Üldmõisted ja lühendid

RHK-10 - Rahvuvaheline haiguste klassifikatsioon, 10. versioon. RHK-10/V - RHK-10 5. peatükk (Psüühika- ja käitumishäired - kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised); DSM-IV - Diagnostic and statistical manual of mental disorders - Psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat, (Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon, 1994).

Psüühikahäire (mental disorder)  viitab teatud raskuse ja eripäraga hälvete esinemisele aju funktsioonides (psüühilised, motoorsed, vegetatiivsed), mis põhjustavad subjektiivseid vaevusi (nt. hirmutunne) või muul viisil halvendavad reaalsusega kohanemist. Suvaline muutus psüühilises funktsioonis ei ole veel käsitletav häirena. Seega väljendab mõiste psüühikahäire aju funktsionaalset seisundit ja ei viita alati konkreetsetele põhjustele ega ka võimalike haiguslike muutuste iseloomule ajus. Tulenevalt sellest kattub mõiste häire olulisel määral mõistega sündroom. RHK-s (ka DSM-IV)  on mõiste psüühikahäire kasutusel ka põhjusel, et enamus psüühilistest haigustest ei ole tänapäeval määratavad ajuhaigustena või ei sõltu niivõrd ajupatoloogiast, kuivõrd omandatud psühholoogilistest mehhanismidest (nt ärevushäired). - erandi moodustavad orgaanilised ja psühhoaktiivsetest ainestest tingitud psüühikahäired ning vähemalt osaliselt ka vaimne alareng, kus lisaks sündroomile (häirele) on võimalik määrata ka põhjuslik tegur (vt. RHK-10/5 diagnostilised põhigrupid).

Orgaaniline psüühikahäire (organic mental disorder) - orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on kindlalt diagnoositav peaajuhaigus (näiteks entsefaliit e. ajupõletik), -kahjustus (ajutraumast või ajuhaigusest)  või muu -häire, mille tagajärjeks on aju düsfunktsioon. Näiteks Alzheimeri tõbi on progresseeruv ajuhaigus, mille korral tekib närvirakkude hävimine ja kognitiivsete funktsioonide halvenemine kuni dementsuseni välja. Mitteorgaaniline psüühikahäire laiemas kontekstis tähistab seda, et haiguse patoloogia aju funktsioneerimise tasandil ei ole veel täpselt teada (nt skisofreenia) või on tingitud psühholoogilistest mehhanismidest (nt sotsiaalfoobia, lihtfoobia) või on häire nii bioloogiliste kui ka psühholoogiliste tegurite interaktsiooni tulemus.

Psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäired - psüühikahäirete põhjuseks on psühhoaktiivse aine kasutamine. Kui kõrvale jätta sõltuvussündroom ja võõrutussündroom, siis enamus sündroome on sarnased orgaanilistele psüühikahäiretele. Psühhoaktiivne aine - aine, mis võib põhjustada sõltuvuse tekke.

Sümptom - haigusliku iseloomuga üksik hälve teatud psüühilises funktsioonis. Nt mõtlemise kiirenemine, sundmõte, luulumõte. Psüühikahäirete korral esineb tavaliselt rohkem kui üks sümtpom.

Vaimuhaigus - tänapäeva teadmiste kontekstis ebamäärane ja defineerimatu mõiste. Konkreetsem ja arusaadavam on mõiste ajuhaigus. Ajuhaiguste korral võivad ühel juhul domineerida psüühiliste funktsioonide häired, teisel juhul motoorika või muud närvisüsteemi talitlushäired.

Psühhoos (psychosis) e. psühhootiline häire - võimetus eristada reaalsust subjektiivsetest elamustest (luulu, hallutsinatsioonide ja muude raskete hälvete tõttu) ja häiritud reaalustaju (reality testing) tõttu luuakse uus ebareaalne maailm. Psühhootilised sümptomid: tüüpilisemad on hallutsinatsioonid, luulumõtted, katatoonne rahutus või stuupor; vahel on ka väljendunud illusoorsed meelepetted või muud tajumishäired psühhootilise tähendusega.