Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus võeti kasutusele tunnustatud ja tõenduspõhine elektroonselt läbiviidav M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu, mida kasutatakse vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul. Intervjuu eesmärk on hinnata senise praktikaga võrreldes rohkem struktureeritud ja standardiseeritud viisil enamlevinud vaimsetele häiretele iseloomulike haigustunnuste olemasolu või puudumist ning seeläbi toetada patsiendi edasise raviteekonna optimaalsemat planeerimist.

Patsiendi seisundile vastav raviteekond algab õigest probleemide hindamisest ning nüüd on ravimeeskonnal võimalik ravimeeskonnal efektiivsemalt ja sihitumalt pakkuda patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist. M.I.N.I intervjuu oma erimoodulitega sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel.

Tartu Ülikooli Kliinikum täiendas olemasolevat tagasisidesüsteemi, mille tulemusel saavad patsiendid anda tagasisidet oma vastuvõtu kohta selle toimumise järgselt.

Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tagasisidevõimaluste laiendamine oluline, et saada vahetu tagasiside selle kohta, kuidas kliinikumi patsiendid tervishoiuteenust hindavad, ent ka selle kohta, mida patsiendid lisaks vajavad. „Nii alustasimegi oktoobris kliinikumi patsientidelt vahetu tagasiside küsimist soovitusindeksi meetodil. Soovitusindeksi meetod aitab mõista, kui edukad oleme oma tegevustes praegu ning prognoosida tulevikku meie patsientide ootustest ja kogemustest lähtuvalt. Samuti võimaldab pidev tagasiside patsientidelt saadud info põhjal teha vajadusel jooksvalt muudatusi,“ selgitas õenduse ja patsiendikogemuse juht.

1. oktoobril alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd nelja kliiniku uued juhid – nahahaiguste kliiniku juht dr Viljar Jaks, ortopeediakliiniku juht dr Katre Maasalu, psühhiaatriakliiniku juht dr Andres Lehtmets ning spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht dr Aet Lukmann.

Dr Viljar Jaks, nahahaiguste kliiniku juht: astusin Tartu Ülikooli arstiteaduskonda aastal 1986, kuid saatuse tahtel sattusin hoopis teadustööle. Doktorikraadi kaitsesin aastal 2003 ning siirdusin järeldoktorantuuri Karolinska Instituuti Rootsis. Töötades rohkem kui kuue ja poole aasta jooksul naha regeneratsiooni ja nahakasvajatega, tekkis sügavam huvi nahahaiguste vastu. Dermatoveneroloogia residentuuri lõpetasin teadmisega, et olen leidnud endale sobiva eriala.
Nahahaiguste kliinikus töötades tekkisid tahes-tahtmata erinevad ideed, mis sai kolleegidega läbi arutatud. Nahahaiguste kliiniku juhi konkursi avanedes vaatasid mind nii mitmed kergelt etteheitvad silmapaarid nagu küsides, et kas jutule järgnevad ka teod? Esitasin avalduse.