Mis lahendaks EMO ülekoormuse? (24.11.2022)

Kui inimesel tekib tervisega probleem, on tema ees neli võimalikku valikuvarianti. Ta võib helistada häirekeskusesse ja kutsuda endale kiirabi, pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), pöörduda oma perearstile või siis üritada ise oma probleemiga hakkama saada. Selleks, et patsient jõuaks süsteemis õigesse kohta, on vaja nii patsiendipoolset terviseteadlikkust kui ka häid filtreid, mis ei lase patsiendil valesse süsteemi sattuda. Kuna mõlema poolega on oma mured, on tagajärjeks nii kiirabi kui EMO üle koormamine mitte-erakorraliste patsientidega.

Kui patsient valib häirekeskuse ja kiirabi kutsumise tee, on filtriteks tema teekonnal häirekeskuse poolne kõnetöötlus ja kiirabibrigaadi visiit. Enamikke häirekeskuse kõnesid ei töötle meditsiinilise taustaga inimene. On tavapärane, et patsiendi seisundi raskust hinnatakse üle – häirekeskus edastab kiirabile kutseid, mille esmase kirjelduse põhjal on kiirabitöötajale juba autosse astudes selge, et tegelikult kiirabi ei vajata või siis, kui abi ka vajatakse, edastatakse kutse kiirabile põhjendamatult kõrge prioriteediga. Sellest olukorrast tulenev kiirabi ülekoormus reeglina EMOsse üle ei kandu, kuna kiirabitöötajad hindavad patsiendi seisundi raskust adekvaatselt ning ei hospitaliseeri reeglina erakorralist abi mittevajavaid patsiente EMOsse.

EMO ülekoormus tuleb valdavalt isepöörduvate patsientide arvelt ning sellel süsteemil hetkel filtrit ees ei ole. Nende filtrite loomisel on olulised miinused. Kui lubada EMOsse ainult patsiente, kes on sinna suunatud perearsti saatekirjaga või kes tuuakse kiirabiga, siis kasvaks ebavajalike transportide arvelt oluliselt kiirabi töökoormus. Lisaks jääksid paljud patsiendid, kes muidu oma tõsise terviserikkega ise EMOsse pöörduksid, saatekirja otsima, mistõttu võib nende abi oluliselt hilineda. Nende patsientide jaoks, kes on juba EMOsse jõudnud, aga erakorralist käsitlust ei vaja, saab edaspidi tõenäoliselt lahenduseks olema õe iseseisev vastuvõtt. Õde hindab patsiendi seisundit ja kui seisund ei vaja erakorralist abi, siis pakub õde ise patsiendile esmast nõustamist ja soovitab, kuhu edasi pöörduda.

Ühe võimaliku filtrina on välja pakutud rahalist kulu patsiendile, olgu see siis kiirabi või EMO visiiditasuna. On riike, kus selline süsteem toimib, aga selle lahendusega on samuti seotud olulised riskid. Tihtipeale on kehvemas majanduslikus seisus inimesed needsamad patsiendid, kelle riskid tõsiseks tervisehädaks kõige suuremad on. Liiga suure visiiditasu korral on oht, et patsient, kes erakorralist abi vajab, ei julge selle abi saamiseks kuskile pöörduda. Kui hakata selekteerima, et erakorralisematele patsientidele on visiit tasuta ja mitteerakorralistele tasuline, siis tekib alati küsimus, et kes seda otsustab, mille alusel ja kes lahendab tekkida võivad vaidlused.

Kiirabi ülekoormuse lahendusteks on patsientide terviseteadlikkuse tõstmine ja häirekeskuse filtri parandamine. EMO ülekoormuse lahendusteks on EMOle mõistlike alternatiivide pakkumine ja jällegi patsientide terviseteadlikkuse tõstmine. On arusaadav, et kuskile peab patsient oma hädaga pöörduda saama. Kui ta aga oma perearsti kätte ei saa või aeg on tööväline, siis ongi EMO hetkel tihtipeale ainsaks järele jäänud variandiks. EMOde lähedale on vaja tervisekeskuseid, kuhu oleks võimalik mitte-erakorralist patsienti EMOst suunata nii tööajal kui ka väljaspool tööaega.

Väga suur roll nii kiirabi kui EMO ülekoormuse vähendamisel on aga patsientide enda terviseteadlikkusel. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on koos töötanud välja patsiendijuhised selle kohta, milliste probleemidega tasub pöörduda perearsti vastuvõtule ja milliste puhul pöörduda EMOsse. Need juhised on leitavad haigekassa kodulehelt.

Kui inimesel on kahtlus, kas tema tervisemure on erakorraline, siis tasub alati alustada esmalt perearsti nõuandetelefonist numbril 1220, kus pakutakse meditsiiniküsimustes nõustamist ja selgitatakse välja, kui kiiret abi patsient vajab.

Dr Sander Poks
Erakorralise meditsiini osakonna juht