Hodgkini lümfoom

Hodgkini lümfoom on lümfisüsteemi vähkkasvaja. Lümfisüsteem on lümfisõlmede ning lümfisoonte võrgustik, see on inimese immuunsüsteemi osa.

Hodgkini lümfoomi puhul üks vere valgeliblede alaliike (lümfotsüüdid) hakkavad kontrollimatult paljunema, põhjustades lümfsõlmede suurenemist mistahes kehapiirkonnas.

Hodgkini lümfoomi haigestuvad kõige sagedamini inimesed vanuses 20-40 või üle 75 aasta. Mehed haigestuvad naistest veidi sagedamini. Esinemissagedus on 2-3 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.

Hodgkini lümfoomi täpseid tekkepõhjused pole teada. Riski haigestumiseks tõstavad immuunsüsteemi nõrgestavad haigused, immuunsupressiivne ravi, Epstein-Barri viiruse põhjustatud infektsioon, HIV. Samuti kõrgem risk haigestumiseks on esimese astme sugulastel (vanemad, õed-vennad, lapsed), kellel on diagnoositud Hodgkini lümfoom.

Haiguse sümptomid

  • Valutu lümfisõlmede suurenemine (nt kaelal, kaenlaalustes, kubemes)
  • Pidev väsimus
  • Ebaselge põhjusega palavik
  • Öine higistamine
  • Seletamatu kaalulangus
  • Nahasügelus
  • Valu lümfisõlmedes alkoholi tarbimise järgselt

Haiguse diagnoosimine

Hodgkini lümfoomi diagnoosimiseks on vajalik haige lümfisõlme biopsia. Selleks kas teostatakse nõelbiopsia UH-kontrolli all või eemaldatakse terve lümfisõlm.

Haiguse leviku hindamiseks teostatakse PET-KT või KT-uuring.

Hodgkini lümfoomil eristatakse nelja staadiumit (sõltuvalt haaratud lümfisõlmede regioonide arvust). Staadiumile lisatakse täht „A“ või „B“  sõltuvalt sellest, kas esineb kaalulangust, palavikke, öist higistamist.

Hodgkini lümfoomi alaklassid

Eristatakse klassikalisi HL ning nodulaarset lümfotsütaarset Hodgkini lümfoomi variante.

Klassikalise Hodgkini lümfoomi variandid on nodulaarskleroos, segarakuline, lümfotsüütidevaene ning lümfotsüütiderohke.

Haiguse ravi

Enamus Hodgkini lümfoomiga patsientidest tervenevad.

Hodgkini lümfoomi ravis kasutatakse enamasti keemiaravi, sageli järgneb sellele kiiritusravi.

Ravi valik sõltub haiguse alaklassist, selle staadiumist, patsiendi vanusest, kaasuvatest haigustest.

Keemiaravi on kõige sagedamini kasutatav Hodgkini lümfoomi raviviis, enamasti teostatakse seda veenisisese infusioonina. Keemiaravimeid kombineeritakse glükokortikoidhormooniga. Keemiaravi teise ravikuuri järgselt teostatakse uuesti PET-KT või KT uuring, et hinnata kuidas haigus allub ravile. Sõltuvalt uuringu tulemusest määratakse ravikuuride koguarv. Keemiaravi lõppedes tehakse uuesti PET-KT või KT uuring.

Kiiritusravi vajalikkus ja planeerimine sõltub haiguse levikust ning mõnikord ravile alluvusest.

Keemia- ja kiiritusravi kõrvaltoimeteks võivad olla väsimus, isutus, iiveldustunne, juuste väljalangemine. Iivelduse ennetamiseks ja raviks kasutatakse iiveldusevastaseid ravimeid. Teatud ravimid võivad põhjustada närvilõpmete kahjustust, südamekahjustust, kopsutöö langust. Lisaks võib tekkida mukosiit – seedetrakti limaskesta põletik ning väikesed haavandid.

Keemiaravi võib põhjustada ajutist vereliblede arvu langust, selle kontrollimiseks tehakse regulaarselt vereanalüüse. Mõnikord erütrotsüütide ja/või trombotsüütide arvu langemisel on vajalik teostada punavere- või trombotsüütide ülekandeid. Valgeliblede arvu tõstmiseks manustatakse filgrastiim.

Keemia- ja kiiritusravi võivad põhjustada viljatust. Võimalusel noorematele patsientidele, kellel on soov tulevikus saada lapsi,  pakutakse seemne- ja munarakkude külmutamist ja säilitamist.

Bioloogiline ravi:

  • nodulaarse lümfotsütaarse Hodgkini lümfoomi puhul keemiaravile lisatakse rituksimaab;
  • keemiravile mittereageeriva või taas tekkinud klassikalise Hodgkini lümfoomi puhul kasutakse brentuksimaab vedotiini, nivolumaabi, pembrolizumaabi.

Vereloome (luuüdi) tüvirakkude siirdamist kasutatakse noorematel ning heas üldseisundis patsientidel, kellel haigus on taas tekkinud või allub halvasti senisele ravile. Enne vereloome tüvirakkude siirdamist kogutakse ja külmutatakse patsiendi enda luuüdi tüvirakke.  Enne ja pärast tüvirakkude kogumist tehakse keemia- või bioloogilist ravi, et hävitada võimalikult palju kasvajarakke. Enne siirdamist tehakse tugevat keemiaravi, et patsiendi enda luuüdi täielikult hävitada. Siis kantakse üle eelnevalt kogutud ja külmutatud patsiendi enda luuüdi tüvirakud.

Luuüdi siirdamise kõrvaltoimeteks on nagu ka keemia- ja kiirutusravil, iiveldus, söögiisu langus,  vereliblede arvu langus, seedetrakti mukosiit. Samuti on kõrgenenud infektsioonide risk.

Juhul kui autoloogset (patsiendi enda tüvirakkude) siirdamist ei ole võimalik läbi viia (nt ei õnnestu koguda piisaval hulgal tüvirakke) või on see efektita, on võimalik teostada ka allogeenne (doonori tüvirakkudega) luuüdi tüvirakkude siirdamine noorematele ja heas üldseisundis patsientidele.

Allogeense siirdamise puhul on samuti kõrge risk infektsioonideks, aga ka transplantaat peremehe vastu haiguse tekkeks, mille puhul siiratud tüvirakud ründavad patsiendi organismi elundeid.

Ravi lõppedes jääb patsient hematoloogi regulaarsele jälgimisele.

Koostaja: dr Julia Abubikirova
2023