Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on
peaajuhaigus, -kahjustus või muu -häire, mille tagajärjeks on tserebraalne
düsfunktsioon. Düsfunktsioon võib olla primaarne, kui haigus, kahjustus
või häire tabab peaaju otseselt või eelistavalt; sekundaarne, nagu süsteemsete
haiguste või kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest keha organitest
või süsteemidest. Alkoholi ja ravimite kasutamisest põhjustatud peaajuhäired on
klassifitseeritud F10-F19 all, kuhu on koondatud kõik psühhoaktiivsete ainete
kasutamisest tekkinud häired.
Kuigi selle peatüki
psühhopatoloogiliste nähtude spekter on lai, moodustavad nende häirete põhilised
avaldused kaks peamist rühma. Esiteks sündroomid, mille puhul on juhtivateks ja
püsivateks nähtudeks kas kognitiivsete funktsioonide häired (mälu, intellekt ja
omandamisvõime) või teadvushäired2 (teadvus- ja tähelepanuhäired). Teiseks
on sündroomid, mille puhul on juhtivateks tajumis- (hallutsinatsioonid), mõtlemise
sisulised (luulumõtted), meeleolu- ja emotsioonide (depressioon, mania, ärevus) või
isiksus- ja käitumishäired. Seejuures on mälu, intellekt, omandamisvõime1 ja
teadvushäired2 minimaalsed või raskesti kindlaks tehtavad. Teise rühma häired on
sarnased nendega, mis on klassifitseeritud peatükkides F20-F29, F30-F39, F40-F49, F60-F69
ja mille kohta on teada, et nad esinevad ilma tunduva peaajupatoloogia või
düsfunktsioonita. Ometi on järjest rohkem andmeid selle kohta, et need sündroomid on
seotud põhjuslikult mitme peaaju- ja süsteemse haigusega, mis põhjendab kliiniliselt
nende lülitamist orgaaniliste psüühikahäirete rühma.
Enamus selles peatükis esitatud
häiretest võib alata igasuguses vanuses, välja arvatud varane lapseiga. Enamusele neist
häiretest on omane algus täiskasvanu- või vanemas eas. Osa neist on tänapäeva
teadmiste järgi taandumatud ja järjest süvenevad, teised häired on mööduvad ja
alluvad ravile.
Termin orgaaniline ei tähenda, et
klassifikatsiooni teistes peatükkides esitatud häired oleksid mitteorgaanilised selles
mõttes, et nende aluseks ei oleks peaaju struktuursed muutused. Käesolevas kontekstis
tähendab termin orgaaniline, et häire aluseks on autonoomselt diagnoositav
peaaju- või süsteemne haigus või -kahjustus. Termin sümptomaatiline viitab
sellistele orgaanilistele psüühikahäiretele, mille puhul peaaju haaratus on
sekundaarne, põhihaiguseks on süsteemne ekstratserebraalne haigus või kahjustus.
Eelnevast järeldub, et enamikul juhtudel
on selle peatüki häirete diagnoosimisel vaja kasutada kaht koodi: üht
psühhopatoloogilise sündroomi, teist etioloogia jaoks. Etioloogiline kood tuleb valida
RHK-10 klassifikatsiooni vastavast peatükist.
Dementsus
Alljärgnevalt esitatakse dementsuse
sündroomi üldine kirjeldus koos minimaalsete nõuetega dementsuse diagnoosiks. Sellele
järgnevad kriteeriumid, mis täpsustavad dementsuse vorme.
Dementsus on tavaliselt kroonilise või
progresseeruva kuluga sündroom, mille põhjuseks on peaaju haigus. Dementsuse puhul on
häiritud mitu kõrgemat kortikaalset funktsiooni, sealhulgas mälu, mõtlemine,
orientatsioon, arusaamine, taiplikkus, arvestamine asjaoludega, õppimisvõime, sõnavara
ja otsustusvõime. Teadvus ei ole hägunenud. Kognitiivsete funktsioonide häiretega
harilikult kaasneb ja vahel neile ka eelneb emotsionaalne pidurdamatus, sotsiaalse
käitumise või motivatsiooni halvenemine. See sündroom esineb Alzheimeri tõve,
tserebrovaskulaarse haiguse ja teiste kahjustuste puhul, mis primaarselt või
sekundaarselt tabavad peaaju.
Dementsuse diagnoosimisel tuleb vältida
valepositiivset diagnoosi, kuna tegevuse häirituse põhjuseks ei pruugi olla
intellektuaalse võimekuse alanemine, vaid nt. motoorne pidurdus, üldine kehaline nõrkus
ja eriti depressioon.
Dementsus väljendub intellektuaalsete
funktsioonide tunduvas languses ja tavaliselt on häiritud ka igapäevased toimingud -
pesemine, riietumine, söömine, isiklik hügieen, tualeti kasutamine jne. Millisel kujul
need kõrvalekalded avalduvad, sõltub suurel määral sotsiaalsest ja kultuurilisest
keskkonnast, milles inimene on elanud. Muutusi sotsiaalse rolli täitmises, nagu võime
säilitada või leida tööd, ei tohiks kasutada dementsuse kriteeriumina, kuna eri
kultuurides on ses suhtes suured erinevused, samuti etendavad oma osa välised asjaolud,
põhjustades muutusi nt. tööhõives.
Kui ilmnevad depressiooni sümptomid,
kuid puuduvad depressiooni diagnoosi kriteeriumid (F32.0-F32.3), saab nende olemasolu
registreerida viienda koodinumbri abil; sama kehtib ka hallutsinatsioonide ja luulumõtete
kohta:
.x0 Ilma lisanduvate sümptomiteta
.x1 Teised sümptomid, peamiselt
luulumõtted
.x2 Teised sümptomid, peamiselt
hallutsinatsioonid
.x3 Teised sümptomid, peamiselt
depressiivsed
.x4 Teised segasümptomid
Diagnostilised juhised
Põhiliseks tingimuseks on mälu- ja
mõtlemishäired sellisel tasemel, et need häirivad inimese igapäevaelu. Mälu alaneb
tüüpiliselt uue informatsiooni omandamisel, säilitamisel ja reproduktsioonil. Ka varem
omandatud ja tuttav materjal võib kaduma minna, eriti hilisstaadiumis. Dementsus on
rohkem kui düsmneesia: esimese puhul on tegemist ka mõtlemis- ja arutlushäiretega,
mõtlemise aeglustumisega. Vastuvõetava informatsiooni töötlemine on häiritud,
inimesel on üha suuremaid raskusi pöörata samaaegselt tähelepanu rohkem kui ühele
objektile (nt. võtta osa vestlusest mitme isikuga korraga), raskusi on ka tähelepanu
ümberlülitamisega ühelt objektilt teisele. Kui tegemist on dementsusega
ainudiagnoosina, on nõutav teadvuse hägunemise puudumine. Siiski, sagedane on
kaksikdiagnoos: dementsusega deliirium (F05.1). Dementsuse kindla diagnoosi püstitamiseks
on vaja, et eespool esitatud sümptomid ja häired oleksid kestnud vähemalt kuus kuud.
Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad
arvesse: depressioon (F30-F39), mille puhul võivad avalduda varase dementsuse mitu
ilmingut: mälu halvenemine, mõtlemise aeglustumine ja spontaanse aktiivsuse alanemine;
deliirium (F05); kerge või mõõdukas vaimne alaareng (F70-F71); sotsiaalsest
isolatsioonist ja vähesest haridusest tingitud subnormaalse kognitiivse funktsioneerimise
seisundid; ravimeist tingitud (iatrogeenne) psüühikahäire (F06.-).
Dementsus võib järgneda igale
teisele selles peatükis esitatud orgaanilisele psüühikahäirele või kaasneda
mõnega neist, eriti deliiriumiga (vt. F05.1).
F00 Dementsus Alzheimeri tõvest
Alzheimeri tõbi on tundmatu
etioloogiaga primaarne degeneratiivne ajuhaigus, spetsiifiliste neuroloogiliste ja
neurokeemiliste muutustega. Algus on tavaliselt hiiliv ja aeglaselt progresseeruv. Haigus
võib kesta tavaliselt kaks või kolm aastat, vahel ka tunduvalt kauem. Algus võib olla
keskmises täiskasvanueas või isegi varem (preseniilse algusega Alzheimeri tõbi). Kui
dementsus algab enne 65.-70. eluaastat, on perekonnaanamneesis samalaadse dementsuse
tendents, kulg on ägedam, avalduvad oimu- ja kiirusagara kahjustuse tunnused, sealhulgas
düsfaasia ja düspraksia. Hilisema alguse korral on kulg aeglasem ja iseloomulik
kõrgemate kortikaalsete funktsioonide üldisem kahjustus. Downi sündroomiga patsientidel
on suur Alzheimeri tõve oht.
Peaajus on iseloomulikud muutused:
närvirakkude arv väheneb tunduvalt, eriti hipokampuses, substantia innominata's, locus
coeruleus'es, ajukoore oimu-, kiiru- ja otsmikupiirkonnas; neurofibrillaarsed
moodustised, mis on tekkinud paarilistest spiraalniitidest; neuriitilised (argentofiilsed)
naastud, mis koosnevad suures osas amüloididest ja ilmutavad oma arengus progressi
(tuntud on ka amüloidita naastud); granulovakuolaarkehad. On leitud ka neurokeemilisi
muutusi. Need seisnevad koliinatsetüüli transferaasi, atsetüülkoliini ja teiste
neurotransmitterite ning neuromodulaatorite hulga tunduvas vähenemises.
Ülaltoodud peaajumuutustega kaasnevad
esitatud kliinilised ilmingud, kuid need kaks protsessi ei pruugi alati paralleelselt
kulgeda: üks võib olla märgatavam, teine avalduda minimaalselt. Ometi on Alzheimeri
tõve esialgset diagnoosi võimalik püstitada ainult kliiniliste tunnuste alusel.
Praeguseni on Alzheimeri tõvest tingitud
dementsus pöördumatu.
Diagnostilised juhised
Kindla diagnoosi püstitamiseks
peavad olema alljärgnevad tunnused:
(a) Dementsus, nagu
on kirjeldatud sissejuhatuses.
(b) Progresseeruva kuluga hiiliv algus.
Algust on sageli ajaliselt raske täpsustada, kuid lähedaste poolt defekti märkamine
võib toimuda järsku.
(c) Kliiniliste nähtude või
eriuuringute tulemuste puudumine, mis näitaksid, et psüühiline seisund on tingitud
teistest dementsust põhjustavatest süsteemsetest või peaajuhaigustest (nt.
hüpotüroidism, hüperkaltseemia, vitamiin B12 puudulikkus, niatsiinivaegus,
neurosüüfilis, hüdrotseefalus liikvori normaalse rõhuga või subduraalne hematoom).
(d) Puudub äge apoplektiline algus ning
haiguse algjärgus ei ilmne fokaalse kahjustuse neuroloogilisi nähte, nagu hemiparees,
tundlikkuse kadumine, nägemisvälja defektid ja koordinatsioonihäired (need häired
võivad ilmneda hiljem).
Osal juhtudel võivad korraga
avalduda Alzheimeri tõve ja vaskulaarse dementsuse nähud. Sellisel juhul tuleb kasutada
mõlemat diagnoosi ja koodi. Kui vaskulaarne dementsus eelneb Alzheimeri tõvele, pole
võimalik viimast kliinilisel alusel diagnoosida.
Sisaldab: Alzheimeri tüüpi
primaarne degeneratiivne dementsus.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tulevad arvesse: depressioon (F30-F39); deliirium (F05); orgaaniline amnestiline sündroom
(F04); teised primaarsed dementsused, nagu Picki, Creutzfeldti-Jakobi või Huntingtoni
tõbi (F02.-); sekundaarne dementsus seoses mitmesuguste somaatiliste haigustega,
mürgistusseisunditega jt. (F02.8); kerge, mõõdukas või raske vaimne alaareng
(F70-F72).
Dementsus Alzheimeri tõvest võib
esineda koos vaskulaarse dementsusega (tuleb kodeerida kui F00.2), kui
tserebrovaskulaarsed episoodid (multiinfarktsed nähud) on Alzheimeri tõvele iseloomuliku
kliinilise pildi ja anamneesi pealisehituseks. Sellised episoodid võivad põhjustada
dementsuse järsku süvenemist. Vastavalt surmajärgsetele uuringutele võivad mõlemad
vormid esineda üheaegselt 10-15%-l kõigist dementsuse juhtudest.
F00.0 Varajase algusega dementsus Alzheimeri tõvest
Dementsus Alzheimeri tõvest,
mis algab enne 65. eluaastat ja viib seisundi suhteliselt kiire halvenemiseni koos
kõrgemate kortikaasete funktsioonide mitmesuguste häiretega. Selle dementsuse enamikul
juhtudel ilmnevad afaasia, agraafia, aleksia ja apraksia haiguse suhteliselt varases
staadiumis.
Diagnostilised juhised
Dementsus vastavalt kirjeldusele
sissejuhatuses, algus enne 65. eluaastat ja harilikult sümptomite kiire süvenemine.
Alzheimeri tõve puhul on perekonnaanamnees diagnoosi kinnitav, kuid mitte tingimata
vajalik tegur nagu Downi sündroomi või lümfoomide korral.
Sisaldab: Alzheimeri tõbi,
tüüp 2;
preseniilne dementsus, Alzheimeri tüüpi.
F00.1
Hilise algusega dementsus Alzheimeri tõvest
Dementsus Alzheimeri tõvest,
kui kliiniliselt täheldatavad nähud ilmnevad pärast 65. eluaastat või hiljem ning
süvenevad aeglaselt. Põhitunnuseks on harilikult mälu halvenemine.
Diagnostilised juhised
Samad, mis on esitatud dementsuse
kohta sissejuhatavas osas; tähelepanu tuleb pöörata kliiniliste nähtude esinemisele
või puudumisele, mis võimaldab teda diferentseerida varase algusega tüübist (F00.0).
Sisaldab: Alzheimeri tõbi,
tüüp 1;
seniilne dementsus, Alzheimeri tüüpi.
F00.2 Atüüpiline või segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest
Siia kuuluvad dementsused, mis
ei vasta ei F00.0 ega F00.1 kirjeldusele, samuti lülitatakse siia Alzheimeri ja
vaskulaarse dementsuse segajuhtumid.
F00.9 Täpsustamata dementsus
Alzheimeri tõvest
F01 Vaskulaarne
dementsus
Vaskulaarne (varem
arteriosklerootiline) dementsus, kuhu kuulub multiinfarktne dementsus, erineb Alzheimeri
tõve puhusest dementsusest oma alguse, kliiniliste nähtude ja kulu poolest. Tüüpilised
on mööduvad isheemilised seisundid koos lühiajalise teadvuse hägunemise, kiiresti
mööduvate pareeside või nägemishäiretega. Dementsus võib järgneda kas korduvatele
ägedatele või harvemini ühekordsele ulatuslikumale insuldile. Seejärel ilmneb mälu ja
mõtlemisvõime tagasihoidlik alanemine. Algus võib olla järsk, pärast kindlat
isheemilist episoodi; või süveneb dementsus järkjärgult. Tavaliselt on dementsus
ajuinfarkti tagajärjeks, mis on tingitud vaskulaarsest haigusest, sealhulgas
hüpertoonilisest tserebrovaskulaarsest haigusest. Infarktid on harilikult väikese
ulatusega, kuid efektilt kumuleeruvad. Algus on tavaliselt vanemas elueas.
Diagnostilised juhised
Diagnoos eeldab dementsuse
olemasolu, nagu on esitatud sissejuhatuses. Kognitiivsete protsesside häirumine on
üldiselt ebaühtlane, nii et võivad esineda mäluhäired, intellektuaalse taseme
alanemine ja neuroloogilised koldesümptomid. Haigusteadvus ja otsustusvõime võivad olla
suhteliselt säilinud. Järsk algus või seisundi astmeline halvenemine, samuti
neuroloogiliste koldenähtude ja -sümptomite olemasolu suurendavad diagnoosi tõenäosust
ja mõningatel juhtudel on aksiaalne kompuutertomograafia või neuroloogiline uurimine
ainult selle kinnituseks.
Kaasnevad nähud: hüpertoonia, kahin
unearteris, emotsionaalne labiilsus lühiajalise depressiooniga, nutmine või
naerupuhangud, teadvuse hägunemine või deliiriumi mööduvad episoodid, mis on esile
kutsutud korduvate infarktide poolt. Isiksus püsib suhteliselt säilinuna, kuid mõnikord
võivad esineda isiksuse muutused apaatsuse või pidurdamatusega või varasemate
iseloomujoonte teravnemisega, nagu egotsentrism, paranoiline suhtumine või ärrituvus.
Sisaldab:
arteriosklerootiline dementsus.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tulevad arvesse: deliirium (F05.-); teised dementsused, eeskätt Alzheimeri tõvest
(F00.-); meeleoluhäired (F30-F39); kerge või mõõdukas vaimne alaareng (F70-F71);
subduraalne hematoom (traumaatiline (S06.5), mittetraumaatiline (I62.0)). Vaskulaarne
dementsus võib esineda koos dementsusega Alzheimeri tõvest (tuleb kodeerida F00.2), kui
vaskulaarne episood lisandub kliinilisele pildile ja anamneesile, mis viitavad Alzheimeri
tõvele.
F01.0 Ägeda algusega vaskulaarne dementsus
Kujuneb kiiresti pärast
korduvaid ajuinsulte, kas pärast tserebrovaskulaarseid tromboose, embooliaid või
hemorraagiaid. Erandjuhtumil võib põhjuseks olla ka üksik laiaulatuslik ajuinfarkt.
F01.1 Multiinfarktne (valdavalt kortikaalne) vaskulaarne dementsus
Erinevalt ägedast vormist
kujuneb järkjärguliselt korduvate väiksemate isheemiliste episoodide järel, mis
põhjustavad ajukoe kumuleeruva kahjustuse.
Sisaldab: valdavalt
kortikaalne dementsus.
F01.2 Subkortikaalne vaskulaarne dementsus
Anamneesis võivad olla
hüpertoonia ja ajupoolkerade sügavuses valgeolluses isheemilised destruktsioonikolded,
nende olemasolu võib oletada kliinilise leiu alusel ja täpsustada
kompuutertomograafiaga. Ajukoor on tavaliselt kahjustamata ja see on vastuolus kliinilise
pildiga, mis võib olla väga sarnane dementsusega Alzheimeri tõvest. Kui valgeolluse
difuusne demüelinisatsioon leiab kinnitust, võib kasutada Binswangeri entsefalopaatia
diagnoosi.
F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne
dementsus
Vaskulaarse dementsuse nii
kortikaalseid kui subkortikaalseid komponente võib oletada kliiniliste nähtude,
uuringute tulemuste (kaasa arvatud autopsia) või mõlemate alusel.
F01.8 Muu täpsustatud
vaskulaarne dementsus
F01.9 Täpsustamata vaskulaarne dementsus
F02 Dementsus mujal klassifitseeritud muudest haigustest
Juhtumid, kus dementsus on
tingitud või oletatavalt tingitud teistest põhjustest kui Alzheimeri tõbi või
tserebrovaskulaarne haigestumine. Alata võib igal elumomendil, harva vanas eas.
Diagnostilised juhised
Dementsuse olemasolu, nagu on
esitatud sissejuhatuses; ühe allpool toodud spetsiifilise sündroomi iseloomulikud
avaldused.
F02.0 Dementsus Picki tõvest
Progresseeruv dementsus, mis
algab tavaliselt 50.-60. eluaasta vahel, iseloomulikud on isiksuse aeglaselt süvenevad
muutused ja sotsiaalne degradatsioon, intellekti, mälu ja mõttekäigu häired koos
apaatia, eufooria ja vahel ka ekstrapüramidaalnähtudega. Neuroloogiliseks leiuks on
valikuline otsmiku- ja oimusagara atroofia, kusjuures neuriitilisi naaste ja
neurofibrillaarseid sõlmi ei esine rohkem kui normaalse vananemise korral. Varane algus
seostub halvaloomulisema kuluga. Sotsiaalsed ja käitumishäired eelnevad sageli ilmsele
mälu halvenemisele.
Diagnostilised juhised
Kindla diagnoosi püstitamiseks
on vajalikud järgmised tunnused:
(a) progresseeruv
dementsus;
(b) otsmikusagara nähtude domineerimine
koos eufooria, emotsionaalse tuimenemise ja sotsiaalse käitumise robustseks muutumisega,
pidurdamatusega ja kas apaatia või rahutusega;
(c) üldiselt eelnevad sellised
käitumishäired ilmsele mälu nõrgenemisele.
Otsmikusagara kahjustusele omased
tunnused on rohkem väljendunud kui oimu- ja kiirusagara omad, vastupidiselt Alzheimeri
tõvele.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tulevad arvesse: dementsus Alzheimeri tõvest (F00); vaskulaarne dementsus (F01);
sekundaarne dementsus teistest häiretest, nagu neurosüüfilis (F02.8); vesipea
normaalrõhuga (iseloomulikud on tunduv psühhomotoorne aeglustumine, kõnnaku ja
sfinkterite häired) (G91.2); teised neuroloogilised ja metaboolsed häired.
F02.1 Dementsus Creutzfeldti-Jakobi tõvest
Progresseeruv dementsus koos
ulatusliku neuroloogilise sümptomaatikaga, mille aluseks on ajukoe spetsiifilised
muutused (alaäge spongiformne entsefalopaatia). Algus on tavaliselt keskeas või
hilisemas eas, tüüpiliselt viiendas elukümnes, kuid võib esineda igasuguses
täiskasvanueas. Kulg on alaäge, viib surmale ühe kuni kahe aasta vältel.
Diagnostilised juhised
Creutzfeldti-Jakobi tõbe võib
kahtlustada kõigil kiiresti süveneva dementsuse juhtudel (mõnest kuust ühe või kahe
aastani), millega kaasnevad või millele järgnevad mitmesugused neuroloogilised
sümptomid. Mõnikord, nt. amüotroopse vormi puhul, võivad neuroloogilised nähud
eelneda dementsuse kujunemisele.
Tavaliselt on tegemist jäsemete
progresseeruva spastilise halvatusega, millega kaasnevad ekstrapüramidaalnähud treemori,
rigiidsuse ja koreaatiliste liigutustega. Teistel juhtudel võivad esineda ataksia,
nägemishäired, lihaste fibrillatsioon ja ülemiste motoneuronite atroofia. Sellele
diagnoosile viitab vägagi selgelt alljärgnev triaad:
- kiirelt progresseeruv, laastav dementsus;
- püramidaalne ja ekstrapüramidaalne haigestumine
müokloonusega;
- iseloomulik trifaasiline elektroentsefalogramm.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tulevad arvesse: Alzheimeri (F00.-) või Picki tõbi (F02.0); Parkinsoni tõbi (F02.3);
entsefaliidijärgne parkinsonism (G21.3).
Creutzfeldti-Jakobi tõvele viitavad
kiire kulg ja motoorika varased kahjustused.
F02.2 Dementsus Huntingtoni tõvest
Dementsus on tingitud peaaju
ulatuslikust degeneratsioonist. Haigus kandub edasi ühe autosoomdominantse geeni
vahendusel. Tavaliselt ilmnevad sümptomid kolmandal või neljandal elukümnendil, sooline
jagunemine on oletatavalt võrdne. Enamikul juhtudel võivad varasteks sümptomiteks olla
depressioon, ärevus või selgelt avalduv paranoiline häire, millega kaasnevad isiksuse
muutused. Progresseerub aeglaselt, surm saabub tavaliselt 10 kuni 15 aasta vältel.
Diagnostilised juhised
Kombinatsioon koreaatilisest
liigutustest, dementsusest ja perekonnaanamneesis esinevast Huntingtoni tõvest on
diagnoosi püstitamisel suure tähtsusega, kuigi tuleb ette ka sporaadilisi juhtumeid.
Vastutahtelised koreaatilised liigutused,
tüüpiliselt näos, kätes ja õlgades või kõnnakus, on haiguse varased ilmingud.
Harilikult eelnevad nad dementsusele ja ainult harva ei ole neid enne dementsuse
väljakujunemist. Teised motoorsed nähud võivad domineerida, kui algus on ebaharilikult
noores (nt. striaalne rigiidsus) või vanas eas (nt. pingetreemor).
Dementsusele on iseloomulikud
otsmikusagara talitluse häired varases staadiumis, mäluhäired lisanduvad hiljem.
Sisaldab: dementsus
Huntingtoni korea puhul.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tulevad arvesse: teised juhud koreaatiliste liigutustega; Alzheimeri, Picki või
Creutzfeldti-Jakobi tõbi (F00.-; F02.0; F02.1).
F02.3 Dementsus Parkinsoni tõvest
Dementsus, mis areneb välja
kindlalt diagnoositud Parkinsoni tõve, eriti tema raskete vormide kulu käigus. Siiski
pole praeguseni leitud sellele dementsusele spetsiifilisi kliinilisi jooni. Dementsus, mis
areneb Parkinsoni tõve käigus, võib erineda Alzheimeri tõve puhusest või
vaskulaarsest dementsusest; võimalikud on aga ka juhtumid, kus üks viimastest esineb
koos Parkinsoni tõvega. Seepärast on teadusliku uurimise huvides õigustatud
dementsusega Parkinsoni tõve omaette käsitlemine, kuni probleem pole lõplikult
lahendatud.
Diagnostilised juhised
Dementsus, mis areneb patsiendil
selgesti väljendunud, tavaliselt raske Parkinsoni tõve baasil.
Sisaldab: dementsus
agiteeritud paralüüsi puhul;
dementsus parkinsonismi puhul.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tuleb arvestada: teised sekundaarsed dementsused (F02.8); multiinfarktne dementsus (F01.1)
koos hüpertoonilise või diabeetilise vaskulaarse haigusega; peaaju kasvaja (C70-C72);
vesipea normaalse liikvorirõhuga (G91.2).
F02.4 Dementsus HIV-infektsioonist
Häire, millele on iseloomulik
dementsuse diagnostilistele kriteeriumidele vastav kognitiivsete funktsioonide häirumine,
puudub muu kõrvalhaigus või -kahjustus peale HIV-infektsiooni, mis seletaks
kliinilist seisundit.
HIV-dementsuse puhul on
tüüpiline unustamine, aeglus, vähene keskendumisvõime ning raskused probleemide
lahendamisel ja lugemisel. Kaasnevad apaatia, alanenud spontaanne aktiivsus, sotsiaalne
isoleeritus.. Vähesel osal patsientidest võib esineda afektiivseid ja psühhootilisi
häireid või krampe. Somaatilisel uurimisel ilmnevad treemor, kiirete liigutuste korduva
sooritamise halvenemine, tasakaaluhäired, ataksia, lihastoonuse tõus, üldine
hüperrefleksia ning silma sakaadiliste ja jälgimisliigutuste häirumine.
Lastel kujuneb HIV-puhune
närvisüsteemi arengu häire, millega kaasnevad arengu pidurdumine, lihastoonuse tõus,
mikrotsefaalia ja basaalganglionide kaltsifikatsioon. Erinevalt täiskasvanutest on lastel
neuroloogilised häired sagedamini ilma infektsioonide ja kasvajateta.
HIV-dementsus on üldiselt
kiiresti progresseeruv, kuid mitte tingimata. Nädalate või kuude vältel võib kujuneda
raske globaalne dementsus ja mutism, mis lõpeb surmaga.
Sisaldab: AIDS-i
dementsuskompleks;
HIV-entsefalopaatia või alaäge entsefaliit.
F02.8 Dementsus teistest mujal klassifitseeritud haigustest
Guami parkinsonismi
dementsuskompleks tuleb samuti siin kodeerida (kasutades vajadusel viiendat numbrit).
See on kiiresti süvenev dementsus, millele järgneb ekstrapüramidaalne düsfunktsioon ja
mõnikord amüotroofiline lateraalne skleroos. Seda haigust kirjeldati esmakordselt Guami
saarel, kus teda on kohalikel elanikel sageli, meestel kaks korda sagedamini kui naistel,
haigust on täheldatud ka Paapua Uus-Guineal ja Jaapanis.
Sisaldab: dementsus:
- CO-mürgistusest (T58);
- tserebraalsest lipidoosist (E75.-);
- epilepsiast (G40.-);
- hepatolentikulaarsest degeneratsioonist
(Wilsoni tõbi) (E83.0);
- hüperkaltseemiast (E83.5);
- kilpnäärmehaigustest (E00.-, E02);
- intoksikatsioonidest (T36-T65);
- sclerosis multiplex'ist (G35);
- neurosüüfilisest (A52.1);
- niatsiinivaegusest (pellagra) (E52);
- polyarteritis nodosa'st (M30.0)
- süsteemsest lupus erythematosus'est (M32.-);
- trüpanosomiaasist (Aafrika B56.-, Ameerika B57.-);
- vitamiin B12 vaegusest (E53.8).
F03 Täpsustamata dementsus
Seda jaotust võib kasutada,
kui on olemas üldised dementsuse diagnoosimise kriteeriumid, kuid pole võimalik
täpsustada spetsiifilist tüüpi (F00.0 - F.02.9).
Sisaldab: TTta preseniilne
või seniilne dementsus;
TTta preseniilne või seniilne psühhoos;
TTta primaarne degeneratiivne dementsus.
F04 Orgaaniline amnestiline sündroom, v.a.
alkoholist või psühhoaktiivsetest ainetest põhjustatud
Sündroom, mille puhul
domineerivad lähi- ja kaugmälu häired, säilinud on vahetu mälu. Uue materjali
omandamise võime on tunduvalt vähenenud, see avaldub anterograadses amneesias ja
desorientatsioonis ajas. Samuti on mitmesuguse intensiivsusega retrograadne amneesia, kuid
selle tugevus võib aja jooksul teda põhjustanud ajukahjustuse või patoloogilise
protsessi paranemisel väheneda. Konfabulatsioone võib olla, kuid need pole diagnoosiks
tingimata vajalikud. Tajumine ja teised kognitiivsed funktsioonid, sealhulgas intellekt,
on intaktsed ja sellel taustal torkavad mäluhäired eriti teravalt silma. Prognoos
sõltub orgaanilise kahjustuse kulust (tüüpiliselt on kahjustatud
hüpotalamo-dientsefaalne süsteem või hipokampuse piirkond); põhimõtteliselt on
võimalik peaaegu täielik paranemine.
Diagnostilised juhised
Täpse diagnoosi panemiseks on
vaja kindlaks teha järgmised sümptomid:
(a) mälu
alanemine, eeskätt lähimälu (uue materjali omandamine on halvenenud), antero- ja
retrograadne amneesia ning varasemate teadmiste reprodutseerimise halvenemine (ajaliselt
pöördvõrdeliselt nende omandamisega);
(b) anamneesis on objektiivsed andmed
peaaju kahjustuse või haiguse kohta (eriti kui see haarab bilateraalselt dientsefaalseid
või mediaalseid temporaalseid struktuure);
(c) ei ole vahetu mälu defekti (nt.
ühekohaliste arvude kordamise test), tähelepanu- ja teadvushäireid, intellekti
globaalset halvenemist.
Konfabulatsioonid, haigusteadvuse
puudumine ja emotsionaalsed häired (apaatia, initsiatiivitus) on diagnoosi panemisel
täiendavad, kuigi mitte absoluutselt vajalikud tunnused.
Sisaldab: Korsakovi
sündroom või psühhoos (mittealkohoolne).
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tuleb seda häiret eristada teistest orgaanilistest sündroomidest, mille puhul
mäluhäired on juhtivad (nt. dementsus või deliirium), dissotsiatiivsest amneesiast
(F44.0), mälufunktsiooni nõrgenemisest depressiivsete häirete puhul (F30-F39) ja
mälukaotuse simuleerimisest (Z76.5). Korsakovi sündroomi, mida on põhjustanud alkohol
või psühhoaktiivsed ained, ei kodeerita siin, vaid vastavas alajaotuses (F1x.6).
F05
Deliirium, v.a. alkoholist või psühhoaktiivsetest ainetest põhjustatud
Etioloogiliselt
mittespetsiifiline sündroom, millele on iseloomulikud teadvus- ja tähelepanu-, tajumis-,
mõtlemis-, mälu-, psühhomotoorika-, emotsioonide ja une-ärkveloleku tsükli samaaegsed
häired. See võib ilmneda igas vanuses, sagedamini pärast 60. eluaastat. Delirioosne
seisund on mööduv ja lainetava intensiivsusega; enamik patsiente paraneb nelja nädala
või lühema aja jooksul. Siiski pole haruldased lainetava kuluga deliiriumid, mis
kestavad ligi 6 kuud, eriti kui need on tekkinud kroonilise maksahaiguse, vähi või
alaägeda bakteriaalse endokardiidi puhul. Ägeda ja alaägeda deliiriumi eristamisel,
mida vahel tehakse, on väike kliiniline tähtsus. Deliiriumi tuleks käsitleda ühtse
sündroomina, mille kestus ja raskusaste võivad varieeruda kergest kuni väga raskeni.
Delirioosne seisund võib esineda dementsuse foonil või viia selleni.
Seda rubriiki ei saa kasutada
delirioossete seisundite suhtes, mis on põhjustatud psühhoaktiivsete ainete
kasutamisest, need on esitatud peatükis F10-F19. Siin tuleb kodeerida delirioossed
seisundid, mis on põhjustatud ordineeritud ravimitest (nt. antidepressantide kasutamisest
tekkinud eakate patsientide ägedad segasusseisundid). Sellistel juhtudel võib ravimitest
tingitud häirete registreerimiseks kasutada ka lisakoodi RHK-10 peatükis XIX,
sektsioonis T.
Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks peavad
sümptomid, olgu kerged või rasked, esinema igas järgnevas valdkonnas:
(a) teadvus- ja
tähelepanuhäired (haiguse käigus obnubilatsioonist kuni koomani; on vähenenud
tähelepanu suunamis-, fokuseerimis-, fikseerimis- ja ümberlülitusvõime);
(b) tunnetusprotsesside globaalne häire
(tajumise moondumine, illusioonid ja hallutsinatsioonid - valdavalt visuaalsed; abstraktse
mõtlemise ja taiplikkuse halvenemine, kas koos ajutiselt esinevate luulumõtetega või
ilma nendeta, kuid tüüpiliselt koos mõningase inkoherentsusega; vahetu ja lähimälu
halvenemine koos suhteliselt säilinud kaugmäluga; desorientatsioon ajas, raskematel
juhtudel ka kohas ja isikutes);
(c) psühhomotoorsed häired (hüpo- ja
hüperaktiivsus ja etteaimamatud üleminekud ühest teise; reaktsiooniaja pikenemine;
kõne aeglustumine või kiirenemine; ehmumisreaktsioonide elavnemine);
(d) une-ärkveloleku tsükli häired
(insomnia ja rasketel juhtudel täielik unetus või une-ärkveloleku tsükli moondumine;
päevane unisus; sümptomite ägenemine öösel; häirivad unenäod või koðmaarid
öösel, mis võivad jätkuda hallutsinatsioonidena pärast ärkamist);
(e) emotsionaalsed häired, nt.
depressioon, ärevus või hirm, ärrituvus, eufooria, apaatia või nõutus.
Algus on tavaliselt äge, kulg
päeva jooksul lainetav ja kogu häire kestus alla kuue kuu. Esitatud kliiniline pilt on
sedavõrd iseloomulik, et deliiriumi diagnoosi saab panna isegi siis, kui vallandav
põhjus pole päris selge. Diagnoosis kahtlemise korral peaks peale peaaju- või
somaatilise haiguse anamneesis otsima ka tserebraalse düsfunktsiooni tunnuseid (nt.
elektroentsefalogrammis võib avalduda põhiaktiivsuse aeglustumine).
Sisaldab: äge
peaajusündroom;
äge segasusseisund (mittealkohoolne);
äge infektsioosne psühhoos;
äge orgaaniline reaktsioon;
äge psühhoorgaaniline sündroom.
Diferentsiaaldiagnostiliselt
tuleb deliiriumi eristada teistest orgaanilistest sündroomidest, eriti dementsusest
(F00-F03); ägedatest psühhootilistest episoodidest (F23.-); skisofreenia ägedatest
seisunditest (F20.-) või meeleoluhäiretest (F30-F39), millega kaasnevad segasusilmingud.
Deliirium, mida on põhjustanud alkohol või teised psühhoaktiivsed ained, tuleb
kodeerida vastavas peatükis (F1x.4).
F05.0 Dementsuseta deliirium
Seda koodi tuleb kasutada
deliiriumi puhul, mis ei ole tekkinud eelneva dementsuse foonil.
F05.1 Dementsusega deliirium
Seda koodi tuleb kasutada juhtudel, kui esinevad
eespooltoodud kriteeriumid, kuid deliirium on kujunenud dementsuse käigus (F00-F03).
F05.8 Muu täpsustatud deliirium
Sisaldab: mitme põhjusega
deliirium;
alaäge segasusseisund või deliirium.
F05.9 Täpsustamata deliirium
F06 Muud psüühikahäired
ajukahjustusest, -düsfunktsioonist või somaatilisest
haigusest
See kategooria sisaldab
mitmesuguseid seisundeid, mille põhjuseks on ajudüsfunktsioon. Selle aluseks võib
ollakas primaarne peaajuhaigus või süsteemne haigus, mis tabab peaaju sekundaarselt,
endokriinhäired, nagu Cushingi sündroom, teised somaatilised haigused, eksogeensed
mürgised ained (välja arvatud alkohol ja ravimid, mida klassifitseeritakse F10-F19 all)
või hormoonid. Nimetatud juhtumeile on ühine, et kliinilised avaldused ei võimalda
iseenesest püstitada esialgse diagnoosina aju orgaanilist kahjustust, nagu dementsus või
deliirium. Kliinilised ilmingud on identsed või sarnased selliste häirete sümptomitele,
mida iseenesest ei peeta orgaaniliseks selle sõna spetsiifilises, eespool esitatud
tähenduses. Taoliste häirete käsitlemine siin on seotud hüpoteesiga, et nad on
põhjustatud otseselt peaaju haigusest või talitluse häirest, mitte aga juhuslikust
seosest sellise haiguse või düsfunktsiooniga või psühholoogilise reaktsiooniga tema
sümptomitele, nagu skisofreeniasarnased häired kauakestnud epilepsia puhul.
Otsus klassifitseerida kliinilist
sündroomi põhineb alljärgneval:
(a) peaajuhaiguse,
-kahjustuse või -talitluse häire või süsteemse somaatilise haiguse olemasolu, mis
teatakse olevat seotud ühega esitatavatest sündroomidest;
(b) ajaline seos (nädalad või mõni
kuu) häire aluseks oleva põhihaiguse ja psühhosündroomi alguse vahel;
(c) psüühikahäire paranemine järgneb
põhjustava haiguse taandumisele või paranemisele;
(d) andmete puudumine psüühikahäire
muude võimalike põhjuste kohta (nagu märkimisväärne pärilik koormatus
perekonnaanamneesis või eelnev stress).
(a) ja (b) tingimuse olemasolu
võimaldab esialgse diagnoosi püstitamist, kõigi nelja tingimuse korral tõuseb
diagnoosi põhjendatus märgatavalt.
Alljärgnevalt esitatakse tingimused,
mille puhul suureneb siin klassifitseeritud sündroomide tekkimise risk: epilepsia;
limbiline entsefaliit; Huntingtoni tõbi; peatrauma; peaajukasvaja; ekstrakraniaalne
kasvaja kaudsete kesknärvisüsteemi nähtudega (eriti kõhunäärmevähk); vaskulaarne
tserebraalne haigus, kahjustus või väärarengud; lupus erythematosus või teised
kollageenhaigused; endokriinne haigestumine (eriti hüpo- või hüpertüreoidism, Cushingi
tõbi); ainevahetushäired (hüpoglükeemia, porfüüria, hüpoksia); troopilised
infektsioonid ja parasitaarsed haigused (nt. trüpanosomiaas); mittepsühhotroopsete
ainete toksiline toime (propranolool, l-DOPA, metüüldopa, steroidpreparaadid,
hüpertooniavastased vahendid, malaariavastased vahendid).
Ei sisalda:
psüühikahäired deliiriumiga (F05.-);
dementsus, klassifitseeritud F00-F03 all.
F06.0 Orgaaniline hallutsinoos
See on häire püsivate või
korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad
selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks. Hallutsinatsioonide luululine
töötlus on võimalik, sageli on haigusteadvus säilinud.
Diagnostilised juhised
Peale F06 sissejuhatuses esitatud
üldiste kriteeriumide peavad avalduma ükskõik millise modaalsusega püsivad või
korduvad hallutsinatsioonid; teadvus ei ole hägunenud; ei ole märgatavaid
intellektihälbeid; ei domineeri meeleoluhäired; ei domineeri luulumõtted.
Sisaldab: nahanugiliste luul
(Dermatozoenwahn);
orgaaniline hallutsinatoorne seisund (mittealkohoolne).
Ei sisalda: alkoholhallutsinoos (F10.52);
skisofreenia (F20.-).
F06.1 Orgaaniline katatoonia
Alanenud (stuupor) või
tõusnud (rahutus) psühhomotoorne aktiivsus koos katatoonsete sümptomitega.
Psühhomotoorsete häirete äärmised variandid võivad vahelduda. Ei ole teada, kas
katatoonsete häirete kogu skaala, mida on kirjeldatud skisofreenia puhul, võib esineda
niisuguste orgaaniliste seisundite korral. Samuti ei ole lõplikult kindel, kas
orgaaniline katatoonne seisund avaldub selge teadvuse foonil või on alati deliiriumi
avalduseks koos järgneva osalise või täieliku amneesiaga. See nõuab diagnoosi panekul
ettevaatust ja nende seisundite hoolikat eristamist deliiriumist. Entsefaliit ja
vingugaasimürgistus on selle sündroomiga oletatavasti sagedamini seotud kui teised
orgaanilised põhjused.
Diagnostilised juhised
Peavad olema sissejuhatuses (F06)
esitatud eeldatava orgaanilise etioloogia üldised kriteeriumid. Peale nende peavad
esinema kas:
(a) stuupor
(spontaanse aktiivsuse vähenemine või täielik puudumine koos osalise või täieliku
mutismi, negativismi ja rigiidsete poosidega);
(b) rahutus (tunduv hüperaktiivsus koos
agressiivsustendentsiga või ilma selleta);
(c) mõlemad (ootamatud järsud
üleminekud hüpoaktiivsuselt hüperaktiivsusele).
Teised diagnoosi põhjendatust
suurendavad katatoonsed nähud: stereotüüpiad, vahajas paindlikkus ja impulsiivsed teod.
Ei sisalda: katatoonne
skisofreenia (F20.2);
dissotsiatiivne stuupor (F44.2);
TTta stuupor (R40.1).
F06.2 Orgaaniline luululine psühhoos
Häire, mille puhul
domineerivad kliinilises pildis pidevad või korduvad luulumõtted. Nendega võivad
kaasneda hallutsinatsioonid, mis ei ole piiratud luulumõtete sisuga. Skisofreeniale
omaseid nähte, nagu kummalise sisuga luulumõtted, hallutsinatsioonid ja mõttekäigu
vormilised häired, võib samuti ette tulla.
Diagnostilised juhised
Peavad esinema sissejuhatuses
esitatud üldised kriteeriumid orgaanilise etioloogia kohta. Peale nende peavad avalduma
luulumõtted (persekutoorsed, keha muutustest, kiivusmõtted, mõtted patsiendi enda või
kellegi teise haigusest või surmast). Teadvus ja mälu pole häiritud. Seda diagnoosi ei
saa panna, kui eeldatav orgaaniline põhjus on mittespetsiifiline või piirdub sellise
leiuga nagu laienenud ajuvatsakesed (nähtavad aksiaalses kompuutertomograafias) või
nõrgad neuroloogilised nähud.
Sisaldab: paranoilised ja
paranoilis-hallutsinatoorsed orgaanilised seisundid;
skisofreeniataoline psühhoos epilepsia puhul.
Ei sisalda: äge psühhootiline episood (F23.-);
psühhootilised häired psühhoaktiivsete ainete kasutamisest (F1x.5);
püsiv luululine häire (F22.-);
skisofreenia (F20.-).
F06.3 Orgaanilised meeleoluhäired
Häired, mispuhul ilmnevad
meeleolu või afektide muutused, tavaliselt kaasnevad ka üldise aktiivsuse muutused.
Ainukeseks nende orgaaniliste häirete peatükis käsitlemise kriteeriumiks on nende
otsene seos tserebraalsete või teiste somaatiliste häiretega, mille olemasolu võib olla
kas iseseisvalt fikseeritud (nt. vastavate somaatiliste ja laboratoorsete uuringute abil)
või oletatud adekvaatsete anamnestiliste andmete põhjal. Meeleoluhäire peab järgnema
orgaanilisele faktorile ja seda ei tohi hinnata kui emotsionaalset reaktsiooni teadmisele,
et inimesel on peaajukahjustus. Infektsioonijärgne depressioon (nt. gripijärgne) on
üldine näide ja see kodeeritakse siin. Püsiv kerge eufooria, mis ei ulatu hüpomaniani
(mida vahel võib täheldada, nt. seoses antidepressantide või steroidraviga), ei tule
kodeerida siin, vaid F06.8 all.
Diagnostilised juhised
Peale üldiste orgaanilise
etioloogia diagnoosimise kriteeriumide, mis on esitatud F06 sissejuhatuses eespool, peab
seisund vastama mõne F30-F33 all esitatud häire kriteeriumidele.
Ei sisalda:
mitteorgaanilised või täpsustamata meeleoluhäired
(F30-F39);
parema poolkera afektiivne häire (F07.8).
Kliinilise häire täpsustamiseks
saab kasutada alljärgnevat viiendat koodinumbrit:
F06.30 Orgaaniline mania
F06.31 Orgaaniline bipolaarne
häire
F06.32 Orgaaniline depressioon
F06.33 Orgaaniline segatüüpi
meeleoluhäire
F06.4 Orgaaniline ärevus
Häire, mispuhul ilmnevad generaliseerunud
ärevushäire (F41.1), paanikahäire (F41.0) või mõlema kombinatsiooni
tunnused, mis on tekkinud peaaju talitluse häiret põhjustanud orgaanilise kahjustuse
tagajärjena (nt. temporaalepilepsia, türeotoksikoos või feokromotsütoom).
Ei sisalda:
mitteorgaanilised või täpsustamata ärevusseisundid
(F41.-).
F06.5 Orgaaniline dissotsiatiivne häire
Häire, mille puhul on
täidetud F44.- häiretest ühe, nimelt dissotsiatiivse häire vajalikud tingimused koos
orgaanilise etioloogia üldiste kriteeriumidega (nagu on kirjeldatud F06 sissejuhatuses).
Ei sisalda:
mitteorgaanilised või täpsustamata dissotsiatiivsed häired (F44.-).
F06.6
Orgaaniline asteenia (emotsionaalne labiilsus)
Häire, millele on iseloomulik
tunduv ja püsiv emotsionaalne pidurdamatus või labiilsus, väsitatavus või mitmesugused
ebameeldivad somaatilised aistingud (nt. peapööritus) ja valud, mis on põhjustatud
orgaanilisest häirest. Seda häiret peetakse sagedamini tserebrovaskulaase haiguse või
hüpertooniaga seotuks kui teiste puhul ilmnevaks.
Ei sisalda:
mitteorgaanilised või täpsustamata somatoformsed häired (F45.-).
F06.7
Kerge kognitiivsete funktsioonide häire
See häire võib eelneda,
kaasneda või järgneda väga paljudele infektsioonidele ja somaatilistele haigustele, nii
tserebraalsetele kui süsteemsetele (kaasa arvatud HIV). Otsesed neuroloogilised
avaldused peaaju hõivatusest ei pea tingimata esinema, kuid raskusi ja takistusi
tavapärase tegevuse puhul võib ette tulla. Kui häire on seotud somaatilise haigusega,
millest patsient paraneb, ei kesta kerge tunnetushäire kauem kui mõned nädalad pärast
seda. Seda diagnoosi saab panna ainult seoses täpselt fikseeritud somaatilise häirega
ega saa rakendada, kui avalduvad vaimsed või käitumishäired, mis on klassifitseeritud
käesoleva klassifikatsiooni teistes peatükkides.
Diagnostilised juhised
Põhilised häired seisnevad
mälu halvenemises ja unustamises, omandamise raskustes ja võime vähenemises koondada
tähelepanu ülesannetele pikemalt kui ainult lühikeseks ajavahemikuks. Uue materjali
omandamine on subjektiivselt raskendatud. Objektiivselt on testide sooritamine tavaliselt
häiritud. Ükski nimetatud sümptomitest pole nii raskekujuline, et saaks püstitada
dementsuse (F00-F03), orgaanilise amnestilise sündroomi (F04) või deliiriumi (F05.-)
diagnoosi.
Diferentsiaaldiagnoos. Seda tuleb
eristada entsefaliidijärgsest sündroomist (F07.1) ja traumajärgse ajukahjustuse
sündroomist (F07.2) teistsuguse etioloogia, üldiselt tagasihoidlikumate sümptomite ja
lühema kestuse alusel.
F06.8 Muud täpsustatud orgaanilised psüühikahäired
Näiteks ebanormaalsed
meeleoluseisundid, mis tekivad steroid- või antidepressantravi käigus.
Sisaldab: TTta epileptiline
psühhoos.
F06.9 Täpsustamata
orgaaniline psüühikahäire
F07 Isiksus- ja käitumishäired
ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist
Isiksuse ja käitumise muutus
võib olla peaajuhaiguse, -kahjustuse või düsfunktsiooni residuaalseks või kaasnevaks
nähuks. Mõnikord võib niisuguse residuaalse või kaasuva isiksus- ja
käitumissündroomi avaldumine viidata ajukahjustuse tüübile ja/või lokalisatsioonile,
kuid selliste diagnostiliste järelduste usaldusväärsust ei tohi üle hinnata.
Seepärast tuleb alati otsida spetsiifiliste uurimismeetodite abil etioloogiat, ja kui see
on teada, ka ära märkida.
F07.0 Orgaaniline isiksushäire
Sellele häirele on
iseloomulik premorbiidse harjumuspärase käitumise tunduv muutus. Kõige sügavamalt
hõlmab muutus emotsioonide, vajaduste ja impulsside avaldumist. Kognitiivne protsess
võib olla häiritud kas ainult või põhiliselt tegevusplaanide koostamise ja tegevuse
isiklike ning ühiskondlike tagajärgede ettenägemise vallas, nagu võib täheldada
frontaalsagarasündroomi puhul. Siiski on praeguseks teada, et see sündroom ei avaldu
mitte ainult frontaalsagara, vaid ka peaaju teiste piirkondade kahjustuse korral.
Diagnostilised juhised
Lisaks anamneesile või teistele
andmetele, mis kinnitavad peaajuhaigust, -kahjustust või -düsfunktsiooni, nõuab kindel
diagnoos kahe või rohkema alltoodud tunnuse olemasolu:
(a) püsivalt on
vähenenud eesmärgipärase tegevuse võime, eriti kui see tegevus toimub pikemat aega ega
paku kohest rahuldust;
(b) häiritud emotsionaalne käitumine:
emotsionaalne labiilsus, lame ja aluseta lõbusus (eufooria, ebakohane naljatlemine) koos
kergesti vallanduva üleminekuga ärrituvusele või lühiajalistele viha- ja
agressioonipuhangutele; mõnel juhul võib peamiseks avalduseks olla apaatia;
(c) vajaduste ja impulsside
väljendamisel ei arvestata tagajärgi ega sotsiaalseid tavasid (isik võib sooritada
asotsiaalseid tegusid, nagu varastamine, ebasobivad seksuaalsuhted, pidurdamatult ablas
söömine, isikliku hügieeni nõuete eiramine);
(d) tunnetushäired kas kahtlustavate
või paranoiliste mõtete näol ja/või ülemäärane hõivatus üksikust, tavaliselt
abstraktsest teemast (nt. religioon, tõde ja vale);
(e) kõne kiiruse ja kulu märgatav
muutumine, ilmnevad sellised nähud nagu üksikasjalikkus, ülemäärane järelduste
tegemine, viskoossus ja hüpergraafia;
(f) muutunud seksuaalne käitumine
(hüposeksuaalsus või seksuaalse objekti valiku väärastumine).
Sisaldab: frontaalsagara
sündroom;
limbilise epilepsiaga isiksuse sündroom;
lobotoomia sündroom;
orgaaniline pseudopsühhopaatiline isiksus;
orgaaniline psühhopatoid;
orgaaniline pseudopidurdatud isiksus;
leukotoomiajärgne seisund.
Ei sisalda: isiksuse muutus
katastroofilisest elamusest (F62.0);
isiksuse muutus psüühilisest haigusest (F62.1);
traumajärgse ajukahjustuse sündroom (F07.2);
entsefaliidijärgne sündroom (F07.1);
spetsiifilised isiksushäired (F60.-) .
F07.1 Entsefaliidijärgne sündroom
Sisaldab residuaalset
käitumise muutust, mis ilmneb pärast viirus- või bakterentsefaliidist paranemist.
Sümptomid ei ole spetsiifilised, erinevad indiviiditi, sõltuvalt nakkuse põhjustajast
ja eriti märgatavalt isiku vanusest nakatumise ajal. See sündroom taandub sageli, mis on
ka põhiline erinevus orgaanilisest isiksushäirest.
Diagnostilised juhised
Kliinilised avaldused võivad
sisaldada üldist halba enesetunnet, apaatiat või ärrituvust, kognitiivsete protsesside
mõningast häirumist (omandamisraskused), une ja isu muutusi, seksuaalsuse muutumist ja
sotsiaalse otsustusvõime vähenemist. Võib ilmneda ka mitmesuguseid neuroloogilisi
residuaalnähte, nagu halvatust, kurtust, afaasiat, konstruktiivset apraksiat,
akalkuuliat.
Ei sisalda: orgaaniline
isiksushäire (F07.0).
F07.2 Traumajärgse ajukahjustuse sündroom
See sündroom tekib pärast
peatraumat (harilikult teadvuse kaotusega) ja sisaldab mitmesuguseid sümptomeid, nagu
peavalud, peapööritus (tavaliselt puuduvad tõelise peapöörituse (vertiigo) nähud),
väsitatavus, ärrituvus, kontsentratsioonivõime ja vaimsete ülesannete sooritamise
raskused, mälu nõrgenemine, insomnia, alanenud tolerants stressi, emotsionaalsete
ärrituste või alkoholi suhtes. Nende sümptomitega võivad kaasneda depressioon või
hirm enesehinnangu mõningase languse tõttu ja püsiva ajukahjustuse kartus. Sellised
tunded süvendavad algseid sümptomeid ja põhjustavad suletud ringi fenomeni. Mõned
patsiendid muutuvad hüpohondriliseks, suunates tähelepanu diagnoosile ja ravile ning
kohanedes haige rolliga. Nende sümptomite põhjused pole alati selged, nende kujunemises
etendavad osa nii orgaanilised kui psühholoogilised tegurid. Nende juhtude nosoloogiline
seisund on samuti mõneti ebaselge. Kahtlemata on see sündroom laialt levinud ja
patsiendile piinav.
Diagnostilised juhised
Kindla diagnoosi panekuks peab
avalduma vähemalt kolm eespool loetletud nähtu. Hoolikas uurimine
laboratooriumiaparatuuriga (elektroentsefalograafia, ajutüve provotseeritud
potentsiaalid, röntgeniülesvõte, okulonüstagmograafia) võib anda olemasolevatele
sümptomitele objektiivse aluse, kuid sageli on nende uuringute tulemused negatiivsed.
Kaebused pole ilmtingimata seotud kompensatsioonimotiividega.
Sisaldab: kontusioonijärgne
sündroom (entsefalopaatia);
traumajärgne mittepsühhootiline ajusündroom.
F07.8 Muud isiksus- ja käitumishäired
Peaajuhaigus, -kahjustus või
düsfunktsioon võib põhjustada mitmesuguseid kognitiivsete protsesside, tundeelu-,
isiksus- ja käitumishäireid ja mitte kõik need pole esitatud eelnevates jaotustes. Kuna
siin katseliselt esitatavate sündroomide nosoloogiline kuuluvus on ebaselge, tuleb neid
kodeerida kui "teised". Viiendat numbrit võib kasutada, et vajadusel
määratleda oletatavaid üksikkategooriaid, nagu järgmised.
Parema poolkera orgaaniline afektiivne
häire mille puhul on muutunud võime väljendada või mõista tundeid. Kuigi patsient
võib pealiskaudsel vaatlusel näida depressiivsena, depressiooni tavaliselt ei ole ja
tegelikult on tegemist emotsionaalse tuimenemisega.
Samuti kodeeritakse siin:
(a) kõik teised
täpsustatud, kuid eeldatavalt isiksuse või käitumise muutuste sündroomid, mis on
tingitud peaajuhaigusest, -kahjustusest või -talitluse häirest ja mida pole esitatud
F07.0-F07.2 all;
(b) kerge kognitiivsete funktsioonide
kahjustus, mida ei saa liigitada dementsuse alla progresseeruvate psüühikahäirete
korral, selliste nagu Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi jt. Diagnoosi tuleb muuta, kui
esinevad dementsuse kriteeriumid.
Ei sisalda: deliirium (F05.-).
F07.9 Täpsustamata isiksus- ja käitumishäire
Sisaldab: orgaaniline
psühhosündroom.
F09 Täpsustamata orgaaniline - k.a. sümptomaatiline -
psüühikahäire
Sisaldab:
TTta orgaaniline psühhoos;
TTta sümptomaatiline psühhoos.
Ei sisalda: TTta psühhoos (F29).
|