Kaasasündinud komppöid

Enamasti ei kaasne komppöiaga muid arenguhäireid ning algselt ei põhjusta komppöid reeglina valu ega muid probleeme, kuid õigeaegse ravita ei pruugi laps olla tulevikus võimeline iseseisvalt kõndima.

Tekkepõhjused

Enamasti ei ole komppöia tekkepõhjus teada ning sellisel juhul nimetatakse seda idiopaatiliseks komppöiaks (esineb ka sündromaalne komppöid, mis võib kaasneda erinevate geneetiliste või neuroloogiliste häiretega ning mis vajab oluliselt keerukamat ravi). Peamisteks idiopaatilise komppöia riskiteguriteks on lootevee liigne hulk, tuharseis ja meessugu. Poeglastel esineb seda haigust kordades rohkem kui tütarlastel. Mõnikord diagnoositakse komppöid raseduse käigus ultraheliuuringul, sageli aga sünnijärgselt. Enne sündi ei ole võimalik komppöida ravida, kuid varajane diagnoos annab võimaluse ennast haigusega kurssi viia ja raviks ette valmistada (siiski ei pruugi kõik sünnieelsed diagnoosid olla tõesed).

Ravi

Idiopaatilist komppöida ravitakse peaaegu eranditult mittekirurgiliselt (Ponseti meetodil). Seda võimaldab vastsündinu tugiaparaadi suhteline elastsus, mistõttu alustatakse raviga 1. või 2. elunädala jooksul. Ravi eesmärk on korrigeerida lapse jala asend enne kõnniiga, tagades sedasi võimalikult normaalse kõnnimustri (kuigi tuleb arvestada, et ühepoolse komppöia puhul jääb enamasti püsima jala suuruse erinevus).

Ponseti meetod on valdavalt mittekirurgiline meetod, mille käigus korrigeeritakse jala asend järk-järgult venitamise ja asendiraviga (kipsimine ja lahastamine). Ravi alustatakse seeriakipsimisega, iga kipsivahetusega manipuleeritakse jalg õrnalt lähemale soovitud asendile. Enamasti on vaja 4-6 kipsivahetust ning kipsi vahetatakse iga 7 päeva järel.

Kipsiravi lõpus on sageli vajalik läbida kannakõõlus, et kand saavutaks lõpuks õige asendi. See protseduur tehakse kohaliku tuimastusega ning pärast pannakse jalg veel 3 nädalaks kipsi, mille jooksul paraneb kannakõõlus täielikult.

Kodus on vaja jälgida, et kips…

• ei häiriks verevarustust – varbad peavad olema soojad, roosakat värvust ja turseta,
• ei hõõruks nahka – vajadusel lisage serva alla vattpolstrit,
• oleks kuiv ja puhas – peske last niiskete lappidega, vahetage mähkmeid sageli,
• oleks terve – vastasel juhul on vaja pöörduda esimesel võimalusel (tööpäeva ajal) haiglasse, kus kips paigaldati.

Pärast viimase kipsi eemaldamist hakkab laps kandma spetsiaalset asendilahast, mis valmistatakse omavahel metallvarvaga ühendatud saabastest.

Selline ortoos tehakse vastava spetsialisti poolt individuaalselt lapse jaoks. Esimese kolme kuu jooksul on vajalik kanda lahast 23 tundi ööpäevas (st, et lahast on lubatud eemaldada ainult pesemiseks ja riiete vahetamiseks). Edaspidi piisab reeglina lahase kandmisest ainult uneajal (sh päevased uinakud) ning seda kuni laps saab 4-5-aastaseks. Täpse ravirežiimi määrab lapse raviarst, sõltuvalt komppöia raskusastmest ja ravi tulemusest. Asendilahase kasutamine võib ajuti põhjustada ebamugavust, kuid määratud režiimi eiramisel kaotab 2/3 juhtudest jalg ravi käigus saavutatud tulemuse.

Raviarst määrab kindlate ajavahemike tagant kontrollvastuvõtud, mille külastamine on ääretult oluline, et vältida võimalikke tagasilanguseid.

Kirurgiline ravi on mõeldud tüsistuste ja valitud ebatüüpiliste juhtude jaoks, kuna mittekirurgilise raviga võrreldes on kaugtulemused halvemad.

Mõningatel juhtudel ei ole adekvaatsele ravile vaatamata võimalik komppöida täielikult korrigeerida ja vajalik on kaaluda võimalikke kirurgilisi lahendusi, kuid enamikul juhtudel saavad õigeaegselt ja korrektselt ravitud lapsed kanda tulevikus tavalisi jalatseid ning elada aktiivset ning kõnnihäireteta elu.

Koostaja: Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekirurgia osakond
2025