Vereülekanne

Vereülekande käigus kantakse Teile üle doonori verest valmistatud verekomponente. Verekomponendid võivad olla erütrotsüüdid, trombotsüüdid, värskelt külmutatud plasma või krüopretsipitaat. Doonorveri kogutakse, pakendatakse, säilitatakse ning kontrollitakse haiguste suhtes verekeskuses. Üle kantakse see Teile haiglas. Vereülekande vajaduse üle otsustab Teie raviarst kaaludes alati põhjalikult saadavat kasu ja võimalikke riske.

Näidustused

Vereülekande näidustused on seotud verekaotusega või mõne kindla vere komponendi asendamise vajadusega. Verekaotus võib kaasneda trauma, operatsiooni, sisemise verejooksu või sünnitusega. Verekomponente võib vaja olla asendada aneemia, hüübimishäirete, kasvajate, vereloome- ja neeruhaiguste korral. Seejuures kaalutakse alati esmalt teisi ravivõimalusi ja vereülekande kasuks otsustab Teie arst siis, kui  see on vältimatu. Teile määratakse sobiva verekomponendi ülekanne vastavalt Teie haigusele ja seisundile.

Vastunäidustused

Vastunäidustused vereülekandele puuduvad. Vereülekannet tehakse vajadusel igas eas patsientidele. Teatud haiguste puhul võib aga esineda suhteline vastunäidustus kindla verekomponendi ülekandeks, näiteks värskelt külmutatud plasma mõnede plasmavalkude talumatuse korral või erütrotsüütide suspensioon raua ülekoormuse korral. Sobiva doonorvere leidmine võib osutuda raskeks, kui Teie veres tuvastatakse mõne veregrupisüsteemi vastased antikehad.

Alternatiivid vereülekandele

Verekaotust kuni 1,5 liitrit talub organism suhteliselt hästi, eriti kui see on toimunud pikema aja vältel. Alati ei ole vaja kaotatud verd asendada. On ravimeid, mis võivad teatud juhtudel vähendada kehvveresuse (aneemia) kujunemise riski. Samuti on tähtis piisav raua ja mineraalainete sisaldus igapäevases toidus. Plaanilistel operatsioonidel on vahel võimalik kasutada ülekandeks patsiendi enda varem kogutud verd või operatsiooniväljalt kogutud verd (sel juhul on tegemist autoloogse vereülekandega). Teatud ravimid ja kirurgilised tehnikad aitavad vähendada verekaotust operatsioonil. Juba välja kujunenud verekomponentide kaotuse asendamiseks ei ole täna siiski vereülekandele ühtki toimivat alternatiivi.

Ettevalmistus vereülekandeks

Kui Teie raviarst on määranud Teile raviks erütrotsüütide suspensiooni ülekande, võtab õde Teilt esmalt vereproovi veregrupi, reesuskuuluvuse (RhD)  ja erütrotsütaarsete antikehade määramiseks ning vormistab Teile verekaardi. Kõik inimesed kuuluvad ühte järgmistest veregruppidest:  A, B, AB või 0 ning on kas RhD-positiivsed või RhD-negatiivsed. Doonorveri sobitatakse vastavalt Teie veregrupile. Alati ei tule tingimata üle kanda sama veregrupi verd, vahel on vajalik doonorvere asendamine, mis toimub kindla skeemi alusel. Sobivusproovi tegemiseks doonorverega võetakse Teilt teine vereproov. Verd võttes küsib õde Teilt alati nime ja sünniaega või kontrollib neid andmeid Teie randmepaelalt. Kui õde Teie nime ei küsi, ärge peljake sellele tema tähelepanu juhtida. Kahekordne vereproov on vajalik selleks, et välistada inimliku eksimise võimalus patsiendi tuvastamisel. Kui kõik analüüsid on tehtud, tuuakse osakonda spetsiaalselt Teie jaoks valitud ja sobitatud verekomponendid. Vahetult enne vereülekande alustamist määrab õde Teie voodi juures veelkord Teie veregrupi ning kontrollib samas veregruppi ka doonorvere kotist. Kindlasti küsib ta Teie nime või kontrollib seda randmepaelalt. Enne vereülekande alustamist kontrollib õde ka Teie seisundit, mõõdab kehatemperatuuri ja vererõhu.

Kui arst on Teile määranud plasma või trombotsüütide ülekande, ei ole korduv veregrupi kontroll ja eelnev sobivusproov vajalik. Kui tegemist on erakorralise või eluohtliku situatsiooniga, on lubatud kõrvalekalded tavapärasest tegevuste järjekorrast ja erütrotsüütide ülekanne võidakse teha ka ilma eelneva sobivusproovita.

Vereülekande kulg

Doonorveri viiakse Teie organismi enamasti käsivarre veeni paigaldatud veenikanüüli kaudu või kasutades tsentraalveenikateetrit. Vereülekanne kestab enamasti 1-4 tundi, vahel ka alla tunni. Õde jälgib Teid pidevalt esimese 15 minuti vältel vereülekande alguses. Kui vereülekanne kestab alla tunni, mõõdetakse rõhk ja temperatuur uuesti vereülekande lõpus. Pikemate ülekannete korral kontrollib õde Teie seisundit lisaks vereülekande vältel iga tunni aja tagant ning üks, kaks ja kolm  tundi pärast vereülekande lõppu. Kui Te saate vereülekannet ambulatoorselt või päevaravi osakonnas, jälgib õde Teid 30 minutit peale vereülekande lõppu ja seejärel võite haiglast lahkuda. Pärast vereülekannet ei vaja Te kõrvalist abi, kui seda ei nõua Teie põhihaigus või üldseisund.

Võimalikud riskid seoses vereülekandega

Vereülekanded mööduvad enamasti ilma kõrvalmõjudeta ja patsiendid ei tunne selle käigus midagi erilist. Aastas tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumis tuhandeid verekomponentide ülekandeid.

Kuna vereülekandel kasutatakse inimverest valmistatud komponente, on alati väike võimalus haiguste ülekandumiseks. See risk on siiski ülimadal, kuna doonorverd uuritakse eelnevalt väga põhjalikult. Eestis tehakse uuring järgmiste haiguste suhtes: HIV, hepatiit B, hepatiit C ja süüfilis. Verekeskuste töö on allutatud rangele kvaliteedikontrollile, mis aitab tagada doonorvere igakülgset ohutust.  

Kõige raskem vereülekande tüsistus esineb siis, kui Teile kantakse üle sobimatu veregrupi verd. Seepärast küsib õde Teilt protseduuri ettevalmistuse käigus korduvalt nime ja sünnipäeva, isegi kui olete seda talle juba varem öelnud.

Harva võib vereülekandega kaasneda soovimatuid kõrvalnähte. Enamasti on sel puhul põhjuseks doonori vererakkude vastased antikehad Teie organismis, mida ei ole eelnevate uuringutega õnnestunud tuvastada. Seepärast teostatakse protseduur alati tervishoiutöötajate järelvalve all.

Andke personalile koheselt märku, kui tunnete vereülekande ajal või pärast seda järgmisi muutusi enesetundes:

  • õhupuudus, hingeldus,
  • külmavärinad, kehatemperatuuri tõus,
  • valu piki punkteeritud veeni kulgu või mõnes muus keha piirkonnas,
  • naha sügelus, punetus või lööve,
  • iiveldus, oksendamine.

Nii haiglas kui ambulatoorselt tehtava vereülekande korral peaksite jälgima oma seisundit vereülekandele järgneva ca 10 päeva vältel. Vereülekande tüsistusele võivad viidata järgmised tunnused:

  • uriini värvumine punakaks,
  • naha värvumine kollakaks,
  • palavik,
  • veritsus,
  • kõhulahtisus,
  • lööve nahal, naha punetus, sügelus või irdumine.

Kui olete haiglast lahkunud ja esineb mõni eelnimetatud kaebus, võtke koheselt ühendust osakonnaga, kus vereülekanne aset leidis.

Keeldumine vereülekandest

Kui Teil peale juuresoleva infolehega tutvumist on jätkuvalt küsimusi vereülekande kohta, küsige täiendavat informatsiooni julgelt oma raviarstilt või õelt. Teil on õigus vereülekandest keelduda, kui fikseerite oma otsuse kirjalikult. Enne keeldumist arutage seda põhjalikult oma raviarstiga ja kaaluge võimalikke tagajärgi.

Koostaja: verekabineti juhataja Liina Vassil
11/2018