| Isiksusepsühholoogia |
|
Isiksuse mõiste - isiksus tähendab inimest iseloomustavate ja
eristavate psüühiliste omaduste summat, mis on käitumise stabiilsuse aluseks. Isiksuseteooriaid: isiksuse
käsitlused võib jagada kahte rühma:
1) lähtuvad isiksuse joontest e. klassifitseeriv
lähenemine
2) lähtuvad
motivatsioonist |
| Klassifitseeriv lähenemine |
|
I Tüpoloogiad |
|
Isiksuse omaduste
poolest on mõned inimesed omavahel sarnasemad kui teised, st. isiksusi on võimalik
tüpologiseerida. Esimesed tüpoloogiad
seostavad isiksust organismi talitluse ja kehaehitusega ja neid võib nimetada temperamendi
tüpoloogiateks. |
|
1) HIPPOKRATES: |
|
sangviinik, koleerik, flegmaatik, melanhoolik;
|
|
2) E. KRETSCHMER (1921) |
|
Skisotüüm ja tsüklotüüm.
Vastavad kehaehituse tüübid: asteeniline, pükniline, atleetlik
|
|
3) W. SHELDON (1954) |
|
1) vistserotoonik (endomorfne kehaehitus): aeglane,
lõdvestunud, seltsiv, sõltuv, rõõmsameelne, mugavust armastav
2) somatotoonik (mesomorfne kehaehitus): energiline, võistluslik, agressiivne,
tegevust armastav
3) tserebrotoonik (ektomorfne kehaehitus): kontrollitud käitumisega, üksildust
armastav, endassetõmbunud
|
|
4) C.G.JUNG |
|
Ekstravert: väljapoole
suunatud, inimene kelle jaoks on olulisemad sündmused ja suhted väljaspool teda ennast Introvert: sissepoole suunatud, hõivatud oma sisemistest,
subjektiivsetest protsessidest |
|
|
|
II Isiksusejoonte teooriad |
|
Lähtuvad eeldusest, et inimestel on teatud
kindlad, neid iseloomustavad jooned, mis on suhteliselt püsivad ja avalduvad erinevates
olukordades. Isiksuse jooned on küllalt
universaalsed, kuid inimesed erinevad selle poolest kuivõrd üks või teine joon on
väljendunud.
Isiksus = isiksusejoonte summa
Gordon Allport
leidis 18 000 sõna, mida saab kasutada isiksuse iseloomustamiseks
(kui sünonüümid maha arvata - 4500). |
|
- Kardinaalsed isiksusejooned:
üksikomadused, mis on inimese olemuseks ja enamuse käitumise aluseks. enamusel
inimestest on ühe või kahe kardinaalse joone asemel
- Kesksed isiksusejooned: inimese peamised
iseloomustajad, nende arv ühel inimesel on tavaliselt 5-10 (näit. ausus, sotsiaalsus, )
- Teisesed isiksusejooned: omadused, mis
mõjutavad inimese käitumist harvem ettetulevates situatsioonides Isiksusejoonte teooriad
on pigem dimensionaalsed kui kategoriaalsed lähenemised.
|
|
III Faktoranalüüs: isiksuse dimensioonid |
|
Tänapäeval on klassifitseeriva lähenemise
raames kõige rohkem levinud isiksuse dimensionaalne käsitlus. Püütakse leida isiksust
kirjeldavaid põhidimensioone. |
|
Raymond Cattell sai faktoranalüüsides
küsimustikke, isiksuseteste ja vaatlusandmeid 16 põhidimensiooni |
|
- afektotüümia
- kahtlustavus
- intelligentsus
- ego jõud
- domineerimine
- entusiasm
- superego jõud
- sotsiaalne julgus
|
- tundeõrnus
- autism
- läbinägelikkus
- süüdlaslikkus
- radikalism
- ise-eneses-küllaldasus
- minaidentsus
- pinge
|
|
|
Hans Eysenck leidis, et isiksus on kirjeldatav kahe
põhidimensiooni abil
- ekstravertsus - introvertsus
- stabiilsus - ebastabiilsus (neurootilisus)
Ekstravertsed - suhtlemisvalmid,
impulsiivsed, hea sotsiaalse kohanemisvõimega, avatud, initsiatiivikad
Introvertsed - suletud, väheseltsivad,
sotsiaalselt passiivsed, eneseanalüüsile kalduvad
Neurootilised - rabedad, närvilised,
rahulolematud, kõikuva meeleoluga, muretsevad.
|
|
Isiksuse
omaduste Suur Viisik |
|
Väga mitmete isiksuseküsimustike
faktoranalüüsil on esile tulnud viis faktorit, mida võib pidada isiksuse
põhidimensioonideks
- Ekstravertsus
- Sotsiaalsus
Sisaldab neid aspekte inimesest, mida tavaliselt nimetatakse inimlikuks: altruism,
hoolivus, emotsionaalse toetuse jagamine ja teises otsas vaenulikkus, ükskõiksus,
enesekesksus, kadedus
- Meelekindlus
Tähistab ka tahet ja sihikindlust, usaldusväärsust ja enesekontrolli
- Neurootilisus
Vastab Tellegreni negatiivsele afektile
- Avatus kogemusele
Avatus uutele ideedele ja tunnetele, mõtlemise paindlikkus, fantaseerimisvalmidus.
Mõnikord samastatakse lihtsalt intelligentsusega. (L.R.Goldberg, Costa, McCrae)
|
|
Isiksuse dimensioonide
seos isiksushäiretega |
|
| |
KÕRGE |
MADAL |
| ekstravertsus |
histriooniline,
nartsissistlik |
skisoidne, vältiv |
| meelekindlus |
anankastne |
düssotsioaalne |
| sotsiaalsus |
sõltuv |
paranoiline,
düssotsiaalne nartsissistlik |
|
|
Põhidimensioonide päritolu ja stabiilsus |
|
Isiksus on ca 50% ulatuses geneetiliselt
määratud, eriti dimensioonid N ja E. Perekondadevahelised erinevused ei oma tähtsust isiksuse
põhidimensioonide kujundamisel. Perekonnasisestel erinevustel ja perekonnavälistel
teguritel on mõningane osa.
Täiskasvanueas muutuvad põhilised isiksusejooned vähe.
Viimased muutused toimuvad 20-30 eluaasta vahel. Tavalise keskmise elukogemuse korral on
muutused pärast 30-t eluaastat väikesed.
Mõju võivad avaldada väga dramaatilised sündmused ja
oletatakse et ka intensiivsel psühhoteraapial võib mõnikord isiksust muutev mõju olla.
|
|
Tagasi temperamendi juurde |
|
L.Clark ja D.Watson nimetavad temperamendiks
primaarseid sünnipäraseid afektiivseid omadusi, mille ümber kujunevad üldisemad
isiksuse dimensioonid. Sellega seoses räägitakse kõige rohkem positiivsest ja
negatiivsest afektiivsusest. Negatiivne
afektiivsus (=neurotism) on püsiv, pärilik ja väga üldine isiksuse
dimensioon, mille temperamendiliseks aluseks on tundlikkus negatiivsete stiimulite suhtes
(Tellegen). Kõrge negatiivse afektiivsusega inimestel tekivad kergesti mitmesugused
negatiivsed emotsioonid: hirm/ärevus, kurbus/depressioon, süütunne, vaenulikkus,
ärrituvus, enesega rahulolematus. Selle emotsionaalse tuumaga on seotud negatiivsed
kognitsioonid, enese ja teiste negatiivsed hinnangud, somaatilised kaebused, pessimism,
madal enesehinnang ja rahulolematus erinevate eluvaldkondadega (abielu, töö, suhted,
jne.).
Positiivne afektiivsus (=ekstravertsus) on
teine oluline pärilik temperamendidimensioon ja sisaldab endas kergesti tekkivaid
positiivseid emotsioone, energiat, liitumist (affiliation) ja domineerivust. Kõrge PA-ga
isikud on sageli heatujulised, entusiastlikud, aktiivsed, sõbralikud, kehtestavad ja
enesekindlad. On vaieldud, kas selle dimensiooni tuum on afektiivne, interpersonaalne või
motivatsiooniline, Clark ja Watson arvavad, et afektiivne
Tõenäoliselt on kolmas oluline temperamendidimensioon impulsiivsus,
mis isiksuse dimensioonidest on seotud kohusetundlikkusega, kuid seda dimensiooni on
suhteliselt vähem uuritud. |
|
C.R.Cloningeri
kolmefaktoriline isiksuse mudel |
|
1. Kahju vältimine: ärevusele kalduvus
2. Uudsusjanu: impulsiivsus
3. Tasusõltuvus: kiindumine, seltsivus |
|
Negatiivne afektiivsus on seotud nii ärevuse
kui depressiooniga, st moodustab üldise distressifaktori, mis on depressioonil ja
ärevushäiretel ühine. Lisaks meeleoluhäiretele seostub foobiate, hüpohondria,
söömishäiretega. Depressioonile on
spetsiifiliseks eelsoodumuseks madal positiivne afektiivsus. Ärevushäirete korral
lisandub kõrge autonoomne aktivatsioon.
 |
|
Mõned veel tähelepanu väärinud
isiksuse omadused
- kontrollikese
- elamuste otsimine
- enesejälgimine
|
|
Interpersonaalse
käitumise ringmudel |
|
Interpersonaalse käitumise ringmudel sai alguse T.Learyst,
tänapäevasel kujul arendas välja Wiggins.
Vähemalt kaks suure viisiku dimensiooni on oma loomult interpersonaalsed.
Interpersonaalses käitumises on kaks olulist dimensiooni: domineerimine ja
armastus. Dimensioonide vastaspoolused on komplementaarsed või kooskõlas.
Oluline suhtlemises ja psühhoteraapias.
|
| Motivatsioonilised
isiksuseteooriad |
|
Õppimisel põhinevad isiksuseteooriad: |
|
Skinner:
isiksus on õpitud käitumismudelite kogum. Inimkäitumine on lõpmatult muutlik ja
sõltub sellest, mida keskkonnast õpitakse. |
| Psühhoanalüütilised
isiksuseteooriad |
|
Enamus käitumisest on määratud
intrapsüühiliste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on teadvustamata, sageli konfliktsed
vajadused, st põhiline motivatsioon on alateadlik. Motivatsioonilised jõud kujundatakse
põhiliselt lapsepõlvekogemuse poolt.
- Klassikaline psühhoanalüüs S.Freud
- Analüütiline C.G.Jung
- Individuaalpsühholoogiline A.Adler
- Ego-analüütiline E.Erikson
- Kultuuriline K.Horney
- Interpersonaalne H.S. Sullivan Sotsio- psühhoanalüütiline
E. Fromm
- Objektsuhete teooriad. D.Winnicott, W.R.D.Fairbairn
|
| Klassikaline psühhoanalüüs |
|
1) Klassikalise
psühhoanalüüsi põhiseisukohad |
|
Psühhoanalüüsi rajaja on
Sigmund Freud. Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis põhiseisukohta: |
|
1) Toopiline
2) Strukturaalne
3) Dünaamiline
4) Ökonoomiline
5) Geneetiline
|
|
Mõned põhimõisted (V.Tähkä) |
|
Psüühiline energia
On hüpoteetiline mõiste, mis aitab mõista psüühilisi
sündmusi. Seda ei saa otseselt vaadelda ega mõõta, selle suurust saab ligikaudselt
hinnata selle energia psühholoogiliste väljenduste kaudu. Psüühilise energia
esindajaks on tungid (põhilised bioloogilised vajadused), mis ärgitavad inimest
tegutsema.
Kui mingi psüühiline aines, tegu või protsess muutub inimesele
eriti tähtsaks (see võib olla kujutlus teisest inimesest, mingi tegevus, jne),
öeldakse, et see on hõivatud e. katekteeritud eriti ohtra
tungienergia poolt.
Determinism
Ükski psüühiline sündmus ei ole juhuslik vaid on sõltuv ja
tulenev muudest inimeses esinenud ja esinevate, endiste ja praeguste psüühiliste
protsesside ja ilmingute koosmõjust. Inimese tunded, mõtted, soovid ja tegevus on
tervikuna sihipäraselt arenev, kus varem olnu määrab praegust ja praegune determineerib
osaliselt tulevikusündmusi.
|
|
1) Toopiline
Psüühilised fenomenid on erineva teadvustatuse
astmega.
- Teadvus - hinge pealispind
- Eelteadvus - teadvuse piirimaa
- Alateadvus (mitteteadvus) - hinge sügavamad kihid.
Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski
oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates oli enamus inimese
igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline
alateadvus - see osa, mida ei saa teadvustada kui ka tahaks, sest teadvustamist takistavad
mingid sisemised jõud. |
|
Repressioon e. väljatõrjumine -
mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse
alateadvusse. Seal olemata teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad
avaldumist varjatud ning noonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mis on:
- liiga valus meenutada
- moraalselt laiduväärne
- enesehinnangut alandav
- liiga suuri nõudmisi esitav
|
|
2) Strukturaalne
- Isiksus koosneb kolmest funktsionaalsest osast, inimeses on kolm motiveerivat jõudu. Id
/ Ego / Superego |
|
Id.
Isiksuse esmane süsteem, see psüühiline reaalsus, mis on sünnipärane. Id on
ühisnimetaja bioloogilistele tungidele, sealt on pärit primitiivsed ihad ja igatsused.
Id on energiaallikas ja kõige rohkem kehaliste protsessidega seotud psüühikaosa. See
isiksuse osa lähtub naudinguprintsiibist - tekkinud pinged (nälja,
agressiivsuse, seksi jms tungidega seotud) tuleb koheselt alandada ja rahuldus saavutada.
Kaks põhilist tungide gruppi:
- seksuaaltungid
- agressiivsed tungid
Neid tunge on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Libido:
seksuaaltungi energia.
Primaarprotsessides mõtlemine. Freud juhtis tähelepanu sellele, et
inimeses on kõrvuti kaks mõtlemistüüpi, primaar- ja sekundaarprotsessides mõtlemine.
Primaarprotsessid: ei arvesta reaalsust ega loogikat, fantaasia asendab tegelikkust,
soovmõtlemine, vastandid võivad olla samased jne. See mõtlemine on väga kiire ja
liikuv, paralleelselt võib toimuda mitu asja. Täiskasvanud inimesed mõtlevad
primaarprotsessides siis kui nad und näevad, loovad või on psühhootilised,
imikutele on Freudi arvates see mõtlemistüüp iseloomulik. Sekundaarprotsessides
mõtlemine. Järgib traditsioonilise loogika reegleid, ideid hinnatakse sisu ja
loogilisuse, mitte emotsionaalsete kriteeriumide järgi. Ideed on seotud järjestikku,
seepärast on see mõtlemine aeglasem.
|
|
Ego.
Tekib, sest vajaduste rahuldamiseks on vaja adekvaatset suhet välisilmaga, vajadus seda
tajuda ja tõlgendada ning vastavalt tegutseda. Ego kujuneb puhvriks idi ja välismaailma
vahele. Lähtub reaalsusprintsiibist: tungienergiat tuleb ohjeldada kuni vajaduste
rahuldamine on võimalik ja sobilik. Võime rahuldust edasi lükata on üks esimesi märke
sellest, et Ego on juba kujunenud. Ego otsustab milliseid vajadusi ja millisel viisil
rahuldada.
Egofunktsioonid
- Tungide kontroll ja regulatsioon, kaitse
- Suhted reaalsusega, tunnetus, reaalsuse testimine (mis on
tegelikkus, mis fantaasia)
- Tegutsemine
- Objektsuhete loomine
- Süntees
|
|
Superego
On normide ja väärtuste sisemine esindus, ühiskonna poolt aktsepteeritud normid, mida
laps omandab vanemate ja teiste talle oluliste isikute kaudu. Tekkelt hiliseim isiksuse
struktuur, mille kujunedes asendub osa vanemate kontrollist enesekontrolliga.
Superegost pärit emotsioon on süütunne. Esialgse ettekujutuse kohaselt oli
superego põhiallikaks vanemlike nõudmiste introjektsioon, hiljem leidis Freud, et
olulisem on kunagi vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramine. Superego on
sisemine agressor ja karistaja. Range Superego tekib siis, kui vanemlikud nõudmised on
suured, tekkinud agressioon on tugev ja pole võimalik agressiooni väljendada.
|
|
3) Dünaamiline
Kõik psüühilised fenomenid ja käitumine
on vastandlike jõudude koostoime tagajärjeks. Inimese käitumine ja motivatsioon on
aktiivsed, energiaga laetud ja muutuvad pidevalt. Isiksuse struktuuri osad on loomult
vastandlikud, ehk teisisõnu on sisekonflikt inimesele omane. Enamasti suudavad
egofunktsioonid tagada, et konflikt on talutav. Kui aga sisemistel või välistel
põhjustel idi või superego nõudmised tugevnevad, võib tasakaal häiruda.
Sisemise ohu signaaliks on ärevus.
Kaitsemehhanismid.
|
|
4) Ökonoomiline Seotud sellega, kuidas psüühilist energiat jagatakse, vallandatakse ja
muudetakse. Energiaallikaks on tungid. Tungid ise võivad erinevatel inimestel olla
erineva jõuga. Kuna energiat on piiratud hulk, siis saab üks alasüsteem energiat teiste
arvelt. Energia investeerimist mingisse tegevusse, asja, isikusse, mis võib
vajadust rahuldada, nimetatakse objektivalikuks. Energia on ühelt objektilt teisele
ümberpaigutatav. |
|
5) Geneetiline
Täiskasvanu isiksus kujuneb läbi
järjestikuste arenguastmete. Freud pidas oluliseks psühhoseksuaalset arengut.
Arenguastmeid eristas vastavalt kehapiirkondadele, mis on naudinguallikaks. Igal
arenguastmel peab laps toime tulema konfliktiga, mis tekib naudingusoovide ja piirangute
vahel. Nii liiga palju rahuldust kui liiga palju piiranguid võib kaasa tuua fiksatsiooni
sellesse staadiumi ja olla täiskasvanuea probleemide allikaks. Seega täiskasvanu isiksus
ja probleemid sõltuvad sellest, kuidas lapseeas on iga staadiumi arenguülesanded
lahendatud. |
| Objektsuhete koolkond |
|
Fairbairn / Margaret Mahler /
D.W. Winnicott |
| 1. Fairbairn |
|
Fairbairni peetakse Briti objektsuhete
koolkonna keskseks esindajaks. Nii nagu kogu objektsuhete psühholoogia, lähtub ta
ideest, et suhetevajadus on omaette motiveerivaks jõuks. Inimkäitumise lõppeesmärgiks
pole mitte kehalise naudingu saavutamine vaid tähendust omavate inimsuhete loomine.
Libido pole naudingut otsiv vaid pigem objekti otsiv. Impulsid on vaid endopsüühiliste
struktuuride dünaamiline osa. Kõige tähtsamaks arengufaktoriks on varased ema-lapse
suhted, sõltuvus ja selle muutumine. Arengu
primaarne küsimus pole tungide rahuldamine, vaid ego terviklikkuse säilitamine. Laps
alustab elu tervikliku egoga, tal on sünnipärane ego kasvu potentsiaal.
Psüühikahäired on ego terviklikkuse kaotuse, st. lõhenemise tagajärjeks,
mille põhjuseks on ebarahuldavad suhted emaga. |
|
Arengustaadiumid
- Varase infantiilse sõltuvuse staadium (vastab oraalsele
faasile)
- Üleminekustaadium
- Täiskasvanu e. küpse sõltuvuse staadium (vastab
genitaalsele staadiumile)
Iga arenguaste viib lähemale autonoomsele
funktsioneerimisele ja sisaldab endas erilist suheteviisi oluliste inimestega. |
|
Varase infantiilse sõltuvuse staadiumis
on laps psühholoogiliselt oma esmase hooldajaga kokku sulanud (merged). Minatunne on
vähe arenenud. Laps on emaga seotud väga primitiivsel viisil, nii et lapse oma egost ei
saagi õieti rääkida. Fairbairn nimetab sellist olekut primaarseks identifikatsiooniks.
Valdavaks on võtmise hoiak.
|
|
Arenguskaala teist otsa, küpset
sõltuvust iseloomustab vahetamine ja vastastikusus, valdavaks on andmise hoiak.
Sellises suhtes tunnustavad partnerid teineteise erinevusi, aga samas ka tervet
sõltuvust, mis neid seob.
|
|
Üleminekustaadium on sillaks kahe eelmise
vahel. See tähistab kogu elu kestvat protsessi: vabanemine ühepoolsest sõltuvusest ja
vastastikuste sõltuvuste loomine. Identifikatsioonil rajanevad suhted asenduvad
eristumisele rajanevate suhetega. Suur osa elust tiirleb selliste, sageli separatsiooniga
seotud üleminekute ümber. Inimesed, kes selliste üleminekutega toime ei tule, kalduvad
psühhopatoloogiale. Neuroos on seotud suutmatuse või vastumeelsusega infantiilsetest
sõltuvustest loobuda. Oluline Fairbairni teoorias on see, kuidas sõltuvussuhted
integreeritakse strukturaalselt lapse egoga.
|
|
Lõhestumine
Inimene on algselt loomult tervik. Lõhestumine on ebarahuldavate suhete tagajärg
e. viis, kuidas laps toimib ebarahuldava ja ebastabiilse maailmaga, st. ebastabiilse ja
ebarahuldava emaga. Enamasti tajub laps ema heana - ema täidab ta soove ja rahuldab
vajadusi. On aga olukordi kus ema tajutakse halvana. Ema ignoreerib last, tõrjub ta
lähenemiskatseid ja frustreerib ta soove. Laps ei saa ema kontrollida ega hüljata.
Fairbairni arvates lahendab laps probleemi luues endale sisemaailma, kus elavad ema
erinevad aspektid. See on lõhestumise varaseim vorm. Jagades ema heaks ja halvaks ning
neid häid ja halbu osi omavahel psühholoogiliselt lahus hoides suudab laps säilitada
sõltuvuse, ilma et ta end pidevalt ohustatuna tunneks. Samuti eraldab hea halvast, et
tekkinud vihkamine head objekti ei hävitaks. Tulemuseks on sisemaailm, mis on lõhestatud
headeks ja halbadeks siseobjektideks, mis vastavad ema rahuldavatele ja frustreerivatele
külgedele.
|
|
Siseobjektid - Inimese sisemaailm kujuneb
siseobjektide kaudu
|
|
Hea siseobjekt on ideaalne objekt, mis
esindab ema lohutavaid ja rahulolu pakkuvaid aspekte. Tänu sellele tunneb laps, et ta on
soovitud ja armastatud. Sageli on see küll moraalselt idealiseeritud ema, kelle suhtes
laps püüab tundeid ja vajadusi (eriti nende väljendamist) vältida, et vältida ema
rahulolematust ja tõrjumist.
|
|
Halb objekt võib esineda kahel kujul.
- erutav objekt - kujuneb suhetes ebastabiilse emaga, kes kord
on hoolitsev ja siis jälle tõrjuv (st. lubab aga ei anna lähedust). Tagajärjena tunneb
laps end tühja ja frustreerituna. Erutav objekt äratab rahuldamatut igatsust.
Tagajärjeks on kompulsiivsed emotsionaalsed vajadused, mida me raskete ja krooniliste
sõltuvuste puhul näeme.
- tõrjuv objekt - ema, kes on vaenulik ja distantsi hoidev.
Laps tunneb end soovimatu ja armastuseta olevat ning on krooniliselt vihane. Selle leebe
variant "Ära sega, emal on tegemist"
Kaks halva objekti varianti ja ideaalobjekt moodustavad
lapse sisemiste esinduste maailma (representational world).
|
|
Neist objektidest saavad alguse egoseisundid - paralleelne
egolõhestumine Fairbairni terminites.
|
|
Erutavast objektist saab alguse infantiilne
libidinoosne ego. See on osa psüühikast, mis on pidevalt janunev, kuid mitte
kunagi rahuldatud. Laps, kelles, see ego domineerib, tunneb pidevalt frustratsiooni ja
rahuldamatust. Täiskasvanueas võib ilmneda krooniline sõltuvus, kompulsiivne
seksuaalsus, heakskiidunarkomaania.
Tõrjuvast objektist pärineb antilibidinoosne ego,
see osa psüühikast, mis on vihkav, kibestunud ja kättemaksuhimuline aga ka hirmunud ja
süütundega. See osa inimesest tahaks kohutavalt olla aktsepteeritud, armastatud ja
seotud, kuid samas domineerib hirm olla armastuseta ja soovimatu. Laps, kelles, see ego
domineerib, on vihkav ja vaenulik.
|
|
Tsentraalne ego pärineb ideaalobjektist.
Siit on pärit järeleandlikkus ja konformsus idealiseeritud vanematega. See on osa egost,
mis suudab suhteid luua. Kahte esimest egot püütakse välja tõrjuda, sest need
tekitavad valu, kuid nende osade lõhestamine, tekitab siseilma fragmentatsiooni ja nii
jääb suur osa isiksusest teadvustamata - on psühhopatoloogia tekkimise aluseks.
|
|
|
| Margaret Mahler |
|
Arengu põhiliiniks on liikumine
sümbioosilt eraldumise (separatsiooni) ja individuatsioonini. Eraldumine: Lapse enese-eristamine sümbiootilisest
sulamist emaga.
Individuatsioon: Lapse savutustel põhinev
ettekujutus tema isiklikest omadustest |
|
Eraldumise astmed |
|
Eelastmed
- Normaalne autism: esimesed elunädalad Imik on oma suletud
maailmas, ise-eneses-küllaldane.
- Normaalne sümbioos. Imik moodustab emaga terviku. Pole
piire mina - mittemina vahel.
|
|
Eraldumise-individuatsiooni astmed |
|
1. Diferentseerumine. 4-5 kuuselt |
|
- munast koorumine: esimesed katsed ennast sümbiootilisest
sulamist eristada, psühholoogiline sünd
- checking back: imik võrdleb ema teiste inimestega
- võõristus
|
|
2. Harjutamine (Practicing): 9 - 15 -18 elukuu
|
|
- aktiivse liikumise õppimine
- autonoomiatunne, emast eemale kõndimine
|
|
3. Lähenemine (Rapprochement): 15-24 elukuu |
|
- laps tajub selgemini oma eraldiolekut emast
- seetõttu tekib tugev eraldatusärevus
- algab tervikliku Mina kujunemine ja sooidentsuse teke.
|
|
4. Individuaalsuse konsolideerumine: kolmanda
eluaasta alguses. |
|
- tekib püsiv individuaalsustunne ja minakontseptsioon
- emotsionaalse objektkonstantsuse teke
- vanemate nõudmisi internaliseerides tekib superego
|
|
|
|
|
| Motivatsioon |
|
P.T Young: Motivatsioon on protsess, mis äratab tegevuse,
säilitab ja reguleerib seda. |
|
Mõisted - Motiveerivaid faktoreid võib jagada kolme suurde kategooriasse: |
|
Aktiivsuse allikad:
miks indiviid tegutsema hakkab
Vajadus: seisund, mis tekib siis, kui
indiviid kogeb, et mingid tema olemasoluks ja arenguks vajalikud objektid puuduvad. Näit.
toiduvajadus, lähedusvajadus.
Tung e. ajejõud e. drive: aktualiseerunud
vajadus, liikumapanev jõud, mis sunnib indiviidi tegutsema, lahendust otsima. Mõnikord
nimetatakse tungiks bioloogilisi vajadusi.
|
|
Aktiivsuse suund: miks valitakse just
need tegevused vajaduste rahuldamiseks.
Motiiv: objekt (materiaalne või ideaalne),
mis äratab tegevuse ja määrab suuna, see mille pärast tegevus toimub. Motiiv on
vajaduse konkretiseerumine tegelikkuses.
Eesmärk: teadvustatud ja määratletud
motiiv.
|
|
Subjektiivsed
elamused, mis motivatsiooniliste nähtustega kaasas käivad on emotsioonid.
Ehk teisiti võib motivatsioonilisi nähtusi
jagada:
- bioloogilised nähtused: tung, instinkt
- vaimsed (see, mida inimene sisemiselt tunneb): soov, tunne,
püüdlus, iha
- objektidega seotud: siht, huvi, motiiv, väärtus
|
| Motivatsiooniteooriad |
|
Instinktiteooriad.
Inimesed ja loomad on sündinud etteprogrammeeritud
käitumismustritega, mis on ellujäämiseks olulised. W.McDougall (1908). Instinkt on
liigispetsiifiline. Instinktiivne käitumine vallandub alati kui isend kohtab vastavat
vallandavat stiimulit. |
|
Tunge taandavad motivatsiooniteooriad
C. Hull. Kui inimesel puudub mõni
bioloogiliselt vajalik asi (nt. toit), tekib organismis tung, mis ärgitab käituma
vajaduse rahuldamiseks, st. pinge vähendamiseks. Kui vajadus rahuldatakse, siis pinge
alaneb ja käitumisaktiivsus väheneb. Eesmärgiks on organismi endise tasakaalu
taastumine. Nimetatakse ka homöostaasiteooriateks.
Nähtused, mis ei sobi kokku
tungitaandamisteooriaga: |
|
enamusel loomaliikidel näib olevat vajadus uurida
ümbrust ja manipuleerida objektidega, ka siis kui kõik kehalised vajadused on
rahuldatud.
Nii inimeste kui loomade käitumist võib
motiveerida vajadus keskkonnaga edukalt toime tulla ja uutele väljakutsetele
vastata.
Käitumist võivad mõjutada välised asjaolud,
mitte siseseisund.
|
|
Ärrituse
teooriad |
|
Inimene püüab säilitada
stimulatsiooni ja aktivatsiooni teatud taset. Kui stimulatsiooni ja aktivatsiooni tase
langeb liiga madalale, püütakse neid suurendada stimulatsiooni otsides. Optimaalsel
aktivatsioonitasemel tegutseb inimene kõige efektiivsemalt. Miks mõned inimesed riskivad rohkem kui teised?
Stimulatsiooni optimaalne tase on väga
individuaalne. Elamusi otsivad inimesed: eelistavad riskantseid spordialasid, otsivad
erutavaid elamusi (nt. narkootikumid), eelistavad eksootilisi puhkusi, tundmatuid toite,
vahelduvaid partnereid jne. |
|
Vastandprotsesside hüpotees |
|
Mõned üldisemad
küsimused, millega enamus motivatsiooniteooriaid tegeleb ja mis teooriaid eristavad.
1. Kas rõhutatakse sünnipärase või omandatu osa
käitumise määramisel:
Teadvuse - mitteteadvuse osa käitumises.
2. Kas inimene teab oma tunnete, käitumise ja
mõtete põhjusi või ei, st. kas need on teadvusele kättesaadavad või mitte.
3. Kas käitumine on primaarne või instrumentaalne.
St. kas käitumine käitumise enese pärast (tegevus tegemise lõbust) või on käitumine
alati mingi muu essmärgi saavutamise, vajaduse rahuldamise teenistuses.
4. Kas käitumine on konservatiivne või muutusele
orienteeritud. Kas käitumise põhieesmärgiks on tasakaalu taastamine ja pingelangus või
pigem uute võimaluste loomine, tasakaalu häirimine, uute pingete otsimine.
5. Milline on inimloomus: kas inimene on loomult hea,
altruistlik, loov või pigem halb, egotsentriline, agressiivne ja vaenulik.
6. Kuivõrd on motivatsioon hedonistlik. Kas
käitumine taotleb kasu või mõnu.
7. Kas motivatsioon on sisemine või väline.
Palju on püütud koostada vajaduste nimekirju. Kuna
vajadused muutuvad, on nimekirjade koostamine küllalt mõttetu, küll aga on vajadusi
võimalik ühistunnuste põhjal grupeerida. |
|
Põhilised bioloogilised vajadused (bioloogilised selles
mõttes, et sünnipärased ning ühised inimestel ja loomadel): |
|
- toiduvajadus
- veevajadus
- soojätkamisvajadus
- järglaste eest hoolitsemise vajadus
- kehatemperatuuri säilitamise vajadus
- valu vältimise vajadus
- ekskretoorne vajadus
- hapniku vajadus |
- puhkuse ja une
vajadus
- julgeoleku vajadus
- agressioonivajadus
- aktiivsusevajadus
- stimulatsioonivajadus
vt katsed sensoorse isolatsiooniga
- tunnetuslikud vajadused
- altruistlikud vajadused |
|
|
Oluliseks
motivatsiooni aspektiks on vajaduste ja motiivide hierarhia. Probleemid, mis
tekivad liiga lõdvast või liiga jäigast hierarhiast. |
|
Abraham
Maslow vajaduste püramiid. |
|
 |
|
Sagedamini uuritud motiveerivad faktorid: |
|
1.
Saavutusvajadus: soov edu saavutada ja hirm ebaedu ees.
 |
|
2.
Osalusvajadus e. afiliatsioon: püüe luua ja säilitada suhteid teistega
sõltuvus, konformism |
|
3. Domineerimine ja
võimuiha (Adler)
4. Altruism. Sümpaatia ja empaatia. |
Rahuldamata vajadused
Motivatsiooniteooriast lähtudes takistavad
vajaduste rahuldamist kaks üldist asjaolu: |
|
|
|
Barjäär:
takistus, mis ei lase eesmärgile läheneda. |
|
Frustratsioon - seisund, mis tekib inimeses siis kui
barjäärid takistavad tegevust eesmärgini arendamast. |
|
Frustratsioonitolerants
- võime taluda loobumisi |
|
Frustratsiooni
tekkimisel on kaks eeltingimust: |
|
- on olemas rahuldamist nõudev vajadus
- vajaduse rahuldamise teele ilmub takis
tus
|
|
Frustratsioon
tekib siis kui: |
|
- vajaduse rahuldamine on piisavalt oluline
- kui eesmärgi saavutamist on peetud võimalikuks
- F on seda suurem, mida lähemal lõppsihile takistus ilmneb.
|
|
Barjäärid
võivad olla |
|
-välised: füüsilised või
sotsiaalsed
-sisemised: võimetus või ebakompetentsusReaktsioonid
barjäärile ja võimalused barjääriga toime tulla:
Katsed ülesannetega, millel ei ole lahendust: proovitakse põgeneda (reaalselt ära minna
või sümboolselt) või tekivad tormilised emotsionaalsed reaktsioonid, eriti viha
- keskkond ümber struktureerida nii et leitakse uued vahendid eesmärgi saavutamiseks.
- leida asenduseesmärk
- vajaduste rahuldamine kujutluses
- agressioon: välja lõhkumine (nt. lahendamatu ülesande puhul).
- regressioon
- loobumine
|
|
Mõned üldised frustratsiooniallikad: |
|
- Keskkond ja isik ei sobi kokku
- keskkonnas on liiga vähe vajaduste rahuldamise võimalusi
- inimese nõudmised on liiga suured.
- Vältimatud eluga seotud frustratsioonid
|
|
Tihti
igas eluperioodis erinevad: |
|
- Imiku- ja väikelapseeas: aktiivsuse piiramine, ema eemalolek,
käimaõppimine, järgmise lapse sünd.
- Koolieas: vaba elu piirang, õppimisega seotud F
- Teismeeas: lähedusvaljaduse frustratsioon
- Täiskasvanueas: takistused karjääri ja armastuse teel.
Lähedaste kaotus, enese haigused, oodatav surm.
|
|
Toimetulek
ja toimetulekustiilid |
|
Konflikt: vastuolu valentsuste
vahel 1. Approach - approach. On olemas kaks
positiivse valentsusega eesmärki, ainult ühte neist on võimalik saavutada
2. Avoidance - avoidance
3. Approach - avoidance
4. Kaksikkonflikt
Kohanemine ja kohanematus |
