| F20 - F29 SKISOFREENIA, SKISOTÜÜPSED JA LUULULISED HÄIRED |
| Sissejuhatus Skisofreenia on selle grupi sagedasim ja tähtsaim liige. Skisotüüpsel häirel on palju skisofreeniale iseloomulikke jooni ja ta on tõenäoselt viimasega geneetiliselt seotud, kuid tema puhul ei ole hallutsinatsioone, luulumõtteid ega skisofreeniale omaseid käitumishäireid, mistõttu võib jääda arsti poolt tähele panemata. Enamus luululistest häiretest pole arvatavasti seotud skisofreeniaga, kuigi nad on kliiniliselt raskesti eritletavad, eriti algetapis. Luululised häired on heterogeensed ja raskesti määratletavad, neid võib jaotada kulu alusel: 1) püsivate luululiste seisundite rühma ja 2) ägedate ja mööduvate psühhootiliste seisundite arvukamasse rühma. Viimane on eriti sagedane arengumaades. Siin esitatud alajaotustesse tuleb suhtuda kui esialgsetesse. Skisoafektiivsed häired on lülitatud sellesse peatükki vaatamata nende vaieldavale iseloomule. Skisofreensetele häiretele on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad häired ning tuimenenud või inadekvaatne tundeelu. Teadvuse selgus ja intellektuaalsed võimed on tavaliselt säilinud, kuigi teatav kognitiivne defitsiit võib aja jooksul kujuneda. Häiritud on kõige põhilisemad funktsioonid, mis annavad normaalsele inimesele tema individuaalsuse, ainukordsuse ja suveräänsuse tunnetuse. Intiimsemadki mõtted, tunded ja teod tunduvad olevat teistele teada või neile avatud. Võib kujuneda seletusluul, et isiku mõtteid ja tegusid mõjustavad loomulikud või üleloomulikud jõud, tehes seda sageli väga veidral viisil. Patsiendid võivad end pidada kõige toimuva keskpunktiks. Sagedased on hallutsinatsioonid, eriti akustilised, mis võivad kommenteerida isiku käitumist või mõtteid. Tajumine on sageli mitmeti häiritud: värvused või helid võivad tunduda teravana või kvaliteedilt muutununa, tavaliste sündmuste või esemete ebaolulised tunnused võivad omandada suurema tähenduse kui kogu objekt või olukord. Varakult tekib nõutus, mis viib sageli veendumusele, et igapäevased olukorrad on eranditult isikule suunatud erilise, sageli pahaendelise tähendusega. Skisofreeniale omase mõttekäiguhäire puhul tulevad esile asjade kõrvalised ja teisejärgulised tunnused, mis on normaalse sihipärase vaimse tegevuse käigus pidurdatud, ja neid kasutatakse situatsiooni aspektist põhiliste ja oluliste tunnuste asemel. Nii muutub mõtlemine ebamääraseks, veidraks ja segaseks ning selle sõnaline väljendus tihti arusaamatuks. Mõttekäigus on sagedased tõkestused ja seosetus ning võib tunduda, et mõtted võtab ära mingi väline jõud. Meeleolu on iseloomulikult lame, kõikuv või ebaadekvaatne. Tahteelu häired võivad avalduda ambivalentsi, inertsuse, negativismi või stuuporina. Võib esineda katatoonia. Algus võib olla äge, sügavalt häiritud käitumisega või aeglane, veidrate ideede ja käitumishäirete järkjärgulise kujunemisega. Häire kulg võib olla erinev ja pole sugugi paratamatult krooniline või pidevalt halvenev (kulgu iseloomustab viies koodinumber). Mõnikord (eri kultuurides ja populatsioonides erisugusel määral) on tulemuseks täielik või peaaegu täielik tervenemine. Mõlemad sugupooled on haigusest ligikaudu võrdselt ohustatud, naistel algab haigus tavaliselt hiljem. Kuigi spetsiifilisi sümptomeid ei ole, peetakse otstarbekaks jaotada ülalesitatud sümptomid rühmadesse, millel on eriline tähendus diagnoosi püstitamisel ja mis tihti esinevad koos: (a) mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine; (b) luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine; (c) kuulmishallutsinatsioonid, mis kommenteerivad pidevalt patsiendi käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid; (d) muud püsivad luulumõtted, mis on patsiendi kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed, nagu religioosse või poliitilise identiteedi või üliinimliku jõu ja võimete kohta (nt. on võime kontrollida ilmastikku või olla ühenduses teiste maailmade esindajatega); (e) ükskõik millise modaalsusega püsivad hallutsinatsioonid, kui nendega kaasnevad kas kiiresti mööduvad või osaliselt väljakujunenud kindla afektiivse sisuta luulumõtted või püsivad ülekaalukad mõtted, või kui nad esinevad iga päev nädalate või kuude vältel; (f) mõttekäigu tõkestused või seosetus, mis avaldub ataktilises ja seosetus kõnes või neologismides; (g) katatoonne käitumine, nagu rahutus, tardumine mingisse asendisse või vahajas paindlikkus, negativism, mutism,,,,, stuupor; (h) negatiivsed sümptomid, nagu selgelt väljendunud apaatia, kõnevaegus, emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine või inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine. Diagnoosimisel tuleb arvestada, et need nähud võivad olla tingitud ka depressioonist või neuroleptikumide kasutamisest. (i) käitumise mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis manifesteeruvad huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaalse isoleerumisena. Diagnostilised juhised Skisofreenia diagnoosimiseks kehtib tavaliselt nõue, et kuuajalise või pikema perioodi vältel peab enamiku aja jooksul avalduma vähemalt üks väga selgelt väljendunud sümptom (nõrgemalt väljendunult kaks või rohkem) ükskõik millisest ülaltoodud rühmast (a)-st (d)-ni või sümptomid vähemalt kahest rühmast (e)-st (h)-ni. Kui taolised sümptomid on esinenud lühema aja vältel kui üks kuu (sõltumata sellest, kas on ravitud või mitte), tuleb esialgu diagnoosida ägedat skisofreeniasarnast psühhootilist häiret (F23.2) ja klassifitseerida skisofreeniana alles siis, kui need sümptomid püsivad pikema aja vältel. Retrospektiivselt hinnates võib selguda, et psühhootiliste sümptomite avaldumisele eelnes nädalate- või isegi kuudepikkune prodromaalperiood selliste sümptomitega, nagu huvi kadumine töö, sotsiaalse tegevuse, oma välimuse ja hügieeni vastu koos üldise ärevuse ning kerge depressiooni ja murelikkusega. Kuna haiguse algust on ajaliselt raske määrata, kehtib kuuajalise kestuse kriteerium ainult ülalnimetatud spetsiifiliste sümptomite kohta, mitte prodromaalperioodi mittepsühhootiliste avalduste kohta. Skisofreenia diagnoosi ei saa püstitada tunduvate depressiivsete või maniakaalsete sümptomite avaldumisel, kui pole selge, et afektiivsetele häiretele eelnesid skisofreensed sümptomid. Kui skisofreensed ja afektiivsed sümptomid arenevad koos ja on omavahel tasakaalus, tuleb diagnoosida skisoafektiivset häiret (F25.-), isegi kui skisofreensed sümptomid annavad alust diagnoosida skisofreeniat. Samuti ei tule skisofreeniat diagnoosida ilmse orgaanilise ajukahjustuse korral või uimastite intoksikatsiooni või võõrutusündroomi puhul. Epilepsia või teiste ajuhaiguste puhused samalaadsed häired kodeeritakse F06.2 alla ja farmakonidest tingitud häired F1x.5 alla. Kulu tüübid Skisofreenia kulgu saab klassifitseerida, kasutades järgnevaid koode:
Paranoidne skisofreenia on enamikus maades kõige sagedasem skisofreenia vorm. Kliinilises pildis on juhtival kohal suhteliselt püsivad, sageli paranoilised luulumõtted; tavaliselt kaasnevad hallutsinatsioonid, eriti auditoorsed, ja muud tajumishäired. Tunde- ja tahteelu- ning kõnehäired, samuti katatoonsed sümptomid ei ole esiletungivad. Sagedaimate paranoiliste sümptomite näiteid: (a) tagakiusamis-, suhtumis-, kõrge päritolu, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu mõtted; (b) kuulmishallutsinatsioonid, mis ähvardavad või annavad käsklusi, või mitteverbaalsed kuulmishallutsinatsioonid, nagu viled, suminad või naer; (c) lõhna- või maitsehallutsinatsioonid, seksuaalsed või muud kehalised meelepetted ning harva nägemishallutsinatsioonid. Ägedas seisundis võib olla mõtlemise vormilisi häireid, kuid see ei takista tüüpiliste luulumõtete või hallutsinatsioonide selget kirjeldamist. Tundeelu on tavaliselt vähem tuimenenud kui skisofreenia teiste vormide puhul, tavalised on mõõdukas inadekvaatsus, samuti sellised häired nagu kõrgenenud ärrituvus, äkilised vihapuhangud, kartlikkus ja umbusklikkus. Sageli ilmnevad negatiivsed sümptomid, nagu tuimenemine ja tahteaktiivsuse alanemine, kuid need ei domineeri kliinilises pildis. Paranoidse skisofreenia kulg võib olla hookujuline osaliste või täielike remissioonidega või krooniline. Püsikululise variandi puhul esineb paranoiline sümptomaatika püsivalt, aastaid ilma kindlalt väljendunud hoogudeta. Algus on tavaliselt hilisem kui hebefreense ja katatoonse vormi puhul. Diagnostilised juhised Skisofreenia diagnoosi üldised kriteeriumid (vt. F20 eespool) peavad olema täidetud. Esiplaanil peavad olema luulumõtted ja/või hallutsinatsioonid, kusjuures kõne-, tunde- ja tahteeluhäired ning katatoonsed nähud on suhteliselt tagasihoidlikud. Tavaliselt on hallutsinatsioonid eespool kirjeldatud (b) ja (c) loomuga. Luulumõtetest on kõige iseloomulikumad on kontrolli-, mõjustus- või hõivatusluul, samuti mitmesugused tagakiusamisluulu mõtted.
Diferentsiaaldiagnoos. Oluline on epileptiliste ja uimastite poolt esilekutsutud psühhooside välistamine. Mõnedes maades ja kultuurides võib tagakiusamisluul olla vähese diagnostilise tähendusega.
F20.1 Hebefreenne skisofreenia Skisofreenia vorm, milles on juhtivateks emotsionaalsed häired; luulumõtted ja hallutsinatsioonid on episoodilised ja fragmentaarsed; käitumine on inadekvaatne ja impulsiivne ning tavaliselt maneerlik. Meeleolu on lame ja inadekvaatne, sageli kaasnevad itsitamine või enesega rahulolev, omaette naeratus või kõrk hoiak, grimassid, maneerlikkus, veiderdamine, hüpohondrilised kaebused ja stereotüüpsed fraasid. Mõttekäik on desorganiseeritud, kõne laialivalguv ja seosetu. Ilmneb isoleerumistendents ja käitumine näib olevat eesmärgita ja tundmusteta. See skisofreenia vorm algab tavaliselt 15. ja 25. eluaasta vahel ja on enamasti halva prognoosiga, kuna negatiivsed sümptomid, eriti emotsioonide tuimenemine ja tahteaktiivsuse alanemine arenevad kiiresti välja. Tavaliselt domineerivad emotsioonide, tahteelu ja mõttekäiguhäired. Hallutsinatsioonid ja luulumõtted võivad avalduda, kuid ei ole tavaliselt juhtivad. Patsiendi käitumine on iseloomulikult sihipäratu, tegevusel puudub mõtestatud eesmärk ja otstarve. Pinnapealne ja maneerne tegelemine religiooni, filosoofia või teiste abstraktsete teemadega võib süvendada raskusi patsiendi mõttekäigu jälgimisel. Diagnostilised juhised Skisofreenia diagnoosi üldised kriteeriumid (vt. F20 eespool) peavad olema täidetud. Tavaliselt võib hebefreeniat esmakordselt diagnoosida nooruki- või varases täiskasvanueas. Premorbiidne isiksus on sageli, kuigi mitte ilmtingimata, pelglik ja isoleeruv. Hebefreenia kindla diagnoosi püstitamiseks on tavaliselt vaja patsienti kaks-kolm kuud pidevalt jälgida, et olla kindel eespoolkirjeldatud käitumise iseärasuste püsivuses.
Põhilisteks ilminguteks on väljendunud psühhomotoorsed häired, nagu rahutus, stuupor, käsu automatism, negativism, kestvad, , sundasendid ja -poosid. Selle seisundi silmatorkavamaks tunnuseks on ägeda katatoonse rahutuse episoodid. Katatoonset skisofreeniat tuleb arenenud tööstusmaades tänapäeval ebaselgetel põhjustel harva ette, kuigi mujal on see tavaline. Katatoonsed nähud võivad kombineeruda ulmataolise (oneiroidse) seisundiga koos elavate stseenihallutsinatsioonidega. Diagnostilised juhised Skisofreenia diagnoosi üldised kriteeriumid (vt. F20 eespool) peavad olema täidetud. Üksikuid ja mööduvaid katatoonseid sümptomeid võib avalduda skisofreenia iga vormi puhul, kuid katatoonse skisofreenia diagnoosimiseks peab kliinilises pildis domineerima vähemalt üks järgnevatest käitumisvormidest: (a) stuupor (tunduvalt alanenud reaktsioon välisärritajatele ning spontaansete liigutuste ja aktiivsuse vähenemine) või mutism; (b) rahutus (kaootiline sihitu motoorne rahutus, mis pole mõjustatav välisärritajate poolt); (c) ebasobivate või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine; (d) negativism (motiveerimata vastupanu kõigile korraldustele või katsetele patsienti liigutada, või korraldustele vastupidised liigutused); (e) rigiidsus (jäigas asendis püsimine vaatamata katsetele patsienti liigutada); (f) vahajas paindlikkus (jäsemete ja keha püsimine teise isiku antud asendis); (g) muud sümptomid, nagu käsuautomatism (automaatne allumine korraldustele) ning sõnade ja fraaside perseveratsioon. Kontakti puudumisel patsientidega, kelle käitumises ilmnevad katatoonsed nähud, võib skisofreenia diagnoosi püstitada esialgsena, kuni on selgitatud muude sümptomite olemasolu. Oluline on ka silmas pidada, et katatoonsed sümptomid pole omased ainult skisofreeniale. Katatoonsed nähud võivad olla põhjustatud aju haigusest, ainevahetuse häiretest, alkoholi ja uimastite kasutamisest, ning nad võivad esineda ka meeleoluhäirete korral.
F20.3 Diferentseerimata skisofreenia Esinevad küll skisofreenia üldised diagnostilised kriteeriumid (vt. F20 eespool), kuid need ei vasta ühelegi eespool esitatud vormile (F20.0-F20.2), või esinevad rohkem kui ühe vormi tunnused, ilma et selgelt domineeriks ühe vormi tunnuste kompleks. Seda diagnoosi tohib kasutada ainult psühhootiliste seisundite korral ning juhul, kui häiret pole õnnestunud määratleda ühegi eelkirjeldatud skisofreenia vormina [residuaalne skisofreenia (F20.5) ja skisofreenia järeldepressioon (F20.4) ei kuulu seega siia]. Diagnostilised juhised Seda kategooriat saab kasutada, kui: (a) esinevad skisofreenia diagnostilised tunnused; (b) häired ei vasta paranoilise, hebefreense või katatoonse vormi kriteeriumidele; (c) häired ei vasta residuaalse skisofreenia või skisofreenia järeldepressiooni kriteeriumidele.
F20.4 Skisofreenia järeldepressioon Depressiivne episood, mis võib kesta pikemat aega, olles tekkinud skisofreense haigestumise järelperioodis. Mõningad skisofreenia sümptomid võivad püsida, kuid ei domineeri kliinilises pildis. Need säilinud skisofreenia sümptomid võivad olla positiivsed või negatiivsed, viimased on sagedasemad. On selgusetu ja diagnoosi seisukohast ka ebaoluline, kas depressioon tekib alles skisofreenia episoodi taandumisel või on varem olemas olnud ja tuleb psühhootiliste sümptomite vaibumisel vaid selgemalt esile. Samuti pole tähtis, kas depressioon on skisofreenia lahutamatu osa või pigem psühholoogiline reaktsioon sellele. Depressiivsed sümptomid on harva nii rasked või ulatuslikud, et vastata raske depressiivse episoodi (F32.2 ja F32.3) kriteeriumidele ning sageli on raske hinnata, millised patsiendi sümptomid on põhjustatud depressioonist ja millised neuroleptikumide kasutamisest või skisofreeniale omasest tahteelu alanemisest ning tundeelu tuimenemisest. Selle depressiivse häirega kaasneb kõrgenenud suitsiidioht. Diagnostilised juhised Diagnoos tuleb püstitada ainult siis, kui: (a) patsiendil on olnud viimase 12 kuu vältel üldistele kriteeriumidele (vt. F20 eespool) vastav skisofreenne haigestumine; (b) osa skisofreenia sümptomeid püsib veel praegugi; (c) depressiivsed sümptomid on juhtivad ning häirivad, vastates depressiivse episoodi kriteeriumidele (F32.-), ja on kestnud vähemalt 2 nädalat. Kui patsiendil ei ole skisofreenia sümptomeid, tuleb diagnoosida depressiivset episoodi (F32.-). Kui skisofreensed sümptomid on ikka veel intensiivsed ja juhtival kohal, jääb püsima skisofreenia diagnoos koos vastava vormi märkimisega (F20.0, F20.1, F20.2 või F20.3). F20.5 Residuaalne skisofreenia Skisofreenia arengu krooniline staadium, mille puhul on toimunud ilmne üleminek eelnevalt staadiumilt (sisaldas üht või mitut episoodi psühhootiliste nähtudega, mis vastasid eespool esitatud skisofreenia üldistele diagnostilistele kriteeriumidele) hilisemale staadiumile, mida iseloomustavad pikaajalised, kuigi mitte tingimata pöördumatud negatiivsed sümptomid ja häired. Diagnostilised juhised Diagnoosi püstitamiseks peavad olema täidetud järgmised nõuded: (a) esiplaanil on skisofreenia negatiivsed sümptomid: s.t. psühhomotoorne aeglustumine; aktiivsuse alanemine; emotsionaalne tuimenemine; passiivsus ja initsiatiivi puudumine; nii kõne sisu kui ka sõnavara vaesumine; puudulik mitteverbaalne suhtlemine miimika, näoilme, pilkkontakti, hääletooni ja pooside abil; puudulik välimuse eest hoolitsemine ja vähenenud sotsiaalne aktiivsus; (b) anamneesis on vähemalt üks selgekujuline, skisofreenia diagnostilistele kriteeriumidele vastav psühhootiline episood; (c) vähemalt aastapikkune periood, mille vältel ägedate sümptomite, nagu luulumõtete ja hallutsinatsioonide intensiivsus ja esinemissagedus on olnud minimaalne või oluliselt nõrgenenud ja on ilmnenud skisofreenia negatiivne sündroom; (d) puudub dementsus või aju muu orgaaniline haigus või häire; puuduvad krooniline depressioon ja hospitalism, mis piisavalt seletaks negatiivsete häirete olemasolu. Kui pole võimalik saada adekvaatset informatsiooni patsiendi anamneesi kohta ja on võimatu tõestada, et skisofreenia tunnused on tõepoolest varem avaldunud, võib osutuda vajalikuks diagnoosida residuaalne skisofreenia esialgsena.
Harva ette tulev häire, mille puhul süvenevad aeglaselt käitumisveidrused, võimetus ühiskonnaeluga kohastuda ja langeb kogu tegevuse tulemuslikkus. Luulumõtted ja hallutsinatsioonid ei ole silmnähtavad ning see seisund pole nii selgelt psühhootiline kui hebefreense, paranoidse ja katatoonse vormi korral. Ilmnevad residuaalskisofreeniale iseloomulikud negatiivsed tunnused (nt. emotsionaalne tuimenemine, tahteaktiivsuse alanemine), ilma et oleks eelnenud mingeid selgeid psühhootilisi sümptomeid. Süvenevast sotsiaalsest isoleerumisest võib tuleneda hulkumine ning isik võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja eesmärgituks. Diagnostilised juhised Lihtsat skisofreeniat on raske kindlalt diagnoosida, kuna see tugineb residuaalsele skisofreeniale (vt. F20.5 eespool) iseloomulike negatiivsete sümptomite aeglase pideva süvenemise sedastamisele, ilma et anamneesis oleks hallutsinatsioone, luulumõtteid või muid varasema psühhootilise episoodi tunnuseid. Ilmnevad olulised käitumise muutused, nagu huvide kadumine, tegevusetus ja endassetõmbumine.
F20.9 Täpsustamata skisofreenia Seisund, mispuhul ilmnevad veider käitumine ning mõtlemise ja tundeelu häired. Viimased sarnanevad skisofreeniale omaste häiretega, kuid kindlaid ja tüüpilisi skisofreenseid häireid pole esinenud ühelgi haiguse etapil. Juhtivat või tüüpilist sümptomit ei ole, kuid võib avalduda iga allpoolloetletud häire: (a) kohatud või vähesed emotsioonid (inimene näib külm ja äraolev); (b) veider, ebaharilik või pentsik käitumine ja välimus; (c) vähene kontakt teiste inimestega ja sotsiaalse eraldumise tendents; (d) veidrad veendumused või maagiline mõtlemine, mis mõjutavad käitumist ega vasta subkultuuri normidele; (e) kahtlustamine või paranoilised mõtted; (f) sundmõtted ilma sisemise vastupanuta, sageli düsmorfofoobilised, seksuaalse või agressiivse sisuga; (g) ebatavalised tajuelamused, sealhulgas somatosensoorsed või muud illusioonid ja depersonalisatsiooni- või derealisatsioonielamused; (h) ebamäärane, kaudne, metafoorne, keerukas või stereotüüpne mõtlemine, mis ilmneb veidras kõnes või mõnel muul moel; seosetus ei ole väga suur; (i) juhuslikud mööduvad poolpsühhootilised episoodid intensiivsete illusioonide, akustiliste või teiste hallutsinatsioonide ja luulutaoliste mõtetega, mis tekivad tavaliselt ilma välise põhjuseta. See seisund on kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega. Harva võib areneda kindlalt diagnoositavaks skisofreeniaks. Pole kindlat algusaega ning areng ja kulg on tavaliselt sarnased isiksushäire omadega. Sagedamini tuleb ette inimestel, kelle suguvõsas on olnud skisofreeniat. Arvatakse, et skisotüüpne seisund on osa skisofreenia geneetilisest spektrist. Diagnostilised juhised Seda diagnoosi ei soovitata üldiseks kasutamiseks, kuna ta ei ole selgesti piiritletud ühelt poolt lihtsast skisofreeniast ja teiselt poolt skisoidsest või paranoilisest isiksushäirest. Kui seda diagnoosi kasutada, peab kolm või neli eespooltoodud tüüpilist tunnust olema avaldunud vähemalt kaks aastat kas pidevalt või episoodiliselt. Skisofreenia kriteeriumidele vastavaid sümptomeid ei tohi isikul kunagi esinenud olla. Skisofreenia mõnel esimese ringi sugulasel toetab diagnoosi, kuid ei ole selle vältimatu eeltingimus.
Siia rühma kuuluvad mitmesugused seisundid, mille puhul pikemat aega kestnud luulumõtted on ainukeseks või peamiseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks ja mida ei saa klassifitseerida kui orgaanilist, skisofreenset või afektiivset seisundit. Oletatavasti on need seisundid heterogeensed, kuid seos skisofreeniaga on ebaselge. Geneetiliste faktorite, isiksuse iseärasuste ja elutingimuste suhteline tähtsus nende kujunemises on ebakindel ja ilmselt varieeruv. F22.0 Luululine (paranoidne) häire Rühm seisundeid, mispuhul kujuneb üksik luulumõte või omavahel seotud luulumõtete kompleks, mis tavaliselt on püsiv, vahel kogu eluaja. Luulumõtete sisu on väga mitmekesine. Sageli ilmnevad tagakiusamis-, hüpohondrilised või suurusluulu mõtted, võib esineda ka protsessimis- või kiivusluul või veendumus, et patsiendi keha on moondunud, et ta teiste inimeste arvates haiseb või on homoseksuaalne. Muid psühhopatoloogilisi häireid üldjuhul ei ole, kuid periooditi võivad avalduda depressiivsed sümptomid ning mõnel juhul taktiilsed ja haistmishallutsinatsioonid. Selged püsivad kuulmishallutsinatsioonid (hääled), skisofreenia sümptomid, nagu mõjustusluul ja emotsionaalsete reaktsioonide märgatav tuimenemine, samuti ajuhaiguse kindel olemasolu välistavad selle diagnoosi. Siiski ei välista juhuslikud või mööduvad kuulmishallutsinatsioonid (eriti vanemas eas) seda diagnoosi tingimusel, kui need häired ei ole tüüpiliselt skisofreensed ja moodustavad vaid väikese osa kliinilisest pildist. Algus on tavaliselt keskeas, kuid vahel, eriti juhtudel, kui patsient on veendunud oma keha moondumuses, võib haigus alata varases täiskasvanueas. Luulumõtete sisu ja esilekerkimise aeg võivad sageli seostuda inimese elusituatsiooniga, nt. tagakiusamisluul vähemusgrupi liikmeil. Peale otseselt luulu või luulusüsteemiga seotud tegude ja suhtumiste on emotsioonid, kõne ja käitumine muus osas normaalsed. Diagnostilised juhised Luulumõtted on peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks. Nad peavad avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga, mitte kultuurimiljööga. Depressiivsed sümptomid või isegi täielik depressiivne episood (F32.-) võivad esineda ajutiselt, kuid luulumõtted peavad püsima ka siis, kui meeleoluhäireid ei ole. Ei tohi olla silmanähtavaid ajuhaiguse tunnuseid, kuulmishallutsinatsioone (v.a. juhuslikud) ega anamneesis skisofreeniale iseloomulikke sümptomeid (mõjustusluul, mõtete levik jt.).
F22.8 Muud püsivad luululised häired See on varukategooria nende püsivate luululiste häirete jaoks, mis ei vasta luululise häire kriteeriumidele (F22.0). Siia liigitatakse seisundid, mille puhul kaasnevad luuluga püsivad hallutsinatoorsed hääled või skisofreensed sümptomid, mis on aga skisofreenia diagnoosimiseks (F20.-) liiga nõrgalt väljendunud. Alla kolme kuud kestnud luululised seisundid tuleb vähemalt esialgselt kodeerida F23.- all.
F22.9 Täpsustamata püsiv luululine häire Süstemaatilist kliinilist informatsiooni, mis annaks ägedate psühhootiliste seisundite klassifikatsioonile kinda aluse, veel ei ole. Olemasolev kliiniline kogemus ja piiratud andmed ei võimalda esitada selge määratluse ja eristamise alust. Kuna puudub täpsustatud ja kontrollitud mitmeteljeline süsteem, on häire põhitunnused esitatud pingereana, lähtudes tunnuste diagnostilisest tähtsusest. Siin kasutatud tunnuste järjestus on järgmine: (a) äge algus (kahe nädala vältel) on oluline kogu rühma jaoks; (b) tüüpilised sündroomid; (c) seos ägeda stressiga. Sellele vaatamata on klassifikatsioon kujundatud selliselt, et need, kes pole esitatud pingereaga nõus, võivad diagnoosida ägedaid psühhootilisi häireid iga üksiku esitatud tunnuse alusel. Kõigi selle rühma seisundite jaoks on soovitatav kasutusele võtta veel üks lisajaotus alguse täpsustamiseks. Ägedat algust on määratletud kui üleminekut psühhoosivabast seisundist selgesti ebanormaalsesse psühhootilisse seisundisse kahe nädala või lühema aja vältel. On tõendeid, et ägeda algusega kaasneb soodne lõpptulemus ja on võimalik, et mida ägedam on algus, seda parem on lõpe. Seetõttu on soovitatav, kui vähegi võimalik, täpsustada üliäge algus (48 tunni või lühema aja vältel). Tüüpilisteks sündroomideks on esiteks kiiresti muutuv ja mitmesuguste sümptomitega seisund, mida nimetatakse polümorfseks ja mida mitmel maal peetakse ägeda psühhootilise seisundi puhul esmatähtsaks; ja teiseks tüüpiliste skisofreensete sümptomite olemasolu. Kaasnevat ägedat stressi võib soovi korral märkida viienda koodinumbriga, sest traditsiooniliselt seostatakse seda ägeda psühhoosiga. On aga mõningaid andmeid, mis näitavad, et oluline osa ägedatest psühhootilistest seisunditest vallandub ilma kaasneva stressita, seetõttu on soovitatud stressi olemasolu või puudumine märkida. Seos ägeda stressiga tähendab, et esimesed psühhootilised sümptomid ilmnesid kahe nädala vältel pärast üht või mitut sündmust, mis antud kultuurikeskkonnas oleksid enamuse inimeste jaoks stressitekitavad. Tüüpiliseks sündmuseks on raske kaotus (nt. lähedase inimese surm), kaaslase või töökoha ootamatu kaotamine, abiellumine või psühholoogiline trauma lahingu, terrori või piinamise tagajärjel. Siinses kontekstis ei ole stressi allikaks pikaajalised raskused või probleemid. Tervistumine saabub tavaliselt kahe kuni kolme kuu vältel, sageli mõne nädala või isegi päeva jooksul, ainult väikesel osal selliste häiretega patsientidest areneb välja püsiv haigusseisund. Kahjuks ei võimalda teadmiste nüüdistase varakult sedastada neid väheseid patsiente, kes ei parane kiiresti. Siin esitatud kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised on antud klinitsistide jaoks, kes peavad diagnoosima olukorras, kus patsiendi seisundit hinnata ja ravida on olnud võimalik vaid mõni päev või nädal häirete algusest, teadmata, kui kaua tekkinud häired veel püsivad. Täpse diagnoosi määramiseks esitatakse juhised ajaliste piirangute kohta ühest diagnoosist teise ülemineku tarvis. Nende ägedate häirete nimestik on sama ebakindel kui nende nosoloogiline kuuluvuski. Käesolevas väljaandes on püütud kasutada lihtsaid ja üldtunnustatud termineid. Psühhootiline häire on käepärase terminina kasutatav kogu selle rühma suhtes (mõiste psühhootiline on defineeritud sissejuhatuses lk. 12) koos täpsustava terminiga, mille abil saab eristada igale vormile iseloomulikke kliinilisi avaldusi vastavalt eespoolesitatud jaotusele. Diagnostilised juhised Ükski selle rühma seisunditest ei vasta ei maniakaalse (F30.-) ega depressiivse episoodi (F32.-) kriteeriumidele, kuigi emotsionaalsed muutused ja individuaalsed emotsionaalsed sümptomid võivad olla aegajalt juhtivad. Samuti on neile häiretele iseloomulik orgaanilise põhjuse, nagu kontusiooni, deliiriumi või dementsuse puudumine. Sageli avalduvad nõutus, endassesulgumine ja tähelepanu alanemine vahetus vestluses; kui need on aga nii intensiivsed või püsivad, et viitavad orgaanilisele deliiriumile või dementsusele, tuleb diagnoosi määramine edasi lükata, kuni uuringud või patsiendi jälgimine toovad selguse. Samuti ei saa F23.- diagnoosida uimastite või alkoholi ilmse intoksikatsiooni korral. Siiski, näiteks alkoholi või marihuaana tarvitamise vähene tõus ilma raske intoksikatsiooni või desorientatsiooni nähtudeta ei välista ägeda psühhootilise seisundi diagnoosi. On oluline, et nii 48 tunni kui 2 nädala kriteeriumid ei tähenda häirete maksimaalse intensiivsuse aega, vaid ajavahemikku, mille vältel psühhootilised nähud muutuvad ilmseks ja häirivad vähemalt mõnest küljest inimese igapäevaelu ja tööd. Häirete maksimaalne intensiivsus võib avalduda hiljem, märgitud ajaks peavad sümptomid ja häired üksnes avalduma selgesti, tavaliselt niivõrd, et see viib inimese kontakti arstiabi mingi vormiga. Sellesse ajakriteeriumi ei lülitata prodromaalset hirmu, depressiooni või sotsiaalse eraldumise perioodi või väheväljendunud ebanormaalset käitumist. Viiendat tunnust võib kasutada, et märkida, kas äge psühhootiline häire on või ei ole seotud ägeda stressiga:
F23.0 Äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta Äge psühhootiline seisund, mille puhul hallutsinatsioonid, luulumõtted ja tajumise häired on selgesti väljendunud, kuid väga vahelduvad ja muutuvad päevade, isegi tundide jooksul. Sageli võib täheldada ka vahelduvaid intensiivseid emotsioone õnnetundest ja ekstaasist hirmu ning pingeni. Selline polümorfne ja ebastabiilne kliiniline pilt on iseloomulik ja kuigi patsiendil võivad ajuti ilmneda emotsionaalsed või psühhootilised sümptomid, ei ole täidetud maniakaalse episoodi (F30.-), depressiivse episoodi (F32.-) või skisofreenia (F20.-) kriteeriumid. Peamiselt on sellele seisundile iseloomulik üliäge algus (48 tunni vältel) ja sümptomite kiire kadumine; suuremal osal juhtudest puudub eelnev ilmne stress. Kui sümptomid püsivad üle 3 kuu, tuleb diagnoosi muuta: püsiv paranoiline seisund (F22.-) või muu mitteorgaaniline psühhootiline seisund (F28.-) on ilmselt kõige sobivamad. Diagnostilised juhised Kindla diagnoosi püstitamiseks: (a) algus peab olema äge (2 nädalat või vähem mittepsühhootilisest seisundist selge psühhootilise seisundini); (b) peab olema mitut tüüpi hallutsinatsioone ja luulumõtteid, mis muutuvad nii tugevuselt kui avaldusvormidelt päevast päeva või sama päeva jooksul; (c) peab olema samal viisil vahelduv emotsionaalne seisund; (d) vaatamata sümptomite vahelduslikkusele ei või ükski neist olla nii püsiv, et see vastaks skisofreenia (F20.-) ja maniakaalse või depressiivse episoodi (F30.- või F32.-) kriteeriumidele.
F23.1 Äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega Äge psühhootiline seisund, mille puhul peale eespoolkirjeldatud ägeda polümorfse psühhootilise häire (F23.0) tunnuste avalduvad püsivad tüüpilised skisofreensed sümptomid (F20). Diagnostilised juhised Kindla diagnoosi püstitamiseks peavad olema ägedale polümorfsele psühhootilisele seisundile (F23.0) iseloomulikud kriteeriumid (a), (b) ja (c) ja skisofreenia diagnoosile vastavad sümptomid (F20.-) peavad esinema enamuse ajast, mil kliiniline pilt on avaldunud. Kui skisofreenia sümptomid püsivad üle kuu aja, tuleb diagnoosida skisofreeniat (F20.-).
F23.2 Äge skisofreeniataoline psühhootiline häire Äge psühhoos, mille puhul psühhootilised sümptomid on suhteliselt püsivad ja vastavad skisofreenia kriteeriumidele (F20.-), kuid on kestnud alla ühe kuu. Võib ilmneda mõningane emotsionaalne ebastabiilsus, kuid mitte sellisel määral kui ägeda polümorfse psühhootilise seisundi puhul (F23.0). Diagnostilised juhised Kindla diagnoosi püstitamiseks: (a) psühhootiliste sümptomite algus peab olema äge (2 nädalat või vähem mittepsühhootilisest seisundist selge psühhootilise seisundini); (b) skisofreenia kriteeriumidele (F20.-) vastavad sümptomid peavad ilmnema suurema osa ajast, mil on välja kujunenud selge psühhootiline kliiniline pilt; (c) ägeda polümorfse psühhootilise häire kriteeriumid pole täidetud. Kui skisofreenia sümptomid kestavad rohkem kui kuu aega, tuleb diagnoosida skisofreeniat (F20.-).
F23.3 Muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire Ägedad psühhootilised seisundid, mille põhilisteks kliinilisteks avaldusteks on suhteliselt püsivad luulumõtted või hallutsinatsioonid, mis aga ei vasta skisofreenia kriteeriumidele (F20.-). Valdavalt esinevad tagakiusamis- või suhtumisluulu mõtted ja kuulmishallutsinatsioonid (hääled pöörduvad otseselt patsiendi poole). Diagnostilised juhised Kindla diagnoosi püstitamiseks: (a) psühhoosi algus peab olema äge (kaks nädalat või vähem mittepsühhootilisest seisundist selgelt psühhootiliseni); (b) luulumõtted või hallutsinatsioonid peavad avalduma suurema osa ajast alates psühhootilise seisundi väljakujunemisest; (c) ei ole täidetud skisofreenia (F20.-) ega ägeda polümorfse psühhootilise häire (F23.0) diagnostilised kriteeriumid. Kui luulumõtted püsivad üle kolme kuu, tuleb kasutada püsiva luululise häire (F22.-) diagnoosi. Kui ainult hallutsinatsioonid püsivad üle 3 kuu, tuleb kasutada diagnoosi: muud mitteorgaanilised psühhoosid (F28).
F23.8 Muud ägedad psühhootilised episoodid Siia lülitatakse kõik muud ägedad psühhootilised seisundid, mida ei saa klassifitseerida teiste seisunditena rubriigis F23 (nagu ägedad psühhootilised seisundid, mille puhul luulumõtted või hallutsinatsioonid on lühiajalised). Siia kuuluvad samuti diferentseerimata rahutusseisundid, kui täpsem informatsioon patsiendi vaimse seisundi kohta puudub, eeldusel, et pole tõestatud orgaanilist põhjust. F23.9. Täpsustamata äge psühhootiline episood
F24 Indutseeritud luul (folie ? deux) Harva ette tulev paranoiline seisund, milles osaleb kaks või mõnikord rohkem tihedas emotsionaalses seoses olevat isikut. Ainult üks neist kannatab tõeliselt psühhootilise häire all; luulumõtted kanduvad üle teis(t)ele isiku(te)le ja tavaliselt kaovad, kui isikud eraldatakse. Domineeriva isiku psühhootiline haigus on harilikult skisofreenia, kuid mitte alati. Nii domineeriva isiku algsed kui ka indutseeritud luulumõtted on tavaliselt kroonilised ja oma loomult kas paranoilised või suurusmõtted. Luululised veendumused kantakse sel viisil üle üksnes ebatavalistes olukordades. Enamasti on sellest hõivatud inimesed omavahel tihedates sidemetes ja teistest inimestest keeleliselt, kultuuriliselt või geograafiliselt eraldatud. Isik, kellel on indutseeritud luulumõtted, on tavaliselt alluv või sõltub inimesest, kellel on tõeline psühhoos. Diagnostilised juhised Indutseeritud paranoilise seisundi diagnoosi tuleb kasutada ainult siis, kui: (a) kahel või rohkemal isikul on sama luul või luulusüsteem ja nad toetavad teineteist oma veendumustes; (b) nad on omavahel eespool kirjeldatud viisil tihedates sidemetes; (c) on olemas ajaline või muu tõend, et luul indutseeriti grupi või paari passiivse(te) liikme(te) kontakti käigus aktiivse liikmega. Indutseeritud hallutsinatsioonid on haruldased, kuid ei välista diagnoosi. Kui aga on põhjust uskuda, et kahel koos elaval inimesel on iseseisvad psühhootilised seisundid, ei kuulu kumbki diagnoosilt siia isegi siis, kui mõned nende luulumõtted on sisult ühesugused.
Episoodilised seisundid, kus nii afektiivsed kui ka skisofreensed sümptomid on juhtivad haiguse sama episoodi vältel. Eelistatavalt peaksid mõlemat tüüpi sümptomid esinema üheaegselt või vähemalt ei tohiks nende vahe ületada paari päeva. Nende seos tüüpiliste meeleoluhäirete (F30-F39) ja skisofreensete häiretega (F20-F24) ei ole kindel. Nad on esitatud eri kategooriana, sest nad on liialt sagedased, et neid ignoreerida. Teiste seisundite jaoks, mil afektiivsed sümptomid on juba olemasoleva skisofreense haigestumise osaks või pealisehituseks või esinevad koos või vahelduvad püsivate paranoiliste seisundite muude vormidega, tuleb kasutada sobivat kategooriat jaotusest F20-F29. Emotsioonidega mitteühtivad luulumõtted või hallutsinatsioonid, mis esinevad afektiivsete häirete korral (F30.2, F31.5, F32.3 või F33.3), ei anna iseenesest veel alust diagnoosida skisoafektiivset häiret. Patsiendid, kes kannatavad rekurrentsete skisoafektiivsete episoodide all, eriti need, kelle sümptomid on rohkem maniakaalsed kui depressiivsed, paranevad tavaliselt täielikult ja neil kujuneb üksnes harva defektseisund. Diagnostilised juhised Skisoafektiivse häire diagnoos on ainult siis kasutatav, kui nii skisofreensed kui ka emotsionaalsed sümptomid on selgelt väljendunud ja esinevad sama haigusepisoodi kestel üheaegselt või mõnepäevase vahega ning kui haigusepisoodi ei saa diagnoosida skisofreeniana, depressiivse ega maniakaalse episoodina. Seda diagnoosi ei saa kasutada patsientidel, kellel skisofreenia sümptomid ja afektiivsed sümptomid ilmnevad ainult haiguse eri episoodides. Näiteks skisofreeniahaigetele on omane depressiivsete sümptomite ilmnemine pärast psühhootilist episoodi (vt. skisofreenne järeldepressioon, F20.4). Osal patsientidest esinevad korduvad skisoafektiivsed episoodid, mis võivad olla kas maniakaalsed, depressiivsed või segatüüpi. Teistel on üks või kaks skisoafektiivset episoodi, mis paigutuvad tüüpiliste maniakaalsete või depressiivsete episoodide vahele. Esimesel juhul on skisoafektiivse seisundi diagnoos õigustatud. Teisel juhul ei muuda juhuslik skisoafektiivne episood kehtetuks bipolaarse afektiivse haiguse või rekurrentse depressiivse seisundi diagnoosi, kui kliiniline pilt on muus osas tüüpiline. F25.0 Maniakaalne skisoafektiivne häire Seisund, mille puhul nii skisofreensed kui maniakaalsed sümptomid on ühe ja sama haigusepisoodi ajal selgelt väljendunud. Meeleolu on ebanormaalselt tõusnud, sellega kaasnevad kõrgenenud enesehinnang ja suurusmõtted, vahel võib aga esiplaanil olla kõrgenenud erutus või ärrituvus ning sellega kaasnevad agressiivne käitumine ja tagakiusamismõtted. Mõlemal juhul esineb energiatõus, kõrgenenud aktiivsus, kontsentratsioonivõime alanemine ja normaalsete sotsiaalsete pidurite kadumine. Suhtumis-, suurus- või tagakiusamisluul võivad esineda, kuid skisoafektiivse seisundi diagnoosimiseks on vajalikud ka muud, skisofreeniale tüüpilisemad sümptomid. Patsient võib näiteks kinnitada, et tema mõtted levivad või neid segatakse või et võõrad jõud püüavad teda mõjutada või et ta kuuleb mitmesuguseid hääli või avaldab veidraid luulumõtteid, mis ei ole üksnes suurus- ega tagakiusamismõtted. Hoolika küsitlusega tuleb kindlaks teha, et isikul on tõesti sellised elamused ja et ta ei naljata ega räägi piltlikus tähenduses. Maniakaalset tüüpi skisoafektiivne häire on tavaliselt kirka kliinilise pildiga ägeda algusega psühhoos; kuigi käitumine on sageli tugevasti häiritud, saabub tavaliselt täielik paranemine mõne nädala jooksul. Diagnostilised juhised Tingimata peab olema kas tunduvalt kõrgenenud meeleolu või kombinatsioon vähem kõrgenenud meeleolust koos ärrituvuse või erutusega. Sama episoodi raamides peab avalduma selgelt vähemalt üks, eelistatavalt kaks tüüpilist skisofreenia tunnust [täpsustatud skisofreenia (F20.-) diagnostilistes juhistes (a)-(d)]. Seda diagnoosi tuleb kasutada nii üksiku maniakaalset tüüpi skisoafektiivse episoodi puhul kui ka rekurrentsete häirete korral, kus enamik episoodidest on maniakaalset tüüpi skisoafektiivsed.
F25.1 Depressiivne skisoafektiivne häire Seisund, mille puhul haiguse sama episoodi käigus avalduvad juhtivatena nii skisofreeniale kui ka depressioonile iseloomulikud sümptomid. Tavaliselt kaasneb depressiivse meeleoluga mitu iseloomulikku sümptomit või käitumishäiret, nagu pidurdatus, unehäired, energia, isu ja kehakaalu langus, normaalsete huvide vähenemine, kontsentratsioonivõime alanemine, süütunne, lootusetustunne, suitsiidimõtted. Samal ajal või sama episoodi vältel esineb ka skisofreeniale tüüpilisi sümptomeid: näiteks võib isik avaldada, et ta mõtted levivad või neid segatakse või võõrad jõud püüavad teda juhtida. Ta võib olla veendunud, et teda jälgitakse või tema vastu organiseeritakse salasepitsusi, ilma et seda oleks põhjustanud tema käitumine, või ta kuuleb hääli, mis pole üksnes laimavad või hukkamõistvad, vaid räägivad tema tapmisest või arutavad omavahel tema käitumist. Depressiivset tüüpi skisoafektiivsed episoodid on tavaliselt vähem ägedad ja teisi vähem häirivad kui skisoafektiivsete seisundite maniakaalne vorm, kuid nad kalduvad kestma kauem ja prognoos ei ole nii hea. Kuigi enamik patsientidest paraneb täielikult, kujuneb mõnel siiski välja skisofreenne defekt. Diagnostilised juhised Juhtival kohal peab olema depressioon koos vähemalt kahe iseloomuliku depressiivse sümptomiga või kaasneva käitumishäirega, mis on iseloomulikud depressiivsele episoodile (F32.-); sama episoodi raames peab ilmnema selgelt vähemalt üks, soovitatavalt kaks tüüpilist skisofreenia sümptomit [nagu märgitud skisofreenia (F20.-) diagnostilistes juhistes (a)-(d)]. Seda diagnoosi tuleb kasutada nii üksiku depressiivse skisoafektiivse episoodi puhul kui ka korduvate seisundite puhul, kui enamus episoodidest on depressiivset tüüpi skisoafektiivsed.
F25.2 Segatüüpi skisoafektiivne häire Siia kuuluvad seisundid, mille puhul skisofreenia sümptomid (F20.-) on läbi põimunud bipolaarsele afektiivsele häirele (F31.6) iseloomulike sümptomitega.
F25.8 Muud skisoafektiivsed häired F25.9 Täpsustamata skisoafektiivne häire
F28 Muud mitteorgaanilised psühhoosid Psühhootilised seisundid, mis ei vasta skisofreenia (F20.-) ega psühhootilist tüüpi afektiivsete häirete (F30-F39) kriteeriumidele; psühhootilised häired, mis ei vasta püsivate luululiste häirete (F22.-) kriteeriumidele.
F29 Täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos
|