Võõrutussündroom

Võõrutusseisund on üks sõltuvuse tunnuseid ja mööduv häire, mis tekib kas pärast psühhoaktiivse aine püsiva tarbimise lõpetamist või kasutatavate koguste vähendamist. Võõrutussündroom avaldub häirunud somaatilistes ja psüühilistes funktsioonides ning on subjektiivselt äärmiselt ebameeldiv, sageli väljakannatamatu.

Üldjuhul kehtib reegel - mida tugevam on aine mõnutekitav toime, seda tugevam, ebameeldivam ja kestvam on ka võõrutusseisund (opiaadid). Samuti on võõrutusseisund tugevam nende ainete korral, mille puhul tekib väljendunud tolerants e. aine taluvuse tõus (nt. opiaadid, alkohol, barbituraadid). Mida kauem ja suuremates kogustes ainet kasutatakse, seda enam aju kohaneb ainega (tõuseb tolerants) ning vajatakse üha suuremaid annuseid mõnutunde tekitamiseks ja aine kasutamine muutub vältimatult püsivaks. Katsed aine kogust vähendada või kasutamist lõpetada viivad ebameeldivate võõrutusnähtude ilmnemisele ning aine tarbimise jätkamisele. Väljaarenunud sõltuvuse korral muutubki peamiseks eesmärgiks ebameeldivate võõrutusnähtude ärahoidmine, kuna mõnutunne ainest pidevalt nõrgeneb. Näiteks alkoholsõltuval halveneb enesetunne pärast mitmenädalast joomasööstu jätkuvalt, kuid kasutamise lõpetamisel muutub see väljakannatamatuks.

Tolerantsi teke muudab aine kasutamise keerulisemaks, kuna tarbitava aine kogused suurenevad ning järjest raskemaks muutub vajalike koguste määramine, kuna pole teada toimeaine tegelik sisaldus illegaalselt hangitavate mõnuainete korral. Tulenevalt sellest tekib tõsine üledoseerimise oht, mis võib lõppeda surmaga.

Võõrutussündroomi avaldused:

Somaatilised e. kehalised sümptomid sõltuvad tarbitavast ainest.

Psüühikahäired on enamasti sarnased: sagedased on väljendunud ärevus, hirmutunne, unehäired, depressiooni sümptomid.

Võõrutussümptomitele on tüüpiline nende leevenemine aine edasisel tarbimisel.

Võõrutusseisund võib tüsistuda krampide või deliiriumiga.