Sünnituseelne osakond

Sünnituse induktsiooniks nimetatakse sünnituse esile kutsumist mehaaniliste vahendite või ravimitega enne sünnitustegevuse iseeneslikku algust. Induktsiooni eesmärgiks on tupekaudne sünnitus. Teid suunab sünnituseelsesse osakonda rasedust jälgiv ämmaemand või naistearst digitaalse saatekirjaga. Eelnevalt hinnatakse Teie emakakaela valmidust ambulatoorsel vastuvõtul tupekaudse läbivaatuse teel (soovitatav alates 38. rasedusnädalast, vajadusel varem) oma ämmaemanda või naistearsti poolt. Sünnituseelsesse osakonda ravile tulles on vaja kaasa võtta rasedakaart, isikut tõendav dokument, isiklikud hügieenitarbed, vahetusjalatsid ning soovi korral isiklikud riided.

Kõige sagedasemad sünnituse induktsiooni näidustused on:

• Ülekandluse vältimine,
• loote üsasisene kasvupeetus,
• loote makrosoomia e. suurekaalulise lapse sünni vältimine,
• ema haigused (diabeet ja rasedusdiabeet, kõrgvererõhutõbi, preeklampsia e. rasedusmürgistus, reesusisoimmunisatsioon jt),
• liigveesus või lootevee vähesus,
• sünnituseelne lootevee puhkemine.

Sünnituseelses osakonnas hindab naistearst uuringute alusel Teie  valmidust sünnituseks (analüüsid, ultraheli, emakakaela küpsuse olemasolu). Sellest tulenevalt võib tekkida vajadus induktsioon edasi lükata või sellest loobuda ning Teid saadetakse koju koos edasise plaaniga raseduse jätkumise osas.

Induktsiooni meetodid

Induktsiooni meetodid jagatakse mehaanilisteks ja medikamentoosseteks.

• Mehaanilistest meetoditest on enamlevinud amniotoomia e. looteveepõie avamine  ja emakakaela laiendamine balloonkateetri abil;
• medikamentoossete meetodite puhul kasutatakse prostaglandiinide või oksütotsiini manustamist.

Meetodi valik sõltub emakakaela küpsusest, mida hinnatakse tupekaudse läbivaatuse käigus. Lisaks on oluline patsiendi anamnees (kas on olnud eelnevalt keisrilõikeid, emakaoperatsioone; kas lootevesi on puhkenud või mitte). Sobiva induktsiooni meetodi valiku otsustab raviarst koos patsiendiga. Mõnikord osutub vajalikuks kasutada rohkem kui ühte meetodit ning emakakaela ettevalmistus võib kesta mitu päeva.

Amniotoomia  ehk looteveepõie avamine

Amniotoomia toimub tupekaudse läbivaatuse käigus selleks spetsiaalselt disainitud instrumendi abil.  Meetodi kasutamise eelduseks on teatud emakakaela „küpsuse“ olemasolu. Protseduuri ajal ja järgselt teostatakse kardiotokogramm (KTG) ehk loote südamelöökide ja emaka kokkutõmmete registreerimine.

Balloonkateetri meetod

Balloonkateeter viiakse tupekaudse läbivaatuse käigus läbi emakakaela sisesuudme kõrgusele ning täidetakse steriilse vedelikuga. Pehme balloon avaldab mehaanilist survet ning laiendab ja valmistab paikselt emakakaela sünnituseks ette. Balloonkateetri eemaldamisel/ spontaansel väljumisel on emakakael tavaliselt nii palju avanenud, et sünnituse esilekutsumist saab jätkata looteveepõie avamisega.

Oksütotsiin

Oksütotsiin on ajuripatsi tagasagara hormoon, mis füsioloogiliselt põhjustab emaka kokkutõmbeid ja käivitab sünnitustegevuse. Sünnituse induktsioonil kasutatakse oksütotsiini sünteetilist analoogi, mida  manustatakse ainult veenisiseselt.

Prostaglandiinid

Misoprostool on sünteetiline prostaglandiini analoog, mida manustatakse tableti vormis suukaudselt, keele alla või tuppe.

Dinoprostoon on  prostaglandiini analoog, mida manustatakse tupesisese geelina.

Misoprostool ja dinoprostoon tekitavad muutusi emakakaelas ning kutsuvad esile emaka kokkutõmbeid ja seeläbi käivitavad sünnitustegevuse.

Kõikide meetodite korral jälgitakse sünnitustegevuse kujunemist ning teatud aja tagant tehakse kardiotokogramme, et  hinnata loote seisundit ja emaka kokkutõmbeid. Vajadusel tehakse ka tupekaudne läbivaatus emakakaela seisundi hindamiseks.

Võimalikud riskid,  tüsistused

Enamasti on sünnituse esilekutsumine ohutu nii emale kui lootele.

Esilekutsutud sünnituse korral on võrreldes spontaanselt alanud sünnitusega suurem risk pikaleveninud sünnituseks.

Liiga tugeva reaktsiooni korral ravimile võivad tekkida üleliia sagedased emaka kokkutõmbed.

Mõnevõrra on suurenenud risk sünnituse lõpetamiseks vaakumsünnituse või keisrilõike teel ning infektsiooni tekkeks.

Misoprostooli ja dinoprostooni manustamise kõrvaltoimena võivad mõnikord tekkida kehatemperatuuri tõus, külmavärinad (need mööduvad iseenesest), oksendamine, kõhulahtisus, liiga sagedased emakakokkutõmbed.

Oksütotsiini peamised kõrvaltoimed on liiga sagedaste emakakokkutõmmete teke, iiveldus ja oksendamine. Sel juhul on vaja vähendada ravimi manustamise kiirust või manustada emaka kokkutõmbeid vähendavaid ravimeid.

Sünnitustegevus ei pruugi käivituda vaatamata mitmete induktsiooni meetodite kasutamisele. Sünnituse induktsiooni ebaõnnestumine ei tähenda tingimata keisrilõiget, kuid eeldab edasise sünnitusplaani ülevaatamist.

Suhkru tolerantsustestile tulles viimane söögi ja joogi kord  peab olema eelmisel õhtul kella 20:00.

Osakonda saabudes vormistatakse Teid päeravile, võetakse veeniverest analüüs, milles määratakse paastuveresuhkur (tühja kõhu suhkur). Seejärel antakse juua  200 ml glükoosilahust. Vedelik tuleb ära juua 5 minuti jooksul.

Verd võetakse kokku kolmel korral: paastuveresuhkur, 1 tund ja 2 tundi pärast glükoosilahuse joomist.  Testi vältel ei tohi süüa ega juua, soovitav on rahulik istumine või lamamine.
Testi läbiviimine võtab aega 4 tundi.

Analüüside väärtuste kõrvalekallete korral võetakse Teiega ühendust ühe nädala jooksul ning kutsutakse dieedinõustamisele.

Loote välist pööret soovitatakse teha alates 35.-36. rasedusnädalast, mil õnnestumise tõenäosus on kõige suurem ja riskid väiksemad. Vajadusel võib loote välist pööret kaaluda ka hilisemas raseduse kestuses.

 Protseduuri kulg

Loote väline pööre teostatakse sünnituseelse osakonna päevaravi osakonnas. Sellele eelnevalt kontrollitakse loote heaolu seisundit kardiotokogrammi  (KTG) abil.. Lisaks on soovitatav protseduuri eelselt tühjendada kusepõis. Pöörde eelselt palutakse Teil lamada langetatud peaosaga voodis, et soodustada loote tuharate kerkimist vaagnast. Teile manustatakse suukaudselt emakat lõõgastavat ravimit ning seejärel proovib pööret tegev arst tõsta loote tuharaid peopesaga üles ja suunata loote pead vaagna sissepääsu suunas. Pööret teostatakse ultraheli kontrolli all, liigset jõudu kasutamata, pöörde ajal võib tunda ebamugavust või vähest valu.

Pärast loote välist pööret  korratakse KTG, et veelkord veenduda loote heaolus.

Naistele, kes on Rh(D)-negatiivsed ja kellel ei esine antikehasid, manustatakse pöörde tegemise järel anti-D-immunoglobuliini.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Loote väline pööre on turvaline nii emale kui lootele.
Harvadel juhtudel võib loote väline pööre esile kutsuda:

• lootevee puhkemise
• veritsuse tupest
• loote südamelöögisageduse muutuse
• platsenta enneaegse irdumise
• Erakorralist keisrilõiget vajavate tüsistuste risk on väike.

Probleemi korral palume Teil pöörduda erakorraliselt Tartu Ülikooli Naistekliiniku valvetuppa (tööpäevadel 8.00-17.00) või EMO vastuvõttu:

• veritsuse korral tupest
• lootevee puhkemisel
• valulike emaka kokkutõmmete tekkel
• vähenenud looteliigutuste korral

Koostas: Maarja Tamleht

Veebruar 2025

Keisrilõige on operatsioon, mille käigus laps väljutatakse emakast kõhukatteid ja emakaseina läbistava lõikehaava kaudu.

Operatsiooni kulg

Teatud juhtudel võib olla vajalik operatsioonieelselt põiekateetri paigaldamine, näiteks kui varasemalt on olnud keisrilõike teel sünnitus. Põiekateetriga on põis tühi ning operatsioonipiirkonnas on nähtavus parem.

Suurem osa keisrilõigetest sooritatakse spinaalanesteesias ehk seljasüstiga (ema on operatsiooni ajal ärkvel), et vältida narkoosiainete sattumist lapse organismi. Erakorraliste keisrilõigete korral, kus võib esineda loote ohuseisund, ei ole seljasüsti teostamine ajafaktori tõttu alati võimalik ning võib osutuda vajalikuks operatsioon üldnarkoosis.

Kõhukatted avatakse enamasti horisontaalse lõikega, harva võib osutuda vajalikuks pikilõige. Emakas avatakse emakalihase lõikega ja laps tõstetakse välja. Sama haava kaudu väljutatakse ka platsenta. Emakalihas ja kõhukatted suletakse õmblustega, viimasena õmmeldakse nahk. Operatsioonihaavade sulgemisele kulub märgatavalt rohkem aega, kui kõhukatete ja emakalihase avamisele.

Soovi korral võib keisrilõike juures viibida tugiisik, kes kutsutakse operatsioonisaali peale spinaalanesteesia teostamist. Tugiisik istub toolil patsiendi peatsis ja toetab sünnitajat oma kohalolekuga. Peale lapse sündi siirdub tugiisik koos ämmaemanda ja vastsündinuga sünnitusosakonda.

Erakorraliste keisrilõigete puhul tugiisikut operatsioonisaali ei lubata.

Operatsioonijärgne periood

Peale operatsiooni viiakse sünnitanu operatsioonijärgsesse palatisse, kus teda jälgitakse reeglina 6 tundi (vajadusel kauem) enne sünnitusjärgsesse palatisse viimist.

Üldjuhul lubatakse 6 tundi pärast keisrilõiget voodist tõusta ning juua ja süüa. Kui sünnitanu on võimeline tualetti minema, siis eemaldatakse selle olemasolul ka põiekateeter.

Keisrilõikele järgneval päeval eemaldatakse side operatsioonihaavalt ja nüüd võib minna duši alla. Sooja vee ja seebiga on soovitav pesta ka operatsioonihaava piirkonda.

On lubatud süüa kõiki haiglas pakutavaid toite ja vajadusel lisatoitu, vältida tuleks gaasi tekitavate toitude ja gaasi sisaldava mineraalvee tarbimist.

Valuvaigisteid manustatakse regulaarselt. Lisavaluvaigisteid on võimalik juurde küsida vastavalt vajadusele. Valuvaigistite vajadus on individuaalne. Vajadusel manustatakse lisaks valuravile ka antibiootikume ja muid vajalikke ravimeid.

Tavaliselt lubatakse keisrilõike järgselt koju kolmandal operatsioonijärgsel päeval. Sõltuvalt sünnitaja ja vastsündinu üldseisundist võib olla vajalik pikemaajalisem haiglasviibimine. Operatsioonihaava niidid eemaldatakse tavaliselt viiendal operatsioonijärgsel päeval. Niitide eemaldamine toimub tavaliselt ämmaemanda koduvisiidi, naistekliiniku perekeskuse visiidi või perearsti visiidi ajal.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Kõige sagedamateks tüsistusteks on operatsioonihaava põletik, harvem emakapõletik või kuseteede põletik, mis vajavad antibiootikumravi ja ka pikemat haiglaravi.

Vähem esineb operatsiooniaegset verekaotust, mis nõuab vere või selle komponentide ülekannet.

Haruldaseks tüsistuseks on operatsiooniaegsed naaberorganite vigastused, näiteks kusepõie või soolte vigastus.

Et viia tüsistuste risk võimalikult väikeseks, palume enne keisrilõiget informeerida arsti kõikidest ravimitest, mida olete kasutanud käesoleva raseduse ajal, samuti allergiast ja kaasuvatest haigustest.

Koostajad:

Mirjam Schasmin ja Keiti Mets

Veebruar 2025