Emotsionaalse stressiga vahetult seotud ärevushäired

• Emotsionaalse stressiga vahetult seotud psüühikahäired on RHK-10-s käsitletud blokis F4 koos muude ärevushäirete, dissotsiatiivsete ja somatoformsete häiretega.

  • stressiga seotud psüühikahäired on otseseks vastuseks ülemäärast emotsionaalset stressi esilekutsuvale elusündmusele või inimest hingeliselt traumeerivale sündmusele. [väljaarvatud psühhoos, depresioon, mania]

  • muutused psüühilistes funktsioonides, on ülemäärase emotsionaalse stressi  vahetuteks avaldusteks psüühilisel ja somaatilisel tasandil.

  • need häired ilmuvad alati selges ajalises seoses stressoorse elusündmusega.

  • muude psüühikahäire (nt. obsessiiv-kompulsiivse häire) ägenemine emotsionaalse stressi foonil  ei ole käsitletav kohanemishäirena.

  • kui stressoorne elusündmus vallandab mõne muu psüühikahäire, siis ei saa tekkinud häiret käsitleda kohanemishäirena
    (nt. skisofreenia, ägedad psühhootilised häired, depressiivne episood, dissotsiatiivsed häired)

• Kohanemishäireid võib pidada kõige sagedasemateks psüühikahäireteks, mida  kergemal või raskemal viisil kogevad paljud inimesed teatud eluperioodi vältel.

• Äge stressreaktsioon on tunduvalt harvem häire, kuid võib ka tekkida enamusel inimestest väga erakorralistes situatsioonides nagu loodusõnnetus, lahinguolukord, piinamine jms.

• Posttraumaatiline stresshäire on kui hilinenud reaktsioon inimest psüühiliselt äärmuslikult traumeerivale elusündmusele.

• [Dissotsiatiivsed häired] - ka dissotsiatiivsete häirete teke on seotud vähemalt osaliselt väliste inimesele ebameeldivate või traumeerivate elusündmustega. Kuna ärevuse sümptomid ei ole nende häirete korral primaarsed, siis käsitletakse neid iseseisva psüühikahäirete alagrupina. Dissotsiatiivseid häireid võib kohata ka ägeda stressreaktsiooni korral.

Emotsionaalsete häiretega kulgev subjektiivne distressiseisund, mis tavaliselt kahjustab isiku sotsiaalset tegevust ja suutlikkust ning tekib inimese elus olulise muutusega kohanemise perioodil või stressoorse elusündmuse tagajärjel (sh. raske kehalise haiguse esinemine või selle võimalikkus).

Stressor võib tabada

• isiku sotsiaalseid suhteid (lähedase inimese kaotus, lahusolek)

• sotsiaalsete tugede süsteemi

• väärtuste süsteemi (migratsioon, põgenikustaatus).

• Stressor võib mõjutada kas ainult indiviidi või ka tema lähigruppi või mõnda suuremat ühiskonnagruppi.

Häire tekkes on oluline tähtsus individuaalsel predispositsioonil ja haavatavusel.

Kliinilised avaldusvormid on varieeruvad:

• depressiivne meeleolu, ärevus, ülemäärane muretsemine (või nende segu);

• tunne, et ei suudeta enam toime tulla, teha plaane või jätkata tegutsemist tekkinud olukorras;

• esinevad teatud häired inimese igapäevases tegevuses;

• sagedane on kõrgenenud ärrituvus;

• harvemini võib isik märgata endas kalduvusi äärmuslikule käitumisele või vägivallapuhangutele,

• kaasuvatena, eriti noorukitel, võivad esineda käitumishäired (agressiivsus või düssotsiaalne käitumine).

• ükski sümptom pole piisavalt raske või esiletungiv mõne spetsiifilisema häire diagnoosimiseks (nt. depressioon).

• lastel võivad  küllaltki sageli kohanemishäirete sümptomaatikas ilmneda regressiivse käitumise ilmingud, nagu voodimärgamine, imikukõne või pöidlaimemine.

Algus on tavaliselt ühe kuu jooksul pärast stressoorse sündmuse või olulise elumuutuse toimumist.

Sümptomid ei kesta üle 6 kuu, välja arvatud pikaajaline depressiivne reaktsioon (F43.21).

• kui sümptomid püsivad üle 6 kuu, tuleks diagnoosi korrigeerida vastavalt esinevatele häiretele (generaliseerunud ärevushäire, düstüümia)

Kontakte meditsiini- või psühhiaatriaabiga normaalse, kultuuriliselt vastuvõetava kaotusreaktsiooni tõttu, mis ei kesta üle 6 kuu, ei tuleks kodeerida V peatükis (F) vaid XXI peatükis (Z-koodid), nagu

• Z63.4 (abikaasa või partneri surm),

• Z71.9 (nõustamine) või

• Z73.3 (mujal klassifitseerimata stress).

Igasuguse kestusega kurbusreaktsioone, mida ei peeta nende avaldumisviisi või sisu poolest normaalseks, tuleks käsitleda eelkõige kohanemishäirete all (F43.22, F43.23, F43.24 või F43.25), samuti neid reaktsioone, mis väljendunud kujul kestavad rohkem kui 6 kuud, F43.21-na (pikaajaline depressiivne reaktsioon).

Diagnostilised juhised

Diagnoos eeldab seoste hoolikat tundmaõppimist järgnevate punktide (a), (b) ja (c) vahel:

(a) sümptomite avaldumisvorm, sisu ja raskusaste;

(b) varasem anamnees ja isiksus;

(c) stressoorne sündmus, situatsioon või elukriis.

Stressori esinemist peaks olema võimalik selgelt kindlaks teha ning peab olema kindel, et häire ei oleks saanud tekkida ilma stressoorse sündmuseta.

Kui stressor on suhteliselt nõrk või ajalist seost (peab olema alla 3 kuu) ei ole, tuleks häiret kodeerida mujal, vastavalt esinevatele psüühikahäirete iseärasustele.

Sisaldab: kultuurišokk; kurbusreaktsioon; laste hospitalism.

Ei sisalda: lahutamiskartus lapsel (F93.0).

F43.20 Lühiajaline depressiivne reaktsioon: mööduv nõrk depressiivne seisund kestusega mitte üle 1 kuu.

F43.21 Pikaajaline depressiivne reaktsioon: väheväljendunud depressiivne seisund, mis ilmneb reaktsioonina kestvale stressoorsele situatsioonile, kuid ei kesta kauem kui 2 aastat.

F43.22 Segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon: esinevad nii ärevus- kui ka depressioonisümptomid sarnaselt segatüüpi ärevusseisunditele (F41.2; F41.3).

F43.23 Muude emotsionaalsete häiretega reaktsioon: sümptomite hulgas on esindatud mitmesugused emotsionaalsed häired, nagu ärevus, depressioonisümptomid, murelikkus, pinge ja viha.

Ärevus- ja depressioonisümptomid võivad vastata segatüüpi depressiooniga ärevuse (F41.2, F41.3) kriteeriumidele, kuid need sümptomid ei ole sedavõrd domineerivad, et oleks võimalik diagnoosida mõnda teist spetsiifilisemat depressiivset või ärevushäiret.

Seda häirekategooriat saab kasutada lastel, kellel ilmnevad ka regressiivse käitumise nähud, nagu voodimärgamine või pöidlaimemine.

F43.24 Valdavalt käitumishäiretega reaktsioon: peamiselt on häiritud käitumine, näiteks kurbusreaktsioon noorukil, mis avaldub agressiivse ja düssotsiaalse käitumisena.

F43.25 Segatüüpi reaktsioon: domineerivad nii emotsionaalsed kui ka käitumishäired.

F43.28 Muude sümptomitega kohanemishäire

Olulise raskusastmega mööduv häire, mis areneb isikul ilma ühegi muu eelneva märgatava psüühikahäireta vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile ja mis tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel.

1) rabavalt tugev psühhotraumeeriv situatsioon

nt. looduskatastroofid, õnnetused, sõda, kriminaalne kallaletung, vägistamine

2) või ebatavaliselt järsk ja hirmutav sotsiaalse positsiooni ja/või indiviidi suhetesüsteemi muutus

nt. lähedase inimese kaotus jne.

Ägeda stressreaktsiooni tekkes võivad veel tähendust omada:

• füüsiline kurnatus
• orgaanilised faktorid (nt. vanemaealistel)
• individuaalne haavatavus ja isiku võitlusvõime

• nõutus
• teadvuse mõningane kitsenemine,
• tähelepanu ahenemine,
• võimetus ära tunda stiimuleid ja desorientatsioon.
• isoleerumine ümbritsevast situatsioonist (kuni dissotsiatiivse stuuporini, vt. F44.2)
• rahutus ja hüperaktiivsus (põgenemine või fuuga)

Lisaks esinevad tugevalt väljendunud

• ärevuse vegetatiivsed sümptomid (südamepekslemine, higistamine, kuumahood, kätevärin).
• sümptomite kiire teke (mõne minuti jooksul vastusena stressoorsele stiimulile või sündmusele ning kaovad kahe-kolme päeva jooksul (sageli mõne tunniga).
• amneesia traumeeriva episoodi suhtes võib olla osaline või täielik (vt. F44.0).

1. Peab olema vahetu ja selge ajaline seos erakordse stressori ja sümptomite alguse vahel, mis tavaliselt ei ületa minuteid.

2. Sümptomitele on iseloomulik:

• äge kriisireaktsioon; kriisiseisund;
• lahinguväsimus;
• psüühiline šokk.

Posttraumaatiline stresshäire tekib kui hilinenud ja/või protraheeritud reaktsioon erakordselt hirmutavale või katastroofilisele stressoorsele sündmusele või situatsioonile (nii lühiajalisele kui ka kestvale), mis põhjustab märgatava distressi peaaegu kõigil inimestel.

Näiteks:

• loodusõnnetus või muu katastroof,
• sõda,
• raske õnnetus,
• tapmise pealtnägemine,
• piinamise ohvriks olemine,
• terrorism,
• vägistamine,
• muu vägivaldne kriminaalne tegevus

Soodustavateks faktoriteks võivad olla:

• teatud isiksusejooned (näiteks kompulsiivsus, asteenia)
• varasem neurootiline häire

Tüüpilisteks sümptomiteks ja haigustunnusteks on

• trauma korduva läbielamise episoodid pealetükkivate kujutluste ja unenägudena
• püsiv emotsionaalne tuimenemine (anhedoonia)
• teistest inimestest eraldumine.
• tavaline on ärevuse ja hirmutunne traumat meenutavate objektide, tegevuste suhtes ning nende vältimine.
• traumat meenutavate objektide ja situatsioonide vältimine
• traumat meenutava stiimuli toimel võivad vallanduda ägedad dramaatilised hirmu-, paanika- ja agressioonipuhanguid ja/või trauma ajal esinenud käitumise kordumist
• vegetatiivne hüperaktiivsus koos ülivirguse,
• tugeva ehmumisreaktsioon
• insomniaga.
• sageli liituvad eelnevate sümptomitega ärevus ja/või depressioon ning ka suitsiidimõtted.

psühhotraumajärgne latentsiperiood - mõnest nädalast mõne kuuni (kuid väga harva ületab 6 kuud).

üldjuhul ei tuleks seda diagnoosi kasutada, kui häire ei ilmne 6 kuu vältel pärast erakordse raskusega traumeerivat sündmust; välja arvatud olukorrad, kus ilmnevad kliinilised nähud on tüüpilised sellele häirele ja teised alternatiivsed diagnoosid ei ole võimalikud (näiteks ärevusseisund, sundseisund või depressioon).

Kulg:

• on lainetav

• enamusel juhtudest ootuspärane paranemine.

• väikesel osal patsientidest võib häire võtta kroonilise kulu, kesta aastaid ja lõppeda püsiva isiksusemuutusega (vt. F62.0).

• ravimite või alkoholi ülemäärane kasutamine võib olukorda komplitseerida.

  • alkoholsõltuvus, … isiksusemuutus, …

  • ravimsõltuvus

Ekstreemse stressi hilised kroonilised tagajärjed, mis manifesteeruvad aastakümneid pärast stressoorset sündmust, tuleks käsitleda   isiksuse muutusena (F62.0).