Sõltuvus

Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral  aine või ainete tarvitamine saavutab haige käitumises prioriteedi   käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega.

1. Tugev tung (iha) või vastupandamatu soov tarvitada ainet on sõltuvuse olulisim tunnus.

2. Iseloomulik on kontrolli kadumine aine kasutamise üle (alustamine, lõpetamine, kogus). Aine tarvitamisel ei suudeta enam kontrollida oma käitumist: kasutatakse ainet olukordades, kus see on keelatud (nt. alkoholjoobes liiklusvahendi juhtimine), ei suudeta õigel ajal lõpetada aine tarbimist (nt. ainet kasutatakse püsivalt pikema perioodi vältel) ja kaob kontroll tarbitava aine koguse üle (pärast esimese annuse manustamist tarbitakse kuni raske intoksikatsiooni tekkeni).

3. Võõrutusseisund, mis tekib aine annuse alandamisel või lõpetamisel.

4. Areneb tolerantsus (toime saavutamiseks tuleb annust suurendada) aine suhtes, eriti alkoholi või opiaatide tarbimise korral.

5. Püsiv aine kasutamine, vaatamata selle tervist kahjustavale toimele, millest ollakse teadlik. Näiteks maksakahjustus alkoholi massiivse tarbimise tagajärjel; depressiooni episoodid, mis järgnevad intensiivsele aine tarvitamise perioodile; kognitiivsete funktsioonide häirumine (mälu, õppimisvõime, vaimse töövõime halvenemine) jne.
Psühhoaktiivsete ainete sõltuvust tekitavad omadused on erinevad, ehkki sõltuvuse teket võivad modifitseerida ka inimeste individuaalsed erinevused ja keskkonnatingimused.
Tugeva adiktiivse potentsiaaliga narkootiliste ainete korral võib areneda tugeva tung aine tarbimise suhtes ka pärast mõnekordset proovimist. Kindlasti omab tähendust vanus ja sellega seoses olev isiksuslik küpsus, emotsionaalse stressi talumise võime, oskused elus toime tulla jne.
Inimese käitumist reguleerivad positiivsed ja negatiivsed tunded. Kogu oma arengu käigus õpib inimene toime tulema või vältima olukordi, mis põhjustavad negatiivseid emotsioone (füüsiline ja hingeline valu).
Bioloogilises mõttes on inimese käitumine suunatud oma vajaduste rahuldamise suunas, mille kinnitajaks on positiivsed tunded.
Mõnuainete puhul saadakse rahuldus näiliselt ilma pingutuseta ja määral, mis muul viisil ei ole võimalik või selle nimel tuleks eelnevalt märkimisväärselt pingutada (st ka vahel negatiivseid tundeid taluda). Mida tugevam on aine mõnutekitav toime, seda suurem on risk saada sõltuvaks sellest ainest.
Negatiivsete emotsioonide domineerimine kas psüühikahäirete või püsivate eluprobleemide tõttu võib samuti suurendada sõltuvusriski. Näiteks olulise raskusega sotsiaalfoobiaga isikutel on sõltuvuse tekkerisk suurem kui seda häiret mitte omavatel.      
.