PSÜHHIAATRILISE ABI SEADUS
Vastu võetud 12. 02. 1997. aseadusega (RT I 1997, 16, 260), jõustunud 16. 03. 1997.

Muudetud järgmiste seadustega (vastuvõtmise aeg, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):

25.02.1999 (RT I 1999, 31, 425) 1. 01. 2000
9.05.2001 (RT I 2001, 50, 284) 1. 01. 2002
30.05.2001 (RT I 2001, 53, 309) 1. 01. 2002
5. 06. 2002 (RT I 2002, 53, 336) 1. 07. 2002
12. 06. 2002 (RT I 2002, 56, 350) 1. 09. 2002
19. 06. 2002 (RT I 2002, 61, 375) 1. 08. 2002
19. 06. 2002 (RT I 2002, 62, 377) 1. 10. 2002
19. 06. 2002 (RT I 2002, 64, 392) 29. 07. 2002
13. 04. 2005 (RT I 2005, 24, 180) 20. 05. 2005
15. 06. 2005 (RT I 2005, 39, 308) 1. 01. 2006
26.01.2006 (RT I 2006, 7, 42) 4.02.2006

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Psühhiaatrilise abi seadus reguleerib isikule psühhiaatrilise abi andmise korda ja tingimusi ning isikule psühhiaatrilise abi andmisel tekkivaid suhteid tervishoiuasutustega; sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused psühhiaatrilise abi korraldamisel ning isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Psühhiaatrilist abi osutatakse, lähtudes seaduslikkuse ja humaansuse printsiibist ning järgides inim- ja kodanikuõigusi.

[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]

§ 2. Mõisted

Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) psüühikahäire - kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire;
2) psühhiaatriline abi - psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetav tegevus;
3) raviprotsess - isiku uurimise, diagnoosimise, ravimise ja taastusabiga seotud tegevus, mis hõlmab suhteid patsiendi ja arsti ning teiste ravimisele kaasatud isikute, raviasutuste ja haigekassaga;
4) psüühikahäirega isiku taastusabi - tegevus psüühikahäirega isiku sotsiaalse toimetulekuvõime taastamiseks;
5) teadev nõusolek - nõusolek, mille andmisel isik on võimeline aru saama nõusoleku olemusest ja selle andmise või sellest keeldumise tagajärgedest.

§ 3. Psühhiaatrilise abi vabatahtlikkus

(1) Psühhiaatrilist abi antakse vaba tahte avalduse alusel, s.t. isiku soovil või teadval nõusolekul.

(2) Piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja soovil või nõusolekul.

(3) Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema teadva nõusolekuta või seadusliku esindaja nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.

§ 4. Isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel

Isikul on psühhiaatrilise abi saamisel õigus:
1) saada ravi ja põetust võrdsel alusel muude haigetega;
2) saada teavet oma psüühikahäire ja kasutatavate ravi- ning diagnostikameetodite kohta ja tutvuda temasse puutuvate ravidokumentidega, välja arvatud juhul, kui see võib osutuda kahjulikuks tema vaimsele tervisele või teiste isikute julgeolekule. Otsuse teabe edastamise kohta teeb ja annab õiguse tutvuda ravidokumentidega tema raviarst, kes teeb sellekohase kande tema ravidokumenti;
3) keelduda psühhiaatrilistest uuringutest ja ravist või neid katkestada, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel;
4) kahju hüvitamisele ravi- või põetusvigadest põhjustatud kahju korral.

[RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

§ 5. Psüühikahäirete diagnostika ja psüühikahäirega isiku ravi

(1) Arst on psüühikahäirete diagnoosimisel ja psühhiaatrilise abi andmisel sõltumatu ning juhindub arstiteadusest, arstieetikast, seadustest ja muudest õigusaktidest.

(2) Psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav teave on isiku eraelu saladus ja selle edastamine väljapoole raviprotsessi on lubatud ainult isiku enda või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul, samuti juurdlusorgani, politsei, prokuratuuri või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (RT I 1997, 52, 834; 2001, 88, 531; 2002, 61, 375; 63, 387; 2003, 88, 591; 2005, 2, 4) alusel loodud narkomaaniaravi andmekogule esitamiseks ja Eesti Haigekassa nõudel talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks.

(3) Psüühikahäirega isiku raviarst ei ole kohustatud andma kellelegi ütlusi isiku eraelu kohta, mida ta sai teada oma tööülesannete tõttu.

[RT I 2005, 24, 180 - jõust. 20. 05. 2005]

2. peatükk
PSÜHHIAATRILISE ABI KORRALDUS

§ 6. Psühhiaatrilise abi korraldamise üldpõhimõtted

(1) Psühhiaatrilise abiga tagatakse raviprotsessis psüühikahäirega isikule järjepidev ja sotsiaalministri poolt kehtestatud standarditele vastav ravi.

(2) Psühhiaatrilist abi annavad sellekohase tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid.

(3) [Kehtetu - RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

(4) Psühhiaatriline eriarstiabi korraldatakse kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil.

(5) Psühhiaatrilise abi andmisel välditakse võimaluse korral isiku eemaldamist harjumuspärasest elukeskkonnast.

(6) Psühhiaatrilist haiglaravi rakendatakse juhul, kui isiku tervise seisundist lähtuvalt ei ole haiglaväline abi piisavalt tõhus või kui isik on temal esineva psüühikahäire tõttu muutunud endale või teistele ohtlikuks.

(7) Sotsiaalministeerium korraldab psüühikahäireid ennetavat tegevust.

[RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

§-d 7--8. [Kehtetud - RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

§ 9. Psühhiaatrilise abi seos sotsiaalhoolekandega

Kohalik omavalitsus tagab psüühikahäirega isikule sotsiaalteenuste kättesaadavuse kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega (RT I 1995, 21, 323; 2001, 98, 617) sätestatud korras.

[RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

3. peatükk
VÄLTIMATU PSÜHHIAATRILINE ABI

§ 10. Vältimatu psühhiaatrilise abi andmise üldpõhimõtted

(1) Kõigile Eesti territooriumil viibivatele isikutele tagatakse vältimatu psühhiaatriline abi.

(2) Vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud juhtudel.

(3) Vältimatu psühhiaatriline abi tagatakse psüühikahäirete korral, kus abita jätmine ohustab otseselt isiku elu.

(4) Vältimatut psühhiaatrilist abi antakse isiku tervise seisundist lähtuvalt kiirabi, haiglavälise või haiglaabi korras.

§ 11. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi

(1) Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut;
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

(2) Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada ka kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.

(3) Otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata teeb haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel või vaba tahte avalduse alusel haiglas ravil viibival isikul tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse sotsiaalministri kehtestatud korra kohaselt. Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse alusel võib tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest.

(5) Sotsiaalhoolekande seaduse alusel hoolekandeasutusse paigutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks teeb käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kuni 48 tundi tahtest olenematu haiglaravi algusest haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud korras.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–5 sätestatud asjaoludel ravil viibiv isik ei või katkestada uuringuid ja ravi ega lahkuda haigla psühhiaatriaosakonnast.

(7) Tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse. Meditsiiniline personal austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve.

[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]

§ 12. Tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist abi vajava isiku haiglasse paigutamise kord

(1) Kui on alust arvata, et esinevad käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaolud, toimetatakse isik haigla psühhiaatriaosakonda kiirabi, politsei, lähedaste või muude isikute poolt, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.

(2) Kui on alust arvata, et esinevad käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaolud, abistab politsei arsti kirjaliku taotluse alusel tervishoiuteenuse osutajat isiku kinnipidamisel, arstlikul läbivaatusel ja haigla psühhiaatriaosakonda toimetamisel.

(3) [Kehtetu – RT I 2006, 7, 42 – jõust 4.02.2006]

(4) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 5 nimetatud otsusest teavitab arst isikut kohe ja tema lähedasi inimesi või seaduslikku esindajat 12 tunni jooksul otsuse vormistamisest.

(5) Tahtest olenematu ravi kohaldamisel kohtu määruseta on isiku lähedasel inimesel ja seaduslikul esindajal või nende poolt valitud arstil, advokaadil või muul esindajal õigus kohtuda tahtest olenematule ravile paigutatud isikuga. Kohtumise kestuse otsustab raviarst, lähtudes ravile paigutatud isiku tervise seisundist.

[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]

§ 13. Tahtest olenematu ravi kontrollimine

(1) Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst.

(1¹) Isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.

(3) Haigla pea- või ülemarst tagab 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest ravile võetud isiku arstliku läbivaatuse teise psühhiaatri poolt, kes ei ole teinud käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 või 5 nimetatud otsust.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1¹ toodud tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab haigla pea- või ülemarst vajaduse korral taotluse kohalikule omavalitusele kohtusse pöördumiseks. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. Taotlusele lisatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu haigla psühhiaatriaosakonda paigutamise ja ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1¹ toodud tahtest olenematu ravi pikendamiseks või lõpetamiseks esitab kohalik omavalitsus kohtule avalduse, millele on lisatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu ravi pikendamise või lõpetamise põhjendatuse kohta.

(6) Kui kohtu määruse alusel on vaja isik toimetada ärakuulamiseks haiglast kohtusse, teeb seda vajaduse korral politsei.

(7) Määruse teinud kohus teatab määrusest politseile, kes võtab vajaduse korral viivitamata tarvitusele abinõud tahtest olenematul ravil viibiva isiku vara kaitsmise tagamiseks.

(8) Tahtest olenematul ravil viibiva isikuga ei ole lubatud teha kliinilisi katseid, katsetada uusi ravimeid ega ravimeetodeid.

(9) Järelevalvet tahtest olenematu ravi üle teostab Tervishoiuamet.

[RT I 2006, 7, 42 – jõust 4.02.2006]

§ 14. Ohjeldusmeetmete rakendamine

(1) Ohjeldusmeetmeid rakendatakse psüühikahäirega isiku suhtes käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel, kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks.

(2) Ohjeldusmeetmetena kasutatakse eraldamist ja fikseerimist. Eraldamine on isiku eralduspalatisse paigutamine ning seal tervishoiutöötaja järelevalve all kinnipidamine. Fikseerimine on eralduspalatis tervishoiutöötaja järelevalve all mehaaniliste vahendite (rihmad, eririietus) kasutamine isiku tegutsemisvabaduse piiramiseks.

(3) Ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel.

[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]

4. peatükk
PSÜHHIAATRIAEKSPERTIIS JA KOHTU POOLT PSÜHHIAATRIAHAIGLASSE PAIGUTATUD ISIKU PSÜHHIAATRILINE RAVI

§ 15. Kohtupsühhiaatriaekspertiis

(1) [Kehtetu - RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

(2) Kohtuniku loal või kohtumääruse alusel võib vabaduses viibiva kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse paigutada haigla psühhiaatriaosakonda kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisi taotlenud ametiisik teavitab isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamisest tema seaduslikku esindajat või lähedast inimest 24 tunni jooksul pärast kohtuniku loa kättesaamist.

(3)--(4) [Kehtetud - RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]

§ 16. [Kehtetu - RT I 2002, 64, 392 - jõust. 29. 07. 2002]

§ 17. Psühhiaatrilise ravi nõuded ja psühhiaatriahaigla töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel

Psühhiaatrilise ravi nõuded ja psühhiaatriahaigla töökorralduse kohtu poolt karistusseadustiku § 86 lõike 1 alusel määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel psühhiaatriahaiglas kehtestab sotsiaalminister.

[RT I 2002, 56, 350 - jõust. 1. 09. 2002]

5. peatükk
FINANTSEERIMINE

§ 18. Psühhiaatrilise abi finantseerimine

Psühhiaatrilist abi finantseeritakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (RT I 2001, 50, 284), ravikindlustuse seaduses (RT I 2002, 62, 377), sotsiaalhoolekande seaduses ja käesolevas seaduses kehtestatud korras.

[RT I 2002, 62, 377 - jõust. 1. 10. 2002]

§ 19. Riigieelarvest finantseeritav psühhiaatriline abi, ravi ja ekspertiis

Ravikindlustusega hõlmamata isikule antava vältimatu psühhiaatrilise abi, psüühikahäire tõttu vaeguriks tunnistatud isiku hooldamise ja taastusabi kulud, kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiisi tegemise ning kohtu poolt psühhiaatriahaiglasse paigutatud isiku psühhiaatrilise ravi kulud kaetakse riigieelarvest.

6. peatükk
MUUDATUSED VARASEMATES ÕIGUSAKTIDES JA SEADUSE RAKENDAMINE

§-d 20-22. [Käesolevast tekstist välja jäetud]