Mida arvavad noored vaktsineerimisest? (02.09.2021)
Koroonakriisi mõju noortele on olnud suur ja seda on tunda veel aastaid. Keerulises olukorras pole aga pead norgu lastud ning kriisiga on õpitud koos elama. Kui eelmisel õppeaastal keskenduti suuresti erinevate võimaluste otsimisele ja katsetamisele, et õppetöö saaks jätkuda, siis sel aastal on ees uus oluline fookus. Õppeaasta algab küll lootusrikkalt ja kontaktõppes, kuid haridussüsteemi avatuna hoidmiseks on esmatähtis noorte ja haridusvaldkonna vaktsineerimine.
Vaktsineerimise kättesaadavus ja tempo on ajaga ainult paranenud ning samamoodi on kasvanud ka vaktsiini usaldusväärsus noorte jaoks. Üliõpilane Anett (20) põhjendab oma algset skeptilisust just sellega, et vaktsiin töötati välja väga kiiresti. “2020. aasta talvel, kui vaktsiinid aga ametliku heakskiidu said ning nägin ka nende mõju päriselt, siis kadus vaikselt mure ja see hakkas asenduma imetlusega, et mida on võimalik tänapäeval moodsa varustuse ja heade teadlaste poolt ära teha,” kirjeldab usalduse teket meditsiinitudeng Alfred (21).
Liisi (21) arvestas juba varakult tulevikustsenaariumiga, kus nn vabaduse tagab vaktsineerimistõend ehk pikk otsustusprotsess polnud vajalik. Abiturient Kertu (17) otsus vaktsineerida tugines sarnasele mõttekäigule: “Lootsin, et kui end kohe vaktsineerin, siis ma ei pea maski kandma”.
Vaktsineerimine kui protsess on tehtud võimalikult lihtsaks – mine ainult kohale. Noorte kogemusel ilmnesid vaktsiini kõrvalmõjud erinevalt. Kui Merilini (21) kõrvalmõjud piirdusid ainult valusa süstekohaga, siis Liisi (21) koges ka pearinglust, iiveldust ning kehatemperatuuri tõusu. Sellest hoolimata säilitasid noored siiski positiivse “vähemalt on nüüd tehtud” suhtumise.
Mõistagi on meedia peamine aruteluruum, kus vahetatakse mõtteid vaktsiini turvalisuse, vajalikkuse ja ka tõhususe kohta. Ajakirjandus hoiab küll teaduspõhist joont, kuid on ka platvormiks inimestele, kellel on alternatiivsem sõnum, märgistades need arvamuslugude alla. Sotsiaalmeedias sellist jaotust aga pole ning igaüks on omapäi otsustamaks, mis on fakt ning mis on kellegi arvamus. Sellest tulenevalt on tekkinud igivana vastasseis – poolt ja vastu. Alfred (21) on meedias märganud, et sageli tehakse maha neid, kes on otsustanud end mitte vaktsineerida ning leiab, et neile on vaja anda aega. “Olen märganud meedias karikatuure, mis on nende inimeste poole suunatud, kuid leian, et see ei ole õige viis dialoogi loomiseks. Mida vähem on inimesi, kes mitte-vaktsineerijatele jõuga ja solvangutega üritavad sõnumit kohale viia, seda suurem on lootus, et inimesed satuvad aja jooksul valeinfo lainelt ka teadusel põhinevate tekstide peale, mis nende arvamust võivad muuta.“ Anett (20) toetab seda mõtet ning ütleb, et seni kuni need, kes ei vaktsineeri, mõistavad, et nad ei saa käia näiteks kinos või restoranis ja ei suru oma seisukohta peale, siis las nad olla. “Vaktsineerimata olla on juba nii ebamugav, kuna kuskil ei saa käia või vaja pidevalt testida, et võib-olla see motiveerib lõpuks ikkagi,” arvab Kertu (17).
Kui levinud arusaam on, et noored ootavad pingsalt, et saaks koolipinki tagasi, siis tegelikkuses on paljudele noortele distantsõpe vägagi meeldima hakanud. “See oli ikka väga mugav, kuidas kõik sai kodust tehtud,” meenutab Anett (20) möödunud õppeaastat. Suuresti oleneb see ka ainest ja erialast, sest meditsiinitudeng Alfred (21), kellele meeldis, et veebiloenguid sai tagant järele kuulata, eelistaks praktikume siiski koolis teha, kuna veebi teel võib teatud osa õppest puudu jääda. Eks igal olukorral on omad plussid ja miinused ning see, mis oli varem uus ja hirmutav, on nüüd juba normaalsus, millest ei ole enam nii kerge loobuda. Siiski on valdavalt noortel suur eesmärk anda endast kõik, et nii haridussüsteem kui ka riik üldiselt jääks avatuks.
Kristen Orin
Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava üliõpilane