindlate orgaaniliste faktorite (entsefaliit, meningiit, ajutrauma või muu neuroloogiline haigus, ainevahetushäired, toksilised seisundid, endokriinsüsteemi häired, kiiritusjärgne sündroom) põhjustatud hüpersomniast vastava faktori identifitseerimisega kliiniliste avalduste ja sobivate laboratoorsete uuringute põhjal. F51.2 Mitteorgaaniline une-ärkveloleku rütmi häire Une-ärkveloleku rütmi häiret defineeritakse kui sünkroonsuse puudumist individuaalse une-ärkveloleku tsükli ja keskkonnatingimustest sõltuvalt soovitud une-ärkveloleku tsükli vahel, mille tagajärjeks on hüpersomnia või insomnia. See häire võib olla psühhogeenne või oletatavasti ka orgaaniline, sõltuvalt psühhogeensete ja orgaaniliste faktorite suhtelisest osatähtsusest. Desorganiseeritud unega ja muutliku une- ning ärkamisajaga isikutel võib sageli täheldada märkimisväärseid psüühikahäireid, nagu isiksushäired ja meeleoluhäired. Isikutel, kes reisivad sageli ühest ajavööndist teise või on sageli öövahetuses tööl, on ööpäevarütmi düsregulatsioon bioloogilist laadi, kuigi mõju võib avaldada ka tugev emotsionaalne komponent, kuna enamusel juhtudest on need isikud distressis. Lõpuks, mõnel isikul on soovitud une-ärkveloleku rütmis faasinihe, mille põhjuseks võib olla kas tsirkadiaanostsillaatori (bioloogilise kella) sisemine väärtalitlus või bioloogilist kella juhtivate ajasignaalide ebanormaalne töötlemine (viimane võib tegelikult olla seoses emotsionaalse ja/või kognitiivse häirega). See kood on mõeldud nende une-ärkveloleku tsükli häirete jaoks, kus psühholoogilistel teguritel on põhiline osa. Juhud, kus oletatakse orgaanilist alust, võiksid olla klassifitseeritud G47.2 all, s.t. kui mittepsühhogeensed une-ärkveloleku tsükli häired. Igal üksikjuhul sõltub kliinilisest otsusest, kas pidada psühhogeenset faktorit primaarseks või mitte ja vastavalt sellele, kas kasutada koodi G47.2 või mitte. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused: (a) individuaalne une-ärkveloleku rütm pole antud ühiskonna jaoks normaalse ning tavalise rütmiga sünkroonne; (b) seetõttu kannatab isik öösel insomnia ja päeval hüpersomnia all ja seda peaaegu iga päev vähemalt üks kuu või korduvalt lühemate perioodide vältel; (c) ebarahuldava kvaliteediga, kvantiteediga ja ajaliselt ebasobiv uni põhjustab märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid. Kui puuduvad muud määratavad psühhiaatrilised või somaatilised põhjused, tuleks kasutada ainult seda koodi. Kui see häire domineerib kliinilises pildis, siis ei välista diagnoosi ka sellised sümptomid nagu ärevus, depressioon, hüpomania vms. Kui muud psühhiaatrilised sümptomid on piisavalt väljendunud ja püsivad, tuleb spetsiifilist psüühikahäiret diagnoosida eraldi.
Somnambulism e. uneskäimine on muutunud teadvusseisund, kus une ja ärkveloleku fenomenid on segunenud. Uneskäimisepisoodis, tavaliselt une esimeses kolmandikus, tõuseb indiviid voodist ning kõnnib ringi, kusjuures teadvus on sügavalt hägunenud, reaktiivsus ja motoorsed oskused madalad. Uneskäijad võivad lahkuda magamistoast ja vahel isegi väljuda kodust. Seetõttu on märkimisväärne risk saada selle episoodi ajal mõni raske vigastus. Sagedamini pöörduvad nad iseseisvalt või kellegi abiga vaikselt tagasi voodisse. Ärkamisel ei mäletata tavaliselt midagi ei vahetult pärast episoodi ega ka järgmisel hommikul. Uneskäimine ja unepaanika (F51.4) on väga lähedalt seotud seisundid. Mõlemaid peetakse aktivatsiooni (arousal) häireteks, mis ilmnevad une kõige sügavamates staadiumides (3. ja 4. unestaadium e. deltauni). Mõlemat häiret võib leida patsiendi sugulastel, samuti tema varasemas anamneesis. Mõlemad seisundid on iseloomulikud lapseeale, mis viitab arengufaktori osale nende häirete etioloogias. On teada, et häire ilmnemist võivad provotseerida temperatuuri tõusuga kulgevad haigused. Kui need häired jätkuvad või ilmnevad esmakordselt täiskasvanueas, kaasub nendele märgatav psühhopatoloogia. Need seisundid võivad ilmneda esmakordselt ka vanemas eas või dementsuse varasemates staadiumides. Lähtudes somnambulismi ja unepaanika kliiniliste avalduste ja patogeneesi sarnasusest ning diferentsiaaldiagnostilistest raskustest, kus probleemiks on, milline häire domineerib, on viimasel ajal neid seisundeid peetud ühe ja sama nosoloogilise üksuse osaks. Siiski, järgides traditsioone ja arvestades ka nende häirete kliiniliste manifestatsioonide intensiivsuse mõningat erinevust, on selles klassifikatsioonis need häired kodeeritud eraldi. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused: (a) peamiseks sümptomiks on üks või rohkem voodist tõusmist öö jooksul ja ringikõndimine, tavaliselt une esimese kolmandiku jooksul; (b) episoodi ajal on isiku nägu ilmetu, ta ei reageeri teiste püüdlustele sündmuste käiku mõjutada või temaga suhelda ning on väga raskesti äratatav; (c) ärkamisel (kas vahetult pärast episoodi või hommikul) on isikul episoodi suhtes amneesia; (d) pärast ärkamist ei ilmne juba mõne minuti pärast psüühika- või käitumishäireid, kuigi lühiajaliselt võib esineda segasus ja desorienteeritus; (e) orgaanilise psüühikahäire, nagu dementsus, kehaline haigus või epilepsia, tunnuste puudumine. Diferentsiaaldiagnoos. Somnambulismi tuleks eristada psühhomotoorsetest epileptilistest krampidest. Psühhomotoorne epilepsia avaldub väga harva öösel. Epileptilise hoo ajal ei reageeri patsient üldse välistele stiimulitele ning tavaliselt esinevad stereotüüpsed liigutused, nagu neelatamine ja käte hõõrumine. Diagnoosi kinnitavad epilepsiale iseloomulikud EEG muutused. Epilepsia diagnoos ei välista siiski somnambulismi kaasuva häirena. Teine häire, mida tuleks uneskäimisest eristada, on dissotsiatiivne fuuga (F44.1). Dissotsiatiivsete häirete korral kestab episood tunduvalt kauem, isik on tunduvalt enam ärkvel ja on võimeline sooritama keerukamaid ning sihipärasemaid tegevusi. Need häired on lastel haruldased ja esinevad tüüpiliselt ärkvelolekus. F51.4 Unepaanika e. pavor nocturnus Unepaanika korral on iseloomulikeks tunnusteks intensiivsed paanilised hirmuhood koos tugeva häälitsemise, rahutuse ja vegetatiivse reaktsiooniga. Tavaliselt tõuseb isik une esimese kolmandiku ajal tugevasti hirmununa istukile või püsti, mõnikord tormab ukse juurde, nagu tahaks põgeneda, kuigi ruumist lahkub harva. Teiste püüdlused mõjustada seda paanikaepisoodi võivad viia veelgi tugevama hirmu tekkele ja desorienteerituse süvenemisele. Ärkamisel ei mäletata episoodi kohta tavaliselt midagi. Unepaanikaepisoodi vältel on suur enesevigastuse risk. Nagu eespool (somnambulism, F51.3) mainitud, on uneskäimine ja pavor nocturnus omavahel tihedalt seotud. Mõlema häire tekkes ja kulus osalevad geneetilised, arengu-, orgaanilised ja psühholoogilised faktorid. Arvestades mitut sarnasust, peetakse neid häireid viimasel ajal ühe ja sama nosoloogilise üksuse osadeks. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgnevad tingimused: (a) üks või mitu episoodi öö jooksul, kus inimene "ärkab" unest paanilise karjumise, rahutuse ja vegetatiivse aktivatsiooniga (tahhükardia, kiire hingamine, laienenud pupillid, higistamine); (b) nende ootamatute ärkamiste ajal, mis kestavad 1-10 minutit ja esinevad tavaliselt une esimeses kolmandikus, puudub adekvaatne kontakt keskkonnaga; (c) isik ei reageeri teiste püüdlustele mõjutada seda hoogu ning peaaegu alati viivad need desorientatsiooni ja perseveratiivsete liigutuste tekkimisele, mis kestavad mõne minuti; (d) kui episoodist üldse midagi mäletatakse, siis väga piiratult ja fragmentaarselt: (e) kehaliste häirete, nagu tuumor või epilepsia, puudumine. Diferentsiaaldiagnoos. Pavor nocturnus't tuleb eristada uneärevusest. Viimast iseloomustavad ebameeldivad unenäod, vokalisatsioon ja motoorne aktiivsus on vähesed või puuduvad üldse. Need võivad esineda erinevalt pavor nocturnus'est igal ajal kogu une vältel, isik on kergesti äratatav ning säilib väga täpne ja selge mälestus unes kogetust. Epilepsiast eristamisel tuleks arvesse võtta, et epileptilised hood avalduvad väga harva ainult öösel ning epilepsia diagnoosi kinnitavad EEG muutused.
Uneärevuse korral esinevad ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod, mida hiljem väga detailselt mäletatakse. Need unenäod on väga elavad ja sisaldavad tavaliselt ohtu isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele. Küllaltki sageli kordub üks ja sama või sarnase hirmutava sisuga teema. Tüüpilise episoodi ajal esineb teatud vegetatiivne aktivatsioon, kuid ilma vokalisatsiooni ja motoorse aktiivsuseta. Ärkamisel virgub isik kiiresti ja on orienteeritud, on suuteline täiel määral suhtlema teistega ning on tavaliselt võimeline detailselt kirjeldama kogetut nii vahetult kui ka hommikul ärgates. Lastel ei ole see häire seotud kindlalt psühhopatoloogiaga, kuna lapseeas esinevad hirmutavad unenäod võivad olla seotud emotsionaalse arengu mõne faasiga. Täiskasvanuil, vastupidi, seostub see väljendunud psühhopatoloogiaga, tavaliselt isiksushäiretega. Mõningate ravimite, nagu reserpiin, tioridasiin, tritsüklilised antidepressandid ja bensodiasepiinid, kasutamine võib soodustada hirmutavate unenägude teket. Mõne ravimi kasutamise järsk lõpetamine võib põhjustada hirmutava sisuga unenägusid. Näiteks mittebensodiasepiinsed uinutid, mis pärsivad REM-und (une staadium, mis on seotud unenägudega), võivad intensiivistada unenägude, sh. hirmutavate esinemist. Diagnostilised juhised Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused: (a) unest ärkamine intensiivsete hirmutavate unenägude tõttu, ärkamisel mäletatakse unenägusid täpselt ning need on tavaliselt seotud ohuga isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele; isik võib ärgata suvalisel ajal öö jooksul, kuigi tüüpilisem on une teine pool; (b) hirmutavast unest ärkamisel virgub isik kiiresti ning on täielikult orienteeritud ja ärkvel; (c) hirmutavad unenäod ja ülesärkamistest tulenev une häirumine põhjustavad märgatava distressi. Sisaldab: dream anxiety disorder. Diferentsiaaldiagnoos. On oluline eristada uneärevust pavor nocturnus'est. Viimane esineb tüüpiliselt une esimeses kolmandikus intensiivse ärevuse, paanilise karjumise, väljendunud motoorse aktiivsuse ja vegetatiivse mobilisatsiooniga. Samuti ei mäletata episoodi ajal kogetud unenägusid kohesel ärkamisel ega ka hommikul. F51.8 Muud täpsustatud mitteorgaanilised unehäired F51.9 Täpsustamata mitteorgaaniline unehäire Sisaldab: TTta emotsionaalne unehäire.
F52 Mitteorgaanilised seksuaaldüsfunktsioonid Seksuaaldüsfunktsioon tähendab, et inimene ei suuda osaleda seksuaalsuhetes nii, nagu ta sooviks. Võimalik on huvi, naudingu või eduka seksuaalsuhte jaoks vajalike füsioloogiliste reaktsioonide puudumine või orgasmi kontrollimise või kogemise vaegus. Seksuaalsed reaktsioonid on psühhosomaatilised protsessid ning ka düsfunktsiooni tekkimises osalevad tavaliselt nii psüühilised kui somaatilised tegurid. Mõnikord on võimalik leida üheselt somaatilist või psüühilist etioloogiat, kuid tavaliselt on nende faktorite osatähtsust raske kindlalt määrata, eriti selliste probleemide nagu erektsiooni nõrkus või düspareuunia puhul. Sel juhul peaks kategoriseerimisel viitama segatüüpi või ebakindlale etioloogiale. Mõnda tüüpi seksuaaldüsfunktsioon (nt. alanenud libiido) esineb nii meestel kui naistel. Naised kalduvad siiski rohkem esitama kaebusi seksuaalkogemuse subjektiivse kvaliteedi (nt. rahulduse või huvi puudumine) kui mõne spetsiifilise seksuaalfunktsiooni häire üle. Kuigi kaebused düsorgasmia üle ei ole naistel harvad, tunduvad ühe spetsiifilise seksuaalhäire korral olevat häiritud ka teised funktsioonid. Näiteks juhul, kui naine ei ole suuteline kogema orgasmi, leiab ta end olevat võimetu nautima ka teisi seksuaalse aktiivsuse aspekte ning kaotab seetõttu palju oma seksuaalsusest. Vastupidi naistele, kui meestel esineb mõne funktsiooni, nagu erektsioon või ejakulatsioon, spetsiifiline häire, ei pruugi seksuaalne soov olla vähenenud. Seetõttu on sageli vaja näha kaebuste tegelikku sisu, et leida kõige sobivamat diagnoosi.
Alanenud libiido on siin peamine probleem, ta ei kaasu sekundaarselt mõnele teisele seksuaalsele raskusele, nagu erektsiooni puudulikkus või düspareuunia. Seksuaalsoovi puudumine ei välista seksuaalse erutuse või rahulduse võimalikkust, kuid teeb seksuaalse aktiivsuse algatamise vähetõenäoliseks.
F52.1 Rahulduseta või vastumeelne suguühe Seksuaalsuhted partneriga on tervikuna seotud tugevate negatiivsete tunnetega ning põhjustavad piisavalt tugevat ärevust ja hirmu seksuaalse aktiivsuse vältimiseks. On normaalne seksuaalreaktsioon koos orgasmiga, kuid puudub sellele vastav rahuldustunne. See kaebus on tavalisem naiste kui meeste puhul.
F52.2 Genitaalne vaegreaktsioon Meestel on peamiseks probleemiks erektsiooni düsfunktsioon, s.t. raskused rahuldust valmistavaks vahekorraks vajaliku erektsiooni saamise või säilitamisega. Kui erektsioon esineb teatud situatsioonides, nagu masturbatsioon, uni või teine partner, siis on häire tõenäoliselt psühhogeenne. Teistel juhtudel eeldab erektsiooni mitteorgaanilise düsfunktsiooni korrektne diagnoosimine uuringuid (nt. öise erektsiooni hindamine) või positiivset reaktsiooni psühhoteraapiale. Naistel on peamiseks probleemiks tupekuivus. Sellel võivad olla psühhogeensed või lokaalsed orgaanilised (nt. infektsioon) põhjused või östrogeenide defitsiit (nt. menopausiperiood). Kaebused primaarse tupekuivuse üle on naistel harvad, välja arvatud menopausaalse östrogeenide defitsiidi sümptomina.
Orgasmi ei esine või see tekib märgatava hilinemisega. See võib olla situatiivne (s.t. ilmneb ainult mõnes olukorras) ja seega tõenäoliselt psühhogeense etioloogiaga, või muutumatu, kus kehalisi ja konstitutsionaalseid põhjusi on raske välistada, kuid on positiivne reaktsioon psühhoteraapiale. Düsorgasmia on tavalisem naiste kui meeste puhul.
Võimetus vajalikul määral kontrollida ejakulatsiooni seksuaalse vahekorra ajal nii, et mõlemad partnerid saaksid rahulduse. Raskematel juhtudel võib ejakulatsioon tekkida enne tuppe sisenemist või isegi enne erektsiooni. Enneaegne ejakulatsioon ei ole tavaliselt orgaaniline, kuid võib olla psühhogeenseks reaktsiooniks mõnele orgaanilisele kahjustusele, nagu erektsioonihäire või valu. Enneaegne ejakulatsioon võib tekkida ka siis, kui erektsiooni tekkeks on vajalik kestvam stimulatsioon ning ajaline intervall rahuldava erektsiooni ja ejakulatsiooni vahel lüheneb; sellistel juhtudel on primaarseks probleemiks hilinenud erektsioon. See seisneb tuppe ümbritsevate lihaste spasmis, mis põhjustab tupe topistuse. Peenise viimine tuppe on kas võimatu või valulik. Vaginism võib olla sekundaarseks reaktsiooniks mõnele lokaalse põhjusega valule ning sellistel juhtudel antud koodi ei kasutata.
Düspareuunia (valu seksuaalvahekorra ajal) võib esineda nii meestel kui naistel. Sageli on valul lokaalsed patoloogilised põhjused ning vastavalt neile tuleb ka seisundit kodeerida. Siiski ei ole alati võimalik leida ilmseid lokaalseid põhjusi. Põhjuseks võivad olla emotsionaalsed faktorid. Seda kategooriat on võimalik panna diagnoosiks ainult siis, kui puuduvad teised primaarsed seksuaaldüsfunktsioonid (nt. vaginism või tupekuivus).
Nii mehed kui naised võivad kaevata häirivalt ülemäärase seksuaalvajaduse üle, seda tavaliselt hilises nooruki- või varajases täiskasvanueas. Kui ülemäärane seksuaaltung kaasub sekundaarsena meeleoluhäirele (F30-F39) või ilmneb dementsuse (F00-F03) varajases etapis, tuleks diagnoosida primaarset häiret.
F52.8 Muud täpsustatud mitteorgaanilised seksuaaldüsfunktsioonid F52.9 Täpsustamata mitteorgaaniline seksuaaldüsfunktsioon
F53 Sünnitusjärgse perioodiga seotud mujal klassifitseerimata psüühika- ja käitumishäired Neid diagnoose saab panna ainult selliste psüühikahäirete korral, mis tekivad sünnitusjärgsel perioodil (kuue nädala jooksul pärast sünnitamist) ega vasta ühegi teise selles käsiraamatus mujal esitatud häire kriteeriumidele, kuna informatsioon seisundi kohta ei ole täielik või ilmnevad kliinilised tunnused, mis välistavad mõne teise mujal esitatud spetsiifilise diagnoosi. Tavaliselt peaks siiski olema võimalik määrata sünnitusjärgse perioodiga seotud psüühikahäireid kahe koodiga: esimene kood on RHK-10 viiendast (F) peatükist, millega määratakse spetsiifiline psüühikahäire (tavaliselt on selleks mõni meeleoluhäire [F30-F39]), ja teiseks koodiks on O99.3 (psüühika- ja närvisüsteemihaigustega tüsistunud sünnitusjärgne periood). F53.0 Sünnitusjärgse perioodiga seotud mujal klassifitseerimata kerged psüühika- ja käitumishäired
F53.1 Sünnitusjärgse perioodiga seotud mujal klassifitseerimata rasked psüühika- ja käitumishäired
F53.8 Sünnitusjärgse perioodiga seotud mujal klassifitseerimata muud psüühika- ja käitumishäired F53.9 Sünnitusjärgse perioodiga seotud täpsustamata psüühikahäire
F54 Mujal klassifitseeritud haigusseisundite või haigustega seotud psüühilised ja käitumistegurid Seda kategooriat kasutatakse selleks, et märkida psüühiliste või käitumuslike faktorite esinemist ning nende arvatavat olulist osa mõnede kehaliste häirete (haiguste) etioloogias, mida klassifitseeritakse teistes RHK-10 peatükkides. Psüühikahäired on tavaliselt nõrgalt väljendunud ja sageli kestvad (mure, emotsionaalne konflikt, ootusärevus) ega vasta ühelegi teisele selles raamatus mujal kirjeldatud kategooriale. Lisakoodi kasutatakse selleks, et määrata esinev kehaline häire. (Väga harva, kui ilmset psüühikahäiret peetakse kehalise häire põhjuseks, tuleks samuti kasutada lisakoodi, et registreerida kehaline häire.) Selle kategooria kasutamise näiteid: astma (F54 pluss J45.-); dermatiit ja ekseem (F54 pluss L23-L25); maohaavand (F54 pluss K25.-); haavandiline koliit (F54 pluss K58.-) urtikaaria (F54 pluss L50.-).
F55 Sõltuvust mittepõhjustavate ainete kuritarvitamine Siin võib olla tegemist mitmesuguste ravimitega, ravimilaadsete ja rahvameditsiini vahenditega. Siiski on võimalik eristada kolme kõige olulisemat gruppi: psühhotroopsed preparaadid, mis ei tekita sõltuvust, nagu antidepressandid; lahtistid ja analgeetikumid, nagu aspiriin ja paratsetamool, mida kasutatakse ilma arsti ettekirjutuseta. Kuigi arst on neid ravimeid kunagi soovitanud või ordineerinud, jätkub nende kasutamine vajaduseta ja sageli ülemäärastes annustes, mida võib soodustada nende ravimite hõlpus (ilma retseptita) kättesaadavus. Nende ravimite püsiv ja mittevajalik kasutamine on tavaliselt seotud ülemääraste kulutustega, viib sageli tegelikult mittevajalike meditsiiniliste kontaktideni nende ainete kahjuliku toime tõttu. Nende ainete kasutamise keelamine või mahalaitmine on sageli tulutu, lahtistite või analgeetikumide kasutamise korral ei loe ka hoiatused, et need ained võivad põhjustada (või süvendada) raskeid kehalisi kahjustusi, nagu neerupuudulikkus või elektrolüütide tasakaalu häire. Kuigi tavaliselt on ilmne, et patsiendil on tugev motivatsioon neid aineid tarvitada, ei teki sõltuvust (F1x.2) ega abstinentsisümptomeid (F1x.3), nagu on iseloomulik F10-F19-s täpsustatud psühhoaktiivsete ainete korral. Neljandat sümbolit võib kasutada aine tüübi määramisel. Tritsüklilised ja tetratsüklilised antidepressandid, monoamiini oksüdaasi inhibiitorid. F55.1 Lahtistid Aspiriin, paratsetamool, fenatsetiin; ained, mis ei leia täpsustamist F10-F19-s psühhoaktiivsetena. F55.3 Antatsiidid F55.4 Vitamiinid F55.5 Steroidid või hormoonid F55.6 Ravimtaimed või rahvameditsiini vahendid F55.8 Muud sõltuvust mittepõhjustavad ained F55.9 Täpsustamata sõltuvust mittepõhjustav aine
F59 Füsioloogiliste funktsioonide häirete ja somaatiliste teguritega seotud täpsustamata käitumissündroomid
|