Naatan Haamer: elu lõpp kuulub elutee juurde (24.11.2022)

Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.

Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.

Miks on palliatiivravi muutumas aina olulisemaks?

Dr Katrin Elmet: Vaatamata meditsiini arengule, ei ole inimesed muutunud surematuks.  Vähestele on antud kiire ja valutu elust lahkumine, enamusele saavad osaks märkimisväärsed kannatused. Üha rohkem võetakse omaks seisukohta, et tänapäeval ei pea inimene leppima kogu valu ja viletsusega, mis raskete haiguste ja elu lõpuga pahatihti kaasnevad.   Seetõttu on palliatiivravi vältimatult patsiendi raviteekonna osa juhtudel, kui haiguse paranemisele suunatud ravi on ammendatud. Väärikas elu lõpp peaks olema iseenesest mõistetav. Ja mitte ainult elu lõpp, vaid ka raskete haiguste ravi, näiteks vähiravi, võib osutada nii karmiks, et patsiendid vajavad palliatiivravi võtteid.

Palliatiivse ravi sihiks on patsient kui tervik koos füüsiliste, vaimsete ja sotsiaalsete muredega, mitte enam haigusest paranemine. Lisaks peaks palliatiivravi pakkuma tuge ja nõustamist elu lõpusirgele jõudnud patsiendi lähedastele, muuhulgas ka leinaabi.

Naatan Haamer: Aktiivravis on fookus tervistava ravi poole. Kui see aga enam ei ole võimalik, peab olema hooliv ja soe koht, kus tervenemise eesmärk asendub eesmärgiga mitte kannatada.  Palliatiivravi osakonnas väärtustatakse ja austatakse elu, mis on järele jäänud. See vajab laiemat pilti, kui ühe või mitme seisundi või haiguse ravimine. Ühel hetkel ei ole küsimus enam füüsilisel tervisel, vaid inimesel tervikuna.  Palliatiivravis on esindatud hoiak, et inimene on tervik.

Millised tegevused kuuluvad palliatiivravi juurde?

Naatan Haamer: Nagu öeldud, siis fookuses on inimese heaolu, mistõttu võivad kõne alla tulla ka meetodid, mis traditsiooniliselt tervistamise protsessi juurde ei käi – näiteks maitseelamuste lubamine, kohvi või koguni pokaali veini lubamine, meelistegevuste planeerimine päevakavasse. Piiratud vabadusega inimese jaoks saavad eriti tähtsaks inimesed tema ümber, suhe ja suhtlus nendega.

Katrin Elmet: Väärikas elu lõpp on võimalik siis, kui patsient tunneb end inimväärsena. Inimest võivad piinata väga paljud füüsilised kaebused, mille leevendamiseks on palju erinevaid võtteid. Kuid mulle tundub, et palju keerulisem on lahendada psühholoogilisi, spirituaalseid ja sotsiaalseid muresid ning raskeim ülesanne on patsiendi lähedaste lepitamine olukorraga. Tundub, et palliatiivravi võimsaim ravivõte on sõna. Ilma hea ja professionaalse suhtlemisoskuseta on siin ilmselt raske head abi pakkuda. 

Kes kuuluvad palliatiivravi meeskonda?

Katrin Elmet: Palliatiivravi on interdistsiplinaarne valdkond, siin ei piisa vaid arstidest ja õdedest. Meeskonda peavad kuuluma veel väga paljud spetsialistid: hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, füsioterapeudid, toitmisnõustajad, logopeedid.

Palliatiivravi juurde kuuluvad ka hospiitsi voodikohad, milles on nende erinevus?

Katrin Elmet: Hospiits on nende inimeste jaoks, kellel ei ole jäänud enam kaua elada.   Hospiitsi nimetatakse ka elulõpuraviks. Hospiitsi peamine eesmärk on vaevuste leevendamine, inimväärikust austav põetamine ja parima võimaliku elukvaliteedi võimaldamine kuni surmani, lähedaste toetamine ning leinatöö surma saabudes. Hospiitsteenust saab osutada kodus, hooldekodus ja haiglas. Hospiits on palliatiivravi elu lõpus.

Milliste haigustega patsiendid vajavad peamiselt palliatiivravi?

Katrin Elmet: Palliatiivravi on alguse saanud vähihaigete vaevuste leevendamiseks ja ka tänapäeval on põhiline palliatiivravi patsient pahaloomulise kasvajaga inimene. Palliatiivravi algab juba haiguse paranemisele suunatud raviga koos ja kui patsient ei tervistu, siis kasvab haiguse progresserudes palliatiivravi osakaal järk-järgult. Tegelikult vajavad aga palliatiivravi kõik raskeid elu ohustavaid haigusi põdevad patsiendid, eriti kui haigus ei ole enam ravitav. Nii et palliatiivravi peaks olema kättesaadav südamehaigetele, kopsuhaigetele, neuroloogilisi  ja paljusid teisi haigusi põdevatele inimestele.

Kuidas on teie arvates ühiskond valmis võtma vastu elu lõpu teemasid?

Katrin Elmet: Mul on tunne, et isegi tervishoiutöötajad ei ole eriti valmis surmaga leppima. Meditsiinis on pikka aega peetud ülimaks eesmärgiks inimelu säilitamist nagu see ka Genfi deklaratsioonis peale II maailmasõda, 1948. aastal, kirja pandud sai. See ülesanne on paljude arstide jaoks kõige püham ka tänapäeval, vaatamata sellele, et kaasaja meditsiinis ei tohiks elu säilitamine enam omaette eesmärk olla. Oleme muutunud tehnoloogiliselt nii võimsaks, et peame võtma kohustuse seda võimu ka vastutustundeliselt kasutada. Selles valguses on ka Genfi deklaratsioon aastast 2005 kaasajastatud – arstil lasub nüüd kohustus inimelusse hoopis austavalt suhtuda. Austus ilmselgelt pole säilitamine, vaid tähendab ka inimese surma aktsepteerimist. Tänapäevaste võimaluste juures on elu säilitamine ju üsna lihtne eesmärk, palju keerulisem on tegutseda inimese parimates huvides, teda mitte kahjustada ja austada tema tahet ja väärtusruumi.

Naatan Haamer: Ühiskond ei ole veel hästi valmis, mis puudutab reageerimist surmale. Või õigemine, on selle ära unustanud. Teemaga tegelemist välditakse ja lükatakse edasi, perekondadel on olukorraga raske leppida ning otsitakse võimalusi, kardetakse, süüdistatakse. Tegelikult tuleks võtta vastu mõte surmast, et inimene on oma elu elanud ning ei saa enam naasta tavapärasesse ellu või terveneda. Suremises ei ole inimelu mõttes midagi valesti – see kuulub inimelu juurde, see pole kellegi süü.

Mõtlemine on muutunud pärast teist maailmasõda, kus surm omandas koletisliku ilme ja kaotas loomulikkuse. Algas ka meditsiini hüppeline areng ning sõjajärgselt oli inimkonnale ka vaja kuvandit, et meditsiin on kõikvõimas. Mulle isiklikult tundub, et oma roll on ka sellel, et inimkond liigub individualismi poole. See omakorda seab inimestele kõrged ootused, ent surev inimesi ei suuda ju neid täita. Samuti ei ole perekonnad enam koos vana aja traditsioonilises mõttes, lapsed ei näe, kui vanavanemad surevad. Lähedased küll suudavad hooldada lähedast kodust, ent ei ole valmis ega harjunud mõtlema sellest, et eesmärk ei ole inimese tervistamine, vaid tuleb austada surma ja loomulikku suremise protsessi ehk hääbuva elu elamist, mille sihiks on surm.

Katrin Elmet: Elu lõpusirgele jõudnud inimene soovib oma kodus, tuttavas keskkonnas, rahus lahkuda. Aga see käib sageli üle jõu perekonnale, kes toovad sureva lähedase haiglasse. Palliatiivravi ning hospiitsi voodikohad  on ikka väga vajalikud, sest surmast distantseerunud ühiskonnas teist võimalust ei ole.

Kliinikumi Leht