Täiskasvanu isiksushäired ja isiksusemuutused (F60-F62)

Spetsiifiline isiksushäire on iseloomu ja käitumise raske häire, mis hõlmab tavaliselt isiksuse mitut valdkonda ja on seotud oluliste isiklike ja sotsiaalsete raskustega.

Kuigi isiksushäirele iseloomulikud avaldused käitumises võivad ilmneda hilises lapse- või noorukieas, mõne juhul ka varem, ei ole isiksushäire diagnoosi kohane enne 16-17 eluaastat rakendada.

RHK-10 (WHO, 1992)

DSM-IV (APA, 1994)

Vältiv
Sõltuv
Obsessiiv-kompulsiivne

• raskused perekonna, õppimis- ja töörollides;
• lahutused, vanemlike õiguste kitsendused;
• kõrgemsuremus (suitsiidid); suitsiidkatsed, õnnetusjuhtumid, erakorralise meditsiiniabi vajadus;
• suurem haigestumus teistesse psüühikahäiretesse;
• kaasuvate psüühikahäirete raskus, kulg ja ravile reageerimine;
• isiksushäired ja kuritegevus: 70 - 85%;
• isiksushäired ja alkoholism: 60 - 70%;
• isiksushäired ja narkomaania: 70 - 90%.

F60.0 Paranoiline isiksushäire
[teiste umbusaldamine, kahtlustamine, motiivide väärtõlgendus]

Paranoiline isiksushäire põhitunnusteks tunnuseks on:

(a) ülim tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes;
(b) solvangu ja haavamise mitteandestamine, kalduvus kaua viha pidada;
(c) umbusklikkus ja kõikehõlmav kalduvus kogemust moonu-tada, tõlgendades teiste neutraalseid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke või põlglikke;
(d) oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamine, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga;
(e) sagedased ja alusetud kahtlused abikaasa või seksuaal-partneri truuduse suhtes;
(f) kalduvus pidada end liialt tähtsaks, mis väljendub püsivas enesekeskses hoiakus;
(g) enda ümber ja laias maailmas sündivat seletab ülekaalukalt ja alusetult kui kellegi vandenõu tulemust.

Isiksushäire, mis vastab järgmistele kriteeriumidele:

(a) kui üldse rõõmu tuntakse, siis väga vähestest tegevustest;
(b) emotsionaalne külmus, jahedus või tuim emotsionaalsus;
(c) võimetus väljendada teiste suhtes nii sooje, õrnu tundeid kui ka viha;
(d) ükskõiksus nii kiituse kui kriitika suhtes;
(e) vähene huvi saada seksuaalseid elamusi teise inimese seltsis (arvestades vanust);
(f) üksildaste tegevuste ülekaalukas eelistamine;
(g) liigne enesessesüüvimine ja fantaseerimine;
(h) pole lähedasi sõpru või usaldussuhteid (või on ainult üks) ega soovi selliste suhete loomiseks;
(i) märkimisväärne tundetus üldtuntud sotsiaalsete normide ja tavade suhtes.

Isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik:

(a) kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes;
(b) tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine;
(c) võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi;
(d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi;
(e) võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest;
(f) märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.

Kaasnev joon võib olla püsiv ärrituvus. Diagnoosi võib kinnitada lapse- ja noorukieas esinenud käitumishäire, mida ei pruugi küll alati esinenud olla.

a) on liialt ennast täis;
b) hõivatud piiritu edu, võimu, hiilguse, kauniduse või ideaalse armastuse fantaasiatest;
c) peab oma probleeme ainulaadseteks ja usub, et neist võivad aru saada vaid erilised inimesed;
d) ülemäärane imetluse vajadus;
e) tunneb end väljavalituna; taotleb põhjendamatult eriti soodsat kohtlemist või tema ootustele kohest vastutulekut;
f) inimsuhetes kasutab teisi ära oma eesmärkide saavutamiseks;
g) empaatiavõime puudumine, ei ole võimeline ära tundma teiste inimeste vajadusi ja tundeid;
h)sageli tunneb kadedust või usub, et teised kadestavad teda;
i)käitumiselt või hoiakutelt ülbe ja upsakas;

Isiksushäire, mida iseloomustab tugev kalduvus impulsiivselt, tagajärgi arvestamata tegutseda, ja kõikuv meeleolu.
Ettemõtlemise võime on minimaalne ja tugevad vihapursked viivad sageli vägivallani või käitumisplahvatusteni, mis tekivad eriti kergesti siis, kui keegi kritiseerib või takistab impulsiivseid tegusid.
Eristatakse kahte alavarianti, mille ühiseks tunnuseks on impulsiivsus ja enesekontrolli puudulikkus.

F60.30 Impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus.
Juhtivaks on emotsionaalne ebastabiilsus ja vähene impulsikontroll. Tavalised on vägivallapuhangud ja ähvardav käitumine, eriti vastuseks kriitikale.
a) märgatav kalduvus käituda ootamatult ja tagajärgi arvestamata;
b) kalduvus riiakusele ja tülitsemisele eriti siis, kui impulsiivset käitumist takistatakse või taunitakse;
c) kalduvus viha- või vägivallapursetele võimetusega kontrollida neist tulenevaid käitumisplahvatusi;
d) ei suuda järjekindlalt tegutseda, kui ei saa sellest kohe tulu;
e) ebastabiilne ja kapriisne meeleolu

F60.31 Piirialast tüüpi (borderline type) ebastabiilne isiksus.

Esineb mitu emotsionaalse ebastabiilsuse tunnust.
a) häiritud või ebaselge inimese mina-pilt, eesmärgid ja sisemised eelistused (sealhulgas seksuaalsed).
b) kalduvus sattuda intensiivsetesse ja ebastabiilsetesse suhetesse, mis sageli viivad emotsionaalsete kriisideni;
c) äärmuslikke katsed vältida hülgamist;
d) korduvad suitsiidiähvardused või enese-vigastamisted (kuigi viimased võivad esineda ka ilma nähtava ajendita)
e) püsiv tühjuse tunne

(a) enesedramatiseerimine, teatraalsus, emotsioonide liialdatud väljendamine;
(b) sisendatavus, kerge mõjutatavus teiste inimeste või asjaolude poolt;
(c) õõnes ja labiilne emotsionaalsus;
(d) egotsentrilisus, enesehellitamine, ja hoolimatus teiste vastu;
(e) püsiv iha erutavate sündmuste, tunnustuse ja tegevuste järele, kus oleks võimalik olla tähelepanu keskpunktis;
(f) sobimatult võrgutav välimus või käitumine;
(g) liigne mure kehalise veetluse pärast.

Kaasneda võib egotsentrilisus, enesehellitamine, pidev tunnus-tuseihalus, kerge haavumine ja püsiv manipuleeriv käitumine oma tahtmise saamiseks.

(a) liigsed kõhklused ja ettevaatlikkus.
(b) detailide, reeglite, nimekirjade, plaanide, korra ja korral-damise ületähtsustamine;
(c) täiuslikkusiha, mis ei lase töid lõpetada;
(d) ülim kohusetundlikkus, hoolikus ja töö liigne tähtsustamine kuni rõõmudest ja inimsuhetest loobumiseni;
(e) liigne pedantsus ja konventsionaalsus;
(f) jäikus ja kangekaelsus;
(g) mõttetu nõudmine, et teised tegutseksid täpselt samal viisil kui tema, või vastumeelsus üldse midagi teiste teha jätta;
(h) painavate ja soovimatute mõtete või impulsside pealetung.

Sisaldab: kompulsiivne ja obsessiivne isiksus; obsessiiv-kompulsiivne isiksus.

(a) püsiv ja kõikehõlmav pinge ja kartlikkus;
(b) veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja alaväärsuses;
(c) liigne mure saada seltskonnas kriitika või tõrjumise osaliseks;
(d) vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel;
(e) piiratud elustiil turvalisuse vajaduse tõttu;
(f) tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees.

Kaasneda võib ülitundlikkus tõrjumise ja kriitika suhtes.

(a) teisi õhutatakse tegema või lubatakse teha enda eest enamikku eluliselt olulisi otsuseid;
(b) oma huvide allutamine nende inimeste huvidele, kellest ollakse sõltuv, liigne järeleandlikkus;
(c) vastumeelsus esitada isegi põhjendatud nõudmisi inimestele, kellest sõltutakse;
(d) üksi olles abitus- ja ebamugavustunne liialdatud hirmu tõttu, et ei suudeta enese eest hoolt kanda;
(e) hirm, et lähedane inimene hülgab ja on vaja ise enese eest hoolitseda;
(f) vähene võime teha igapäevaotsuseid ilma teiste tugeva toetuse ja nõuanneteta.

Kaasneda võib enese tajumine abitu, ebakompetentse ja jõuetu-na.

Sisaldab: asteeniline, saamatu (inadequate), passiivne ja ennastnurjav (self-defeating) isiksus.

Isiksushäire, mis ei sobi ühtegi spetsiifilisse rubriiki (F60.0-F60.7): ekstsentriline (eccentric), "haltlose" type, ebaküps, nartsissistlik, passiivne-agressiivne,
psühhoneurootiline isiksus.

Katastroofilise või pikaajalise ülepiirilise stressi või raske psüühilise haiguse järel tekkinud täiskasvanuea isiksus- ja käitumishäired inimesel, kellel varem isiksushäiret pole olnud.

Püsivate isiksusmuutuste üldised tunnused:
a) esinevad tajumise, suhtlemise ning maailmasse ja enesesse suhtumise viiside kindlad ja püsivad muutused.
b) isiksusemuutus on märgatav ning sellega kaasneb jäik ja mitteadaptiivne käitumine, mida enne patogeenset kogemust ei olnud.
c) muutus ei ole mõne muu psüühilise haiguse ilming ega jääksümptom.
d) sellist püsivat isiksusemuutust võib kõige sagedamini ette tulla pärast vapustavat psühhotraumeerivat kogemust või raske, korduva või pikaajalise psüühilise haiguse tagajärjena.
e) omandatud isiksusemuutust tuleb eristada olemasoleva isiksushäire stressi- või psühhootilise episoodi järgsest avaldumisest või teravnemisest

Diagnoosi ei kasutada, kui isiksushäire on ajukahjustuse või -haiguse tagajärjeks (siis oleks F07.0 kategooria kohasem). Ei sisalda: isiksushäire ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist (F07.-).

Isiksusemuutus katastroofilisest elamusest (F62.0)

Püsiv isiksusemuutus on katastroofilise kogemuse tagajärjeks. Stressor peab olema nii äärmuslik, et sõltumata individuaalsest haavatavusest on mõju isiksusele sügav.
Nt: koonduslaagrikogemused, piinamine, loodusõnnetused, pika-ajaline eluohustav olukord, nagu terrorismiohvritel (pantvangis olemine, vangistus surmaohuga).

Seda tüüpi isiksusemuutusele võib eelneda posttraumaatiline stresshäire. Sellisel puhul on isiksusemuutus posttraumaatilise stresshäire krooniline pöördumatu jätk.
Mõnikord võib eeltoodud kriteeriumidele vastav isiksusemuutus aga kujuneda ka ilma posttraumaatilise stresshäire vaheastmeta.

Isiksusemuutus peaks olema püsiv ja ilmnema jäikade ning mitteadaptiivsete joontena, mille tulemuseks on interpersonaalse, sotsiaalse ja tööalase tegutsemise häirumine.
Tavaliselt peaks isiksusemuutust tõendama veel mõni lähedane inimene.
Diagnoosimiseks on vaja kindlaks teha mõne enne puudunud tunnuse olemasolu. Näiteks:

(a) vaenulik ja umbusklik suhtumine maailma;
(b) endassetõmbumine;
(c) tühjus- ja lootusetustunne;
(d) tunne, et närvid on pidevalt katkemiseni pingul, justkui varitseks pidev hädaoht;
(e) võõrdumine.

Isiksusemuutus peab olema kestnud vähemalt kaks aastat ega tohi olla seotud varasema isiksushäire või psüühilise haigusega (v.a. posttraumaatiline stresshäire).

Välistatud peab olema ajuhaigus või -kahjustus, mis võib tekitada samasuguseid kliinilisi nähte.

Sisaldab: isiksusemuutused koonduslaagri, loodusõnnetuse, elu ohustava pantvangistuse või pikaajalise eluohtliku olukorra (näiteks terrorismi või piinamise) tagajärjel.

Isiksusemuutus, mille põhjuseks on raske psüühilise haiguse põdemisega seotud traumeeriv kogemus.
Seda muutust ei saa seletada spetsiifiliseisiksushäirega,  residuaalse skisofreeniaga ja muude eelnenud psüühilise haiguse puuduliku paranemise juhtudega.

1) Isiksusemuutus peaks olema püsiv ja ilmnema kogemise ja tegutsemise jäikade ning väärkohanenud käitumismustritena, mille tagajärjeks on pikaajalised interpersonaalsed, sotsiaalsed ja tööalased raskused ning subjektiivne piin.

2) Isiksusemuutust ei saa seletada eelneva isiksushäire või põetud psüühilise haiguse jääksümptomitega

3) Isiksusemuutus tekib pärast paranemist psüühilisest haigusest, mida elati läbi kui ülimat emotsionaalset stressi ning mina-pildi hävingut.

4) Haigusjärgses perioodis on määravad ja tugevdavad kogetud stressi suurust oluliselt teiste inimeste hoiakud ja reaktsioonid.

5) Seda tüüpi isiksusemuutust pole võimalik täielikult mõista, arvestamata subjektiivset emotsionaalset elamust ning eelnevat isiksust, selle kohanemist ja spetsiifilist haavatavust.

Diagnoosi jaoks peavad isiksusemuutusi tõendama järgmised kliinilised tunnused:

(a) ülisõltuvus ja nõudev hoiak teiste suhtes;
(b) veendumus, et haiguse tõttu ollakse muutunud või häbimärgistatud, mis toob kaasa suutmatuse luua ja säilitada lähedasi usaldusväärseid suhteid ning sotsiaalse isolatsiooni;
(c) passiivsus, huvide langus ja varasemate ajaveetmisviiside vähenemine;
(d) visad haiguskaebused, mis võivad olla seotud hüpohondriliste nõudmiste ja haiguskäitumisega;
(e) pahur või kõikuv meeleolu, mille põhjuseks ei ole käesolev psüühiline häire ega kunagise häire afektiivsed jääksümptomid;
(f) oluline sotsiaalse ja tööalase funktsioneerimise halvenemine haiguseelse ajaga võõrreldes.

Kirjeldatud ilmingud peavad olema kestnud 2 või rohkem aastat.
Muutuste põhjuseks ei tohi olla ajuhaigus või -kahjustus. Varasem skisofreenia diagnoos ei välista antud diagnoosi.

Sisaldab: püsivad isiksushäired F62.0-s ja F62.1-s mainimata kogemuste järel, näiteks kroonilise valuga seotud isiksusemuutus ja leinajärgsed isiksusemuutused.