Buliimia

Buliimia (bulimia nervosa) on sündroom, millele on iseloomulikud korduvad liigsöömishood, ülemäärane muretsemine oma kehakaalu pärast ja selle reguleerimine äärmuslike meetmetega: nt oksendamise esilekutsumine, lahtistite kuritarvitamine, perioodiline nälgimine, söögiisu pärssivate ravimite ja diureetikumide kasutamine. Kuigi oksendamist peetakse buliimia peamiseks tunnuseks, esineb ka haiguse alatüüpe, kus ei oksendata üldse või tehakse seda harva. Sel juhul võib esiplaanil olla hoopis paastumine ja ülemäärane füüsiline aktiivsus.

Haiguse tunnused

Psüühilised

Hirm tüsenemise ees
Liigsöömise järgne masendus ja enesehalvustamine
Meeleolu langus
Ärrituvus
Suurenenud rahutus
Toiduga seotud sundmõtted või rituaalid

Füüsilised

Tugev kõhnumiskatse
Energiarikaste, kergesti seedivate ja suurte toidukoguste kiire söömine teiste eest varjatult
Söömishoo lõppedes mao tühjendamine oksendamise või ravimite abil (oksendamine võib toimuda ka väikeste toidukoguste söömise järel)
Külmetamine või vähenenud külmataluvus
Kehatemperatuuri langus
Aeglane pulss, madal vererõhk
Kuiv nahk
Juuste väljalangemine
Küünte hapraks muutumine
Mao aeglustunud tühjenemine
Kõhukinnisus
Nõrkus
Suunurkade lõhenemine
Naha sarvkihi paksenemine (keratoos) sõrmenukkidel
Süljenäärmete suurenemine
Söögitoru kahjustused
Hambaemaili kahjustused tingituna maohappe söövitusest
Raskematel juhtudel peaaju atroofia, luude hõrenemine

Ravi

Buliimia ravi planeerimisel arvestatakse patsiendi terviseseisundiga. Haiglaravi võib patsient vajada juhul, kui kehakaalu langus on väga kiire (nt mitu kg kuus) või liigsöömishooge ja/või oksendamist esineb igapäevaselt või korduvalt päeva jooksul.

Buliimia ravi eesmärgiks on söömiskäitumise normaliseerimine, tervisliku kehakaalu saavutamine (KMI 18.5-24.9), füüsilise tervise parandamine, organkahjustuste vältimine ja haigusest tingitud psüühiliste sümptomite leevendamine. Ravi individuaalsed eesmärgid sõltuvad haiguse sümptomitest, kulust ja varasemast ravist.

Üldised soovitused toitumise normaliseerimiseks

Söömishäire muudab näljatunde tajumise erinevaks ja ebausaldusväärseks. Seetõttu tuleb jälgida kokkulepitud päevakava ning mitte juhinduda tungidest/täiskõhutundest.
Päevakavasse peaks kuuluma 3 põhitoidukorda ja nende vahel 2-3 vahepala. Toidukordade vahel ei tohiks rohkem süüa, sest keha saab nendest toidukordadest kõik vajaliku kätte, eeldusel, et toit on mitmekesine. Kui mõnikord ei suudeta koostatud kava järgida, siis on oluline võimalikult kiiresti pöörduda tagasi koostatud kava juurde. Järgnevaid toidukordi ei tohiks vahele jätta: söödud lisaportsjon ei mõjuta kehakaalu, küll aga võib toidukordade ära jätmine viia ülesöömiseni, mis mõjutab ka kehakaalu.
Toidukordade vahe ei tohiks olla rohkem kui 3-4 tundi. Pikema vahe korral langeb veresuhkru tase ning tekib vajadus magusate ja rasvaste toitude järele, mis suurendab söömishoo tekke riski.
Ühtegi toidukorda ei tohiks jätta vahele, kuna see suurendab riski süüa hiljem rohkem kui vaja. Algul võib tunduda, et süüakse kogu aeg, kuid rütmi tekkimisel aitab see vähem mõelda söömise peale, sest isud ja söömistungid vähenevad.
Toitumise ja päevakava reguleerimisel peaks muudatusi tegema järk-järgult, püstitama realistlikke eesmärke ning võimalusel kasutama söömishäirete spetsialistide abi.

Tartu Ülikooli Kliinikum
Psühhiaatriakliinik, Raja 31
Söömishäirete osakonna tel: 731 8802

Koostaja: söömishäirete osakond
2024