• F20 Skisofreenia
• F21 Skisotüüpne häire*
• F22 Püsivad luululised häired
• F23 Äge mööduv psühhootiline episood
• F24 Indutseeritud luululine häire*
• F25 Skisoafektiivne häire

Psüühikahäired ei ole seotud:

• kindla ajuhaiguse või -kahjustusega ega ole ka sekundaarse ajudüsfunktsiooni avaldusteks süsteemsete haiguste korral;(vt. orgaanilised psüühikahäired)
• psühhoaktiivsete ainete kasutamisega (vt. psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psühhootilised häired).
• meeleoluhäiretega (vt. meeleoluhäired)

1) tegelikkuse tunnetamisvõime on märkimisväärselt häiritud (nt. ataktilise mõtlemise, luulumõtete või hallutsinatsioonide tõttu või psüühika üldisest desorganiseeritusest ja psühhomotoorsest rahutusest);
2) kaob võime eristada subjektiivseid psüühilisi elamusi (nt hallutsinatsioonid) reaalsetest sündmustest;
3) käitumine ei allu isiku tahtele ja on sõltuvuses psühhootilistest elamustest (käskivad kuulmishallutsinatsioonid, luulumõtted);
4) käitumine ei ole prognoositav ning on teistele ja isikule enesele ohtlik;

Psühhootiliste sümptomite hulka kuuluvad:

- hallutsinatsioonid, ka derealisatsiooni ja depersonalisatsiooni elamused;
- luulumõtted;
- ataktiline e. seosetu mõtlemine;
- väljendunud psühhomotoorne rahutus või stuupor

1) katatoonne rahutus/ stuupor;
2) hebefreenne psüühika desorganiseeritus ja käitumine;
3) maniakaalne rahutus (sageli koos muude psühhootiliste sümptomitega);
4) depressiivne stuupor/ väljendunud psühhomotoorne rahutus.

Positiivsed sümptomid (seotud psüühiliste funktsioonide hälbimisega):
- näiteks luulumõtted ja hallutsinatsioonid, katatoonne käitumine;.

Negatiivsed sümptomid (seotud psüühiliste funktsioonide nõrgenemise/kadumisega):
- näiteks hüpo- ja apaatia, osavõtmatus, passiivsus, sotsiaalne isoleerumine, abstraktse mõtlemise hävimine, spontaansuse kadumine, stereotüüpne mõtlemine.

- dementsus,
- deliirium,
- orgaanilised psühhoosid (orgaaniline luululine häire, orgaaniline hallutsinoos, orgaaniline katatoonia);

- tüsistunud intoksikatsioon (nt tajumishäiretega hallutsinogeenist, intoksikatsiooni deliirium);
- võõrutusseisund deliiriumiga;
- psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud psühhootiline häire   (skisofreeniataoline, valdavalt luululiste häiretega, valdavalt hallutsinatoorne, polümorfne, valdavalt depressiivne, valdavalt maniakaalne);
hilise tekkega psühhoos;

RHK-10 kontekstis vaadeldakse psühhootiliste häiretena psüühikahäireid, kus psühhootilised sümptomid ei ole seotud kindla teadaoleva ajuhaigusega, psühhoaktiivsete ainete kasutamisega ega meeleoluhäiretega.
Psühhootiliste häirete gruppi kitsamas tähenduses kuuluvad:

1) skisofreenia, 2) skisotüüpne häire, 3) püsivad luululised häired, 4) äge ja mööduv psühhootiline episood, 5) indutseeritud luul ja 6) skisoafektiivne häire.

Psühhootilised sümptomid võivad esineda raskete meeleoluhäirete korral:
- psühhootiliste sümptomitega raske depressioon (e. psühhootiline depressioon);
- psühhootiliste sümptomitega mania.

Kuigi psüühilise tegevuse desorganiseerituse tase on igati võrreldav psühhootiliste häiretega, ei esine nende häirete  korral tüüpilisi psühhootilisi sümptomeid.
Tüüpiliste psühhootiliste sümptomite esinemisel tuleb reaktsiooni hinnata ägeda ja mööduva psühhootilise episoodina (nn. reaktiivsed psühhoosid)

• Ajalugu
• Epidemioloogia
  - prevalents
• Etiopatogenees
• Skisofreenia prognoos
• Psühhopatoloogia
• Kulg /prognoos/
• Diagnostika
• Skisofreenia vormid
  
• Skisofreenia ravi (vt psühhoosi ravi)
• Skisofreenia ravijuhised

A. Morel (1809-1873) - kasutas esimesena mõistet déménse précoce

Karl Ludwig Kahlbaum (1828-1899) kirjeldas katatoonia sümptomeid

Ewold Hecker (1843-1909) - kirjeldas hebefreenset käitumist

Emil Kraepelin (1856-1926) - käsitles varem kirjeldatud seisundeid (déménse précoce, katatoonia ja hebefreenia) ühtse haigusena: dementia praecox e. varajase nõdrameelsusena -  s.o. haigusena, mis algab varajases eas ja viib kiirelt dementsusesarnase seisundi tekkele koos hallutsinatsioonide ja luuluga. Emil Kraepelin eristas seda haigust maniakaal-depressiivsest psühhoosist ja paranoiast. Emil Kraepeilin töötas TÜ psühhiaatriakliiniku juhatajana aastatel 1886-1891.

Emil Kraepelin

Eugen Bleuler (1857-1939) - võttis kasutusele mõiste skisofreenia. Bleuleri arvates ei ole segasuse teke obligatoorne. Fundamentaalsete (primaarsete) sümptomitena kirjeldas ta assotsiatiivse mõtlemise häireid, eriti assotsiatsioonide kaotust. Teiste häiretena vaatles ta afektiivseid häireid, autismi ja ambivalentsi. Sekundaarsete sümptomitena käsitles ta hallutsinatsioone ja luulumõtteid.

Skisofreenia kontseptsiooni arendasid edasi Adolf Meyer, Harry Stack Sullivan ja Kurt Schneider.

Haigestumine skisofreeniasse: (joonis)

• 0,1 kuni 0,5 juhtu 1000 elaniku kohta aastas
• WHO uurimus 10 riigis: 0,07 kuni 0,14/1000
• Eestis haigestub skisofreeniasse või teistesse psühhootilistesse häiretesse igal aastal umbes 400-450 inimest (ca 0,3/1000)

• 1994.a. - 447 (0,29/1000)
• 1995.a. - 486 (0,33/1000)
• 1996.a. - 453 (0,31/1000)

Skisofreenia prevalents /suhteliselt kõrge prevalents seletub haiguse kroonilise kuluga/

• lifetime prevalents on 1,0 - 1,5% (US).
• ECA uurimus - 1,3%.

• Haigestumisrisk elu vältel on 7,0 - 9,0/1000 (0,7-0,9% populatsioonist haigestub skisofreeniasse).

Skisofreenia tõttu saab igal aastal ravi 0,025 - 0,05% populatsioonist.

Eestis on üle 10 000 skisofreenia haige;

- neist statsionaarsel ravil on haiguse ägenemise tõttu igal ajahetkel umbes 500-700 haiget (1996a., praeguseks on see number oluliselt vähenenud)

Sugu:

• esineb võrdselt nii meestel kui naistel, siiski ravile pöördunute hulgas on naisi mõnevõrra rohkem.
• meestel on rohkem negatiivseid häireid ja naistel mõneti parem sotsiaalse funktsioneerimise tase ning kulg soodsam.

Geograafiline levik on üldiselt ühtlane, kuid mõningates piirkondades on täheldatud ebatavaliselt kõrget skisofreeniasse haigestumise taset.

Põhjapoolkeral sünnib enamus skisofreeniahaigetest talvel ja varakevadel, jaanuarist aprillini ja lõunapoolkeral juulist septembrini.
Oletatakse, et see fenomen on seotud aastaajale spetsiifiliste faktoritega nagu viirused või sesoonsed dieedi muutused.

Sündivuse näitajad. Seoses ravi ja rehabilitatsioonisüsteemi arenguga on skisofreeniahaigete laste arv arenenud maades kahekordistunud ning on võrdne populatsiooni üldnäitajatega.

Kehalised haigused. SH suremus on kõrge nii õnnetuste kui ka tavaliste haiguste tõttu. Kõrge suremus ei seletu raviga seotud faktoritega. Ilmselt on probleemiks kehaliste haiguste õigeaegne diagnoosimine ja ravi. On näidatud, et kuni 80% skisofreeniahaigetest esineb kaasuvana kehaline haigus ning nendest 50% on jäänud diagnoosimata.

Suitsiidid. Suitsiid on üks sagedasemaid surmapõhjusi skisofreeniahaigetel.

• Umbes 50% haigetest on teinud vähemalt ühe suitsiidkatse elu vältel.
• 20-aastase jälgimisperioodi vältel sooritab suitsiidi 10-15% haigetest.
• Kõige olulisemad riskifaktorid on depressiooni sümptomid, noorem iga ja haigusele eelnev kõrge sotsiaalse funktsioneerimise tase.

Skisofreenia etioloogias on veel palju ebaselget. Siiski on viimase aastakümne vältel kogunenud informatsiooni, mis võimaldab teha oletusi haiguse tekkemehhanismide kohta. Neist kõige enam on uuritud skisofreenia neurokeemilisi aspekte, eelkõige dopamiini osa psühhoosi tekkes. Dopamiinihüpoteesi toetavad ka viimase aja PET-uuringud, mis näitavad, et antipsühhootikumid raviannustes blokeerivad 70-90% D2-retseptoritest. 

 (vt täpsemalt J. Lönnqvist jt.(toim.). Psühhiaatria. Medicina, 2006, lk 63-70).

Skisofreenia algus, kulg ja prognoos

 Skisofreenia diagnostilised juhised (RHK-10)

(Skisofreenia korral pole ühtegi sümptomit, mis esineks 100%-lt kõigil haigetel).

(b) luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, teatud mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine;

(c) kuulmishallutsinatsioonid mis kommenteerivad pidevalt haige käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;

(d) muud püsivad veidrad luulumõtted (antud kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed)

(f) neologismid, tõkestused või seosetus mõttekäigus, mis avaldub inkoherentse või arusaamatu kõnena;

(g) katatoonne käitumine nagu rahutus, tardumine teatud asendisse või vahajas paindlikkus, negativism, mutism ja stuupor;

(h) negatiivsed sümptomid
nagu selgelt väljendunud apaatia, kõnevaegus, emotsionaalsete reaktsioonide nõrgenemine või inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine (peab olema selge, et need nähud pole tingitud depressioonist või neuroleptikumide kasutamisest).

(i)* käitumise mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis manifesteeruvad huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaalse isoleerumisena.

* ICD-10 DCR ei ole seda rühma esitatud

• kui sümptomite kestus on alla 1 kuu (sõltumata ravist):

  • = äge skisofreeniasarnane psühhootiline häire (F23.2);
  • = äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1)

• prodromaalperioodi mittepsühhootilisi sümptomeid diagnoosimisel arvesse ei võeta (huvi kadumine töö, sotsiaalse aktiivsuse, oma välimuse ja hügieeni vastu koos üldise ärevuse ning kerge depressiooni ja autismiga);

• skisofreenia diagnoosi ei saa kasutada ilmsete depressiivsete või maniakaalsete sümptomite avaldumisel,

  • kui pole selge, et afektiivsetele häiretele eelnesid skisofreenia sümptomid;

  • kui skisofreensed ja afektiivsed sümptomid arenevad koos ja on omavahel tasakaalus, tuleb diagnoosida skisoafektiivset häiret (F25.-), isegi kui skisofreensed sümptomid annavad alust diagnoosida skisofreeniat;

• muud psüühikahäired: püsiv luululine häire, skisotüüpne häire, autism, OKH, isiksushäired (skisoidne, piirialane, paranoidne);

• samuti välistavad skisofreenia diagnoosi:

1) ilmne orgaaniline ajukahjustus (F06.2), epilepsia või teiste ajuhaiguste korral arenevad skisofreenialaadsed häired diagnoositakse orgaanilise luululise häirena (F06.2).

• Epilepsia (eriti temporaalne epilepsia);
• Frontaalsagara või limbilise süsteemi kahjustus:
  • kasvajad, tserebrovaskulaarne haigus ja ajutrauma.
  • hallutsinatsioonid võivad esineda ka oksipitaalsagara kahjustuse korral.
• muud haigused: AIDS, äge porfüüria, B₁₂ defitsiit, CO-mürgistus, tserebraalne lipoidoos, Creutzfeldt-Jakobi tõbi, Fabry tõbi, Fahri tõbi, Hallaervorden-Spatzi tõbi, raskemetallide mürgistus, herpes-entsefaliit, Huntingtoni tõbi, metakromaatiline leukodüstroofia, neurosüüfilis, hüdrotseefalus, pellagra, süsteemne luupus, Wernicke-Korsakovi sündroom, Wilsoni tõbi.

2) skisofreeniale iseloomulike sümptomite seotus psühhoaktiivste ja muude psühhotroopsete ainetega:

intoksikatsioon (F1x.03; F1x.04) - hallutsinogeenid, amfetamiin, kokaiin;
kolinolüütilise toimega ained

psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psühhootilised häired (F1x.5)
- amfetamiin, kokaiin,

võõrutussündroomiga (F1x.4.)

• Sensoorse deprivatsiooni korral (kurdid, pimedad) võib tekkida hallutsinatsioone ja luulumõtteid

• Paranoidne skisofreenia
• Hebefreenne skisofreenia
• Katatoonne skisofreenia
• Diferentseerimata skisofreenia
• Skisofreenia järeldepressioon
• Residuaalne skisofreenia
• Lihtne skisofreenia

Paranoidne skisofreenia

• Kõige sagedasem skisofreenia vorm (ca 70%);
• juhtival kohal suhteliselt püsivad paranoilised luulumõtted; tavaliselt kaasnevad hallutsinatsioonid, eriti auditoorsed, ja muud tajumishäired;
  

• sagedasemad paranoilised sümptomid on:

(a) jälitamise, suhtumise, kõrge päritolu, missiooni, kehamuutuse või kiivuse luulumõtted;

(b) ähvardavad või käsklusi andvad kuulmishallutsinatsioonid, või mitteverbaalsed kuulmishallutsinatsioonid, sellised nagu viled, suminad või naer;

(c) lõhna- või maitsehallutsinatsioonid, seksuaalsed või muud kehalised meelepetted;
nägemishallutsinatsioonid võivad esineda, kuid on harva juhtivad.

• mõtlemise vormilised häired ilmnevad ägedas seisundis, kuid need enamsti ei takista tüüpiliste luulumõtete või hallutsinatsioonide selget kirjeldamist.

• emotsioonid on tavaliselt vähem tuimenenud kui skisofreenia teiste vormide puhul. Tavalised on mõõdukas inadekvaatsus, kõrgenenud ärritatavus, äkilised vihapuhangud, kartlikkus ja umbusklikkus.
  

• negatiivsed sümptomid ilmnevad sageli, kuid ei domineeri kliinilises pildis.

• Kulg võib olla episoodiline osaliste või täielike remissioonidega, või krooniline. Kroonilise variandi puhul püsib väljendunud sümptomaatika aastaid ja kindlaid episoode on raske eristada.

• Algus on tavaliselt hilisem kui hebefreense ja katatoonse vormi puhul.

Hebefreenne skisofreenia

• juhtivateks on emotsioonide, tahteelu- ja mõttekäiguhäired:

• käitumine on inadekvaatne ja ettearvamatu ning maneerlik;
  sihipärasus ja otsustavus on kadunud ning eesmärgid minetatud, mistõttu haige käitumine muutub iseloomulikult eesmärgituks ja mitteproduktiivseks;
  
• mõttekäik on desorganiseeritud, kõne laialivalguv ja seosetu; stereotüüpsed fraasid; pinnapealne ja maneerne tegelemine religiooni, filosoofia või teiste abstraktsete teemadega võib süvendada kuulaja raskusi haige mõttekäigu jälgimisel.
  

• meeleolu on lame ja inadekvaatne, sageli kaasnevad itsitamine või enesega rahulolev omaette naermine või kõrk hoiak, grimassid, maneerlikkus, veiderdamine, hüpohondrilised kaebused.

• kiiresti ilmneb isoleerumistendents

• luulumõtted ja hallutsinatsioonid on ebapüsivad ja fragmentaarsed ning ei ole juhtivad;

Kulg:

• algab 15. ja 25. eluaasta vahel;
• tavaliselt on halva prognoosiga negatiivsete sümptomite kiire ilmnemise tõttu.

• tavaliselt diagnoositakse hebefreeniat esmakordselt diagnoosida nooruki- või varases täiskasvanueas.

• premorbiidne isiksus on sageli, kuigi mitte ilmtingimata, pelglik ja isoleeruv.

• hebefreenia kindla diagnoosi püstitamiseks on tavaliselt vaja haiget kaks-kolm kuud pidevalt jälgida, et olla kindel eespoolkirjeldatud käitumise iseärasuste püsivuses.

Katatoonne skisofreenia

Sundasendid ja -poosid võivad püsida pikka aega. Katatoonse skisofreenia silmatorkavaks tunnuseks on ägeda motoorse rahutuse episoodid.

Katatoonsed nähud võivad kombineeruda ulmataolise (oneiroidse) seisundiga koos elavate stseeniliste hallutsinatsioonidega.

(üksikuid ja mööduvaid katatoonseid sümptomeid võib esineda skisofreenia iga vormi puhul).

• katatoonse skisofreenia diagnoosimiseks peab kliinilises pildis domineerima vähemalt üks järgnevatest käitumisvormidest:

(a) stuupor (tunduvalt alanenud reaktsioon välisärritajatele ning spontaansete liigutuste ja aktiivsuse vähenemine) või mutism;

(b) rahutus (nähtavalt sihitu motoorne aktiivsus, mis pole mõjustatav välisärritajate poolt);

(c) poseerimine (ebasobivate või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine);

(d) negativism (motiveerimata vastupanu kõigile korraldustele või katsetele haiget liigutada, või korraldustele vastupidised liigutused);

(e) rigiidsus (jäigas asendis püsimine vaatamata katsetele haiget liigutada);

(f) vahajane paindlikkus (jäsemete ja keha püsimine teise isiku antud asendis);

(g) muud sümptomid nagu (käsu)automatism (automaatne allumine korraldustele) ning sõnade ja fraaside perseveratsioon.

• Kontakti puudumisel haigetega, kelle käitumises ilmnevad katatoonsed nähud, saab skisofreenia diagnoosi püstitada esialgsena.

Katatoonsed nähud võivad olla põhjustatud ka:

• ajuhaigusest

• ainevahetuse häiretest

• alkoholi ja uimastite kasutamisest

• võivad esineda ka meeleoluhäirete korra (nt depressiivne stuupor).

Diferentseerimata skisofreenia

Skisofreenia järeldepressioon

• Depressiivne episood, mis võib kesta pikemat aega, olles tekkinud skisofreense haigestumise järelperioodis (viimase 12 kuu vältel on esinenud skisofreenia üldistele kriteeriumidele vastav haigestumine).

• Võivad püsida mõningad skisofreenia sümptomid, mis ei domineeri kliinilises pildis, st juhtival kohal on depressiooni sümptomid.

• Diagnoosi aspektist pole oluline, kas depressiivsed sümptomid on rohkem omased skisofreeniale või haigusega seoses tekkivale psühholoogilisele reaktsioonile.

• Depressiooni sõmptomid peavad vastama depressiivse episoodi kriteeriumidele (F32.-), kuid on harva nii rasked, et vastata raske depressiivse episoodi (F32.2 ja F32.3) kriteeriumidele.

• Sageli on raske hinnata, millised patsiendi sümptomid on tingitud depressioonist ja millised on põhjustatud neuroleptikumide kasutamisest või skisofreeniale omasest tahteelu alanemisest ning tundeelu tuimenemisest.

• Skisofreenia järeldepressiooniga kaasneb kõrgenenud suitsiidioht.

Residuaalne skisofreenia

skisofreenia arengu krooniline staadium, kus on toimunud ilmne üleminek haiguse  hilisstaadiumile, mida iseloomustavad  pikema perioodi vältel püsivalt avaldunud negatiivsed sümptomid ja häired;

Diagnostilised juhised

• esiplaanil on skisofreenia negatiivsed sümptomid, s.t.

  • psühhomotoorne aeglustumine;
  • aktiivsuse alanemine;
  • emotsionaalne lamenemine;
  • passiivsus ja initsiatiivi puudumine;
  • kõne sisu ja sõnavara vaesumine;
  • puudulik mitteverbaalne suhtlemine miimika, näoilme, silmakontakti, hääletooni ja pooside abil;
  • puudulik välimuse eest hoolitsemine;
  • vähenenud sotsiaalne aktiivsus;

• anamneesis on vähemalt üks selgekujuline, skisofreenia diagnostilistele kriteeriumidele vastav psühhootiline episood;

• vähemalt aastapikkune periood, mille vältel ägedate sümptomite nagu luulumõtete ja hallutsinatsioonide intensiivsus ja esinemissagedus on olnud minimaalne või oluliselt nõrgenenud ja domineerib skisofreenia negatiivne sündroom;

• puudub dementsus või aju muu orgaaniline haigus või häire; puuduvad krooniline depressioon ja hospitalism, mis piisavalt seletaks negatiivsete häirete olemasolu.

Lihtne skisofreenia

• suhteliselt harva esinev häire, mille puhul ilmneb käitumisveidruste, ühiskonnaeluga kohastumise võime ning tegutsemise tulemuslikkuse vähenemise aeglane progresseerumine.

• luulumõtted ja hallutsinatsioonid ei ole silmnähtavad ning see seisund pole nii selgelt psühhootiline kui hebefreense, paranoidse ja katatoonse vormi korral.

• ilmnevad residuaalskisofreeniale iseloomulikud negatiivsed tunnused (nt. emotsionaalne tuimenemine, tahteaktiivsuse alanemine) ilma eelnevate selgete psühhootiliste sümptomiteta.

• süvenevast sotsiaalsest isoleerumisest võib tuleneda hulkumine ning isik võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja eesmärgituks.

Diagnostilised juhised

Lihtsat skisofreeniat on raske kindlalt diagnoosida, kuna see tugineb residuaalsele skisofreeniale iseloomulike negatiivsete sümptomite aeglase pideva süvenemise sedastamisele, ilma et anamneesis oleks hallutsinatsioone, luulumõtteid või muid varasema psühhootilise episoodi tunnuseid.

Ilmnevad olulised käitumise muutused, nagu huvide kadumine, tegevusetus ja endassetõmbumine.

• Üldiseloomustus

• Äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (F23.0)
• Äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1)
• Äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2)
• Muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire (F23.3)

Häirete klassifitseerimisel on aluseks võetud äge algus, tüüpilised tunnused ja seose ägeda stressiga.
Tüüpilised on kiiresti tekkivad psühhootilised sümptomid.

a) Äge või üliäge algus.
äge - psühhoosi teke 2 nädala vältel;
üliäge - psühhoosi teke kiiremini kui 48 tundi;

[ägeda algusega kaasneb soodne lõpptulemus ja on võimalik; mida ägedam on algus, seda parem on lõpe].

b) Tüüpilised häired on:

1) polümorfse iseloomuga psühhootiline seisund - s.o. kiiresti muutuv ja mitmesuguste sümptomitega;
2) skisofreeniale tüüpiliste sümptomite olemasolu.

c) Seos ägeda stressiga
- kui psühhootilised sümptomid ilmuvad 2 nädala vältel pärast ilmset stressoorset elusündmust (lähedase inimese surm, töökoha ootamatu kaotus, raskelt traumeerivad elusündmused)

Stressi allikaks siin ei loeta pikaajalisei raskuseid või probleeme;

Äge psühhoos võib vallanduda ka ilma eelneva stressita

• saabub tavaliselt 2 kuni 3 kuu vältel,
• sageli mõne nädala või isegi päeva jooksul,
• ainult väikesel osal selliste häiretega haigetest areneb välja püsiv haigusseisund (tähendab diagnoosi muutmist).

Diagnostilised juhised

• seisund ei vasta maniakaalse (F30.-) või depressiivse episoodi (F32.-) kriteeriumidele;
  (afektiivsed sümptomid võivad aeg-ajalt olla juhtivad);
  
• orgaanilise põhjuse puudumine (nt kontusiooni);
  
• sageli ilmenvad:
  väljendunud nõutus,
  endassesulgumine
  tähelepanu alanemine vahetus vestluses (vajalik eristadae deliiriumist ning orgaaniliste põhjuste välja lülitamine);
  
• tuleb eristada uimastite või alkoholi intoksikatsioonist;
  

Kui sümptomid püsivad üle 3 kuu, tuleb diagnoosi muuta:
- püsiv paranoiline seisund (F22.-)
- muu psühhootiline seisund (F28.-)

Diagnostilised juhised

Kindla diagnoosi püstitamiseks on vajalik:

(a)* äge (2 nädalat või vähem mittepsühhootilisest seisundist selge psühhootilise seisundini) või üliäge algus (psühhootilised sümptomid ilmuvad 48 tunni vältel);

(b)* peab olema mitut tüüpi hallutsinatsioone ja luulumõtteid, mis muutuvad nii tugevuselt kui avaldusvormidelt päevast päeva või sama päeva jooksul;

(c)* peab olema samal viisil muutuv emotsionaalne seisund;

(d) vaatamata sümptomite vahelduslikkusele ei ole ükski neist nii püsiv, et see vastaks skisofreenia (F20.-) ja maniakaalse või depressiivse episoodi (F30.- või F32.-) kriteeriumidele.

* ägeda polümorfse psühhootilise häire tunnused

Sisaldab: bouffée délirante skisofreenia sümptomiteta või täpsustamata; tsükloidne psühhoos skisofreenia sümptomiteta või täpsustamata.

Kindla diagnoosi püstitamiseks:

(a) psühhootiliste sümptomite algus on äge (2 nädalat või vähem mittepsühhootilisest seisundist selge psühhootilise seisundini);

(b) enamuse ajast esinevad skisofreeniale tüüpilised sümptomid;

(c) seisund ei ole vastavuses ägeda polümorfse psühhootilise häire tunnustega.

Kui skisofreensed sümptomid kestavad rohkem kui kuu aega, tuleb diagnoos muuta skisofreeniaks (F20.-).

Ägedad psühhootilised seisundid, mille põhilisteks kliinilisteks avaldusteks on suhteliselt püsivad luulumõtted või hallutsinatsioonid, mis aga ei vasta skisofreenia kriteeriumidele (F20.-).

Valdavalt esinevad jälitus- või suhtumisluulu mõtted ja hallutsinatsioonid on tavaliselt verbaalsed (hääled pöörduvad otseselt haige poole).

Diagnostilised juhised

Kindla diagnoosi püstitamiseks:

(a) psühhootiliste sümptomite algus peab olema äge (2 nädalat või vähem mittepsühhootilisest seisundist selgelt psühhootiliseni);

(b) luulumõtted või hallutsinatsioonid esinevad suurema osa ajast alates psühhootilise seisundi väljakujunemisest;

(c) ei vasta skisofreenia (F20.-) ega ägeda polümorfse psühhootilise häire (F23.0) tunnustele;

Kui luulumõtted püsivad üle 3 kuu tuleb kasutada diagnoosi:
- püsiv luululine häire (F22.-);

Kui  hallutsinatsioonid püsivad üle 3 kuu, tuleb kasutada diagnoosi:
- muud mitteorgaanilised psühhoosid (F28).

Sisaldab: paranoiline reaktsioon; psühhogeenne paranoiline psühhoos.

F23.8 Muud ägedad psühhootilised episoodid

Siia lülitatakse kõik muud ägedad psühhootilised seisundid, mida ei saa klassifitseerida teiste seisunditena rubriigis F23 (nagu ägedad psühhootilised seisundid, mille puhul luulumõtted või hallutsinatsioonid on lühiajalised).

Siia kuuluvad diferentseerimata rahutusseisundid, kui täpsem informatsioon haige psüühilise seisundi kohta puudub, eeldusel, et pole tõestatud orgaanilist põhjust.

Luululine (e. paranoidne) häire (F22.0)

Psüühikahäire, mille puhul kujuneb üksik luulumõte või omavahel seotud luulumõtete kompleks, mis tavaliselt on püsiv, vahel kogu eluaja.

Luulumõtete sisu on väga mitmekesine. Sageli ilmnevad:

• jälitus-,
• hüpohondrilised või
• suurusluulu mõtted,

võib esineda ka :

• protsessimis- või
• kiivusluul või
• luululine veendumus, et haige keha on moondunud (düsmorfopsia), et ta teiste inimeste arvates haiseb või on homoseksuaalne.

Muid psühhopatoloogilisi häireid üldjuhul ei ole, kuid periooditi võivad esineda depressiivsed sümptomid ning mõnel juhul taktiilsed ja haistmishallutsinatsioonid.

Algus on tavaliselt keskeas, kuid vahel, eriti juhtudel, kui haige on luululised veendumused on seotud mõttega tema keha moondumisest, võib haigus alata varases täiskasvanueas.

Diagnostilised juhised

• Luulumõtted on peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks.

• Luulumõtted on selgelt seotud isikuga ja mitte kultuurimiljööga. Luulumõtete sisu sageli seostub mõne sündmusega inimese elus.

• Peale otseselt luulu või luulusüsteemiga seotud tegude ja suhtumiste on emotsioonid, kõne ja käitumine muus osas normaalsed.
  - depressiivste sümptomite või depressiooni esinemine ei välista diagnoosi, kuid luulumõtted peavad püsima ka siis, kui meeleolu häireid ei esine.

• Diagnoosi välistavateks on:
  - häire seotus ajuhaiguse või -kahjustusega,
  - selgelt väljendund püsivad kuulmishallutsinatsioonid (v.a. juhuslikult esinevad, eriti vanemas eas);
  - skisofreeniale iseloomulikud sümptomid sümptomeid (mõjustusluul, mõtete levik jt.);
  - sümptomite kestus alla 3 kuu (F23).

Sisaldab: paranoia; paranoidne psühhoos; paranoiline seisund; hilisparafreenia; sensitiivne suhtumisluul.

Ei sisalda: paranoiline isiksus (F60.0); psühhogeenne paranoiline psühhoos (F23.3); paranoidne skisofreenia (F20.0).

• Skisoafektiivsete häirete üldiseloomustus

  • Maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0)
  • Depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1)
  • Segatüüpi sksioafektiivne häire (F25.2)

• Skisoafektiivsete häirete ravi

Episoodiliselt esinevad häired, kus afektiivsed (mania/depressioon) ja skisofreenia sümptomid on juhtivad haiguse sama episoodi vältel eelistatavalt üheaegselt ning kestavad vähemalt mõne päeva.

Rekurrentsete skisoafektiivsete häirega patsiendid paranevad tavaliselt täielikult ja neil kujuneb suhteliselt harva "defektseisund" (vt. residuaalne skisofreenia sümptomid).

   Maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0)

Maniakaalset tüüpi skisoafektiivne häire on tavaliselt kirka kliinilise pildiga ägeda algusega psühhoos;
Enamasti saabub tavaliselt täielik paranemine mõne nädala jooksul.

   Depressiivne skisoafektiivne häire - F25.1

Seisund, mille puhul haiguse sama episoodi käigus avalduvad juhtivatena nii skisofreeniale kui ka depressioonile iseloomulikud sümptomid.

-- alanenud meeleolu;
-- huvide ja elurõõmu kadumine;
-- energia vähenemine (nt. väsimustunne);

-- unehäired,
-- isu ja kehakaalu langus,
-- kontsentratsioonivõime alanemine,
-- süütunne,
-- lootusetusetunne,
-- suitsiidimõtted.
-- pidurdatus.

näiteks
- mõtete levi;
- mõjustuselamused;
- jälitus-, tagakiusamisluul;
- kuuleb hääli, mis räägivad tema tapmisest või arutavad omavahel tema käitumist;

Depressiivset tüüpi skisoafektiivsed episoodid on tavaliselt vähem ägedad ja teisi vähem häirivad kui skisoafektiivsete seisundite maniakaalne vorm, kuid nad kalduvad kestma kauem ja prognoos ei ole nii hea.

Kuigi enamik haigetest paraneb täielikult või olulisel määral, kujunevad osadel siiski välja negatiivsed sümptomid ja toimetulekuraskused.

   Segatüüpi skisoafektiivne häire - F25.2

Siia kuuluvad seisundid, mille puhul skisofreenia sümptomid (F20.-) on läbi põimunud bipolaarsele afektiivsele häirele (F31.6) iseloomulike sümptomitega./so maniakaalsed episoodid vahelduvad depressiivsete episoodidega.