Raseduse esimesel poolel esineb veritsusi üsna tihti. Mõnel naisel võib raseduse jooksul menstruatsioon lühikest aega jätkuda. Alati ei pruugi veritsus olla seotud lootega, vaid võib olla põhjustatud mõne günekoloogilise patoloogia poolt nagu tupepõletik, emakakaela erosioon või polüüp, suguelundite veenilaiendid. Sellised probleemid teeb kindlaks günekoloog läbivaatuse käigus.

 

Verejooks võib aga olla märk nurisünnitusest (raseduse katkemine enne 22. rasedusnädalat). Ähvardava raseduse katkemise korral esineb vähene vereeritus tupest koos nõrga valuga alakõhus. Kui günekoloog sedastab, et emakakael on suletud ning ultraheliaparaadiga on näha loote südametegevus, on prognoos üldiselt hea ja piisab aja maha võtmisest. Missed abortioni puhul, kui loode on hukkunud, esineb vähene pruunikas-vesine eritis tupest koos survetundega alakõhus. Raseduse katkemisega kaasneb rohke vereeritus verehüüvetega saatjaks krampjad valud alakõhus. Kahe viimase puhul rasedust säilitada pole võimalik ning vajalik on emakaõõne puhastus.

 

Ka emakavälise raseduse, kui viljastatud munarakk on pesastunud väljaspool emakaõõnt, katkemine võib anda veritsust koos kõhuvaluga. Samas ei pruugi välist vereeritust olla. Eluohtlik on ulatuslik sisemine verejooks, mis kaasneb munajuha rebendiga ja toob kaasa nõrkuse ning minestustunde. Ravi on statsionaarne.

 

Raseduse esimese poole verejooksude puhul võib pöörduda oma günekoloogi/ämmaemanda poole või naistenõuandla valvekabinetti. Väljaspool nõuandla tööaega saab abi EMO-st.

 

Raseduse teise poole verejooksud on enamasti seotud muutustega emakakaelas või platsenta patoloogiaga.

Platsenta eesasetsuse korral on platsenta kinnitunud emaka alumises osas, kattes kas osaliselt või täielikult emakasuudme. Seoses loote kasvuga raseduse teisel poolel emaka alumine osa õheneb ja laieneb ning eesasetsev platsenta eraldub osaliselt põhjustades vahelduva või pideva heleda vere erituse. Sealjuures on veritsus korduv ning emakas on pingevaba ja valutu. Ohtudeks on eluohtlik verejooks ema jaoks, loote seisundi halvenemine hapnikupuuduse tõttu ning enneaegne sünnitamine erakorralise keisrilõike abil. Seega on veritsusepisoodi järgselt vajalik hospitaliseerimine, et pikendada rasedust ja kontrollida lapse ning ema tervislikke näitajaid. Sünnitus toimub plaanilise keisrilõikuse teel 37.-38. rasedusnädalal. Kui emakasuuet katab vaid platsenta serv, on võimalik ka vaginaalne sünnitus.

 

Platsenta enneaegse irdumise korral eraldub platsenta tervikuna või osaliselt oma kinnituskohalt emakaõõnes enne loote sündimist. Iseloomulikuks tunnuseks on terava valuga kaua kestev emaka kokkutõmme. Enamasti kaasneb väline vereeritus tupest, kuid võib esineda ka sisemine verejooks, kus veri jääb emakasse platsenta, lootekestade ja emakaseina vahele. Looteveed võivad olla veresegused. Lootel ilmnevad hapnikuvaegusest tingitud nähud nagu muutused südametegevuses ja liigutuste vähenemine. Ema võib tunda iiveldust, jõuetust, janu tingituna verejooksust. Vajalik on kiire hospitaliseerimine, et jälgida ema ja loote tervislikke näitajaid. Kui veritsus on vähene ning kui lootel ei esine hapnikupuuduse tunnuseid, võib sünnitada normaalseid teid pidi. Rohke verejooksu ja loote seisundi muutuste korral on vajalik keisrilõige.

 

Raseduse teisel poolel võib veritsus ja ka veresegune limane voolus olla märgiks algavast sünnitustegevusest, eriti kui kaasnevad valulikud emaka kokkutõmbed alla 10 minutiliste vahedega. Ebakorrapärased nõrgad tuhud on normaalse raseduse korral tavapärased. Pärast 22. rasedusnädalat kuni 37. nädalani võib olla tegu ähvardava enneaegse sünnitusega, mistõttu sellisel juhul tuleb koheselt pöörduda statsionaari. Võimalusel saab rasedust pikendada ning valmistada ette loote kopse tema enneaegseks sünniks.

 

VAATA LISAKS:

Raseduse katkemine