Neurootilised häired
Klassifikatsioon RHK-10/V ptk
1) Ärevushäired F40 Foobsed ärevushäired e. foobiad
F41 Muud ärevushäired
F42 Obsessiiv-kompulsiivne häire e. sundseisund
F43 Rasked stressreaktsioonid ja kohanemishäired
2) Dissotsiatiivsed F44 Dissotsiatiivsed häired
3) Somatoformsed häired F45 Somatoformsed häired

Ärevushäired
Käesolevas esituses ärevushäirete all käsitletakse psüühikahäireid, kus juhtival kohal on ärevuse sümptomid ja need ei ole sekundaarsed psühhootilistele häiretele, meeleoluhäiretele või muudele raskematele psüühikahäiretele ning ei ole seotud orgaanilise ajukahjustuse või psühhoaktiivsete ainete kasutamisega.

Ärevushäirete süstematiseerimisel on aluseks võetud DSM-IV. See tähendab, et nende häirete all mõeldakse RHK-10 V peatüki järgnevaid alagruppe: F40, F41, F42 ja   F43.

Ärevushäiretest eristatakse orgaanilised ärevushäired, ärevusseisundid psühhoaktiivsete ainete kasutamisest, ärevus sümptomid teiste psüühikahäirete korral (psühhoos, depressioon, hüpohondria jne.)

Stressiga seotud ärevushäired
  • kohanemishäire
  • äge stressreaktsioon
  • posttraumaatiline stresshäire
Stressiga mitteseotud ärevushäired
  • Foobsed ärevushäired
    • agorafoobia (paanikahäireta, paanikahäirega)
    • sotsiaalfoobia
    • lihtfoobia
  • Paanikahäire
  • Generaliseerunud ärevushäire
  • Depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire
  • Obsessiiv-kompulsiivne häire
Orgaanilised ärevushäired
Ärevuse sümptomid psühhoaktiivsetest ainetest
Ärevuse sümptomid teiste psüühikahäirete korral
Ärevushäirete levik
Normaalne ja ülemäärane ärevus (emotsionaalne stress ja distress)
Ärevushäired ja toimetulek
Psühhosotsiaalsed stressorid
Ärevushäirete etioloogia
Diferentsiaaldiagnoos
Ärevushäirete ravi
Ärevuse sümptomid
1) Ärevuse psüühilised sümptomid:
  • rahutus, võimetus lõõgastuda
  • pingetunne
  • kergesti ehmumine tühistel põhjustel
  • muretsemise või ärevuse tõttu esinevad keskendumise raskused või
    pea läheb mõtetest tühjaks
  • kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
  • hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks" või "peast segi"
  • surmahirm
  • tunne, et välised objektid on ebareaalsed (derealisatioon) või
    'eemalolekutunne', tunne just kui ma ei oleks reaalselt siin
    (depersonalisatsioon)
2) Ärevuse somaatilised sümptomid
  • südame kloppimine
  • higistamine
  • värisemine, vappumine
  • suukuivus
  • hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
  • valud või düskomforditunne rindkeres
  • iiveldustunne või ebameeldiv tunne kõhus (abdominaalne distress)
  • lihaspinge ja lihaspingega seotud valud
  • kuumad ja külmad hood
  • tuimusetunne või surinad
  • pearingluse-, ebakindlusetunne
  • tükitunne kurgus, neelamisraskused
3) Muude füsioloogiliste funktsioonide häired
  • insomnia tüüpi unehäired (uinumisraskused)
  • seksuaaldüsfunktsioonid
Ärevuse sümptomite hindamine (mõõtmine)
Ärevuse tugevus on üldiselt vastavuses subjektiivselt kirjeldatavate ärevuse sümptomite arvu ja raskusega ning mõõdetavad enesehinnangutestide abil.

On väljatöötatud mitmeid uurija poolt täidetavaid kliinilisi skaalasid, näiteks Hamiltoni ärevuseskaala.
Ärevushäirete levik
Normaalne ärevus
Normaalse ärevuse eesmärgiks on tegevuseks optimaalse psüühilise ja füüsilise mobilisatsiooni saavutamine, mis tagab keskmisest parema toimetuleku indiviidile vähem või rohkem ohtlikumates situatsioonides või vaimset või füüsilist pingutust nõudvates olukordades.
  • enamasti on ärevust genereerivaks stiimuliks kõikvõimalikud muutused inimese elus, nagu töökohavahetus; hirm läbi kukkuda eksamil, ebaõnnestuda vms;
    harvemad on otseselt ohtlikud situatsioonid.
    Igas inimesele võõras situatsioonis on mobiliseerituse (ärevuse) tase tavalisest kõrgem.

  • tavalise elurütmi korral organismi mobiliseerituse tase muutub vastavalt olukordadele ning on säilinud lõõgastumisvõime, s.t. vaimse ülekoormuse (väsimuse) tekkel suudab isik oma koormust vajadusel vähendada ning puhata.

  • mõisteid ärevus ja emotsionaalne stress võib tatud mõttes käsitleda ka sünonüümidena, nagu ka mõisteid ülemäärane emotsionaalne stress e. emotsionaalne distress ja ülemäärane ärevus.
Ülemäärane e. haiguslik ärevus:  

psüühilise ja füüsilise mobiliseerituse tase on optimaalsest kõrgem ja/või kestvam, mille tulemusena ärevus halvendab inimese tegutsemist ning toimetulekut tervikuna ja põhjustab subjektiivselt ebameeldivaid tundmusi.

Ärevus ja sooritusvõime

  • situatsioonile kohane vaimne ja füüsiline pinge (normaalne ärevus) tõstab sooritusvõimet (nt. eksamil, spordivõistlusel, avalikul esinemisel jne.) ning on kohastumusliku tähendusega

  • ülemäärane ärevus alandab sooritusvõimet ning seega raskendab tegelike eesmärkide saavutamist.

Ärevushäired ja sotsiaalne toimetulek
Ärevushäirete kergemad vormid ei mõjusta olulisel määral inimese sotsiaalset toimetulekut. Lihtfoobia ei tekita enamasti ületamatuid toimetulekuprobleeme, isegi siis kui see on mõnes situatsioonis väga tugevalt väljenduv (näiteks hiirte või rottide kartus).

Muude ärevushäirete korral võib üldine toimetulek olla häiritud väga erineval ja ka väga raskel viisil. Kõik sõltub häire eripärast ja raskusastmest, mis võib varieeruda laias ulatuses. Näiteks raske agorafoobiaga isik, kes kartusest, et temaga võib midagi halba juhtuda, ei julge voodist välja tulla või üksinda liikuda väljapoole kodu. Ka sotsiaalfoobiaga haige võib teistest inimestest väljapoole perekonda täielikult isoleeruda. Samas võivad need häired kergemal kujul olla vähe häirivad ja inimese toimetulekut oluliselt mitte segavad.

Raske ärevushäire võib olla kestva töövõimetuse põhjuseks ning tüsistuda raskemate psüühikahäiretega nagu depressioon.

Äge stressreaktsioon võib blokeerida igasuguse tegutsemisvõime inimesele reaalselt eluohtlikus situatsioonis.

Püsivad ärevushäired, olles kestva distressi allikaks, võivad anda tõuke raskemate psüühikahäirete tekkele:
- depressioon koos suitsiiditendentsidega,
- ravimite või alkoholi kuritarvitamine,
- isiksusemuutus jne.
Nii esineb depressiooni sotsiaalfoobia korral sagedamini kui seda häiret mittepõdevatel isikutel, nagu ka alkoholsõltuvust, ravimite kuritarvitamist ja suitsiide. Võimalike komplikatsioonide tõttu on ärevushäirete varajane diagnoosimine ja ravi olulise tähendusega.

 

Psühhosotsiaalsed stressorid

Erakorralised stressorid

Stressoorsed elusündmused
Erakordselt traumeeriva tähendusega sündmused, kus on otsene oht inimese enese või lähedaste inimeste elu suhtes, milles inimene vahetult osaleb.

Looduskatastroof, raskete tagajärgedega liiklusõnnetus, röövkallaletung reaalse ohuga elule, vägistamine, piinamine jms.

 

 Tavalised muutused inimese elus nagu töökohavahetus, töötuks jäämine, elukohamuutus, sünnitamine, lahus elamine, lahutus jne.
- äge stressreaktsioon
- posttraumaatiline stressihäire
- dissotsiatiivsed häired		 - kohanemishäire
- unehäired
- dissotsiatiivsed häired
Emotsionaalne stress ja psüühikahäired
Emotsionaalse stressoriga mitteseotud psüühikahäired
  • orgaanilised psüühikahäired, sh psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud psüühikahäired

Emotsionaalse stressoriga nõrgalt seotud psüühikahäired
(emotsionaalne distress võib vallanda ja modifitseerida kulgu, kuid need häired võivad ilmneda ka ilma emotsionaalse stressi osaluseta)

  • skisofreenia
  • kestvad ja ägedad luululised häired
  • skisoafektiivne häire
  • bipolaarne häire
  • korduv depressioon
  • depressiivne episood
  • isiksushäired

Valdavalt psühhogeense etioloogiaga, kuid emotsionaalse stressoriga vahetult mitteseotud ärevushäired

  • foobiad
  • paanikahäire
  • generaliseerunud ärevushäire
  • obsessiiv-kompulsiivne häire
  • hüpohondria
  • muud somatoformsed häired

Emotsionaalse stressoriga otseselt seotud psüühikahäired

  • äge stressreaktsioon
  • posttraumaatiline stressihäire
  • kohanemishäired
  • dissotsiatiivsed häired
    (häired tekivad enamasti ebameeldiva elusündmuse foonil, kuid häire tekkeks on vajalikud teatud isiksuslikud ja konstitutsionaalsed omadused)

Subjektiivsed vaevused ja toimetulekuvõime alanemine psüühikahäirete korral võivad olla emotsionaalse distressi põhjuseks ning suurendada raskema psüühikahäire tekke riski. Näiteks seetõttu sotsiaalfoobia korral on risk haigestuda depressiooni suurem kui seda häiret mitteomavatel isikutel.

Ärevushäirete etioloogia
Psühholoogilised faktorid vt. ärevushäirete psühholoogilised seletused
Bioloogilised faktorid - orgaanilised ärevushäired
- ärevushäired psühhoaktiivsete ainete kasutamisest
- ärevushäirete neurokeemilised hüpoteesid

Diferentsiaaldiagnoos
Ärevuse sümptomite korral on oluline väljalülitada:

1) orgaanilised põhjused

2) psühhoaktiivsete ainete kasutamine

3) psühhootilised seisundid

4) meeleoluhäired

5) Ärevuse sümptomid võivad kaasuvatena esineda paljude psüühikahäirete korral

Ärevushäirete ravi
(vt Ärevushäirete diagnostika ja ravi esmatasandi arstiabis)

Psühhoteraapia
Psühhoteraapia valik sõltub ärevushäirest, kuid selle meetodi  rakendamine on alati näidustatud ärevushäirete ravis.

Psühhofarmakoteraapia
- ärevushäirete korral leiavad kasutamist ja antidepressandid (eriti serotoniini tagasihaarde inhibiitorid) ja anksiolüütikumid.

Anksiolüütikumid omavad sümptomaatilist toimet, mistõttu nende kasutamine peab olema põhjendatud ja võimalikult lühiajaline.

Püsivate ärevushäirete korral on näidustatud antidepressantide, näiteks STI-de kasutamine.