Kliiniline psühholoogia

Kliinilise psühholoogia õppematerjalid on mõeldud abiks arstiteaduskonna üliõpilastele psühhiaatria ainepprogrammi [ARPS.01.067] omandamisel.

Kliinilise psühholoogia üldiseloomustus

	Kliiniline psühholoogia (ka meditsiinipsühholoogia) käsitleb tervise, haiguse, ravi ja raviprotsessis osalejatega seotud psühholoogilisi probleeme. APA määratleb kliinilist psühholoogiat kui eriala, mis kasutab psühholoogiateadmisi selleks, et paremini mõista, ennustada ja leevendada intellektuaalseid, emotsionaalseid, psühholoogilisi ja käitumuslikke häireid ja puudeid (APA, 1981).
	Tervisepsühholoogia on psühholoogiateadmiste kasutamine tervise edendamiseks ja säilitamiseks, haiguste ennetamises, diagnostikas ja ravis ning tervishoiusüsteemi parandamisel ja tervisepoliitika kujundamisel (Matarazzo, 1982)
	Kliinilise psühholoogia uurimisvaldkonnad
	haiguste teket, kulgu ja paranemist mõjutavad psühholoogilised faktorid psüühikahäirete tekke psühholoogilised teooriad haiguste mõju psüühikale haiguste psüühilised avaldused vanusega seotud spetsiifilised psühholoogilised probleemid psüühika arengu häired patsiendi seosed meditsiinipersonali ja mikrokeskkonnaga psühhodiagnostika vahendite loomine ja kohandamine, psühhomeetriliste omaduste kontroll psühholoogilise sekkumise vahendite loomine, tõhususe uurimine meditsiinierialade töötajate tööd mõjutavad psühholoogilised seaduspärasused
	Psühholoogia teadmistevaldkond
	Tegevus
	Võrdlev psühholoogia Õppimine Motivatsioon Emotsioonid
	Tunnetus (kognitiivsed protsessid)
	Taju Tähelepanu Mälu Mõtlemine Keel
	Individuaalsed erinevused
	konkreetse inimese psüühika erijooned - tunnused, mille põhjal üks inimene teisest erineb. Intelligentsus Isiksuse psühholoogia
	Psühholoogia koolkonnad
	Psühhoanalüütiline Käitumispsühholoogia Kognitiivne psühholoogia Humanistlik koolkond
	Kliinilise psühholoogi tegevusvaldkonnad
	Psühhodiagnostika Psühholoogiline sekkumine: nõustamine, psühhoteraapia Teiste meditsiiniprofessionaalide nõustamine
	Kliinilise psühholoogia traditsioonilised alavaldkonnad
	Patopsühholoogia · psüühikahäirete diagnostika psühholoogiliste meetoditega Neuropsühholoogia · ajukahjustuste diagnostika, rehabilitatsioon Somaatiliste haiguste psühholoogia · psühholoogilised tegurid, mis mõjutavad somaatiliste haiguste teket, kulgu ja paranemist
	Kliinilise psühholoogia uuemad rakendused
	Taastusravi puuetega lapsed kroonilised vaimuhaiged somaatilised haiged Ennetamine Tervist soodustava ja kahjustava käitumise mõjutamine psühholoogiliste vahenditega
	Kliiniline psühholoogia Eestis
	Meditsiiniasutustes töötab ~ 40 psühholoogi
	Kliinilise psühholoogia probleemid ja arengusuunad mujal Euroopas
	Probleemid Valmistatakse ette liiga vähe kliinilisi psühholooge, seetõttu: kliiniliste psühholoogide nappus riiklikus tervishoiusüsteemis pikad järjekorrad (6-12 kuud) Identsusprobleemid Arengusuunad Tegevuses suurem osa psühhoteraapial Psühhodiagnostika psühhoteraapia teenistuses, väheneb puhtalt diagnostiliste protseduuride osa Grupiteraapia areng Psühholoog kui teiste professionaalide nõustaja Uued tegevusvaldkonnad ja patsientide grupid: esmatasandi meditsiin Hiv-patsiendid, raskete lapsepõlvetraumadega patsiendid Kliinilise psühholoogia probleemid ja arengusuunad Eestis Probleemid Väljaõppesüsteem lünklik Liiga vähe kliinilisi psühholooge Psühholoogi pidamine ei too tervishoiuasutusele majanduslikku tulu Arengusuunad Psühhoteraapia osakaalu kasv diagnostikaga võrreldes Psühholoogi tegevuse mitmekesistumine Uute kliiniliste psühholoogide koolitamine ja juhendamine Psühholoogi rolli määratlemine haiglas: Mida ja kellega peaks tegema?

Isiksusepsühholoogia

Isiksuse mõiste - isiksus tähendab inimest iseloomustavate ja eristavate psüühiliste omaduste summat, mis on käitumise stabiilsuse aluseks.

Isiksuseteooriaid: isiksuse käsitlused võib jagada kahte rühma:
1) lähtuvad isiksuse joontest e. klassifitseeriv lähenemine

I Tüpoloogiad
II Isiksusejoonte teooria (Allport)
III Faktoranalüüs: isiksuse dimensioonid

Cattelli 16 faktorit
H.Eysenck
Suur viisik
Põhidimensioonide päritolu ja stabiilsus
Tagasi temperamendi juurde

2) lähtuvad motivatsioonist

Klassifitseeriv lähenemine

I Tüpoloogiad

Isiksuse omaduste poolest on mõned inimesed omavahel sarnasemad kui teised, st. isiksusi on võimalik tüpologiseerida.

Esimesed tüpoloogiad seostavad isiksust organismi talitluse ja kehaehitusega ja neid võib nimetada temperamendi tüpoloogiateks.

1) HIPPOKRATES:

sangviinik, koleerik, flegmaatik, melanhoolik;

2) E. KRETSCHMER (1921)

Skisotüüm ja tsüklotüüm.
Vastavad kehaehituse tüübid: asteeniline, pükniline, atleetlik

3) W. SHELDON (1954)

1) vistserotoonik (endomorfne kehaehitus): aeglane, lõdvestunud, seltsiv, sõltuv, rõõmsameelne, mugavust armastav
2) somatotoonik (mesomorfne kehaehitus): energiline, võistluslik, agressiivne, tegevust armastav
3) tserebrotoonik (ektomorfne kehaehitus): kontrollitud käitumisega, üksildust armastav, endassetõmbunud

4) C.G.JUNG

Ekstravert: väljapoole suunatud, inimene kelle jaoks on olulisemad sündmused ja suhted väljaspool teda ennast

Introvert: sissepoole suunatud, hõivatud oma sisemistest, subjektiivsetest protsessidest

II Isiksusejoonte teooriad

Lähtuvad eeldusest, et inimestel on teatud kindlad, neid iseloomustavad jooned, mis on suhteliselt püsivad ja avalduvad erinevates olukordades.

Isiksuse jooned on küllalt universaalsed, kuid inimesed erinevad selle poolest kuivõrd üks või teine joon on väljendunud.

Isiksus = isiksusejoonte summa

Gordon Allport leidis 18 000 sõna, mida saab kasutada isiksuse iseloomustamiseks
(kui sünonüümid maha arvata - 4500).

Kardinaalsed isiksusejooned: üksikomadused, mis on inimese olemuseks ja enamuse käitumise aluseks. enamusel inimestest on ühe või kahe kardinaalse joone asemel
Kesksed isiksusejooned: inimese peamised iseloomustajad, nende arv ühel inimesel on tavaliselt 5-10 (näit. ausus, sotsiaalsus, )
Teisesed isiksusejooned: omadused, mis mõjutavad inimese käitumist harvem ettetulevates situatsioonides Isiksusejoonte teooriad on pigem dimensionaalsed kui kategoriaalsed lähenemised.

III Faktoranalüüs: isiksuse dimensioonid

Tänapäeval on klassifitseeriva lähenemise raames kõige rohkem levinud isiksuse dimensionaalne käsitlus. Püütakse leida isiksust kirjeldavaid põhidimensioone.

Raymond Cattell sai faktoranalüüsides küsimustikke, isiksuseteste ja vaatlusandmeid 16 põhidimensiooni

afektotüümia
kahtlustavus
intelligentsus
ego jõud
domineerimine
entusiasm
superego jõud
sotsiaalne julgus

tundeõrnus
autism
läbinägelikkus
süüdlaslikkus
radikalism
ise-eneses-küllaldasus
minaidentsus
pinge

Hans Eysenck leidis, et isiksus on kirjeldatav kahe põhidimensiooni abil

ekstravertsus - introvertsus
stabiilsus - ebastabiilsus (neurootilisus)

Ekstravertsed - suhtlemisvalmid, impulsiivsed, hea sotsiaalse kohanemisvõimega, avatud, initsiatiivikad

Introvertsed - suletud, väheseltsivad, sotsiaalselt passiivsed, eneseanalüüsile kalduvad

Neurootilised - rabedad, närvilised, rahulolematud, kõikuva meeleoluga, muretsevad.

Isiksuse omaduste Suur Viisik

Väga mitmete isiksuseküsimustike faktoranalüüsil on esile tulnud viis faktorit, mida võib pidada isiksuse põhidimensioonideks

Ekstravertsus
Sotsiaalsus
Sisaldab neid aspekte inimesest, mida tavaliselt nimetatakse inimlikuks: altruism, hoolivus, emotsionaalse toetuse jagamine ja teises otsas vaenulikkus, ükskõiksus, enesekesksus, kadedus
Meelekindlus
Tähistab ka tahet ja sihikindlust, usaldusväärsust ja enesekontrolli
Neurootilisus
Vastab Tellegreni negatiivsele afektile
Avatus kogemusele
Avatus uutele ideedele ja tunnetele, mõtlemise paindlikkus, fantaseerimisvalmidus. Mõnikord samastatakse lihtsalt intelligentsusega. (L.R.Goldberg, Costa, McCrae)

Isiksuse dimensioonide seos isiksushäiretega

	KÕRGE	MADAL
ekstravertsus	histriooniline, nartsissistlik	skisoidne, vältiv
meelekindlus	anankastne	düssotsioaalne
sotsiaalsus	sõltuv	paranoiline, düssotsiaalne nartsissistlik

Põhidimensioonide päritolu ja stabiilsus

Isiksus on ca 50% ulatuses geneetiliselt määratud, eriti dimensioonid N ja E.

Perekondadevahelised erinevused ei oma tähtsust isiksuse põhidimensioonide kujundamisel. Perekonnasisestel erinevustel ja perekonnavälistel teguritel on mõningane osa.

Täiskasvanueas muutuvad põhilised isiksusejooned vähe. Viimased muutused toimuvad 20-30 eluaasta vahel. Tavalise keskmise elukogemuse korral on muutused pärast 30-t eluaastat väikesed.

Mõju võivad avaldada väga dramaatilised sündmused ja oletatakse et ka intensiivsel psühhoteraapial võib mõnikord isiksust muutev mõju olla.

Tagasi temperamendi juurde

L.Clark ja D.Watson nimetavad temperamendiks primaarseid sünnipäraseid afektiivseid omadusi, mille ümber kujunevad üldisemad isiksuse dimensioonid. Sellega seoses räägitakse kõige rohkem positiivsest ja negatiivsest afektiivsusest.

Negatiivne afektiivsus (=neurotism) on püsiv, pärilik ja väga üldine isiksuse dimensioon, mille temperamendiliseks aluseks on tundlikkus negatiivsete stiimulite suhtes (Tellegen). Kõrge negatiivse afektiivsusega inimestel tekivad kergesti mitmesugused negatiivsed emotsioonid: hirm/ärevus, kurbus/depressioon, süütunne, vaenulikkus, ärrituvus, enesega rahulolematus. Selle emotsionaalse tuumaga on seotud negatiivsed kognitsioonid, enese ja teiste negatiivsed hinnangud, somaatilised kaebused, pessimism, madal enesehinnang ja rahulolematus erinevate eluvaldkondadega (abielu, töö, suhted, jne.).

Positiivne afektiivsus (=ekstravertsus) on teine oluline pärilik temperamendidimensioon ja sisaldab endas kergesti tekkivaid positiivseid emotsioone, energiat, liitumist (affiliation) ja domineerivust. Kõrge PA-ga isikud on sageli heatujulised, entusiastlikud, aktiivsed, sõbralikud, kehtestavad ja enesekindlad. On vaieldud, kas selle dimensiooni tuum on afektiivne, interpersonaalne või motivatsiooniline, Clark ja Watson arvavad, et afektiivne

Tõenäoliselt on kolmas oluline temperamendidimensioon impulsiivsus, mis isiksuse dimensioonidest on seotud kohusetundlikkusega, kuid seda dimensiooni on suhteliselt vähem uuritud.

C.R.Cloningeri kolmefaktoriline isiksuse mudel

1. Kahju vältimine: ärevusele kalduvus
2. Uudsusjanu: impulsiivsus
3. Tasusõltuvus: kiindumine, seltsivus

Negatiivne afektiivsus on seotud nii ärevuse kui depressiooniga, st moodustab üldise distressifaktori, mis on depressioonil ja ärevushäiretel ühine. Lisaks meeleoluhäiretele seostub foobiate, hüpohondria, söömishäiretega.

Depressioonile on spetsiifiliseks eelsoodumuseks madal positiivne afektiivsus. Ärevushäirete korral lisandub kõrge autonoomne aktivatsioon.

Mõned veel tähelepanu väärinud isiksuse omadused

kontrollikese
elamuste otsimine
enesejälgimine

Interpersonaalse käitumise ringmudel

Interpersonaalse käitumise ringmudel sai alguse T.Learyst, tänapäevasel kujul arendas välja Wiggins.

Vähemalt kaks suure viisiku dimensiooni on oma loomult interpersonaalsed. Interpersonaalses käitumises on kaks olulist dimensiooni: domineerimine ja armastus. Dimensioonide vastaspoolused on komplementaarsed või kooskõlas.

Oluline suhtlemises ja psühhoteraapias.

Motivatsioonilised isiksuseteooriad

Õppimisel põhinevad isiksuseteooriad:

Skinner: isiksus on õpitud käitumismudelite kogum. Inimkäitumine on lõpmatult muutlik ja sõltub sellest, mida keskkonnast õpitakse.

Psühhoanalüütilised isiksuseteooriad

Enamus käitumisest on määratud intrapsüühiliste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on teadvustamata, sageli konfliktsed vajadused, st põhiline motivatsioon on alateadlik. Motivatsioonilised jõud kujundatakse põhiliselt lapsepõlvekogemuse poolt.

Klassikaline psühhoanalüüs S.Freud
Analüütiline C.G.Jung
Individuaalpsühholoogiline A.Adler
Ego-analüütiline E.Erikson
Kultuuriline K.Horney
Interpersonaalne H.S. Sullivan Sotsio- psühhoanalüütiline E. Fromm
Objektsuhete teooriad. D.Winnicott, W.R.D.Fairbairn

Klassikaline psühhoanalüüs

1) Klassikalise psühhoanalüüsi põhiseisukohad

Psühhoanalüüsi rajaja on Sigmund Freud. Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis põhiseisukohta:

1) Toopiline
2) Strukturaalne
3) Dünaamiline
4) Ökonoomiline
5) Geneetiline

Mõned põhimõisted (V.Tähkä)

Psüühiline energia

On hüpoteetiline mõiste, mis aitab mõista psüühilisi sündmusi. Seda ei saa otseselt vaadelda ega mõõta, selle suurust saab ligikaudselt hinnata selle energia psühholoogiliste väljenduste kaudu. Psüühilise energia esindajaks on tungid (põhilised bioloogilised vajadused), mis ärgitavad inimest tegutsema.

Kui mingi psüühiline aines, tegu või protsess muutub inimesele eriti tähtsaks (see võib olla kujutlus teisest inimesest, mingi tegevus, jne), öeldakse, et see on hõivatud e. katekteeritud eriti ohtra tungienergia poolt.

Determinism

Ükski psüühiline sündmus ei ole juhuslik vaid on sõltuv ja tulenev muudest inimeses esinenud ja esinevate, endiste ja praeguste psüühiliste protsesside ja ilmingute koosmõjust. Inimese tunded, mõtted, soovid ja tegevus on tervikuna sihipäraselt arenev, kus varem olnu määrab praegust ja praegune determineerib osaliselt tulevikusündmusi.

1) Toopiline

Psüühilised fenomenid on erineva teadvustatuse astmega.

Teadvus - hinge pealispind
Eelteadvus - teadvuse piirimaa
Alateadvus (mitteteadvus) - hinge sügavamad kihid.

Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates oli enamus inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus - see osa, mida ei saa teadvustada kui ka tahaks, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.

Repressioon e. väljatõrjumine - mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Seal olemata teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ning noonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mis on:

liiga valus meenutada

moraalselt laiduväärne

enesehinnangut alandav

liiga suuri nõudmisi esitav

2) Strukturaalne - Isiksus koosneb kolmest funktsionaalsest osast, inimeses on kolm motiveerivat jõudu. Id / Ego / Superego

Id.
Isiksuse esmane süsteem, see psüühiline reaalsus, mis on sünnipärane. Id on ühisnimetaja bioloogilistele tungidele, sealt on pärit primitiivsed ihad ja igatsused. Id on energiaallikas ja kõige rohkem kehaliste protsessidega seotud psüühikaosa. See isiksuse osa lähtub naudinguprintsiibist - tekkinud pinged (nälja, agressiivsuse, seksi jms tungidega seotud) tuleb koheselt alandada ja rahuldus saavutada.
Kaks põhilist tungide gruppi:

seksuaaltungid

agressiivsed tungid

Neid tunge on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Libido: seksuaaltungi energia.
Primaarprotsessides mõtlemine. Freud juhtis tähelepanu sellele, et inimeses on kõrvuti kaks mõtlemistüüpi, primaar- ja sekundaarprotsessides mõtlemine. Primaarprotsessid: ei arvesta reaalsust ega loogikat, fantaasia asendab tegelikkust, soovmõtlemine, vastandid võivad olla samased jne. See mõtlemine on väga kiire ja liikuv, paralleelselt võib toimuda mitu asja. Täiskasvanud inimesed mõtlevad primaarprotsessides siis kui nad und näevad, loovad või on psühhootilised, imikutele on Freudi arvates see mõtlemistüüp iseloomulik. Sekundaarprotsessides mõtlemine. Järgib traditsioonilise loogika reegleid, ideid hinnatakse sisu ja loogilisuse, mitte emotsionaalsete kriteeriumide järgi. Ideed on seotud järjestikku, seepärast on see mõtlemine aeglasem.

Ego.
Tekib, sest vajaduste rahuldamiseks on vaja adekvaatset suhet välisilmaga, vajadus seda tajuda ja tõlgendada ning vastavalt tegutseda. Ego kujuneb puhvriks idi ja välismaailma vahele. Lähtub reaalsusprintsiibist: tungienergiat tuleb ohjeldada kuni vajaduste rahuldamine on võimalik ja sobilik. Võime rahuldust edasi lükata on üks esimesi märke sellest, et Ego on juba kujunenud. Ego otsustab milliseid vajadusi ja millisel viisil rahuldada.

Egofunktsioonid

Tungide kontroll ja regulatsioon, kaitse

Suhted reaalsusega, tunnetus, reaalsuse testimine (mis on tegelikkus, mis fantaasia)

Tegutsemine

Objektsuhete loomine

Süntees

Superego
On normide ja väärtuste sisemine esindus, ühiskonna poolt aktsepteeritud normid, mida laps omandab vanemate ja teiste talle oluliste isikute kaudu. Tekkelt hiliseim isiksuse struktuur, mille kujunedes asendub osa vanemate kontrollist enesekontrolliga. Superegost pärit emotsioon on süütunne. Esialgse ettekujutuse kohaselt oli superego põhiallikaks vanemlike nõudmiste introjektsioon, hiljem leidis Freud, et olulisem on kunagi vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramine. Superego on sisemine agressor ja karistaja. Range Superego tekib siis, kui vanemlikud nõudmised on suured, tekkinud agressioon on tugev ja pole võimalik agressiooni väljendada.

3) Dünaamiline

Kõik psüühilised fenomenid ja käitumine on vastandlike jõudude koostoime tagajärjeks. Inimese käitumine ja motivatsioon on aktiivsed, energiaga laetud ja muutuvad pidevalt. Isiksuse struktuuri osad on loomult vastandlikud, ehk teisisõnu on sisekonflikt inimesele omane. Enamasti suudavad egofunktsioonid tagada, et konflikt on talutav. Kui aga sisemistel või välistel põhjustel idi või superego nõudmised tugevnevad, võib tasakaal häiruda.
Sisemise ohu signaaliks on ärevus.

Kaitsemehhanismid.

4) Ökonoomiline

Seotud sellega, kuidas psüühilist energiat jagatakse, vallandatakse ja muudetakse. Energiaallikaks on tungid. Tungid ise võivad erinevatel inimestel olla erineva jõuga. Kuna energiat on piiratud hulk, siis saab üks alasüsteem energiat teiste arvelt. Energia investeerimist mingisse tegevusse, asja, isikusse, mis võib vajadust rahuldada, nimetatakse objektivalikuks. Energia on ühelt objektilt teisele ümberpaigutatav.

5) Geneetiline

Täiskasvanu isiksus kujuneb läbi järjestikuste arenguastmete. Freud pidas oluliseks psühhoseksuaalset arengut. Arenguastmeid eristas vastavalt kehapiirkondadele, mis on naudinguallikaks. Igal arenguastmel peab laps toime tulema konfliktiga, mis tekib naudingusoovide ja piirangute vahel. Nii liiga palju rahuldust kui liiga palju piiranguid võib kaasa tuua fiksatsiooni sellesse staadiumi ja olla täiskasvanuea probleemide allikaks. Seega täiskasvanu isiksus ja probleemid sõltuvad sellest, kuidas lapseeas on iga staadiumi arenguülesanded lahendatud.

Objektsuhete koolkond

Fairbairn / Margaret Mahler / D.W. Winnicott

1. Fairbairn

Fairbairni peetakse Briti objektsuhete koolkonna keskseks esindajaks. Nii nagu kogu objektsuhete psühholoogia, lähtub ta ideest, et suhetevajadus on omaette motiveerivaks jõuks. Inimkäitumise lõppeesmärgiks pole mitte kehalise naudingu saavutamine vaid tähendust omavate inimsuhete loomine. Libido pole naudingut otsiv vaid pigem objekti otsiv. Impulsid on vaid endopsüühiliste struktuuride dünaamiline osa. Kõige tähtsamaks arengufaktoriks on varased ema-lapse suhted, sõltuvus ja selle muutumine.

Arengu primaarne küsimus pole tungide rahuldamine, vaid ego terviklikkuse säilitamine. Laps alustab elu tervikliku egoga, tal on sünnipärane ego kasvu potentsiaal. Psüühikahäired on ego terviklikkuse kaotuse, st. lõhenemise tagajärjeks, mille põhjuseks on ebarahuldavad suhted emaga.

Arengustaadiumid

Varase infantiilse sõltuvuse staadium (vastab oraalsele faasile)
Üleminekustaadium
Täiskasvanu e. küpse sõltuvuse staadium (vastab genitaalsele staadiumile)

Iga arenguaste viib lähemale autonoomsele funktsioneerimisele ja sisaldab endas erilist suheteviisi oluliste inimestega.

Varase infantiilse sõltuvuse staadiumis on laps psühholoogiliselt oma esmase hooldajaga kokku sulanud (merged). Minatunne on vähe arenenud. Laps on emaga seotud väga primitiivsel viisil, nii et lapse oma egost ei saagi õieti rääkida. Fairbairn nimetab sellist olekut primaarseks identifikatsiooniks. Valdavaks on võtmise hoiak.

Arenguskaala teist otsa, küpset sõltuvust iseloomustab vahetamine ja vastastikusus, valdavaks on andmise hoiak. Sellises suhtes tunnustavad partnerid teineteise erinevusi, aga samas ka tervet sõltuvust, mis neid seob.

Üleminekustaadium on sillaks kahe eelmise vahel. See tähistab kogu elu kestvat protsessi: vabanemine ühepoolsest sõltuvusest ja vastastikuste sõltuvuste loomine. Identifikatsioonil rajanevad suhted asenduvad eristumisele rajanevate suhetega. Suur osa elust tiirleb selliste, sageli separatsiooniga seotud üleminekute ümber. Inimesed, kes selliste üleminekutega toime ei tule, kalduvad psühhopatoloogiale. Neuroos on seotud suutmatuse või vastumeelsusega infantiilsetest sõltuvustest loobuda. Oluline Fairbairni teoorias on see, kuidas sõltuvussuhted integreeritakse strukturaalselt lapse egoga.

Lõhestumine
Inimene on algselt loomult tervik. Lõhestumine on ebarahuldavate suhete tagajärg e. viis, kuidas laps toimib ebarahuldava ja ebastabiilse maailmaga, st. ebastabiilse ja ebarahuldava emaga. Enamasti tajub laps ema heana - ema täidab ta soove ja rahuldab vajadusi. On aga olukordi kus ema tajutakse halvana. Ema ignoreerib last, tõrjub ta lähenemiskatseid ja frustreerib ta soove. Laps ei saa ema kontrollida ega hüljata. Fairbairni arvates lahendab laps probleemi luues endale sisemaailma, kus elavad ema erinevad aspektid. See on lõhestumise varaseim vorm. Jagades ema heaks ja halvaks ning neid häid ja halbu osi omavahel psühholoogiliselt lahus hoides suudab laps säilitada sõltuvuse, ilma et ta end pidevalt ohustatuna tunneks. Samuti eraldab hea halvast, et tekkinud vihkamine head objekti ei hävitaks. Tulemuseks on sisemaailm, mis on lõhestatud headeks ja halbadeks siseobjektideks, mis vastavad ema rahuldavatele ja frustreerivatele külgedele.

Siseobjektid - Inimese sisemaailm kujuneb siseobjektide kaudu

Hea siseobjekt on ideaalne objekt, mis esindab ema lohutavaid ja rahulolu pakkuvaid aspekte. Tänu sellele tunneb laps, et ta on soovitud ja armastatud. Sageli on see küll moraalselt idealiseeritud ema, kelle suhtes laps püüab tundeid ja vajadusi (eriti nende väljendamist) vältida, et vältida ema rahulolematust ja tõrjumist.

Halb objekt võib esineda kahel kujul.

erutav objekt - kujuneb suhetes ebastabiilse emaga, kes kord on hoolitsev ja siis jälle tõrjuv (st. lubab aga ei anna lähedust). Tagajärjena tunneb laps end tühja ja frustreerituna. Erutav objekt äratab rahuldamatut igatsust. Tagajärjeks on kompulsiivsed emotsionaalsed vajadused, mida me raskete ja krooniliste sõltuvuste puhul näeme.

tõrjuv objekt - ema, kes on vaenulik ja distantsi hoidev. Laps tunneb end soovimatu ja armastuseta olevat ning on krooniliselt vihane. Selle leebe variant "Ära sega, emal on tegemist"

Kaks halva objekti varianti ja ideaalobjekt moodustavad lapse sisemiste esinduste maailma (representational world).

Neist objektidest saavad alguse egoseisundid - paralleelne egolõhestumine Fairbairni terminites.

Erutavast objektist saab alguse infantiilne libidinoosne ego. See on osa psüühikast, mis on pidevalt janunev, kuid mitte kunagi rahuldatud. Laps, kelles, see ego domineerib, tunneb pidevalt frustratsiooni ja rahuldamatust. Täiskasvanueas võib ilmneda krooniline sõltuvus, kompulsiivne seksuaalsus, heakskiidunarkomaania.

Tõrjuvast objektist pärineb antilibidinoosne ego, see osa psüühikast, mis on vihkav, kibestunud ja kättemaksuhimuline aga ka hirmunud ja süütundega. See osa inimesest tahaks kohutavalt olla aktsepteeritud, armastatud ja seotud, kuid samas domineerib hirm olla armastuseta ja soovimatu. Laps, kelles, see ego domineerib, on vihkav ja vaenulik.

Tsentraalne ego pärineb ideaalobjektist. Siit on pärit järeleandlikkus ja konformsus idealiseeritud vanematega. See on osa egost, mis suudab suhteid luua. Kahte esimest egot püütakse välja tõrjuda, sest need tekitavad valu, kuid nende osade lõhestamine, tekitab siseilma fragmentatsiooni ja nii jääb suur osa isiksusest teadvustamata - on psühhopatoloogia tekkimise aluseks.

Margaret Mahler

Arengu põhiliiniks on liikumine sümbioosilt eraldumise (separatsiooni) ja individuatsioonini.

Eraldumine: Lapse enese-eristamine sümbiootilisest sulamist emaga.

Individuatsioon: Lapse savutustel põhinev ettekujutus tema isiklikest omadustest

Eraldumise astmed

Eelastmed

Normaalne autism: esimesed elunädalad Imik on oma suletud maailmas, ise-eneses-küllaldane.
Normaalne sümbioos. Imik moodustab emaga terviku. Pole piire mina - mittemina vahel.

Eraldumise-individuatsiooni astmed

1. Diferentseerumine. 4-5 kuuselt

munast koorumine: esimesed katsed ennast sümbiootilisest sulamist eristada, psühholoogiline sünd
checking back: imik võrdleb ema teiste inimestega
võõristus

2. Harjutamine (Practicing): 9 - 15 -18 elukuu

aktiivse liikumise õppimine
autonoomiatunne, emast eemale kõndimine

3. Lähenemine (Rapprochement): 15-24 elukuu

laps tajub selgemini oma eraldiolekut emast
seetõttu tekib tugev eraldatusärevus
algab tervikliku Mina kujunemine ja sooidentsuse teke.

4. Individuaalsuse konsolideerumine: kolmanda eluaasta alguses.

tekib püsiv individuaalsustunne ja minakontseptsioon
emotsionaalse objektkonstantsuse teke
vanemate nõudmisi internaliseerides tekib superego

Humanistlikud isiksuseteooriad
Isiksuse tuuma moodustab teadlik isemotiveeriv võime muutuda ja täiustuda vastavalt inimese unikaalsele olemusele. Oluline on eneseteadvus, inimese subjektiivne maailm ja selle ehtne tunnetus.

Humanistlik. Inimene on sünnipäraselt loov, hea ja arenev. A.Maslow, C.Rogers
Eksistentsiaalne. R. May. Inimene on silmitsi eksistentsi paratamatustega, neid tuleb tunnistada ja nendega elada.

Motivatsioon

P.T Young: Motivatsioon on protsess, mis äratab tegevuse, säilitab ja reguleerib seda.

Mõisted - Motiveerivaid faktoreid võib jagada kolme suurde kategooriasse:

Aktiivsuse allikad: miks indiviid tegutsema hakkab

· Vajadus: seisund, mis tekib siis, kui indiviid kogeb, et mingid tema olemasoluks ja arenguks vajalikud objektid puuduvad. Näit. toiduvajadus, lähedusvajadus.

· Tung e. ajejõud e. drive: aktualiseerunud vajadus, liikumapanev jõud, mis sunnib indiviidi tegutsema, lahendust otsima. Mõnikord nimetatakse tungiks bioloogilisi vajadusi.

Aktiivsuse suund: miks valitakse just need tegevused vajaduste rahuldamiseks.

· Motiiv: objekt (materiaalne või ideaalne), mis äratab tegevuse ja määrab suuna, see mille pärast tegevus toimub. Motiiv on vajaduse konkretiseerumine tegelikkuses.

· Eesmärk: teadvustatud ja määratletud motiiv.

Subjektiivsed elamused, mis motivatsiooniliste nähtustega kaasas käivad on emotsioonid.

Ehk teisiti võib motivatsioonilisi nähtusi jagada:

bioloogilised nähtused: tung, instinkt
vaimsed (see, mida inimene sisemiselt tunneb): soov, tunne, püüdlus, iha
objektidega seotud: siht, huvi, motiiv, väärtus

Motivatsiooniteooriad

Instinktiteooriad.
Inimesed ja loomad on sündinud etteprogrammeeritud käitumismustritega, mis on ellujäämiseks olulised. W.McDougall (1908). Instinkt on liigispetsiifiline. Instinktiivne käitumine vallandub alati kui isend kohtab vastavat vallandavat stiimulit.

Tunge taandavad motivatsiooniteooriad
C. Hull. Kui inimesel puudub mõni bioloogiliselt vajalik asi (nt. toit), tekib organismis tung, mis ärgitab käituma vajaduse rahuldamiseks, st. pinge vähendamiseks. Kui vajadus rahuldatakse, siis pinge alaneb ja käitumisaktiivsus väheneb. Eesmärgiks on organismi endise tasakaalu taastumine. Nimetatakse ka homöostaasiteooriateks.
Nähtused, mis ei sobi kokku tungitaandamisteooriaga:

· enamusel loomaliikidel näib olevat vajadus uurida ümbrust ja manipuleerida objektidega, ka siis kui kõik kehalised vajadused on rahuldatud.

· Nii inimeste kui loomade käitumist võib motiveerida vajadus keskkonnaga edukalt toime tulla ja uutele väljakutsetele vastata.

· Käitumist võivad mõjutada välised asjaolud, mitte siseseisund.

Ärrituse teooriad

Inimene püüab säilitada stimulatsiooni ja aktivatsiooni teatud taset. Kui stimulatsiooni ja aktivatsiooni tase langeb liiga madalale, püütakse neid suurendada stimulatsiooni otsides. Optimaalsel aktivatsioonitasemel tegutseb inimene kõige efektiivsemalt.

Miks mõned inimesed riskivad rohkem kui teised?

Stimulatsiooni optimaalne tase on väga individuaalne. Elamusi otsivad inimesed: eelistavad riskantseid spordialasid, otsivad erutavaid elamusi (nt. narkootikumid), eelistavad eksootilisi puhkusi, tundmatuid toite, vahelduvaid partnereid jne.

Vastandprotsesside hüpotees

Mõned üldisemad küsimused, millega enamus motivatsiooniteooriaid tegeleb ja mis teooriaid eristavad.

1. Kas rõhutatakse sünnipärase või omandatu osa käitumise määramisel:

Teadvuse - mitteteadvuse osa käitumises.

2. Kas inimene teab oma tunnete, käitumise ja mõtete põhjusi või ei, st. kas need on teadvusele kättesaadavad või mitte.

3. Kas käitumine on primaarne või instrumentaalne. St. kas käitumine käitumise enese pärast (tegevus tegemise lõbust) või on käitumine alati mingi muu essmärgi saavutamise, vajaduse rahuldamise teenistuses.

4. Kas käitumine on konservatiivne või muutusele orienteeritud. Kas käitumise põhieesmärgiks on tasakaalu taastamine ja pingelangus või pigem uute võimaluste loomine, tasakaalu häirimine, uute pingete otsimine.

5. Milline on inimloomus: kas inimene on loomult hea, altruistlik, loov või pigem halb, egotsentriline, agressiivne ja vaenulik.

6. Kuivõrd on motivatsioon hedonistlik. Kas käitumine taotleb kasu või mõnu.

7. Kas motivatsioon on sisemine või väline.

Palju on püütud koostada vajaduste nimekirju. Kuna vajadused muutuvad, on nimekirjade koostamine küllalt mõttetu, küll aga on vajadusi võimalik ühistunnuste põhjal grupeerida.

Põhilised bioloogilised vajadused (bioloogilised selles mõttes, et sünnipärased ning ühised inimestel ja loomadel):

- toiduvajadus
- veevajadus
- soojätkamisvajadus
- järglaste eest hoolitsemise vajadus
- kehatemperatuuri säilitamise vajadus
- valu vältimise vajadus
- ekskretoorne vajadus
- hapniku vajadus

- puhkuse ja une vajadus
- julgeoleku vajadus
- agressioonivajadus
- aktiivsusevajadus
- stimulatsioonivajadus
vt katsed sensoorse isolatsiooniga
- tunnetuslikud vajadused
- altruistlikud vajadused

Oluliseks motivatsiooni aspektiks on vajaduste ja motiivide hierarhia. Probleemid, mis tekivad liiga lõdvast või liiga jäigast hierarhiast.

Abraham Maslow vajaduste püramiid.

Sagedamini uuritud motiveerivad faktorid:

1. Saavutusvajadus: soov edu saavutada ja hirm ebaedu ees.

2. Osalusvajadus e. afiliatsioon: püüe luua ja säilitada suhteid teistega
sõltuvus, konformism

3. Domineerimine ja võimuiha (Adler)

4. Altruism. Sümpaatia ja empaatia.

Rahuldamata vajadused
Motivatsiooniteooriast lähtudes takistavad vajaduste rahuldamist kaks üldist asjaolu:

barjäärid
konfliktid

Barjäär: takistus, mis ei lase eesmärgile läheneda.

Frustratsioon - seisund, mis tekib inimeses siis kui barjäärid takistavad tegevust eesmärgini arendamast.

Frustratsioonitolerants - võime taluda loobumisi

Frustratsiooni tekkimisel on kaks eeltingimust:

on olemas rahuldamist nõudev vajadus
vajaduse rahuldamise teele ilmub takistus

Frustratsioon tekib siis kui:

vajaduse rahuldamine on piisavalt oluline
kui eesmärgi saavutamist on peetud võimalikuks
F on seda suurem, mida lähemal lõppsihile takistus ilmneb.

Barjäärid võivad olla

-välised: füüsilised või sotsiaalsed
-sisemised: võimetus või ebakompetentsus

Reaktsioonid barjäärile ja võimalused barjääriga toime tulla:
Katsed ülesannetega, millel ei ole lahendust: proovitakse põgeneda (reaalselt ära minna või sümboolselt) või tekivad tormilised emotsionaalsed reaktsioonid, eriti viha
- keskkond ümber struktureerida nii et leitakse uued vahendid eesmärgi saavutamiseks.
- leida asenduseesmärk
- vajaduste rahuldamine kujutluses
- agressioon: välja lõhkumine (nt. lahendamatu ülesande puhul).
- regressioon
- loobumine

Mõned üldised frustratsiooniallikad:

Keskkond ja isik ei sobi kokku
keskkonnas on liiga vähe vajaduste rahuldamise võimalusi
inimese nõudmised on liiga suured.
Vältimatud eluga seotud frustratsioonid

Tihti igas eluperioodis erinevad:

Imiku- ja väikelapseeas: aktiivsuse piiramine, ema eemalolek, käimaõppimine, järgmise lapse sünd.
Koolieas: vaba elu piirang, õppimisega seotud F
Teismeeas: lähedusvaljaduse frustratsioon
Täiskasvanueas: takistused karjääri ja armastuse teel. Lähedaste kaotus, enese haigused, oodatav surm.

Toimetulek ja toimetulekustiilid

Konflikt: vastuolu valentsuste vahel

1. Approach - approach. On olemas kaks positiivse valentsusega eesmärki, ainult ühte neist on võimalik saavutada

2. Avoidance - avoidance

3. Approach - avoidance

4. Kaksikkonflikt

Kohanemine ja kohanematus

Suhtlemine
	Kommunikatsiooniprotsess Suhtlemismustrid Suhtlemistõkked Tõhusa eneseväljenduse reeglid Suhtlemistasandid Suhtlemisvahendid Psühhoterapeutilised suhtlusoskused
Kommunikatsiooniprotsess

	Teates peaks olema veidi infoliiasust. Tavalises suhtluses on seda kuni 50%. Avatud tekstiga teated: sisaldavad palju isiksuslikku infot Suletud tekstiga teated
	Tagasiside: sisemine väline
	Kontekst
	teate saaja eelteadmised kõnesoleva kohta osapoolte ühised kogemused eelnev jutt vahetu olukord, milles suhtlemine toimub

	Suhtlemismustrid
	Suhtlemine ei toimu üksikteadete kaudu, vaid teatud reeglite järgi ühendatud tervikutena. Suhteid soodustav muster Kaitseline muster Käitumisviisid, mis tekitavad partneris kaitselist suhtlemist: hinnangulised teated kontrolliv käitumine manipuleeriv käitumine liiga suur neutraalsus üleoleku demonstreerimine liiga suur enesekindlus Tüüpilised kaitselise suhtlemise mustrid: Nõustumismuster Süüdistamismuster Ratsionaliseerimismuster Hajutamismuster
	Suhtlemistõkked
	Kaitselisust õhutavad teated Topeltteated Vastuvõtja piiratud võimed Saatja suutmatus Tähelepanu hajutavad tegurid Kognitiivsete skeemide ühtimatus varjatud eeldused eesmärkide ühtimatus Kanalite puudumine
	Tõhusa eneseväljenduse reeglid
	Teade peab olema otsekohene Teate peab edastama kohe Teade peab olema selge Ärge esitage küsimusi, kui teil on teha avaldus. Vältige topeltteateid Öelge välja, mida te tahate ja tunnete Tehke tähelepanekutel ja mõtetel vahet Keskenduge ühele asjale korraga Teade peab olema sirgjooneline Teade peab kuulajat toetama tuleks vältida: Üldistavad sildid Sarkasm Minevikus tuhnimine Negatiivsed võrdlused
	Vestluse tulemus oleneb kõneleja eesmärgist. Küsige endalt: Kas ma tahan võita või suhelda? Kas mul peab tingimata olema õigus või ma taotlen vastastikust arusaamist?

Emotsioonid
	Emotsioone võime käsitleda protsessina ehk sündmuste ahelana, mis algab emotsiooni tekitanud sündmusega ja lõpeb emotsioonide avaldumisega – näit. näoväljendustes või mingis tegevuses. Emotsioon on reaktsioonide ahel sündmusele, mis on seotud inimese vajaduste ja eesmärkidega.

	Emotsiooniteooriad
	Emotsioonide kognitiivne teooria kognitiivne hinnang: Lazarus kehaliste muutuste tõlgendamine:Singer ja Scachter Perifeerne emotsiooniteooria James-Lange teooria Miimiliste väljenduste tagasiside hüpotees: Izard, Tomkins KNS aktivatsiooniteooriad Cannon Panksepp
	Millised on põhiemotsioonid?
	hirm viha vastikus põlgus kurbus rõõm üllatus