Anaalfissuur ehk pärakulõhe

Anaalfissuur ehk pärakulõhe on väike haav või lõhe pärakukanali seinas. Tavaliselt asub fissuur pärakukanali tagumisel keskjoonel (80%), sageduselt järgmine koht on eesmisel keskjoonel (10%)

Tüüpilised sümptomid on valu roojamise ajal ja selle järgselt ning veritsus. Mõned patsiendid võivad valu tõttu roojamist edasi lükata.

Mis põhjustab anaalfissuuri?

Kõik, mis võib vigastada või ärritada pärakukanalit, võib põhjustada fissuuri. Sageli on selleks põhjuseks kõva väljaheide. Vigastatud piirkonda tekib põletik ning kaasneb päraku sulgurlihase tugev kokkutõmme ehk spasm. Selle tagajärjel vigastatud piirkonna verevarustus halveneb, mis soodustab lõhe muutumist krooniliseks.

Teiste põhjustena tulevad arvesse kõhulahtisus ja põletikulised seisundid anaalpiirkonnas.

Anaalfissuur võib olla äge (just tekkinud) või krooniline (püsinud mõnda aega ja kordub sageli). Kroonilistel fissuuridel on sageli väike lõhega seotud väline veenikomu, nö valvurveenikomu, mis fissuuri ägenemise korral võib oluliselt suureneda.

Kuidas anaalfissuuri ravitakse?

Sageli võib kõhukinnisuse või kõhulahtisuse ravimisega paraneda ka fissuur. Äge fissuur reeglina ei vaja operatiivset ravi, 90% neist paraneb ilma ravita. Paranemisprotsessile aitab kaasa kiudaineterohke dieet, väljaheite pehmendajad (nt laktuloos), piisav vedeliku tarbimine. Kiudaineterikas dieet võib aidata ka kõhulahtisuse puhul. Soojad istevannid (40° veega) 10–15 minutit korraga 2–3x päevas pehmendavad ja lõõgastavad päraku sulgurlihast, mis samuti aitab paranemisele kaasa. Vajalikud võivad olla ka spetsiaalsed ravimid.

Kasutatakse päraku sulgurlihast lõõgastavat nitroglütsereiinsalvi või diltiaseemsalvi, mida tuleks kolm korda päevas määrida anaalava piirkonda.

Nitroglütseriinsalv Eestis momendil saadaval pole. Diltiaseemsalvi valmistavad suuremad apteegid retsepti alusel. Soovitav on diltiaseemsalvi kasutada pärast istevanni. Oluline on salvi kasutus 10–15 minutit enne tualetti minekut.

Diltiaseemsalvi kõige sagedasem kõrvaltoime on peavalu, mida esineb siiski harva. Mõnel patsiendil võib salv süvendada /põhjustada sügelust anaalpiirkonnas. Siis tuleks ravi katkestada ja arsti poole pöörduda. Ravi diltiaseemsalviga tuleb järjekindlalt teha vähemalt 8 nädalat, vajadusel ka kuni 16 nädalat ja pikemalt.

Diltiaseemsalvi ei tohi kasutada raseduse ajal, kuna selle ohutus lootele pole kindel. Raseduse korral on võimalik kasutada paikse toimega valuvaigistavaid salve või geele.

Anaalfissuuri raviks ei sobi päraku küünlad, kuna küünla asetamisel võib sulgurlihase spasm süveneda ja fissuur saada traumeeritud.

Kas pärakulõhe võib korduda?

Pärakulõhed võivad kergesti korduda. Kui on tegu kroonilise haigusega, on üsna sage, et juba paranenud fissuur kordub kõhukinnisuse episoodi ajal. Isegi kui valu ja veritsus on kadunud, tuleb jätkata piisavat vedeliku tarvitamist ning kiudaineterikka dieediga, et hoida kõhutegevus korras. Kui probleem kordub ilma näiva põhjuseta, võivad vajalikud olla mõned lisauuringud.

Mida teha, kui fissuur ei parane?

Kui fissuur ei parane, tuleb ravi uuesti üle vaadata. Paranemist halvendavad raske kõhukinnisus, armistumine, sisemise pärakusulguri spasm.

Kui diltiaseemsalv fissuuri ei paranda või tekib haiguse ägenemine kiiresti pärast salviravi lõpetamist, tuleb teise võimalusena arvesse botuliintoksiini (Botoxi) süstimine sulgurlihasesse. Botox langetab sulguri toonust paari kuu vältel, andes pärakulõhele võimaluse paraneda. Botoxit süstitakse vajadusel ka korduvalt.

Teised meditsiinilised probleemid nagu põletikuline soolehaigus, infektsioonid ja kasvajad võivad samuti põhjustada fissuurilaadseid sümptomeid. Patsientidel, kellel on pidev valu päraku piirkonnas, tuleks need põhjused välistada.

Millal peaks kirurgiliselt sekkuma?

Kirurgiline ravi on kõrge efektiivsusega ja fissuuri kordumise risk kirurgilise ravi järgselt on madal. Operatsiooni ajal tehakse väike nahalõige pärakuava kõrvale ja lõigatakse osa sisemise pärakusulguri kiududest läbi (lateraalne sisemine sfinkterotoomia). See aitab pärakulõhel paraneda ja vähendab valu ja spasmi. Kui esineb nö. valvurveenikomu, võib olla vajalik ka selle eemaldamine.

Kirurgilise ravi tüsistusena võib aga tekkida roojapidamatus, mistõttu selle meetodi rakendamise vajadus otsustatakse lähtuvalt igast konkreetsest juhtumist.

Kui kaua võtab paranemine aega?

Paranemine võib võtta mõne kuu, ehkki valu kaob tavaliselt mõne päeva pärast.

Koostajad: dr. Kaisa Murumets, dr. Margot Peetsalu
2014