Sagedasemad hüpersomnia põhjused on orgaaniline ajukahjustus ja psüühikahäired nagu bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas; depressiooniepisood, korduv depressioon ja kohanemishäire (ülemäärase stressi tõttu suureneb kompensatoorselt unevajadus).

Kui seisund ei vasta ühegi muu psüühikahäire kriteeriumile (kuigi üksikud sümptomid/tunnused on sageli olemas), siis on diagnoosiks mitteorgaaniline hüpersomnia (F51.1).

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(a) patsiendil on ülemäärane päevane unisus või unehood, mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest, või tunduvalt pikenenud virgumisperiood;

(b) unehäire esineb iga päev vähemalt 1 kuu või lühema kestusega perioodidena ja
põhjustab kas märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid;

(c) narkolepsia (katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) või uneapnoe (öised hingamispeetused, tüüpiline intermiteeruv norskamine) sümptomite puudumine;

(d) igasuguse muu neuroloogilise või haigusliku seisundi puudumine, mille sümptomiks somnolentsus võiks olla.

Kui hüpersomnia on mõne psüühikahäire (nt depressioon) ainsaks sümptomiks, tuleb diagnoosida põhihäiret.

Kui seisund ei vasta mõne muu psüühikahäire kriteeriumidele, jääb hüpersomnia ainsaks diagnoosiks.

Oluline on hüpersomnia eristamine järgnevatest seisunditest:

Narkolepsia (G47.4).
Hüpersomnia korral on vastupidi päevaseid unehooge vähem,
need on pikema kestusega ja patsient suudab neid tavaliselt vältida;
öine uni on tavaliselt pikenenud ning ärkamisel on täielikult virgeks
saamisega suuri raskusi. REM-latents ei ole lühenenud.

Uneapnoe. Enamusel uneapnoe-haigetest ülemäärane päevane unisus
on seotud rahutu ja katkendliku unega (seega tegelikult sekundaarne insomnia)
ning peale selle võib enamasti esineda:

• öiseid hingamispeetusi,
• tüüpiline intermiteeruv norskamine,
• ülekaalulisus,
• hüpertoonia,
• impotents,
• kognitiivne kahjustus,
• rahutu magamine,
• ülemäärane motoorne aktiivsus ja profuusne higistamine,
• hommikused peavalud ja koordinatsioonihäired.
• uneapnoe võib viia isiksuse muutustele, võimalik on dementsus ja tõsised somaatilised komplikatsioonid.

Kui on tõsine uneapnoe kahtlus, tuleks uurida und laboratoorsetes
tingimustes (polüsomnograafia).

Muud orgaanilised hüpersomniad

Mitteorgaanilist hüpersomniat on võimalik eristada kindlate orgaaniliste faktorite põhjustatud hüpersomniast vastava põhjuse identifitseerimisega kliiniliste avalduste ja sobivate laboratoorsete uuringute abil:

• entsefaliit,
• meningiit,
• ajutrauma
• muu neuroloogiline haigus,
• ainevahetushäired,
• toksilised seisundid,
• endokriinsüsteemi häired,
• kiiritusjärgne sündroom

Etioloogia

Une-ärkveloleku rütmihäire võib olla 1) psühhogeenne, 2) orgaaniline (konstitutsionaalne eripära); 3) mõlema faktori koostoime

Desorganiseeritud unega ja muutliku une- ning ärkamisajaga isikutel võib sageli täheldada muid psüühikahäireid, nagu isiksushäired ja meeleoluhäired.

Faasinihke põhjuseks soovitud une-ärkvelolekurütmis  võib olla:

1) bioloogilise kella sisemine väärtalitlus: hilinenud une sündroom, varajase une sündroom ja ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel.

2) bioloogilist kella juhtivate ajasignaalide ebanormaalne töötlemine (viimane võib tegelikult olla seoses emotsionaalse ja/või kognitiivse häirega).

Igal üksikjuhul sõltub see kliinilisest otsusest, kas pidada primaarseks psühhogeenset või orgaanilist faktorit ning vastavalt sellele diagnoosida:

• mitteorgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret (F51.2)

• orgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret (G47.2)

Une-ärkveloleku rütmi häire, kus psühholoogilistel teguritel on põhiline osa.

Diagnostilised juhised

(a) individuaalne une-ärkvelolekurütm pole antud ühiskonna jaoks normaalse ning tavalise rütmiga sünkroonne;

(b) seetõttu kannatab isik öösel unepuuduse ja päeval hüpersomnia all ja seda peaaegu iga päev vähemalt üks kuu või korduvalt lühemate perioodide vältel;

(c) ebarahuldava kvaliteediga, kvantiteediga ja ajaliselt ebasobiv uni põhjustab märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid.

- puuduvad muud määratavad psühhiaatrilised või somaatilised põhjused, tuleks kasutada ainult seda diagnoosi.

- kui see häire domineerib kliinilises pildis, siis ei välista diagnoosi ka sellised sümptomid nagu ärevus, depressioon, hüpomania vms.

Kui muud psühhiaatrilised sümptomid on piisavalt väljendunud ja püsivad, tuleb spetsiifilist psüühikahäiret diagnoosida eraldi.

• "jet lag" sündroom
  Isikutel, kes reisivad sageli ühest ajavööndist teise või on sageli öövahetuses tööl, on ööpäevarütmi düsregulatsioon bioloogilist laadi, kuigi mõju võib avaldada ka tugev emotsionaalne komponent, kuna enamusel juhtudest on need isikud distressis.
• muutuva ajagraafikuga töö
• hilinendud une sündroom
• varajase une sündroom
• ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm
  • pidevalt muutuva öise une saabumisega (näiteks iga päeva järel ühe tunni võrra hiljem)
  • täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm

Inimese ööpäevane kell, mille toimimine sõltub valguse ja pimeda perioodi vaheldumisest ning ka harjumustest, tingib teatud piirangud aja suhtes, millal inimene loomulikult muutub uniseks ning suudab raskusteta uinuda. Nii päevase aktiivsuse periood, kui ka une sisemine struktuur on sõltuvuses perioodilistest muutustest organismis.

Minek ühest ajavööndist teise toob paratamatult kaasa probleeme magamajäämisel ning normaalse aktiivsuse taseme saavutamisel päeval. Tulemuseks on uinumisprobleemid ning märkimisväärne päevane unisus ja väsimus.

Kohanemist uue ajavööndiga võib kiirendada melatoniini või tema analoogide kasutamine.

Inimeste kohanemisvõime muutuva graafikuga tööreziimiga võib olla väga erinev.

Une-ärkveloleku tsükli häirete tekkel võib kasu olla valgusteraapiast ning melatoniini või tema analoogide kasutamisest.

Kui enamus inimestest uinub õhtul kella kümne ja kaheteistkümne vahel, siis antud sündroomi korral saabub uni 2-4 tundi tavalisest hiljem.

Tüüpilistel juhtudel uinuvad inimesed öösel kella 3-4 ajal. Une kestus ja struktuur ei ole muutunud, kui on võimalik magada hommikul kauem selliselt, et une kestus oleks puhkuseks piisav (7-8 tundi).

Kas hilinenud une sündroom on haiguslik seisund? Kindlasti mitte. See on inimese eripära, nii nagu muud füsioloogilised omadused. Kõige loomulikum on, kui inimene saab oma elu korraldada vastavuses temale omase une-ärkveloleku tsükliga.

Probleemid HUS korral ilmnevad siis, kui ollakse sunnitud ärkama hommikul teistele inimestele tavalisel ajal. Kui loomulik uni saabub HUS korral kell 4 ajal öösel ja ollakse püsivalt sunnitud tööle (õppima) minema hommikul kella kaheksaks, siis kujuneb välja püsiv unedefitsiit ja üldine kurnatus, mis võib soodustada nii psüühika- kui kehaliste haiguste teket.

Tõeline hilinenud une sündroom on seotud geneetiliste teguritega, kuid ööpäevase bioloogilise kella muutused võivad osadel juhtudel olla seotud psühhogeensete teguritega. Viimasel juhul ei ole sündroom nii püsiva iseloomuga ning ilmneb inimesele keerulistel eluperioodidel.

Prevalents: 0,1 - 0,4%;
2 - 5% kõigist valdavalt uinumisraskusi kaebavatest patsientidest, iseloomulikum meestele, ilmneb tavaliselt puberteedieas.

Hilinenud une sündroomile on iseloomulik:

• püsiv une tavalisest hilisem saabumine (2-4 tundi)
• melatoniini taseme tõusu hilinemine õhtul (melatoniini tase on kõige kõrgem une ajal)
• hiline ärkamine, kui see on võimalik
  • tüüpiliselt magatakse nädala lõppudel hommikul kauem
  • puhkuse ajal minnakse hiljem magama ning ärgatakse ka hiljem
• võimalikud on väsimus-kurnatus, kui tuleb liiga vara tõusta;
  kaebused võivad olla väga sarnased insomniale

Juhul, kui pole võimalik säilitada organismile sobivat rütmi, tuleks kindlalt hoiduda uinutite kasutamisest. Selline tegevus on ebaefektiivne  ja tervisele kahjulik.

Rohkem kasu on valgusteraapiast, kuid selle efekt ei ole püsiv.

Perspektiivseks peetakse melatoniini ja selle analoogide kasutamist, kuigi praegusel ajal ei ole veel täpselt selge melatoniini pikaajalise kasutamise efekt. Melatoniini kasutamine ei anna püsivat efekti, pärast kasutamise lõpetamist HUS taastub.

• Pidevalt muutuva öise une saabumisega. Uni saabub iga päeva pärast näiteks 1 tund hiljem. Kui teatud päeval uinutakse kell 23.00 õhtul, siis 1 nädala pärast 7 tundi hiljem e. kell 6.00 hommikul ja 2 nädala pärast 14 tundi hiljem e. 13.00 päeval.

• Täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm. Ööpävane tsükkel on spontaanselt varieeruva pikkusega.

Ebaregulaarne unerütm võib põhjustada väga olulise distressi ja nõutuse nii inimesel enesel kui teistel, kellega ta kokku puutub perekondlike või tööalaste suhete tõttu. Võib nõustuda arvamusega, et sellise une-ärkveloleku rütmiga inimestel võib esineda ka muid psüühilist stabiilsust mõjustavaid tegureid (nt. impulsiivsus).

Uneskäimisepisoodis ilmneb tavaliselt une esimeses kolmandikus ja seostatakse ärkamisega une kolmanda/neljanda faasist. Kuna virgumine ei ole täielik on teadvus on sügavalt hägunenud, reaktiivsus välis ärritajatele puudub ja motoorsed oskused madalad. Enamasti tõustakse voodist ning võidakse ringi kõndida. Siiski uneskäijad võivad lahkuda magamistoast ja vahel isegi väljuda kodust. Seetõttu on märkimisväärne risk saada selle episoodi ajal mõni raske vigastus. Sagedamini pöörduvad nad iseseisvalt või kellegi abiga vaikselt tagasi voodisse.
Ärkamisel ei mäletata tavaliselt midagi ei vahetult pärast episoodi ega ka järgmisel hommikul.

Uneskäimine ja unepaanika (F51.4) on väga lähedalt seotud seisundid.
- mõlemaid peetakse ärkamisehäireteks, mis ilmnevad une kõige sügavamates staadiumides (3. ja 4. unestaadium e. deltauni);
- mõlemat häiret võib leida patsiendi sugulastel;
- mõlemad häired võivad esineda samal isikul;
- on iseloomulikud lapseeale;
- mõlema häire tekkes ja kulus osalevad geneetilised, arengu-, orgaanilised ja psühholoogilised faktorid.

Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(e) orgaanilise psüühikahäire, nagu dementsus, kehaline haigus või epilepsia, tunnuste puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos.
Epileptilistest krampidest.
Psühhomotoorne epilepsia avaldub väga harva öösel. Epileptilise hoo ajal ei reageeri patsient üldse välistele stiimulitele ning tavaliselt esinevad stereotüüpsed liigutused, nagu neelatamine ja käte hõõrumine. Diagnoosi kinnitavad epilepsiale iseloomulikud EEG muutused. Epilepsia diagnoos ei välista siiski somnambulismi kaasuva häirena.

- dissotsiatiivne fuuga (F44.1) kestab episood tunduvalt kauem, isik on tunduvalt enam ärkvel ja on võimeline sooritama keerukamaid ning sihipärasemaid tegevusi; on lastel haruldased ja esinevad tüüpiliselt ärkvelolekus.

- esineb tavaliselt une esimese kolmandiku ajal;

- kaasub tugev hirm, võidakse "põgeneda";

- teiste püüdlused mõjustada seda paanikaepisoodi võivad viia veelgi tugevama hirmu tekkele ja desorienteerituse süvenemisele.

- ärkamisel ei mäletata episoodi kohta tavaliselt midagi;

- suur enesevigastuse risk.

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgnevad tingimused:

(e) kehaliste häirete, nagu tuumor või epilepsia, puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos: uneärevus, PTSH

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(c) hirmutavad unenäod ja ülesärkamistest tulenev une häirumine põhjustavad märgatava distressi.